Kui kaua laps peab ootama? Spetsialisti pilk kohtusüsteemile

Brita Kiik, SOS Lasteküla programmijuht

Asendushoolduses puutume iga päev kokku lastega, kelle läbielamised mõjutavad otseselt nende arengut, turvatunnet ja võimet luua usalduslikke suhteid. Teaduskirjanduses (Glaser 2000; Shonkoff jt 2021) osutatakse ühemõtteliselt sellele, et krooniline stress, korduv trauma ja sobimatu keskkond varajases eas mõjutavad lapse aju arengut, stressiregulatsiooni ning emotsionaalset toimetulekut. Eriti kahjustavaks peetakse pikaajalist hooletusse jäämist, ebastabiilsust ja -turvalisi suhteid, mille mõju lapse arengule võib olla sügav ja pikaajaline (Cook jt 2005; Glaser 2000).

Mida kauem elab laps ebakindluses, seda keerulisem on tal taastada turvatunne ja usaldus täiskasvanute vastu.

Traumateadlikkuse käsitlus ja kiindumusteooria viitavad (Cook jt 2005; Cooke jt 2019; Shonkoff jt 2021) samuti sellele, et pikaajaline turvatunde puudus ja ettearvamatus suurendavad lastel ärevuse, käitumisraskuste ning emotsioonide regulatsiooni ja kiindumussuhete häirituse riski. Eriti väikelaste puhul ei ole aeg neutraalne tegur: varases eas on areng kiire ja iga pikaleveninud periood, kui laps on sunnitud viibima ebastabiilses või -turvalises keskkonnas, võib mõjutada tema emotsionaalset arengut, turvatunnet ning võimet luua usalduslikke suhteid.

Tähelepanu keskmes peab olema laps

Mõistan, et lapse eraldamine perest on üks keerulisemaid otsuseid, mille riik saab lapse heaolu kaitseks teha. See peabki olema kaalutletud, põhjendatud ja kõiki osalisi arvestav. Kuid küsimus on selles, et selle vaagimise käigus ei tohiks tähelepanu lapselt endalt kõrvale nihkuda.

Vahel venivad laste heaolu puudutavad menetlused kuude või isegi aastate pikkuseks. Ka Eesti lastekaitsesüsteemis töötavad spetsialistid on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et suur töökoormus, spetsialistide nappus ja keerukad kohtuvaidlused võivad aeglustada lapse jaoks vajalike otsuste tegemist. Selle aja jooksul elab laps teadmatuses, mis saab edasi. Korduv hoolduskorralduse muutus ja elukoha ebastabiilsus on seotud suuremate emotsionaalsete raskuste, vaimse tervise probleemide ning kehvema haridusliku ja sotsiaalse toimetulekuga (Stenason ja Romano 2023). Mida kauem elab laps ebakindluses, seda keerulisem on tal taastada turvatunne ja usaldus täiskasvanute vastu.

Miks peab laps ootama, kuni tema olukord muutub „piisavalt halvaks“?

Rahvusvahelises lastekaitsekirjanduses rõhutatakse varajase sekkumise tähtsust (LaBrenz jt 2022). Kuid varajane sekkumine tähendab lisaks märkamisele ka õigeaegset tegutsemist. Rahvusvahelistes uuringutes on korduvalt osutatud, et laste ja noorte vaimse tervise probleemid jäävad sageli tähelepanuta ning õigeaegse sekkumiseta võivad kerged või mõõdukad raskused areneda tõsisemateks häireteks, muutes taastumise keerulisemaks ja suurendades pikaajalise toe vajadust (OECD 2025). Samuti rõhutab maailma terviseorganisatsioon, et õigeaegne abi ja toetav keskkond parandavad laste ning noorte pikaajalisi arenguväljavaateid ja vähendavad hilisemaid sotsiaalseid ja tervisekulusid (WHO 2025).

