Katri-Liis Lepik, PhD, Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi dotsent
Kadri Kangro, PhD, Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalse innovatsiooni teadur, Tallinna ülikooli SERIGO projekti teadur
Ülemisel fotol: Harku vallas Harkujärve kiriku ruumides tegutsev kogukonnakeskus korraldab huvitegevust ja kohalikku kogukonda ühendavaid üritusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Foto: erakogu
Elame ajastul, kus kriise on korraga palju. Kliimamuutus, hinnatõus, linnastumine ja ääremaastumine, rahvastiku vananemine, vaimse tervise mured, sõda Euroopas ning ebakindel tööturg on vaid neist mõned ega ole neutraalsed protsessid. Enim mõjutavad need niigi haavatavas olukorras inimesi ja kohti, näiteks maapiirkondi, väiksemaid omavalitsusi, vähese sissetulekuga peresid, üksikvanemaid, eakaid ja erivajadusega inimesi.
Sotsiaaltöötajad tunnevad seda igapäevases töös väga selgelt. Juhtumeid, mis ootavad sekkumist, on palju, kuid raha ja inimesi vähe, kättesaadavaid teenuseid napib ning sageli jääb sotsiaaltöö meeskond nende juhtumitega üsna üksi. Siiski ei ole sotsiaaltöö peamiseks ülesandeks pelgalt individuaalsete probleemide lahendamine. Rahvusvahelise definitsiooni järgi (IFSW ja IASSW 2014) on sotsiaaltöö nii praktikal põhinev professioon kui ka akadeemiline teadusala, mille eesmärk on toetada sotsiaalseid muutusi ja arengut, inimeste võimestamist ning sotsiaalset ühtekuuluvust, tuginedes sotsiaalse õigluse, inimõiguste, kollektiivse vastutuse ja erinevuste austamise põhimõtetele.
Vastutus on koondunud ühte süsteemi
Eesti sotsiaaltöös on vastutus suuresti koondunud avalikku sektorisse ehk lahendusi pakub peamiselt omavalitsus, kellel on selleks seadusest tulenev otsene kohustus. Aastal 2024 moodustasid sotsiaalkaitsekulud omavalitsuste eelarvetest ligikaudu 9% Põhja-Eestis kuni umbes 15% Kirde-Eestis, kokku umbes 360 miljonit eurot (Statistikaamet 2024).
Eesti sotsiaaltöös on vastutus suuresti koondunud avalikku sektorisse ehk lahendusi pakub peamiselt omavalitsus.
Teine äärmus on olukord, kus abistamiskoormus jääb lähedaste ja mitteametliku hoolduse õlule, mille väärtus ja maht jääb sageli varjatuks. Uuringute kohaselt hooldab ligikaudu 15% Eesti vähemalt 16-aastastest elanikest teist inimest ja tasustamata hooletöö väärtus ulatub hinnanguliselt 4,6–11,5 miljardi euroni aastas ehk 12–30 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, kui seda rahas väljendada (Vainu jt 2022; Jezierska jt 2024). Üksnes erasektori hoolekandeteenuste mahtu, mida ei rahasta avalik sektor, on keeruline eristada, kuid on selge, et erasektor osutab teenuseid valdavalt avaliku sektori tellimuste ja inimeste omaosaluse arvel ega kanna iseseisvat vastutust hoolekande eest.
Selline korraldus tähendab, et vastutus on suures osas koondunud ühte süsteemi ja teised võimalikud tegijad, nagu näiteks vabaühendused, ettevõtted ja kogukonnad, jäävad ühiskondliku väärtuse loomisest kõrvale või tegutsevad süsteemi äärealal. Nii kitseneb ka arusaam hoolest ja abistamisest kui kollektiivsest tegevusest ning need taanduvad ametlikeks teenusteks ja individuaalseteks juhtumiteks. Mida enam käsitleb süsteem inimesi individuaalsete klientide, mitte kogukonda kuuluvate kodanikena, seda rohkem kasvavad inimeste ootused avalikele teenustele ja seda vähem tajutakse end osana ja vastutavana ühise heaolu eest (Ansel ja Torfing 2021). Heaoluriigi mudeli poolest on Eesti 25 aastaga liikunud konservatiivselt Bismarki-mudelilt (kõigi tööturu osaliste solidaarne vastutus) uusliberaalse anglosaksi-mudeli (individuaalne vastutus heaolu tagamisel) poole (Toots 2020).
Solidaarsusmajandus tähendab, et väärtust luuakse koostöös ning vastutus hoolimise ja toimetuleku eest on jagatud.
