Annela Samuel
Mariann Märtsin
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut
Sillamäe fotode autor Annela Samuel
Sotsiaaltöös räägitakse solidaarsusest enamasti seoses inimeste ja sotsiaalsete gruppidega kui vastastikusest toest, kokkukuuluvusest ja ühiskondlikust sidususest. Solidaarsus ei ole sotsioloog Émile Durkheimi käsitluses (Riley 2014) pelgalt individuaalne tunne või moraalne ideaal, vaid sotsiaalne fakt, mis kujuneb konkreetsetes sotsiaalsetes struktuurides ja tegevusviisides – see loob sideme üksikisikute vahel ning võimaldab ühiselul püsida ka erinevuste ja pingete korral (vt ka Falch-Eriksen ja Toros 2026, ilmumas).
Märksa harvem pööratakse tähelepanu sellele, et solidaarsus ei kujune abstraktses sotsiaalses ruumis, vaid alati mõnes konkreetses paigas. Inimesed elavad, tegutsevad ja loovad suhteid kindlates kohtades, millel on oma ajalugu, sümboolsed tähendused ja võimusuhted. Kohad võivad toimida ressurssidena, mis toetavad kuuluvust, toimetulekut ja vastastikust hoolimist, kuid samahästi ka piirangutena, mis taastoodavad ebavõrdsust ja tõrjutust.
Solidaarsus ei kujune abstraktses sotsiaalses ruumis, vaid alati mõnes konkreetses paigas.
See artikkel tugineb Annela Samueli doktoritöö osana valminud etnograafilisele uurimusele Ida-Virumaal, eeskätt Sillamäel. Artikli keskmes on mõte, et solidaarsus sotsiaaltöös ei ole võimalik koha tähendusi mõtestamata. See eeldab arusaamist sellest, kes loob kohtade tähendusi, kelle häält nende tähenduste kujundamisel kuulatakse ja kelle kohakogemused jäävad institutsionaalses ja poliitilises ruumis nähtamatuks. Just nende küsimuste kaudu avaneb solidaarsus mitte ainult inimeste suhtena, vaid ka kohatundliku ja ajalooliselt kujunenud sotsiaalse praktikana.
Koht sotsiaaltöös: nähtamatust taustast aktiivseks teguriks
Sotsiaaltöö on Eestis valdavalt formaalselt üles ehitatud, selle keskmes on individuaalne juhtumipõhine töö ja esmavajalike teenuste tagamine. Kogukondlik ja ennetav sotsiaaltöö jääb sageli vahendite ja võimaluste nappuse tõttu tagaplaanile. Just piirkondlik ebavõrdsus kujundab olulise raamtingimuse: võimalused kaasamiseks ei ole ruumiliselt võrdsed, mõjutades mitte ainult majanduslikke olusid, vaid ka inimeste igapäevast toimetulekut, kuuluvustunnet ja ühiskondlikus elus osalemist. See ebavõrdsus mõjutab järjest otsesemalt ka sotsiaaltööd, mille eesmärk on toetada inimesi nende elukeskkonnas, reageerida sotsiaalsetele probleemidele ja üha enam edendada ka kogukondlikku osalust ning kaasloomet. Juhtumipõhise ja teenusekeskse tegutsemise kõrval muutub seetõttu oluliseks küsimus, kuidas sotsiaaltöös mõtestatakse inimeste elukeskkonda ning mis tasandil sekkutakse: kas üksnes indiviidi toimetulekut toetades või ka neid tingimusi kujundavate ruumiliste ning institutsionaalsete struktuuride tasandil. Piirkondliku ebavõrdsuse analüüs eeldab keskkonna käsitlemist laiemalt kui füüsilise ruumina ja toob esile vajaduse tugineda raamistikule „inimene keskkonnas“ (ingl person-in-environment), kus keskkond hõlmab ka perekonda, kogukonda, institutsioone, norme ja ressursse.
Sellise raamistiku teadvustamisest hoolimata jääb keskkond sageli abstraktseks taustaks. See tähendab endiselt keskendumist indiviidi kohanemisele olemasolevate tingimustega, mitte nende tingimuste ega nende kujunemise kriitilist uurimist kindlas ajaloolises, kultuurilises ja ruumilises kontekstis? Selline vaade osutub piiravaks just paikades, kus sotsiaalsed probleemid on sügavalt seotud koha eripäradega, näiteks tööstusliku pärandi, rahvastiku keelelise koosseisu, piirkonna geopoliitilise asendi või pikaajalise marginaliseerumisega.
