Psühhodraama meetod töös psüühikahäirega inimestega

Riina Järve-Tammiste, MSW
sotsiaaltöötaja, Pool&looP OÜ asutajaliige, superviisor, coach, psühhodraama rakendaja

Keskus Pool&looP on nüüdseks tegutsenud seitse aastat ja pühendumus psüühikahäirega inimeste ning nende lähedaste toetamiseks püsib. Ometigi tundsin mõni aeg tagasi spetsialistina väsimust ja motivatsioonilangust, sest enamasti tuleb leppida, et nõustamisele tulnud inimesed soovivad keskenduda sellele, mida nad ei saa teha ja mida neil ei ole. Ma ei tea, kas see on seotud sellega, et arstide juures tuleb rääkida oma muredest ja sotsiaalteenuste ning -toetuste taotlemisel kirjeldada päeva, kui on kõige keerulisem toime tulla, kuid mulle hakkas tasapisi muutuma vastumeelseks küsimus „Kuidas sul läheb?“

Hakkasin otsima võimalusi, kuidas  toetada inimesi, et nad leiaks üles oma mängulise poole ning loomuomase spontaansuse. Kui olen pakkunud tegevusena välja midagi mängulist, kuulen üsna sageli vastuseks: „Ega ma laps ole!“ Kuidas oleme jõudnud sinnani, et mängulisus on lubatud ainult lastele? Kas tõesti on nii, et kui lubame endale mängulisust, siis me justkui ei oleks täiskasvanud? Nende küsimuste üle arutledes jõudsin Moreno keskusesse õppima grupijuhtimist ja sealt edasi juba superviisori, coach’i ning psühhodraama rakendaja väljaõppesse.

Jagan selles artiklis teadmisi, mida sain koolitusel, ja tutvustan psühhodraama rakendamise võimalusi psüühikahäiretega inimeste toetamisel.

Jacob Levy Moreno maailmavaade

Jacob Levy Moreno (1889–1974) oli Viini ülikoolis hariduse saanud psühhiaater, filosoof ja sotsiaalteadlane, kes töötas välja psühhodraama meetodi, võttes selle kasutusele kui teraapiavormi. Moreno nägi inimest olemuslikult loova ja suhestuva olendina, kelle areng oleneb võimest astuda autentsesse kontakti teistega. Tema üks peamine idee oli, et inimsuhted on vaimse tervise tuum ning tõeline muutus saab toimuda vaid vahetu kogemuse ja tegevuse kaudu (Moreno 1946).

Moreno oli esimene, kes võttis kasutusele terminid „grupiteraapia“ ja „grupipsühhoteraapia“ (Ozarin 2023). Sügav austus inimeste sotsiaalsete erinevuste vastu viis Moreno uue teoreetilise käsitluse ja metoodikani. Nii sündis sotsiomeetria, mis võimaldab hinnata ja analüüsida inimeste suhteid ning olukordi kindlas grupis või kollektiivis; samuti on ta rolliteooria autor (Marineau 2007).

Psühhodraama

Moreno kirjeldas psühhodraamat kui meetodit, mis uurib hinge tõde tegevuse kaudu. Psühhodraama ühendab füüsilist tegevust (kr drama – tegevus) ja sisemist kogemust (kr psyche – hing). Psühhodraama ei taotle kunstilist eesmärki (erinevalt teatrist), vaid on suunatud peategelase ehk protagonisti ja kogu grupi muutmisele. Sisemine konflikt (näiteks otsus oma professionaalse tuleviku kohta), mille toob lavale protagonist ehk inimene, kes teema esitab, saab psühhodraama laval nähtavaks, analüüsitavaks ja lahendatavaks psühhodraama lavastaja abil, kes kasutab selleks erinevaid psühhodraama tehnikaid ja lavastusvõtteid.

Psühhodraama on meetod, mis tegevuse kaudu avab võimaluse saada teadlikuks oma sisemisest maailmast.

Protagonist kogeb oma mängu isiklikult, samal ajal kui teised grupiliikmed, kes samastuvad protsessi käigus protagonistiga, saavad samuti osa mängu mõjust ja kogemusest. Psühhodraama võimaldab protagonistil olla oma loo aktiivne jutustaja. Teiste matkemeetodite, näiteks rollimängu või juhtumianalüüsiga võrreldes iseloomustab psühhodraamat eelkõige laval mängitava realistlikkus. (Karp jt 2005)

Rolliteooria

Sõna „roll“ pärineb vanaprantsuse ja ladina sõnast rotula ja tähendas algselt teatrikäsikirja osi, mida näitlejad lugesid. Alles 16.–17. sajandil kujunes sellest koos teatri arenguga mõiste, mis tähistab sotsiaalset käitumismustrit. Seega kujunes teatrist alguse saanud „rollist“ sotsioloogiline mõiste.

