Mida tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö reform muudab ning mida see tähendab sotsiaaltöötajale

Gerda Kiipli-Hiir
sotsiaaltöö korralduse poliitika juht, sotsiaalministeerium

Eakas inimene satub korduvalt erakorralise meditsiini osakonda, sest ta ei tule kodus toime. Psüühikahäirega inimesele on korraldatud ravi, kuid tekivad raskused lahendamata elukoha-, võla- või sõltuvusprobleemi tõttu. Haiglaravi järel koju naasev inimene vajab korraga koduteenust, abivahendit, ravimite kasutamise tuge ja perearsti jälgimist. Kui asjaomased asutused ei tee sellistes olukordades koostööd, võib abiteekond ikkagi katkeda ka siis, kui igaüks täidab oma ülesannet korrektselt.

Kavandatav tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö reform püüab olukorda parandada. Töötatakse välja piirkondliku koostöö püsiv korraldus ja luuakse eraldi koordinatsiooniteenus inimestele, kelle tervisemured ning sotsiaalsed probleemid on nii tihedalt seotud, et ühe valdkonna juhtumikorraldusest ei piisa.

Miks senine abi korraldus ei ole piisav?

Praegu oleneb tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö sageli sellest, kas spetsialistid tunnevad üksteist ja leiavad piisava koostöötahte. Info liigub e-kirja, telefoni või abi kasutava inimese kaudu. Mõnel juhul võib koostöö toimida, kuid see pole igal pool ühetaoline ega piisavalt kindel.

Süsteemi on vaja ümber korraldada, sest rahvastik vananeb, üha rohkem on mitme kroonilise haigusega inimesi, asjaomastes valdkondades on tööjõupuudus ning tervishoiu- ja sotsiaalkulud kasvavad.

Kõige valusamalt mõjutab abi killustatus kompleksse abivajadusega inimesi. Spetsialistidel puudub ühine ülevaade olukorrast, juhised on sageli inimese jaoks vastuolulised ja keegi ei vastuta abivõimaluste sidumise eest. Inimene või tema lähedane jääb ise projektijuhiks süsteemis, mille toimimisloogikat ta ei pruugi tunda.

Süsteemi on vaja ümber korraldada, sest rahvastik vananeb, üha rohkem on mitme kroonilise haigusega inimesi, asjaomastes valdkondades süveneb tööjõupuudus ning tervishoiu- ja sotsiaalkulud kasvavad. Ligikaudu kuuel protsendil Eesti elanikest on vähemalt neli kroonilist haigust ja neist ligi 80 protsenti on vanemad kui 65 eluaastat. Kõik ei vaja koordinatsiooniteenust, kuid need andmed näitavad, kui suureks võib kujuneda nende inimeste hulk, kelle tervis ja igapäevane toimetulek vajavad ühist käsitlust.

Mis muutub tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö reformiga?

Igas piirkonnas tekib püsiv koostöökorraldus

Eestis moodustatakse maakonnapõhised heaolupiirkonnad. Igas heaolupiirkonnas peab hakkama tegutsema Tervik – koostööorganisatsioon, mis ühendab kõik piirkonna kohalikud omavalitsused, perearstiabi osutajad ja haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad.

Koostöö aluseks saab inimesega koos koostatud heaoluplaan ja selle tegevuskava.

Terviku ülesanne on leppida kokku piirkonnas ühised teenuseteekonnad, infovahetus, koostöötavad ja probleemide süvenemise ennetamise viisid. Igale heaolupiirkonnale koostatakse tervise- ja heaoluprofiil: alusdokument, mis seob piirkonna rahvastiku tervise- ja sotsiaalnäitajad teenuste kasutuse, eesmärkide ja tegevuskavaga. See muudab hea tahte alusel ja üksikjuhtumitel põhineva koostöö püsivatele kontaktidele toetuvaks, süsteemselt juhitud töötamisviisiks.

Piirkonna strateegilised eesmärgid kiidab heaks koostöökogu, kuhu kuuluvad vähemalt iga KOV-i, sotsiaalministeeriumi ja tervisekassa esindajad. Tervik korraldab ise kokkulepete elluviimist ja tulemuste seiret. 