Inimeste võimalused osaleda, olla tunnustatud ja saada tuge on ruumiliselt ebaühtlased.
Viimastel kümnenditel on sotsiaalteadustes ja nüüdseks ka sotsiaaltöös toimunud sotsiaal-ruumiline pööre (Lefebvre 1991): ruumi ja kohta ei käsitleta neutraalse „konteinerina“, vaid sotsiaalselt toodetud ja poliitiliselt laetud nähtusena. Kohtadesse on „sisse kirjutatud“ ajaloolised võimusuhted, majanduslik hierarhia ja kuuluvuse piirid. Sotsiaaltöö seisukohalt tähendab see, et inimeste võimalused osaleda, olla tunnustatud ja saada tuge on ruumiliselt ebaühtlased. Sotsiaal-ruumilist analüüsi täiendab sotsiokultuuriline käsitlus (Märtsin 2019; Valsiner 2007), mis rõhutab, et inimesed ei suhestu keskkonnaga vahetult, vaid kultuuriliste märkide, narratiivide ja sümbolite kaudu. Koht on selles vaates semiootiline tähendusruum, mis kannab mälestusi, emotsioone ja identiteeti.
Koha mõistega on väga tihedalt seotud ka kuuluvuse mõiste. Teoreetilisest kirjandusest nähtub, et kuuluvus ei ole pelgalt subjektiivne tunne ega üksnes formaalne staatus, vaid mitmetasandiline ja dünaamiline protsess. See hõlmab emotsionaalset turvatunnet, sotsiaalseid suhteid ning ka poliitilis-institutsionaalset tunnustust. Antonsich (2010) rõhutab, et oluline on pöörata tähelepanu nii individuaalsele kohakuuluvusele (ingl place-belongingness) kui ka kuuluvuspoliitikale, mis määratleb, kellel on õigus kuuluda, osaleda ja olla tunnustatud ning kelle kohalolu jääb tingimuslikuks või vaidlustatuks. Nende kahe tasandi arvestamine aitab mõista, kuidas kohad toetavad või takistavad kuuluvustunde tekkimist ja loovad või piiravad inimeste osalemisvõimalusi ühiskonnas.
Kolm vaadet solidaarsusele ühes kohas
Annela Samueli doktoritöö pakub mitmekihilist vaadet sellele, kuidas koht, kuuluvus ja osalus kujunevad ning millised on solidaarsuse võimalused ja piirid ühes kompleksse minevikuga väikelinnas. Doktoritöö raames valmis kolm uurimust. Esimene keskendus Sillamäe vanemate elanike isiklikele toimetulekukogemustele keerulisel ühiskondlikul üleminekuperioodil 1990. aastatel (Samuel ja Märtsin 2025b). Teiseks analüüsiti juhtumiuuringu kaudu ühte konkreetset rohujuuretasandi tegevust, mis ilmestab koha kujundamise olulisust taastumisprotsessis (Samuel ja Märtsin 2025a). Viimases uurimuses analüüsiti, kuidas Sillamäe sotsiaaltöötajad ja poliitikakujundajad näevad seda kohta institutsionaalses ning poliitilises raamistikus (Samuel 2026). Järgnevalt vaadeldakse doktoritöö peamisi tulemusi läbi solidaarsuse prisma, tuues välja ka sotsiaaltöötaja võimalused ja takistused kohapõhise solidaarsuse suurendamiseks.
Koht ja katkestused
Ulatuslike ühiskondlike üleminekute ajal, nagu Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti iseseisvuse taastamine, ei kogeta muutusi üksnes individuaalsel tasandil. Teatavas kontekstis, nagu Sillamäel, toimuvad katkestused ka kollektiivselt, mõjutades korraga sotsiaalseid võrgustikke, professionaalset identiteeti, kultuurilist kuuluvust, inimeste omavahelist solidaarsust ja suhet riigiga. Sillamäe eripära tuleneb linna kujunemisloost endise „suletud linnana“, mis oli Nõukogude Liidu ajal range ligipääsukontrolliga ning seotud strateegilise uraanitööstusega. Linna asustamiseks toodi sinna spetsialiste Nõukogude Liidu teistest vabariikidest, samal ajal kui etniliste eestlaste elamaasumine oli peaaegu välistatud. Selle tulemusel kujunes kogukond, kellel puudusid tihedad sidemed ülejäänud Eestiga ning nende identiteet ja kuuluvus olid seotud eelkõige Nõukogude Liiduga.