Roll on aktuaalne ja konkreetne vorm, mille oma mina (ingl self) võtab. Roll on konkreetsel hetkel omandatud tegevusvorm, kui inimene reageerib olukorrale, kuhu kuulub teisi inimesi või esemeid. Ehk rolliks nimetatakse tegevusvormi sümboolset väljendust, mida tajuvad üksikisik ja teised. Inimene on rollimängija. Igat inimest iseloomustab kindel rollikogum ehk rollirepertuaar, mis mõjutab tema käitumist, ja iga kultuur kujundab oma liikmetele spetsiifilised rolliootused. Igal rollil on kaks külge: isiklik ja kollektiivne. (Moreno 1961)

„Mina“ tekib rollidest, mitte vastupidi.

Kollektiivsed rollid on näiteks ema, arst, müüja. Kõiki suhteid saab kirjeldada rollide kaudu ja roll ise vihjab, et on olemas täiendavad rollid. Ema rolli ei saa olemas olla, kui pole lapse rolli, arsti rolli ei saa olemas olla ilma patsiendi rollita. Moreno eristab rolli mängimist, rolli võtmist ja rolli loomist. Lapsed mängivad spontaanselt kodu, kooli, pätte ja politseid, kui nad üritavad ühiskonnast aru saada. Rolli võtmine tähendab kindlaks määratud rolli kehastamist teatris või sotsiaalses olukorras. Roll luuakse, kui inimene asetub olukorda, millega ta tuttav ei ole. (Nolte 2020)

Moreno eristas kolme põhilist rollitasandit.

1. Psühhosomaatilised rollid on seotud füsioloogiliste ja bioloogiliste protsessidega, nagu söömine, hingamine, liikumine, kehatunnetus. Need kujunevad varases lapsepõlves ja loovad kehalise enesetunnetuse aluse.
2. Sotsiaalsed rollid on määratletud kultuuri, ühiskonna ja normide kaudu (nt õpilane, lapsevanem, töötaja). Need võimaldavad inimesel sotsiaalses süsteemis toime tulla.
3. Psühhodraamaatilised (psühhodünaamilised) rollid on seotud sisemaailma, kujutluslike ja emotsionaalsete aspektidega (nt sisemine kriitik, haavatud laps, hooliv osa). Need rollid mõjutavad inimese tundeelu ja käitumismustreid. (Moreno 1946, 1961; Nolte 2020)

Kolm aastat õpinguid tähendas minu jaoks ka tegelemist isikliku elu ja kogemusega. Olin sageli õnnetu ja tige, et isiklikud asjad kuidagi pinnale ujusid, sest tegelikult tahtsin ju õppida töörolli jaoks. Isikliku elu järjepidev korrastamine aga on spetsialistina töötamise eeldus.

Psühhodraama ühe lavastuse ajal sain võimaluse astuda oma vanemate rolli. Oh, kui saaksin jagada seda armastust, mida tolle lavastuse ajal kogesin! Sain korraga kätte kogu armastuse, mida oleksin pidanud tajuma terve elu jooksul! Minu kogemus oli lihtne ja loomulik ning samas väga tähenduslik. Võttes lavastuse ajal kellegi rolli, võtad ka vastutuse selle eest, kuidas tõlgendad tema käitumist ja ütlemisi. Kõik põhineb sellel, kuidas oled teist inimest märganud, teda kuulanud ja temale aega pühendanud.

Õpingute ajal tegime harjutust, mille käigus pidime igaühe kohta midagi head ütlema. Olen seda harjutust teinud palju ka oma töös. Üllatav on, kui raskeks see ülesanne osutub. Kas me ei märka teistes inimestes head? Kas halba ja seda, mis meile ei meeldi või ei ole vastuvõetav, on lihtsam märgata? Tehes seda harjutust minu vastuvõtule tulnud inimestega, märkasin üllatusega, et nemad leiavad kohe midagi head, mida öelda. Kas nad on empaatilisemad ja seetõttu oskavad paremini näha positiivset? Igal juhul on selge, et teises inimeses positiivse nägemist saab õppida. Rollivahetus on selleks väga hea moodus.

