Inimkaubanduse ohvrit aitab kõige rohkem inimlik suhtumine

Triinu Joosep, sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist (inimkaubandus)

Aprillis toimus Viinis OSCE 26. inimkaubanduse vastu võitlemise konverents*, kus olin üks ligi 400 osalejast. Sõna võtsid nii Euroopa liidu, USA, Kesk-Aasia jt piirkondade kõrged riigiametnikud kui ka inimkaubanduse tõttu kannatanud, kes nüüd aitavad ja nõustavad ohvreid ning on nende hääl poliitika kujundamisel.

Inimkaubanduse vastu võitlemise strateegiatest, meetmetest ja protsessidest on palju räägitud. Mõttevahetused ja otsinguid 25 aasta jooksul on kujundanud arusaama, et kõige tõhusam viis peatada inimkaubandus on seada sellisest juhtumist teada saades esikohale ohver ja tema vajadused. Sõnavõttudest jäid kõlama kaks olulist põhimõtet: hoiduda tuleb edasisest traumeerimisest ja ohvrit ei tohi karistada. 

Kõige keskmes peab olema inimene

Traumat vältiv käsitlus ei ole midagi uut, kuid see mõtteviis läheb inimkaubanduse ohvriga suheldes tihti kaduma. Ohvrit võidakse näha eelkõige tööriistana, kelle abil kurjategijaid tabada. Tõendeid otsides unustatakse sageli, et inimest tuleb päriselt kuulata ja märgata tema loo taga peituvat valu. Inimene, kes on läbielamiste tõttu traumeeritud, vajab kõigepealt turvatunnet, soojust ja aega, et hinge tõmmata. Kui ruttame ohvrit üle kuulama ja fakte pärima, riskime sellega, et rebime lahti tema vanad haavad ning pigem toimub taasohvristamine. Nii võib isegi kõige paremate kavatsustega abistajast tahtmatult saada uus ründaja, kes hävitab viimasegi usalduse ja sunnib abivajaja endasse sulguma. Inimesele tuleb tagasi anda see, mis temalt vägivaldselt ära võeti: kontroll oma elu üle. Peame kuulama tema soove, andma talle aega otsustamiseks ja olema talle toeks ka siis, kui ta ei ole veel valmis rääkima. Inimese heaolu peab olema kõige keskmes.

Inimest tuleb päriselt kuulata ja märgata tema loo taga peituvat valu.

Inimkaubanduse ohvri õigeaegne märkamine on otseselt seotud mittekaristamise põhimõttega (ingl non punishment principle). Inimkaubitsejad sunnivad oma ohvreid korda saatma mitmesuguseid õigusrikkumisi, nagu taskuvargused, narkootikumide vedu, pettused või illegaalne töö. Konverentsil rõhutasid paljude riikide esindajad, et kui inimene on pannud toime kuriteo inimkaubanduse otsese tagajärjena sunni või ähvarduste mõjul, ei tohiks teda selle eest samamoodi karistada nagu kedagi, kes teeb neid tegusid vabatahtlikult. Hirm karistuse ees on üks peamisi põhjuseid, miks ohvrid ei julge abi otsida ega politseisse pöörduda.

Julgus märgata ja hoolimine päästab elusid

Päriselt aitamine algab meist kõigist, nii spetsialistidest kui ka kodanikest, kes tahavad märgata ja reageerida. Töötades ametikohal, mis otsest ohvriabipädevust ei eelda, on vägagi inimlik jääda kõrvalseisjaks ja loota, et ehk keegi teine juba tegeleb selle keerulise murega. 

Inimkaubanduse ohvrid sageli vaikivad endaga toimuvast, nad ei oska või ei julge abi küsida. Nad pillavad vargsi vihjeid ja loodavad, et keegi märkab nende peidetud appikarjet. Kohe ei pea kogu maailma päästma, piisab ka hoolivast küsimusest „Kuidas sul päriselt läheb?“.

Üks väike inimlik samm, julgus märgata ja hoolida võib päästa kellegi elu.

Tundes, et miski on valesti, haara telefon ja pea nõu inimkaubandusohvrite teenuse spetsialistiga, isegi kui abistamine ei näi olevat otseselt sinu tööülesanne. Üks väike inimlik samm, julgus märgata ja hoolida võib päästa kellegi elu ning võtab ära ka sinu hirmu, et pead keerulises olukorras üksi lahendusi otsima. Inimesele tähelepanu osutamine peab alati käima enne paberimajandusega tegelemist. Seades esikohale protseduurireeglid ja vormilised nõuded, riskime röövida niigi traumeeritud inimeselt viimasegi usalduse ning ta kaob meie vaateväljast igaveseks.

Suurim jõud inimkaubanduse vastu võitlemisel on empaatia ja inimlikkus. Soojus ja hoolivus on ainus viis, kuidas saame päriselt aidata. Inimene tuleb tingimusteta seada esikohale, nii loome turvalise ruumi, kus hirmunud abivajajast saab taas oma elu üle otsustaja.

* Inimkaubandusevastase alliansi 26. kõrgetasemeline konverents toimus 20.–21. aprillil 2026 Viinis.