Sillamäe eripära tuleneb linna kujunemisloost endise „suletud linnana“.
Nõukogude Liidu lagunemine tähendas Sillamäe elanike jaoks mitmekordset katkestust: kaotati senine majanduslik ja sotsiaalne turvalisus, lagunesid professionaalsed karjäärid ja sotsiaalsed võrgustikud ning kadus sümboolne kuuluvusraamistik. Samal ajal ei kujunenud kiiresti ega iseenesest uut sidet Eesti riigi ega ühiskonnaga. Paljud vanemaealised elanikud kogesid end äralõigatuna nii eelmisest „kodumaast“ kui ka uuest riigist. Need ei olnud pelgalt individuaalsed kohanemisraskused, vaid kollektiivne liminaalne seisund ehk terve kogukond jäi pikaks ajaks ebamäärasesse kahe vahel olekusse ning inimeste ühtsust ja solidaarsust ühiskonnaga üldisemalt oli raske tunda ning iseseisvalt luua.
Vaade alates 1970. aastatest ehitatud linnaosale korterist, kus Annela Samuel elas peaaegu pool aastat, tehes etnograafilist välitööd
Uurimuse tulemused näitasid, et sellises olukorras puudusid nii piisavad individuaalsed kui ka kollektiivsed võimalused, mis oleksid lubanud üleminekut ühiselt mõtestada ja toetada. Puudu jäi kultuurilisest ja sotsiaalsest tugistruktuurist, mis oleks aidanud taastada sidusust, luua uusi osalus- ja kuuluvusvorme ning vahendada suhteid uue riikliku raamistikuga. Üldisem poliitiline ja institutsionaalne struktuur jäi nõrgaks või kättesaamatuks, seetõttu kujunes linn ise peamiseks kollektiivseks kuuluvusressursiks, pakkudes järjepidevust, identiteeti ja kodutunnet.
Individuaalsel tasandil aga tõusid esile teistsugused kohapõhised võimalused. Linnast väljapoole jääv looduskeskkond, nagu meri, metsad, datšad, kujunes paljude jaoks oluliseks emotsionaalseks ja sümboolseks toetusallikaks. Eriti naiste puhul ilmnes, kuidas meri toimis energia, lohutuse ja ajalisuse kandjana, sidudes varasema elu uue olukorraga. Konkreetsetest loodusobjektidest said mälupaigad ja identiteedi kandjad: rannal kasvav puu kui elav mälestusmärk emale või meri kui sild varasema Ukrainas olnud elu ja praeguse Eestis lahtirulluva elu vahel. Nõukogude ajal eraldatud aiamaad ja datšad pakkusid järjepidevust lapsepõlvest alates ning maa harimine aitas jätkata tuttavat tegevust.
Linn ise kujunes peamiseks kollektiivseks kuuluvusressursiks, pakkudes järjepidevust, identiteeti ja kodutunnet.
Need tulemused osutavad, et ülemineku toetamisel leidsid inimesed sümboolseid ressursse (Zittoun 2007), mis nende taastumist toetasid kollektiivsel tasandil: tuge saadi eelkõige linnast endast ja individuaalselt loodusest. Uurimuse tulemused näitasid, et suurte ühiskondlike murrangute ajal ei piisa üksnes individuaalsetest tugimeetmetest, vaid vaja on ka kollektiivset ja koha-tundlikku tuge, mis aitaks kogukondadel ühiselt mõtestada muutusi, vältida pikaajalist kahe vahel olemist ning luua uusi, tähenduslikke kuuluvusvorme. Selliste murrangute kontekstis ei saa sotsiaaltöötaja tegevus piirduda üksnes individuaalse juhtumitööga, vaid nad peaks olema kollektiivsete üleminekute vahendajad, toetades kogukondi uute tähenduste, sidemete ja osalusvormide loomisel, aidates vältida pikaajalist marginaliseerumist ja „kinni jäämist“ ebamäärasesse vahepealsesse seisundisse. Sotsiaaltöötaja, kes tunneb kohalikke inimesi, nende vajadusi ja ka võimalusi, saab mõjutada koha ning kohalike inimeste teadmiste, oskuste ja väärtuste nähtavaks tegemist ja kasutuselevõttu.