Inimese minapilt (ingl self) tekib rollidest, mitte vastupidi (Moreno 1946). Rollid arenevad elukaare jooksul, sest uued olukorrad nõuavad uusi rolle. Paindlik rollirepertuaar võimaldab olla vaimselt tervem. Moreno uskus, et kui inimene jääb kinni piiratud rollidesse (nt ohver, kontrollija, eraldatu), väheneb spontaansus ja võivad tekkida psüühikahäired või suhtlemistakistused. Rollide vahetamine (ingl role reversal) on psühhodraama keskne meetod – see aitab inimesel kogeda teise inimese seisukohta ja vähendab stereotüüpseid tajusid (Moreno 1989).

Kohtumine

Moreno jaoks oli kohtumine (ingl encounter) inimliku suhte kõrgeim vorm, hetk, kui kaks inimest kogevad teineteist autentselt ja vahetult (Moreno 1953).

Põhimõtteliselt tähendab see kahe inimese kohtumist, mille käigus neil on võimalus rolle vahetada. Moreno kirjeldas seda kui „mina näen sind sinu silmadega ja sina näed mind minu silmadega“. Kuid kaks inimest saavad tõeliselt „näha teineteist teineteise silmadega“ vaid siis, kui nende suhe põhineb võrdsusel. See tähendab, et mõlemal on sama palju spontaansust.

Psühhodraamas esindab üks inimene tervet gruppi, uurides omaenda elu lavastaja juhendamisel ja teiste grupiliikmete toetusel. Seda tehakse rollivahetuse kaudu, kus inimene astub oma elu teiste oluliste isikute rollidesse ja näeb nii neid kui ka iseennast uue vaatenurga alt. Paljude emotsioonide ja oma sisemaailma arendamise meetodite seas kasutab just psühhodraama nii verbaalseid kui ka mitteverbaalseid tehnikaid, et uurida ja mõista inimese sisemaailma ning suhteid. (Treadwell 2016)

Filosoofiliselt rahuldab kohtumine inimese põhivajadust tõelise kontakti järele, praktilises psühhodraamas aga tähistab hetke, kui toimub mõistmine ja tervenemine. Psühhoteraapias oli Moreno esimene, kes rõhutas hetke tähtsust: praegust momenti, „siin ja praegu“ (lad hic-et-nunc-kontseptsioon 1911. aastast, Treadwell 2016), kust saavad esile kerkida nii spontaansus kui ka loovus.

Psühhodraama ja sotsiaaltöö

Peaaegu kõiki psühhodraama põhiteooriaid saab kasutada ka sotsiaaltöös. Nii on psühhodraamal ja sotsiaaltööl gruppidega selged seosed. Sotsiaaltöötaja suhted indiviidide, gruppide ja kogukondadega võivad psühhodraama lõimimise kaudu oluliselt rikastuda. Minu arvates võib see täiustada näiteks rehabilitatsiooni, psühhoteraapiat, sotsiaaltöötajate või ka teiste spetsialistide väljaõpet, sekkumisi, mis on suunatud osalejate harimisele või oma olukorra ja võimaluste teadvustamisele.

Psühhodraama mõju tõendatus areneb ja kasvab pidevalt, kuid juba praegu on jõutud järeldusele, et psühhodraama võib olla väga tõhus positiivse enesehinnangu kujundamise, käitumise muutmise ning empaatia ja sotsiaalsete suhete kujundamise vahend (Giacomucci 2021).

Psühhodraama töös psüühikahäirega inimeste, nende lähedaste ja nendega töötavate spetsialistidega

Moreno uskus, et psühholoogilised traumad ja seega ka haavatavus kujunevad suhetes ning tegutsemises, seega peab ka tervenemine toimuma suhetes ja tegevuse kaudu (Moreno 1946).

Psühhodraamas töötatakse rollidega, millel on füüsiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja mõnikord ka sprituaalne mõõde. Rolli kontseptsioon ehitab silla psühholoogia ja sotsiaalteaduste vahele, pakkudes samal ajal lihtsustatud viisi mõista emotsioonide, tunnete ja käitumise keerukaid seoseid. (Giacomucci 2021)

Psühhodraama on mõeldud peegeldama tegelikku elu ja jäljendama osalejate käitumist elulistes olukordades (Nolte 2020). Psühhodraama lavastus laseb läbi mängida olukordi või juhtumeid, mis muidu ei oleks võimalikud. Psühhodraama annab võimaluse naasta hetke, kus kogetud suhe sai kahjustada ja inimese emotsionaalne areng põrkus vastu takistust. Kui inimene on näiteks elanud aastakümneid, vihates oma vanemaid selle eest, kuidas nood temaga käitusid, siis võib psühhodraama lavastus anda võimaluse minna tagasi minevikus kogetusse.