Hoolitsemine, abistamine ja toetamine on olulised ühiskondlikud ülesanded, mille kaudu luuakse laiemat väärtust kui vaid konkreetse abivajaja olukorra leevendamine. Need kujundavad usaldust, vastastikust sõltuvust ja kogukondlikku sidusust. Kui see tegevus jääb nähtamatuks ja tunnustamata, nõrgeneb ühiskonna võime probleeme ennetada ja nendega toime tulla. Mida turbulentsemaks maailm muutub, seda haavatavamad oleme sellises monopol-mudelis, kus peamine vastutus lasub avalikul sektoril. Selleks et avaliku sektori tegevusel oleks suurem ja kestlikum mõju, peaks see toimima tugevas solidaarsusmajanduse kontekstis (OECD 2022). Solidaarsusmajandus tähendab, et väärtust luuakse koostöös ning vastutus hoolimise ja toimetuleku eest on jagatud avaliku sektori, kogukondade, vabaühenduste, ettevõtete ja inimeste endi vahel. See tähendab, et inimlikkus ja hoolivus ei ole ainult sotsiaaltöötaja isikliku kutsumuse küsimus, vaid ühiskondlik põhimõte ja väärtus, mille ümber tegutsevad ka teised: kogukonnad, ühingud, ühistud ja sotsiaalsed ettevõtted. Sellises raamistikus ei jää sotsiaaltöötaja üksi probleemide lahendajaks, vaid tegutseb seoste looja, koostöö käivitaja ja kogukondliku suutlikkuse tugevdajana.
Mis on sotsiaalmajandus ja solidaarsusmajandus sotsiaaltöös?
Euroopa Liidu sotsiaalmajanduse tegevuskava kirjeldab sotsiaalmajandust kui majanduse osa, kus tegutsevad peamiselt ühingud, sihtasutused, ühistud, hoiu-laenuühistud, vastastikused organisatsioonid (ingl mutuals) ja sotsiaalsed ettevõtted. Nende eesmärk ei ole maksimeerida kasumit omanikele, vaid aidata kaasa inimeste ja kogukondade heaolule (European Commission 2021; OECD 2021). Oluline pole ainult see, mida need organisatsioonid teevad, olgu see hooldus, haridus, tööhõive või ringmajandus, vaid ka see, kuidas nad tegutsevad. Loodav väärtus ja võimalik kasum suunatakse tagasi ühisesse hüvangusse. Selliseid organisatsioone iseloomustavad kaasavad ja demokraatlikud otsustusprotsessid, kus fookus on loodaval mõjul, eelkõige sellel, kas ja kuidas inimeste elu selle tegevuse tulemusena päriselt paraneb.
Kogukondadele on omane iseorganiseerumise võime.
Solidaarsusmajandus lisab siia veel ühe kihi ja laiendab käsitlust, rõhutades vastastikusel abistamisel ja õiglusel põhineval loogikal tähelepanu pööramist neile, kes kipuvad süstemaatiliselt kõrvale jääma, ning kogukonna vaatlemist tervikuna, mitte pelgalt üksikute probleemide või juhtumite kaupa.
Gorgi Krlev ja tema kolleegid (Krlev jt 2023) osutavad, et sotsiaalmajandus ja solidaarsusmajandus tulevad eri traditsioonidest, kuid tänapäeval räägitakse üha rohkem sotsiaalsest ja solidaarsusmajandusest (SSE) kui terviklikust käsitlusest. Ka Eestis tegutseb arvukalt organisatsioone ja on algatusi, mis vastavad SSE-põhimõtetele, näiteks sotsiaalsed ettevõtted, külaseltsid, kogukonnakeskused, ühistud, LEADER-projektid, aga sageli ei nähta neid ühise süsteemi osana.
Kui sotsiaaltöö jääb ainult omavalitsuse vastutada, võib see kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Nagu eespool viidatud Ansel ja Torfing (2021) on sõnastanud, on individualistlikus süsteemis inimese ootused alati suuremad kui see, mida ta avalike teenustena saab. See tähendab, et ka sotsiaaltöös kasvavad nõudmised ja sotsiaaltöötaja peab olema korraga psühholoog, jurist, projektijuht, kriisitöö tegija ning kogukonna arendaja. See pole realistlik. Samal ajal jääb kasutamata kogukondades peituv loovus ja tegutsemistahe. Kogukondadele on omane iseorganiseerumise võime. Nägime seda eredalt 2022. aastal Ukraina sõjapõgenike saabumise ajal, kui ülevalt-alla koordineerimiseta kujunes paljudes kohtades kiiresti isetekkelisi abistamisalgatusi (Sagan jt 2025).
