Ingrid Sindi
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltöö dotsent
erinumbri külalistoimetaja
Hea lugeja!
Käesolev ajakirja Sotsiaaltöö erinumber on koostatud veendumuse põhjal, et solidaarsus ei ole pelgalt kaunis sõna, vaid praktika, mida sotsiaaltöös üha uuesti mõtestada ja ellu viia.
Solidaarsus kui eelmise rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva juhtteema toodi tähelepanu keskmesse eelmisel aastal Tallinna ülikooli sotsiaaltöö eriala konverentsil, kus sotsiaalpoliitika professor Anu Toots käsitles avaettekandes põlvkondadevahelist solidaarsust heaoluriigis[1]. Arutelud olid sisukad ja mõttevahetus elav. Ent konverentsi ajal ja hiljemgi jäi õhku kerge rahutus: kuigi solidaarsus on sotsiaaltöö alusväärtus, ei ole seda Eesti sotsiaaltöös kuigi sageli süvitsi avatud. Ka ülikooli õppetöös kipume vahel vaikimisi eeldama, et kõik teavad, mida see tähendab.
Ometi on solidaarsusel sotsiaaltöös sügavad juured. See on läbi aegade tähendanud haavatavate inimeste kõrval seismist, ebavõrdsuse vähendamist, ka inimõiguste edendamist ja inimväärikuse kaitsmist. Just sellest arusaamast, et solidaarsus on küll alati olnud kohal, ent vajab teadlikumat avamist, sündiski mõte pühendada ajakirja Sotsiaaltöö erinumber sellele teemale.
See number koondab nii Eesti autorite kui ka väliskolleegide artikleid, olles temaatiline kogumik, kus üsna ühtses akadeemilises vormis käsitlusi liidab ühine küsimus: mida tähendab solidaarsus ja kuidas seda tänapäevases sotsiaaltöös mõista ning praktiseerida?
Erinumbri artiklite valiku avab Tallinna Ülikooli sotsiaal- ja rahvastikupoliitika professor Lauri Leppik (loe artiklit), kes mõtestab solidaarsuse tähendusi. Solidaarsus võib tugineda erinevatele alustele – evolutsioonilistele, ratsionaalsetele, emotsionaalsetele, identiteedipõhistele ja normatiivsetele –, ning avalduda nii sõnalise toetuse kui ka aktiivse, reageeriva ja ühiskonda muutva tegutsemisena. Samuti mõtestab ta solidaarsust eri tasanditel, sidudes need küsimusega ühisest alusest: mida vähem on seda, mis inimesi tegelikult ühendab, seda hapramad on ka neid koos hoidvad sidemed. Artikli lõpuosas rõhutab autor, et solidaarsusest rääkides tuleb täpsustada „millist solidaarsust, kelle vahel, millisel alusel, millises vormis ja millistes piirides silmas peetakse“. Sellest lähtepunktist liigubki erinumber edasi teiste autorite käsitlusteni.
Timo Harrikari (loe artiklit) toob välja, et solidaarsus on moraalne ja emotsionaalne jõud, mis hoiab koos inimsuhteid, kogukondi ja ühiskonda. Harrikari rõhutab, et kuigi solidaarsuse vormid ja väljendused ajas muutuvad, jääb selle moraalne kese samaks: valmisolek võtta vastutus teiste heaolu eest ka siis, kui see ei too isiklikku kasu. Nii eeldab solidaarsus teadmist ja teadvustamist, et me inimestena sõltume üksteisest. Samas asetab Harrikari solidaarsuse laiemasse ühiskondlikku mõõtmesse, näidates, kuidas selle tähendus on ühiskonna arenguga muutunud ning omandab tänapäeval üha enam ülemaailmse ulatuse. Vastastiksõltuvas ja kiiresti muutuvas maailmas tõuseb esile ka sotsiaaltöö roll solidaarsuse hoidja ja kandjana.
Kuidas aga kujuneb ja püsib solidaarsus sotsiaaltöö professiooni alusväärtuse ja hoiakuna? Jorunn Vindegg ja Håvard Aaslund (loe artiklit) toonitavad, et solidaarsus tuleb teadlikult lõimida sotsiaaltöö haridusse, uurimistöösse ja praktikasse. See peab olema sotsiaaltöötaja professionaalne hoiak, mille kohast mõtlemist ja tegutsemist tuleb mõtestada ning harjutada ülikooliõppes.
Asgeir Falch-Eriksen ja Karmen Toros (loe artiklit) annavad sellele hoiakule selge normatiivse raami. Nende käsitluses on solidaarsus universaalsetele inimõigustele tuginev aluspõhimõte, mis peab suunama professionaalset otsustamist. Lastekaitse kontekstis tähendab see lapse kui õiguste kandja seadmist otsustusprotsessi keskmesse ja sotsiaaltöö rolli mõtestamist inimväärikuse kaitsjana.