Räägime küll lapse parimatest huvidest, kuid paraku osutuvad sageli kaalukamaks vanema õigus oma lapsi kasvatada ja riigi kohustus seda kaitsta. Lapse õiguste konventsioonis (1996) rõhutatakse selgelt, et lapse huvi peab olema esikohal, kuid seda põhimõtet ei ole alati lihtne rakendada. Just siin tekibki osaliste õiguste ja lapse tegeliku heaolu vahel pinge.

Reageerida on vaja kiiresti ja asjakohaselt

Laste heaks töötavad spetsialistid tunnevad nii mõnigi kord, et see, mida nad teavad lapse tegelikust olukorrast, ei mõjuta otsuseid piisavalt. Spetsialisti tegevus võib last kaitstes taanduda pelgalt teenuste osutamisele. Rahvusvahelistes uuringutes aga rõhutatakse, et lapse heaolu hindamisel on keskne eri valdkondade spetsialistide koostöö ja praktikute vahetu teave lapse olukorra kohta (Public Law Working Group 2023). Pere- ja lastekaitsesüsteemide analüüsid on toonud esile, et paremad otsused sünnivad siis, kui kohtud süsteemselt kaasavad lapsega töötavaid spetsialiste.

Kohtute spetsialiseerumine lastele aitab parandada otsuste kvaliteeti ja lühendada menetlusaegu.

Esineb juhtumeid, kus lapse väärkohtlemise mustrid on spetsialistidele selged: pidev hooletusse jätmine, turvatunde puudumine, emotsionaalne kahjustamine. Need on korduvad eksimused, mis tähendavad lapse järjepidevat viibimist tema arengut kahjustavas keskkonnas. Tänapäevane traumateooria (Cooke jt 2019; Glaser, 2000) rõhutab, et lapse arengule on eriti kahjulik pikaajaline ebastabiilsus, ettearvamatus ja kestev stress, mis tekitavad pideva ohutunde ning takistavad turvaliste kiindumussuhete kujunemist. Sellest vaatenurgast on keeruline põhjendada, miks peab laps ootama, kuni tema olukord muutub „piisavalt halvaks“, et see vastaks kohtu sekkumise lävendile.

Muidugi ei soovi keegi lapsi peredest kergekäeliselt eraldada. Vastupidi. SOS Lasteküla peretugevdusteenuste abil toetatakse iga päev vanemaid, et nad saaksid oma laste eest hoolitseda. Teaduskirjanduse (LaBrenz jt 2022) ja ka meie asutuse praktilise kogemuse põhjal võib õigeaegne ja piisav pere toetamine aidata ära hoida lapse paigutamise asendushooldusele ning suurendab võimalust, et laps saab jääda turvaliselt oma sünniperre. Aga kui lapse turvalisust ei ole võimalik kodus kuidagi tagada, on oluline, et lastekaitsesüsteem suudaks reageerida kiiresti, järjepidevalt ja lapse arenguvajadusi arvestades.

Tähtis on sisuline koostöö

Ühendkuningriigis, Austraalias, Uus‑Meremaal, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mitmes muus riigis kasutatakse pere- ja lastekaitseasjades spetsialiseerunud kohtuid, kohtunikke või erimenetlusi, et tagada lapse heaolu küsimustes pädevam, järjepidevam ning lapse vajadusi arvestavam menetlus (Australian Law Reform Commission, 2010; Ministry of Justice New Zealand, i.a; Department of Justice Canada, i.a). Rahvusvaheline praktika ja erialakirjandus (Public Law Working Group 2023) viitavad sellele, et kohtute spetsialiseerumine lastele aitab parandada otsuste kvaliteeti ja lühendada menetlusaegu, sest otsustajatel on parem arusaam lapse arengust, traumast ja sotsiaalsetest riskidest. Eestis, kus nii kohtusüsteem kui ka lastekaitsepraktika töötavad sageli suure koormuse all, võiks selline korraldus toetada lapsekesksemat ja järjepidevamat otsustusprotsessi. See parandaks eri valdkondade koostööd ning aitaks vähendada olukordi, kus lapse jaoks olulised otsused venivad pikaks.

On oluline, et kohtusüsteem käsitleks lastega töötavaid spetsialiste professionaalsete partneritena, järjepidevalt arvestaks ja usaldaks nende hinnanguid.