Kompleksse abivajadusega inimest hakkab toetama terviseteejuht

Kui tervishoiutöötaja või KOV-i sotsiaal- või lastekaitsetöötaja teeb kindlaks, et tema vaatevälja sattunud inimesel on korraga nii terviseprobleeme kui ka sotsiaalsed raskused ja tal tekib kahtlus, et inimene ei tule eri valdkondade koordineeritud abita toime, täidab ta elektroonilise märkamislehe. See jõuab piirkonnas töötava sotsiaaltöö ja tervishoiu pädevusega spetsialisti, terviseteejuhini. Tema ülesanne on hinnata teenuste koordineerimise vajadust, nõustada inimest, moodustada tugimeeskond ja aidata kokku leppida ühised eesmärgid ning tegevus. Tugimeeskonda kuuluvad vähemalt vajalikud tervishoiutöötajad ja KOV-i sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja. Inimese nõusoleku korral saab kaasata ka teisi spetsialiste ja lähedasi.

Koordinatsiooniteenuse kasutamine on vabatahtlik.

Koostöö aluseks saab inimesega koos koostatud heaoluplaan ja selle tegevuskava. Terviseteejuht jälgib, et eri valdkondade spetsialistide juhised oleks omavahel kooskõlas, teenused ei dubleeriks üksteist ja kontakt inimesega säiliks ka ajal, kui üks teenus lõppeb ja teine alles algab.

Mida see tähendab sotsiaaltöötajale?

Kui terviseteejuhid tööd alustavad, jäävad sotsiaaltöötaja ülesanded alles. KOV hindab endiselt inimese sotsiaalset abivajadust, otsustab sotsiaaltoetuste andmise ja korraldab oma pädevusse kuuluvad teenused. Terviseteejuht ei määra KOV-i teenuseid, ei tee haldusotsuseid ega asenda sotsiaalhoolekande seaduse kohast juhtumikorraldust.

Sotsiaaltöötaja töö muutub eelkõige järgmistes kohtades:

• sotsiaaltöötajal tekib kohustus märgata tervise- ja sotsiaalprobleemide koosmõju ning vajaduse korral esitada terviseteejuhile märkamisleht;
• teenuste koordineerimise korral kuulub sotsiaaltöötaja inimese tugimeeskonda ja osaleb ühiste eesmärkide ning tegevuse kokkuleppimises;
• KOV-i abivajaduse hindamise kokkuvõte ja andmed määratud teenuste kohta muutuvad kättesaadavaks ka teistele inimest abistavatele spetsialistidele, vältides sama info korduvat küsimist;
• terviseteejuht võtab enda kanda valdkondadevahelise koostöö korraldamise: kontaktide hoidmise, erineva tegevuse sidumise, üleminekute jälgimise ja inimese toetamise teenuste vahel liikumisel;
• piirkonnas tekib kanal, mille kaudu tuua üksikjuhtumitena korduvad teenuselüngad ja koostööprobleemid süsteemi arendamise lauale.

Reformi eesmärk on vähendada välditavaid erakorralisi pöördumisi, haiglaravi ja korduvaid hindamisi ning toetada inimest varem ja kodu lähedal.

Tuleb kokku leppida selge piir, millal piisab KOV-i juhtumikorraldusest ja millal on vaja lisaks valdkondadeülest koordineerimisteenust.

Mida inimene võidab?

Mitmekülgse abivajadusega inimese jaoks peaks muutus olema väga praktiline.

• Abi jõuab inimeseni varem. Esimene abivajadust märganud spetsialist ei jää lootma, et inimene ise järgmise asutuse üles leiab ja sinna pöördub, vaid edastab info terviseteejuhile, kes kutsub inimese hindamisele ja esmasele nõustamisele ning toetab nii kaua kui vaja.
• Inimesel tekib üks kontakt, kellelt küsida, kuidas kokkulepitud tegevusega edasi minna ja kelle poole pöörduda, kui ta teekonnal takerdub.
• Tervise- ja sotsiaalprobleeme käsitletakse koos. Näiteks ei vaadata üksnes raviskeemi, kui ravimi võtmist takistavad mäluhäire, rahapuudus või kõrvalabi puudumine.
• Haiglast koju minek muutub turvalisemaks. Haigla terviseteejuht kontrollib hiljemalt 14. päeval pärast haiglaravi lõppu, kas inimene jõudis vajalike kontaktide ja abini. Vajaduse korral annab ta koordineerimise üle esmatasandile: KOV-i sotsiaaltööspetsialistile või perearstile.
• Inimene osaleb eesmärkide seadmisel ja kinnitab heaoluplaani. Ta saab oma plaaniga terviseportaalis tutvuda, aga ka näha, kes tema andmeid kasutas.