Oma koht ja taastumine
Teine keskne teema, mis doktoritöö uurimusest esile kerkis, käsitleb solidaarsust kui igapäevast, alt-üles kujunevat koha kujundamist. Vastupidiselt tihti levinud kujutlusele, et ääremaade elanikkond on passiivne, näitavad Sillamäe uurimused, et vanemate inimeste põlvkonnas on rohkelt aktiivseid, loovaid ja kõrgharidusega inimesi, kes soovivad ja suudavad kaasa lüüa, kui selleks on sobivad ja tähenduslikud võimalused, kuid kelle potentsiaal jääb sageli institutsionaalselt märkamata ja kasutamata. Paljud neist tunnevad uhkust oma linna ajaloo üle, väärtustavad Sillamäed kui kodu ja on valmis dialoogiks ning osalemiseks, kui selleks luuakse turvalised ja tähenduslikud võimalused.
Suurte ühiskondlike murrangute ajal ei piisa üksnes individuaalsetest tugimeetmetest, vaid vaja on ka kollektiivset ja koha-tundlikku tuge.
Uurimused aga tõid esile ka struktuurse „doominoefekti“, mis piirab selle potentsiaali realiseerumist. Eelkõige seostub see keelebarjääriga: paljud vanemaealised elanikud ei valda piisavalt eesti keelt, mis vähendab nende ligipääsu riiklikele ja institutsionaalsetele osalusvõimalustele. Keeleoskuse puudumine ei mõjuta üksnes individuaalset enesekindlust ja nähtavust, vaid avaldab laiemat mõju kogu kogukonnale: vähe on neid, kes suudaksid asutada mittetulundusühinguid, kirjutada projekte või esindada kogukonna huve ametlikes otsustusruumides. Kui puuduvad eakohased keeleõppevõimalused, elukestva õppe vormid ja ligipääsetavad avaliku suhtluse kanalid, ei teki ka uusi kogukondlikke eestvedajaid. Nii kandub keelebarjäärist algav piirang edasi osaluse ja solidaarsuse tasanditele.
Seega saavad eriti tähtsaks mitteformaalsed kohad ja institutsioonid, mis pakuvad osaluseks alternatiivseid ja turvalisemaid ruume. Sillamäe raamatukogu on kujunenud oluliseks kogukondlikuks sõlmpunktiks, kus toimuvad keelekohvikud, loengud, kultuuriüritused ja loomingulised töötoad eri vanuse- ja sihtrühmadele. Raamatukogu ei ole üksnes teenuseosutaja, vaid toimib inimeste, teadmiste ja kogukondliku tegevuse vahendajana, pakkudes ruumi kohtumiseks, kuuluvuseks ja osalemiseks. Uurimused viitavad ka sellele, et hierarhiliste ja hirmutavana tajutud institutsioonide ning ruumide, näiteks linnavalitsuse, asemel eelistatakse osaleda just neis tuttavates ja mitteametlikes kohtades korraldatud üritustel. See osutab, et kaasamiseks on vaja minna inimeste juurde.
Palju sõltub sellest, kas ja kuidas suudetakse näha ning tunnustada mitteametlikke kohaloomise kogemusi kui legitiimseid sotsiaalse taastumise ja kuuluvuse vorme.