Kui sotsiaaltööd nähakse ainult abistamisena, siis heaolu mõistmine kitseneb.
Kogukondades on palju ideid, algatusi ja võimekaid inimesi, kes tahaksid käivitada näiteks tugigruppe, kogukonnakööki, töötubasid või vabatahtlikku abi, kuid keda ametlik süsteem sageli ei märka ega kaasa. Selline jäik korraldus muudab meid ka kriiside ajal haavatavamaks. Pandeemia, majanduslanguse, üleujutuse või muude vapustuste korral ei suuda üksnes omavalitsus kogu vastutust kanda ning puudu jääb laiemast ametlikust ja mitteametlikust tugivõrgustikust.
Lisaks kitseneb heaolu mõistmine, kui sotsiaaltööd nähakse ainult abistamisena. Kõrvale jäävad sellised heaolu osad nagu kuuluvustunne, koostegemine, eneseväärikus ja võimalus ise oma osa anda. Need aga on inimeste kriisides vastupidavuse ja toimetuleku seisukohalt väga tähtsad. Siin tekib sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse roll tuua sotsiaaltöö kõrvale teised tegijad, kes ei ole pelgalt teenuseosutajad, vaid partnerid sama eesmärgi nimel inimeste ja kogukondade heaolu tugevdamisel.
Sotsiaalmajanduse praktilisi näiteid
Ka Eestis leidub sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse praktilisi näiteid. Selline tegija võib olla näiteks külaselts, mis võtab üle suletud külapoe ja arendab sellest kogukonnapoe ning -keskuse. Hea näide on Leesi pood Kuusalu vallas, kus kohalikud elanikud moodustasid ühistu MTÜ Leesi Tarwitajate Ühisus. Kogukonna liikmed aitasid kaasa nii rahaliselt kui ka oma tööga ja lisarahastust saadi LEADER-programmist, näiteks ruumide renoveerimiseks. Initsiatiiv ja eestvedamine tulid külast. See on solidaarsusmajanduse loogika: kogukond ei oota üksnes abi väljastpoolt, vaid leiab ise lahendusi oma elukeskkonna hoidmiseks ja arendamiseks. (Leesi kaupluse Facebooki-leht, i.a)
Sotsiaaltöötaja roll ei ole teha kõike ise, vaid tuleb olla kohal, nähtav ja ühendav lüli.
MTÜ Harkujärve Kogukonnakeskus tegutseb Harku vallas Harkujärve kiriku ruumides, kus pakutakse majutust ja üüritakse ruume üritusteks. Tegutseb palju huviringe nii lastele kui ka täiskasvanutele draamastuudiost flamenko ning loovusringideni. Kogukonnakeskuses tegutseb ka lastehoid Inglitiib, mis pakub hoidu erivajadustega lastele. Raha on saadud erinevatest programmidest, sh LEADER-programmist, annetustest, ruumide üürimisest ja teenuste müügist. (Harkujärve kiriku veebileht, i.a)
Sotsiaalne ettevõte MTÜ Amanita tegutseb Pärnus ja pakub tööd erivajadustega inimestele ning osutab tööturuteenuseid. Seda mudelit nimetatakse tööintegratsiooni sotsiaalseks ettevõtteks (ingl work integration social enterprises – WISE). Töö on korraldatud nii, et inimene saab kohandatud tempo, juhendamise, tugiteenuse. Sotsiaaltöötajal on võimalus suunata inimene sisukasse ja toetatud töökeskkonda. Lisaks tööalastele teenustele korraldab Amanita vaimse tervise koolitusi, ringmajandust ja käsitöötube ning loov- ja tootearendust. Pakutakse tugiisikuga töötamist ja osutatakse erihoolekandeteenuseid, nagu igapäevaelu toetamise teenus ja töötamise toetamise teenus psüühikahäirega täisealistele. Villa Amanita osutab ka toetatud ja kogukonnas elamise teenust. Nagu paljudes sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse organisatsioonides, on ka siin rahastamine mitmekesine, ühendades oma toodete ja teenuste müügi, avaliku sektori raha ning erinevad projektitoetused. (MTÜ Amanita veebileht, i.a)
Sotsiaalse innovatsiooni algatuse „Meie, mehed!“ eesmärk on toetada meeste kohanemist ja toimetulekut vanuse lisandudes. Idee sai alguse Võrumaa Partnerluskogu korraldatud meeste heaolu teemalisest arvamusrännakust. Algatusrühm on korraldanud inspiratsiooniõhtuid meeste heaolu teemal, aga ka näiteks vähemalt 55-aastase meeste kogemusgrupi. Inspiratsiooniõhtu Navi Seltsimajas 24. septembril 2025 tõi kokku 50 meest, aruteluringis Mart Kuusk, Erkki Peetsalu ja Kristjan Prii. Foto: Võrumaa Partnerluskogu
Nendest näidetest selgub, et sotsiaaltöötaja roll ei ole teha kõike ise, vaid tuleb olla kohal, nähtav ja ühendav lüli. See tähendab inimeste suunamist kogukondlike algatuste ja teenuste juurde, koostöö kokkuleppimist näiteks regulaarsete nõustamispäevade või tugigruppide kaudu ja ühise tegevuse ning kampaaniate käivitamist. Selline rollijaotus võimaldab sotsiaaltöötajail toetuda laiemale võrgustikule ja tugevdada inimeste toimetulekut nõnda, et see ei piirdu üksnes ametlike teenustega.