Moreno nägi spontaansust ja loovust kui vaimse tervise kaht alustala.

Psühhodraamas põhineb kõik „nagu oleks“ (ingl as-if) põhimõttel. Luues lavastuse, nagu toimuks siin ja praegu protagonisti kohtumine oma vanematega, valib loo peategelane sündmuse või oma vanuse vanematega kohtumisel. Rollivahetus oma vanematega annab lavastuse ajal võimaluse taas kogeda minevikuemotsioone, teadvustada tingmusi selle olukorra ümber ja nõnda võib avastada täiesti uue reaalsuse: vanemad armastasid siiralt oma last, jagades armastust nii, nagu nemad oskasid.

Sellise lavastuse ja avastamise juures ei ole tegemist maavälise kogemuse ega nõidusega. Me kõik oleme tuttavad mõistega „käivitaja“ (ingl trigger). See on millegi tajumine, mis toob hetkega tuntavaks mälestuse minevikust, olgu see mõni lõhn, mis seostub lapsepõlvega, kellegi naer, mis meenutab kiusamist koolis, või lillelõhn, mis kogetud lähedase inimese matusel. Rollivahetuse kaudu saab seostada ennast teise inimese häälekõla, kehakeele, käitumise või öelduga ja selle kaudu paremini mõista teise inimese käitumist ning seeläbi kogeda tervenemist traumeerivast suhtest või kogemusest.

Vastutustundlik mäng vabastab keha ja vaimu

Psühhodraama annab võimaluse tegeleda oma sisemaailmaga mänguliselt. Lavastuse käigus saab väljendada oma tundeid tantsu, laulu, žesti, muinasjutu või miimikaga, sest sageli ei oska inimesed oma sisemaailmas toimuvale sõnalist seletust anda. Enne verbaalse keele arengut oli žestikuleerimine inimeste esimene suhtlusviis, mis tekitas keha ja meele ühenduse, millele hilisem keel on rajatud (Dayton 2025). Psühhodraama rõhuasetus tegevusele aitab osalejatel terviklikult ligi pääseda mitteverbaalsele emotsionaalsele sisule. See on eriti oluline traumaga töötamisel, sest keha kannab endas varasemate valusate kogemuste varjatud mälestusi ja mõjutusi (Levine 2010). Osaleja räägib oma versiooni „Punamütsikesest“, kus ta ise on tegelikult Punamütsikese rollis ja sisemiselt terveneb suhtest koolikiusajaga. Ja muinasjutus ei ole Punamütsikesel psüühikahäire diagnoosi. On ju imeline!

Lähedased ja spetsialistid sageli ei mõista, mis toimub psüühikahäirega inimeses, et ta ei käitu ootustele vastavalt. Töös lähedaste ja spetsialistidega annab rollivahetus võimaluse panna ennast selle inimese rolli ja läbi mõelda, kas ootused inimese käitumisele on realistlikud. Nii saab paremini mõista, kas olulisem on panna psüühikahäirega inimene käituma vastavalt ootustele, mida peetakse ühiskonnas normiks, või arvestada inimese vajadustega: kuidas inimene soovib, et temaga käitutakse.

Elame maailmas, kus on igaühel võimalus ennast üsna lihtsalt terapeudiks kutsuda. Nagu iga muu meetod võib ka psühhodraama valesse ja oskamatusse kätte jõudes teha kasu asemel palju kahju, kui sellega oskamatult ümber käiakse. Ilma väljaõppe ja teadmisteta ei tohi psühhodraama elemente kasutada ega kergekäeliselt lasta inimesel läbi mängida psühhodraama lavastuse kaudu tema jaoks traumeerivat kohtumist.

Psühhodraama võib olla enesehinnangu arendamise, käitumise muutmise ning empaatia ja sotsiaalsete suhete kujundamise kõige tõhusam vahend.