Ent normatiivne raam ei kujune iseenesest. Õigused ja solidaarsus hakkavad päriselt toimima seal, kus inimesed kohtuvad ja osalevad. Sjoukje Botman, Pieter Cools ja Wietse Woensdregt (loe artiklit) arutlevad, tuginedes rahvusvahelisele projektikogemusele, et kuuluvustunne ja naabruskondlik solidaarsus kujunevad konkreetsetes paikades, igapäevastes suhetes ja ühistes tegevustes. Kui inimesed tunnevad, et nad on olulised, nende häält kuulatakse ja nad saavad oma elukeskkonda mõjutada, omandavad õigused reaalse sisu ning solidaarsus toimib päriselt.
Paraku ei ole võimalus kogeda sellist kuuluvust kõigile võrdselt kättesaadav. Annela Samueli ja Mariann Märtsini kriitiline analüüs (loe artiklit) näitab, et koht ei ole neutraalne ega kuuluvus iseenesestmõistetav. Sillamäe näitel avavad autorid, kuidas ajaloolised võimusuhted ja institutsionaalsed tegurid kujundavad seda, kelle kuuluvus ja hääl saavad legitiimseks, kes aga võivad jääda kõrvale.
Süsteemsel tasandil osutavad Katri-Liis Lepik ja Kadri Kangro (loe artiklit), et sotsiaaltöö ei saa olla üksnes omavalitsuse ülesanne, vaid vajab kogukondade, ühenduste ja avaliku sektori solidaarsusmajandusel põhinevat jagatud vastutust.
Jagatud vastutuse põhimõte laieneb ka vaimse tervise ja heaolu valdkonda. Kristina Šadeiko-Liiva, Merike Sisask, Rafaela Lehtme ja kaasautorid (loe artiklit) rõhutavad, et meditsiinilisest mudelist ja teenusesüsteemist üksi ei piisa: vaimse heaolu hoidmine eeldab kogukondlikku sidusust ja kollektiivset vastutust.
Kriisivalmiduse vaatest käsitlevad Kristi Aav, Ida Joao-Hussar ja Tiia-Triin Truusa (loe artiklit) kerksust solidaarsuse praktilise väljendusena. Nende järgi sünnib kerksus seal, kus kogukondlik usaldus ja koostöö tekitavad valmisoleku üksteist toetada ka keerulistel aegadel.
Hariduse ja sotsiaalpedagoogika vaatenurga toob sisse Mare Leino (loe artiklit), kes analüüsib Metsküla kooli juhtumit solidaarsuse näitena. Juhtumi analüüs näitab, et solidaarsus avaldub ka seda sõna otseselt kasutamata: konkreetse probleemi ümber koondunud kodanikualgatusena, kus ühine vastutus sünnib tugevast isiklikust seotusest. Selline tegutsemine eeldab aga tugevaid ja enesekindlaid indiviide, kelle kujunemisel on sotsiaalpedagoogikal keskne roll.
Ka kasuvanemlusest rääkides ei kasutata sõna „solidaarsus“ igapäevaselt, kuid selle tähendus on kasuvanemate kogemustes selgelt kohal. Ingrid Sindi, Mariann Märtsin ja kaasautorid (loe artiklit) kirjeldavad seda kooskõlastatud vastutusena, mille keskmes ei ole täiskasvanute kasu, vaid lapse heaolu, tema areng, stabiilne elukorraldus ja õiguste kaitse.
Erinumbri artiklitest kujuneb arusaam solidaarsusest kui moraalsest, eetilisest ja kogemuslikust sidemest inimeste ja kogukondade vahel. Nüüdisaegses maailmas ei hoia meid koos mitte niivõrd sarnasus, vaid pigem erinevus ja teadmine, et vajame üksteist. Sama arusaam peegeldub ka sotsiaaltöö tänavuses aastateemas „Koos loome lootuse ja harmoonia: Harambee kui kutse killustunud ühiskonna ühendamiseks.“
Loodan, et see erinumber pakub mõtteid ning aitab näha, kus ja kuidas koos tegutseda, et solidaarsust teadlikult kanda ja hoida.
[1]Anu Tootsi ettekannet „Heaoluriik kui põlvkondade leping – pilk ajalukku ja lähitulevikku” saab kuulata järele siit. Kuula ka teisi 19. märtsil 2025 Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi korraldatud konverentsi „Sotsiaaltöö (de)globaliseeruvas maailmas“ ettekandeid.
Loomise kuupäev: 16.03.2026