LEADER – partner, keda sotsiaaltöö sageli ei märka
Eestis on LEADER-programmi tegevusgrupid paljudele tuttavad eeskätt maaelu edendamise ja kohaliku ettevõtluse toetamise kaudu, mitte aga sotsiaaltöö võimaliku koostööpartnerina. LEADER-i rolli käsitlev uurimus aga näitab (Asso ja Kangro 2025), et programm aitab kaasa just selliste algatuste tekkele, mis haakuvad otseselt sotsiaaltöö eesmärkidega. LEADER toetab uute teenuste ja kohtumispaikade loomist ja panustab eriti maapiirkondade nn pehmetesse mõjudesse: kogukondlikku sidususse, ühisesse tegutsemisse ja kohalikku algatusvõimesse.
Sotsiaaltöötaja vaatenurgast võiks LEADER-tegevusgrupp olla väärtuslik koostööpartner.
LEADER-projektidest on märkimisväärne osa olnud sisult sotsiaaltööle lähedal. Nende hulka kuuluvad näiteks kogukonnamajad ja päevakeskused, noortekeskused ja -stuudiod ning kogukonnaköögid ja -aiad. Sageli on sellised algatused kasvanud välja külaseltsidest või väikestest mittetulundusühingutest, mis reageerivad paikkonna konkreetsetele vajadustele kiiremini ja paindlikumalt kui formaalne teenusesüsteem (Sagan jt 2025). Kui sotsiaalosakond neid algatusi ei märka või ei käsitle neid oma töö osana, jääb oluline koostöövõimalus sündimata.
Sotsiaaltöötaja vaatenurgast võiks LEADER-tegevusgrupp olla väärtuslik koostööpartner. Tegevusgruppide liikmetel on hea ülevaade sellest, millised sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse organisatsioonid piirkonnas tegutsevad ning millised ideed ja vajadused on kogukondades esile kerkinud. LEADER saab aidata leida kohalikke eestvedajaid ja koostööpartnereid uute lahenduste väljatöötamiseks ning toetada ka raha taotlemist. Programmi fookus on algatustel, mis loovad korraga nii sotsiaalset kui ka majanduslikku väärtust – just sellistel, mis tugevdavad inimeste toimetulekut ja kogukondade vastupidavust ning täiendavad avaliku sektori teenuseid.
LEADER-i võrgustik
LEADER on pika ajalooga Euroopa Liidu toetusprogramm, mille eesmärk on edendada elu maapiirkonnas läbi kohaliku tasandi koostöö kaudu. Hetkel on käsil juba kuues toetusperiood, aastateks 2023–2027. Tegevusi viiakse ellu kogukonna arengustrateegia alusel, mille on välja töötanud kohalik tegevusrühm, kuhu kuuluvad piirkonna ettevõtjad, MTÜ-d, kohalikud omavalitsused jt. Projektidele saab taotleda toetust põllumajanduse registrite- ja informatsiooniameti (PRIA) kaudu.
Vaata kohalike tegevusrühmade kontaktandmeid ja kaarti, kuhu on märgitud kõik tegevusrühmad 2024. aasta seisuga.
Kuidas saab solidaarsusmajandust toetada?