Kõige ilmekamalt kehastab alt-üles koha-loomise ja igapäevase solidaarsuse küsimust siiski Imedemäe juhtum. See on väike ja institutsioonidest sõltumatu paik, mille kujundas väike grupp kohalikke elanikke Sillamäest mõne kilomeetri kaugusele männimetsa. Vanadest mänguasjadest, looduslikest ja taaskasutatud materjalidest hakati looma erinevaid kompositsioone. Koha nimi Чудомяэ ühendab vene keele sõna чудо, mis tähendab imet, ja eesti keele sõna mägi. Lisaks loomingulisele tegevusele andis see koht võimaluse muuta oma isiklikud kaotused, mälestused ja hoolivus sotsiaalselt tähenduslikuks tegevuseks ning taastada tunde, et ollakse vajalik ja teistega seotud. Imedemäe näitel ilmneb selgelt, et solidaarsus ei pea kujunema „ülalt alla“. See võib tekkida aeglaselt ja ebastandardse tegevuse käigus, mis ei allu projekti loogikale ega näitajatele. Just see alt-üles ja mitteametlik olemus tegi Imedemäest tähendusliku koha: selle väärtus ei seisnenud rahastuses ega formaalses tunnustuses, vaid selles, et see kasvas välja kohalike inimeste vajadustest, mälestustest ja omavahelistest suhetest. See juhtum toob aga ka esile sellise koha kujundamise ja solidaarsuse hapruse: ilma institutsionaalse mõistmise ja toeta jätkus koha pidev vaidlustamine ja see jäi ebakindlasse seisu.
Imedemäe talvine võlumaa
Sotsiaaltöö seisukohalt tõstatab see olulise küsimuse: kas ja kuidas suudetakse näha ning tunnustada mitteametlikke kohaloomise kogemusi kui legitiimseid sotsiaalse taastumise ja kuuluvuse vorme. Alt üles kujunev solidaarsus eeldab, et sotsiaaltöötaja ülesanne ei piirdu kontrolli ega teenuseosutamisega, vaid hõlmab ka selliste mitteametlike kohtade märkamist, kaitsmist ja toetamist.
Retoorika ja tegelikkus
Sillamäe uurimuste käigus korraldatud intervjuud sotsiaaltöötajate ja poliitikakujundajatega toovad selgelt esile osaluse ja kaasamise retoorika ning igapäevase sotsiaaltöö lõhe. Hea näide on Sillamäe kaksipidine halduslik ja ruumiline staatus, sest Euroopa Liidu rahastus- ja arendusprojektides jäädakse sageli justkui maa ja linna vahele. Ühelt poolt on justkui loodud institutsionaalsed võimalused arendusprojektide kaudu rahastust taotleda ja arendada kogukonda, kuuluvust ning lõimumist soodustavat tegevust. Praktikas aga on sellised rahastusvõimalused ja vahendid tihti kättesaamatud, sest linn ei vasta tehnilistele kriteeriumidele, mis võimaldaks päriselt toetust taotleda. Olukorda võimendavad Ida-Virumaa sotsiaalvaldkonna madal palgatase, spetsialistide puudus ning töötajate suur töökoormus.
Keeleoskuse puudumine avaldab laiemat mõju kogu kogukonnale.
Peale institutsionaalsete piirangute mõjutavad sotsiaaltööd sügavalt ajaloolised, sageli teadvustamata või avalikult nähtamatud arusaamad ja veendumused. Keele- ja kodakondsuspoliitika piirab vanemaealiste elanike ligipääsu ja võimalusi ühiskonnaelus osaleda. Nõukogude ajast pärit „tsaarimentaliteedi“ valitsemismudel elab edasi nii institutsioonide toimimises kui ka elanike ootustes ja hirmudes. Ühest poliitikakujundaja intervjuust tuli tugevalt esile, et Sillamäed ja Ida-Virumaad käsitletakse poliitikakujundamises endiselt „julgeolekuriskiga erijuhtumina“, kus kaasamine allutatakse julgeoleku- ja kontrolliloogikale ning riigi rahvuslik identiteet seatakse kohalikust otsustusõigusest ettepoole.
Nõnda muutub solidaarsus sageli tingimuslikuks ja sümboolseks: seda deklareeritakse poliitikas, kuid ei realiseerita praktikas. Seejuures jäävad sotsiaaltöötajad sageli ise koha ja riigi vahele: neilt oodatakse kogukondade kaasamist ja võimestamist, kuid ilma piisava aja, vahendite ja otsustusõiguseta.