Koordinatsiooniteenuse kasutamine on vabatahtlik. Kui inimene tunneb, et see talle ei sobi, võib ta sellest loobuda. Ta võib ise otsustada, millised spetsialistid lisaks ja kes lähedastest tema tugimeeskonda kuuluvad. Heaoluplaani elluviimine aga eeldab ka inimese enda osalust: kokkulepitud tegevust ja regulaarsetel hindamistel osalemist. Koordineerija ei saa inimese eest ravi läbida ega igapäevaseid valikuid teha.

Mida võidab sotsiaalvaldkond?

Vähem nähtamatut korraldustööd. Praegu kulub sotsiaaltöötajal palju aega sellele, et otsida tervishoiukontakte, selgitada, kes millega tegeleb, küsida sama infot eri kanalitest ja hoida juhtum liikumas ka siis, kui probleem ei kuulu täielikult KOV-i pädevusse. 

Parem infovahetus. Kavandatav heaolu infosüsteem seob märkamislehe, heaoluplaani ja tegevuskava. Seal näeb ka KOV-i koostatud kokkuvõtet abivajaduse hindamise kohta ja määratud teenuste andmeid.

Suurem võimalus mõjutada tervishoiukorraldust. Terviku tööpõhimõtted näevad ette, et sotsiaalseid riske, teenuselünki ja toimetulekut mõjutavaid asjaolusid käsitletakse piirkonna ühise planeerimise osana. Kui näiteks inimeste haiglast koju suunamine ebaõnnestub korduvalt koduteenuse puudumise, hilise teavitamise või selgusetu vastutuse tõttu, ei jää probleem ainult sotsiaaltöötaja lahendada. See tuleb kirjeldada piirkondliku töökorralduse probleemina, seada eesmärk ja leppida kokku lahendus.

Vahendite mõistlikum kasutamine. Reformi eesmärk on vähendada välditavaid erakorralisi pöördumisi, haiglaravi ja korduvaid hindamisi ning toetada inimest varem ja kodu lähedal. Kulude kokkuhoidu võib KOV-is näha edaspidi, sest vähenema peaks surve kõige kallimatele sekkumistele ja tekkima arusaam, millistele töölõikudele teenuseid ning ennetust päriselt on juurde vaja.

Koordineerimine ei asenda teenuseid, kuid aitab puudujääke märgata ja nendega süsteemselt tegeleda.

Mis muresid reform iseenesest ei lahenda?

Reformi rakendamine ei ühtlusta automaatselt piirkondade teenusevõimekust. Hajaasustusega ja hõreda teenusevõrguga piirkondades võivad puudujäägid hoopis selgemalt välja paista, suurtes linnades võivad probleeme tekitada osaliste rohkus ja kattuvad koordineerimisstruktuurid. Seetõttu peab iga Tervik kujundama töökorralduse kohalike olude järgi, pidades samal ajal silmas üleriigilisi miinimumnõudeid.

Koordineerimine ei asenda teenuseid. Kui piirkonnas puudub mõni inimese vajadustele vastav teenus, siis heaoluplaani koostamine seda tühimikku ei täida. Küll aga muudab ühine andmestik ja seire puudujäägi nähtavamaks ning tekitab osalistele kohustuse sellega süsteemselt tegeleda.

Samuti ei vähene asjaomaste sotsiaalvaldkonna ja tervishoiuspetsialistide töökoormus kohe. Uue töökorralduse selgeks õppimine, ülesannete kokkuleppimine ja infosüsteemide kasutuselevõtt toovad alguses lisatööd.

Millal muudatused rakenduvad?

Eelnõu kavandi järgi jõustub seaduse põhiosa 1. juulil 2027. Tervikud peavad olema moodustatud hiljemalt 1. novembriks 2027. Kui piirkond ei jõua kokkuleppele, peab haiglavõrgu haigla Terviku moodustama hiljemalt 1. veebruariks 2028.

Tervisekassa rahastus Tervikutele ja valdkonnaülene koordinatsiooniteenus on kavandatud rakenduma 1. mail 2028. Enne seda tuleb välja töötada infosüsteemid, koolitada terviseteejuhid, sõlmida rahastuslepingud ja leppida kokku piirkondlik töökorraldus.

Praegu on valminud eelnõu ja rakendusaktide kavandid. Menetluse käigus võivad korralduslikud detailid, tähtajad ja osalistele kehtestavad nõuded muutuda. Reformi mõju ja tulemuslikkuse hindamist saab sotsiaalministeerium kavandi järgi alustada hiljemalt 2031. aastal.

Vaata lisaks: 

• Tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö reformi materjalid sotsiaalministeeriumi veebilehel
• Eelnõu „Rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus (tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö)” eelnõude infosüsteemis