Paljud omavalitsused toetavad praegu mittetulundusühinguid peamiselt projektipõhiselt, keskendudes üksikutele tegevusvõimalustele ja üritustele. Sageli hinnatakse eelkõige seda, kas tegevus toimus ja kas see viidi ellu plaanipäraselt, mitte seda, milline muutus kogukonnas tegelikult aset leidis. Selle asemel võiks omavalitsuste ja mittetulundusühingute koostööd samm-sammult kujundada mõjul põhinevaks nii, et see ei muudaks süsteemi keerulisemaks, vaid aitaks selgemalt mõtestada, mille nimel tegutsetakse.
Mõjul põhinev käsitlus eeldab, et enne toetuste jagamist lepivad omavalitsus ja partnerid kokku, milline muutust soovitakse kogukonnas saavutada. Need eesmärgid võivad olla väga praktilised ja sotsiaaltöö igapäevase kogemusega kooskõlas, näiteks eakate üksilduse vähendamine, noorte suurem osalemine kogukonnaelus või perede parem toimetulek. Rahastus ei ole seejärel seotud erineva tegevuse loeteluga, vaid toetab lahendusi, mis aitavad nende eesmärkide suunas liikuda.
Mõjul põhinev käsitlus eeldab, et enne toetuste jagamist lepivad omavalitsus ja partnerid kokku, milline muutust soovitakse kogukonnas saavutada.
Näiteks vanemaealiste üksilduse korral saab rahastamise aluseks seada väga erinevaid nõudeid. Ühel juhul hinnatakse, mitu tundi on osutatud tugiisiku- või seltsilise teenust ja kui paljudele inimestele. Teisel juhul lepitakse kokku, millised märgid viitavad sellele, et inimese sotsiaalne seotus on paranenud: kas tal on tekkinud regulaarne kontakt mõne inimesega, kas ta osaleb aeg-ajalt ühistegevuses või kasutab kogukondlikke kohtumispaiku ja teenuseid. Sellisel juhul ei ole rahastus seotud konkreetse sekkumisvormi või mahuga, vaid kokkulepitud ja jõukohaselt jälgitavate muutustega, mis annavad märku paremast toimetulekust ja suuremast kaasatusest. Mõju ei tähenda siin täpset emotsioonide mõõtmist, vaid praktilist hinnangut sellele, kas inimese igapäevane elu kulgeb paremini kui varem.
See tekitab võimaluse toetada pikemaajalisi ja koostöös kujundatud lahendusi ning vähendab ühingute survet kirjutada igal aastal uusi „ellujäämise projekte“. Omavalitsusel tekib võimalus sõlmida 2–3-aastaseid koostöölepinguid, kus esimesel aastal katsetatakse ning järgnevatel aastatel kohandatakse tegevust vastavalt sellele, mis päriselt töötab. Lisaks rahalisele toetusele saab omavalitsus kaasa aidata ka muude võimalustega, nagu ruumid, ligipääs andmetele või koostöö vahendamine teiste kohalike partneritega.
Solidaarsusmajanduse toetamine tähendab fookuse nihutamist teenuse osutamiselt tegelikule muutusele.
Ka LEADER-programmi võimaluste teadlikum sidumine kohaliku heaolu eesmärkidega aitaks sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse arengule kaasa. Sotsiaaltöötajatel on siin oluline roll, sest just nemad puutuvad kõige vahetumalt kokku inimeste ja perede vajadustega ning näevad, millised lahendused praeguses teenustesüsteemis puuduvad. Koostöös LEADER-tegevusgruppidega saab otsida kogukondlikke algatusi ja eestvedajaid, kelle kaudu neid lünki proovida täita, olgu see töö- ja tegevusvõimalus haavatavas olukorras inimestele, kogukondlikud kohtumispaigad või uued koos tegutsemise vormid.
Solidaarsusmajanduse toetamine tähendab fookuse nihutamist teenuse osutamiselt tegelikule muutusele. Tähtis ei ole üksnes see, mitu tegevust ellu viidi, vaid kas inimesed said juurde sotsiaalseid kontakte, enesekindlust ja panustamisvõimalusi ning kas kogukonnas suurenes usaldus ja koostöövalmidus (OECD 2023, 2024). Just selliste muutuste kaudu tugevneb nii inimeste toimetulek kui ka kogukondade vastupidavus ja sotsiaaltöö saab toimida osana laiemast, jagatud vastutuse süsteemist, mitte üksiku abistava institutsioonina.