Lõppsõna
Eriti sotsiaalsete muutuste ja ühiskondlike üleminekute ajal on solidaarsus habras ning vajab teadlikku ja järjepidevat toetust. Ilma selleta süvenevad tõrjutus ja sotsiaalne killustumine. Sillamäe on siin suurepäraseks näiteks. Sellest vaatenurgast pole sotsiaaltöötaja üksnes individuaalse toimetuleku toetaja, vaid ka ühiskondliku lõimumise ja solidaarsuse hoidja. Kohatundlik sotsiaaltöö eeldab, et solidaarsus liigub alt üles, alustades sotsiaaltöötaja enda solidaarsusest konkreetse koha ja seal elavate inimestega ning tema võimalusest vahendada, nähtavaks teha ja kaitsta kohalikku tähendusloomet institutsionaalsetes raamides.
Sotsiaaltööd mõjutavad ajaloolised, sageli teadvustamata või avalikult nähtamatud arusaamad ja veendumused.
See omakorda eeldab riigilt valmisolekut näha kohalikke inimesi eeskätt kui ressurssi, mitte nagu probleemi, ning tunnustada sotsiaaltöötajaid mitte ainult teenuste, vaid ka kohalike teadmiste, suhete ja võimaluste vahendajatena. Solidaarsuse hoidmine ja kasvatamine murranguliste üleminekute tingimustes ei ole ühegi üksiku osalise ülesanne. Poliitikakujundajad, kohalikud omavalitsused, sotsiaaltöötajad, kogukonnaliikmed ja teadlased saavad kõik aidata kaasa, et solidaarsus ei jääks deklaratiivseks, vaid rakenduks igapäevaelus.
Artiklis käsitletud uurimused valmisid aastatel 2021 ja 2022, mida mõjutas nii COVID-19 pandeemia kui ka Ukraina sõja puhkemine. Samal ajal on õiglase ülemineku fond ning mitmed teised suured programmid toonud ja toomas piirkonda ka uusi võimalusi sotsiaalkaitse valdkonnas. Annela Samueli side Sillamäega on säilinud ja kuigi on märgata positiivset arengut, püsivad institutsionaalsed ja poliitilised piirangud endiselt. Just seetõttu on vaja jätkata nende kriitilist analüüsi ja hoida fookuses küsimust, kelle hääl ja millised kohatähendused saavad legitiimseks nii sotsiaaltöös kui ka ühiskonnas üldiselt.
Oleme väga tänulikud kõigile Sillamäe vanemaealistele elanikele ja sotsiaaltöötajatele abi eest uuringute elluviimisel ning juhime tähelepanu kõigi sotsiaaltöötajate väärtuslikule tööle eri paikades, mida tehakse igapäevaselt äärmise pühendumuse, hoole ja armastusega.
Viidatud allikad
Antonsich, M. (2010). In search of belonging: an analytical framework. Geography compass, 4(6), 644–659.
Falch-Eriksen, A., Toros, K. (2025). Solidaarsus sotsiaaltöös: lastekaitse vaatenurk. Sotsiaaltöö, 1 (solidaarsuse erinumber), (ilmumas).
Lefebvre, H. (2011). The Production of Space. Blackwell.
Märtsin, M. (2019). Identity Development in the Lifecourse. A Semiotic Cultural Approach to Transitions in Early Adulthood. Palgrave Macmillan.
Riley, A. T. (2014). The social thought of Émile Durkheim. SAGE.
Samuel, A. (2026). Displaced in Place: Structural Legacies of Engagement in Social Work in a Post-Soviet Landscape [Avaldamiseks saadetud käsikiri]. Critical and Radical Social Work.
Samuel, A., Märtsin, M. (2025a). A Dialogue with Wonderhill: Social Work, Place-making and Creating Spaces for New Meanings. European Journal of Social Work. https://doi.org/10.1080/13691457.2025.2539284
Samuel, A., Märtsin, M. (2025b). Post-Soviet transition beyond liminality in an Estonian town: Opportunities for social work. Journal of Social Work. https://doi.org/10.1177/14680173251336998
Zittoun, T. (2007). Symbolic resources and responsibility in transitions. Young, 15(2), 193–211.
Valsiner, J. (2007). Culture in minds and societies: Foundations of cultural psychology. Sage.
Artikkel on osa solidaarsuse teemalisest erinumbrist, mis valmib koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudiga ja teiste partneritega.
Loomise kuupäev: 03.02.2026