Enamasti on inimesed, kes psüühikahäire tõttu minu vastuvõtule jõuavad, kogenud koolikiusamist, mittemõistmist vanematelt, kogukonnas tõrjutust. Mineviku traumaatiliste sündmustega tegelemisel taaskogetakse traumat. See võib olla nii tugev, et kutsub mõnikord isegi esile psühhoosi. Inimese traumadega tegelemiseks peavad olema teadmised ja oskused, et tajuda, kas ollakse valmis nendega tegelema. Terapeudil peavad olema oskused ja teadmised, kuidas reageerida, kui inimene taaskogeb midagi, mille olemasolu ta oli unustanud ning mille taaskogemiseks ta valmiski ei olnud. Ei piisa ainult teadmisest, et psühhodraama sessioonil on kolm osa: soojendus, tegutsemine ehk draama ja sessioonil kogetu jagamine. Peavad olema ka teadmised ja oskused neid osi juhtida ning protagonisti turvalisuse ja tervenemise eest psühhodraama lavastuse kaudu vastutada.

Spontaansus vabastab loovuse

Moreno uskus, et kõik inimesed on võrdsed ja lõpmata spontaansed ning loovad. Moreno jaoks oli „siin ja praegu“ kontseptsioonil ka sügavam tähendus, sest Moreno nägi spontaansust ja loovust kui vaimse tervise kaht alustala. Spontaansus võimaldab reageerida uuele olukorrale sobivalt, isegi kui see meenutab mõnd varasemat kogemust. (Apter 2003)

Spontaansust aga tuleks eristada impulsiivsusest, millel puudub igasugune loovus ja mida saab pigem metafooriliselt kirjeldada kui praepannilt tulle hüppamist. Inimesel võivad olla loomingulised ideed, kuid ilma spontaansuseta ei saa neid ellu viia ega realiseerida. (Karp jt 2005)

Kasutades psühhodraamat lugupidavalt, näeme, et kohtumine ja rollitöö moodustavad psühhodraama terapeutilise südame. Autentne kontakt, loovus ja usaldus on sisemise tervenemise ning suhtevõime taastumise eeldused. Psühhodraama näitab, et tervenemine ei toimu eraldatuses, vaid teise inimesega päriselt kohtudes.

Oma kogemusele toetudes võin kinnitada, et psühhodraama on meetod, mis väärib avastamist. Selle õppimine ja töös kasutamine on spetsialistile rikastav kogemus ning annab uusi võimalusi pakkuda tuge vaimse tervise raskustega inimesele nende taastumisteekonnal.

Viidatud allikad

Apter, N. (2003). The human being: J. L. Moreno’s vision in psychodrama. International Journal of Psychotherapy, 8(1), 31–36. https://doi.org/10.1080/1356908031000124340

Dayton, T. (2005). The living stage: A step-by-step guide to psychodrama, sociometry, and group psychotherapy. Deerfield Beach, Florida, USA: Health Communications Inc.

Giacomucci, S. (2021). Social Work, Sociometry, and Psychodrama. Experiential Approaches for Group Therapists, Community Leaders, and Social Workers. Springer. (28.01.2026).

Karp, M., Holmes, P., Tauvon, K. B. (2005). The Handbook of Psychodrama. New York: Routlege.

Moreno Keskus. (i.a) https://www.morenokeskus.ee/ (9.11.2025).

Marineau, R. F. (2007). The Birth and Development of Sociometry: The Work and Legacy of Jacob Moreno (1889–1974). Social Psychology Quarterly, 70(4), 322–325. https://doi.org/10.1177/019027250707000402

Moreno, J. L. (1946). Psychodrama. First Volume. New York: Beacon House.

Moreno, J. L. (1953). Who shall survive? Foundations of sociometry, group psychotherapy and socio-drama. Beacon House.

Moreno, J. L. (1961). The Role Concept: A Bridge between Psychiatry and Sociology. Teoses: J. Fox (toim). The Essential Moreno. Writings on Psychodrama, Group Method, and Spontaneity by J. L. MORENO, MD (1987 tr.,60–65). New York: Springer Publishing Company.

Moreno, Z. T. (1989). Psychodrama, role theory, and the concept of the social atom. Journal of Group Psychotherapy, Psychodrama & Sociometry, 42(3), 178–1986.

Levine, P. A. (2010). In an Unspoken voice: How the body releases trauma and restores goodness. Berkeley, CA: North Atlantic Books.

Nolte, J. (2020). J. L. Moreno and the Psychodramatic Method. On the Practice of Psychodrama. New York: Routlege.

Ozarin, L. (2003). J. L. Moreno, M. D.: Founder of Psychodrama. Psychiatric News, 38(10), 60. doi:https://psychiatryonline.org/doi/10.1176/pn.38.10.0060

Treadwell, T. (2016). J. L. Moreno: The Origins of the Group Encounter Movement and the Forerunner of Web-Based Social Network Media Revolution. Journal of Psychodrama, Sociometry, & Group Psychotherapy, 64(1).