Kokkuvõte
Sotsiaal- ja solidaarsusmajandus ei ole akadeemiline moesõna, vaid praktiline mõtteviis, mis lähtub hoolivusest ja inimlikkusest kui ühiskondlikest väärtustest ning mille ümber on võimalik korraldada ka majandustegevust. Kui sotsiaaltöö vastutus jääb üksnes omavalitsuse kanda, jääb suur osa võimalikust ühiskondlikust ja avalikust väärtusest loomata. Kogukondadel, ühendustel, ühistutel ja sotsiaalsetel ettevõtetel on oluline roll inimeste toetamisel ning nende panus ei piirdu pelgalt teenuste osutamisega.
Kui sotsiaaltöö ja solidaarsusmajandus hakkavad toimima kõrvuti, jõuab abi rohkemate inimesteni. See ei väljendu ainult toetustes, vaid ka võimalustes osaleda, panustada ja olla kogukonna osa. Nii tugevnevad kogukonnad ise ja kasvab nende vastupidavus kriisidele. Sotsiaaltöötajatel on selles protsessis oluline roll: märgata, väärtustada ja otsida koostööpartnereid, kes hoolivad samadest inimestest ning eesmärkidest. Just sellisest koostööst algabki solidaarsusmajandus kohalikul tasandil.
Viidatud allikad
Amanita Töökeskus. (i.a). https://amanitaeesti.ee (27.12.2025).
Ansell, C., Torfing, J. (2021). Public Governance as Co-Creation: A Strategy for Revitalizing the Public Sector and Rejuvenating Democracy. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781108765381
Asso, L., Kangro, K. (2025). Smart and social? Assessing social value in the EU LEADER programme in rural Estonia. European Urban and Regional Studies, avaldatud veebis. https://doi.org/10.1177/09697764251379240
European Commission. (2021). Communication from the Commission to the European Parliament, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions: Building an economy that works for people: An action plan for the social economy (SWD(2021) 373 final). https://eur-lex.europa.eu/ (10.11.2025).
Harkujärve Kirik ja Kogukonnakeskus (i.a). https://inglitiib.eu/harkujarve-kirik-ja-kogukonnakeskus/kogukonnakeskus. (27.12.2025).
Jezierska, I. M., Sepper, M.-L., Kletter, T., Toim, K., .. Pall, K. (2024). Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind? Tallinn: Mõttekoda Praxis
Krlev, G., Wruk, D., Pasi, G., Bernard, M. (2023 toim). Social Economy Science: Transforming the Economy and Making Society More Resilient. Oxford University Press https://doi.org/10.1093/oso/9780192868343.001.0001
Leesi Kauplus. (i.a). https://www.facebook.com/LeesiKauplus (27.12.2025).
OECD. (2023). Policy Guide on Social Impact Measurement for the Social and Solidarity Economy. Local economic and employment development. https://doi.org/10.1787/270c7194-en
OECD / European Union (2024). Measure, Manage and Maximise Your Impact: A Guide for the Social Economy, Local Economic and Employment Development (LEED). OECD Publishing: Paris, https://doi.org/10.1787/2238c1f1-en
OECD. (2022). Recommendation of the Council on the Social and Solidarity Economy and Social Innovation (OECD/LEGAL/0472). OECD Publishing.
Sagan, I., Kangro, K., Nowickа K., Grabkowska, M. (2025). Uncovering Civic Engagement in the New Democracies of Central and Eastern Europe: Local Responses to Displacement from Ukraine after the Full-Scale Russian Invasion. Journal of Geography, Politics and Society, 15(4), 70–78. https://doi.org/10.26881/jpgs.2025.4.08
IFSW, IASSW (2014). Sotsiaaltöö professiooni ülemaailmne definitsioon. Tõlkinud Marju Selg. Sotsiaaltöö veebileht (27.01.2026).
Statistikaamet. (2024). Rr302: Kohalike eelarvete põhitegevuse kulud ja investeerimistegevuse väljaminekud piirkonna/haldusüksuse järgi. (27.12.2025).
Toots, A. (2020). Kuidas uusliberaalid valitsesid bismarckiaanlikku heaoluriiki? Tagasivaade Eesti sotsiaalpoliitika strateegilistele murdepunktidele. Acta Politica Estica, 11, 110–136.
Vainu, V., Strapatšuk, I., Södor, K., Oblikas, A., … Kaldaru, K. (2022). Elanikkonna hoolduskoormuse uuring. Turu-Uuringute AS ja sotsiaalministeerium. (27.12.2025).
Artikkel on osa solidaarsuse teemalisest erinumbrist, mis valmib koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudiga ja teiste partneritega.
Loomise kuupäev: 09.02.2026