See probleemitõstatus ei lähtu soovist teha kriitikat, vaid tugevdada eri süsteemide vahelist koostööd lapse parimate huvide kaitsel. Lastega töötavatel spetsialistidel on praktiline kogemus, erialased teadmised ja vahetu ülevaade laste igapäevasest toimetulekust ning arenguvajadustest. Seetõttu on oluline, et ka kohtusüsteem käsitleks neid professionaalsete partneritena, järjepidevalt arvestaks ja usaldaks nende hinnanguid.

Lõppkokkuvõttes ei puuduta küsimus üksnes menetluslikki norme ega institutsionaalset korraldust. Küsimus on lapse arenguvajadustes, turvalise ja stabiilse keskkonna tagamises ning ajas, mille jooksul laps abi ootab. Iga pikaleveninud periood ebastabiilses või -turvalises keskkonnas võib mõjutada lapse arengut ja heaolu viisil, mida hilisem sekkumine ei pruugi enam täielikult korvata.

Viidatud allikad

Australian Law Reform Commission. (2010). Family violence – A national legal response (ALRC Report 114). Australian Law Reform Commission; https://www.alrc.gov.au/wp-content/uploads/2019/08/Report-Summary.pdf (04.06.2026).
Cook, A., Blaustein, M., Spinazzola, J., Bessel van der Kolk (2005). Complex trauma in children and adolescents. Psychiatric Annals, 35(5), 390–398; https://doi.org/10.3928/00485713-20050501-05 
Cooke, J. E., Kochendorfer, L. B., Stuart-Parrigon, K. L., Koehn, A. J. Kerns, K. A. (2019). Parent–child attachment and children’s experience and regulation of emotion: A meta-analytic review. Emotion, 19(6), 1103–1126; https://doi.org/10.1037/emo0000504
Department of Justice Canada. (2022). The Canadian family justice system. Department of Justice Canada; https://www.justice.gc.ca/eng/fl-df/fjs-sjf/bfjs-sjfb/fjs-sjf.html (04.06.2026).
Federal Circuit and Family Court of Australia (i.a) https://www.fcfcoa.gov.au/.
Glaser, D. (2000). Child abuse and neglect and the brain: A review. Journal of Child Psychology and Psychiatry, 41(1), 97–116; https://doi.org/10.1111/1469-7610.00551
LaBrenz, C. A., Childress, S., Robinson, E. D., Sieger, M. L. & Ontiberos, J. (2022). Reasonable efforts to preserve families? An examination of service utilization and child removal. Child Abuse & Neglect, 132, 105631; https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2022.105631
Ministry of Justice New Zealand. (2023). Family Court of New Zealand. New Zealand Ministry of Justice; https://www.justice.govt.nz/family/ (04.06.2026).
Organisation for Economic Co-operation and Development. (2025). Promoting good mental health in children and young adults. OECD Publishing; https://www.oecd.org/en/publications/promoting-good-mental-health-in-children-and-young-adults_ebb8aa47-en.html (04.06.2026).
Public Law Working Group. (2023). Recommendations to achieve best practice in the child protection and family justice systems: Supervision orders; https://www.judiciary.uk/wp-content/uploads/2023/04/April-2023-Report-Supervision-Orders-Final.pdf (04.06.2026).
Shonkoff, J. P., Slopen, N., Williams, D. R. (2021). Early childhood adversity, toxic stress, and the impacts of racism on the foundations of health. Annual Review of Public Health, 42, 115–134; https://doi.org/10.1146/annurev-publhealth-090419-101940 
ÜRO (1996). Lapse õiguste konventsioon. Riigi Teataja II 1996, 16, 56
Stenason, L., Romano, E. (2023). Number of placement changes among young people in care: Youth and caregiver associations. Children and Youth Services Review, 144, 106737; https://doi.org/10.1016/j.childyouth.2022.106737
World Health Organization. (2025). Children and young people’s mental health: The case for action; https://www.who.int/news-room/commentaries/detail/children-and-young-people-s-mental-health--the-case-for-action (04.06.2026).