Kristi Rekand, Tauno Asuja, Kristi Kähär
Eesti puuetega inimeste koda
Valdav osa psüühika- ja intellektihäirega inimestest on tööealised inimesed. On oluline igati hoida nende töövõimet ja sotsiaalse osalust – teenused ja abi peavad toetama võimalikult iseseisvat igapäevaelu ja autonoomiat. Selle suure ja mitmekesise elanikkonnarühma toetamiseks üles ehitatud abimeetmete süsteem peab olema paindlik, hästi koordineeritud ning suutma pakkuda inimese vajadustest lähtuvaid ja kättesaadavaid teenuseid kogukonnas. Teenuste arendamisel on oluline arvestada inimeste päriselu kogemusi ja kuulata neid, keda erinevad otsused ja teenused kõige otsesemalt puudutavad.
Uuringu eesmärk ja metoodika
Eesti puuetega inimeste koda korraldas ajavahemikul november 2025 – märts 2026 Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti tellimusel uuringu, milles analüüsis Tallinna linnas elavate psüühikahäiretega inimeste ootusi ja vajadusi ning seniseid kogemusi seoses sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ning eestkostega. Vaatasime, kuivõrd asjakohased on praegused abimeetmed ja kus on süsteemi peamised kitsaskohad.
Uuringus osales 42 inimest: Tallinna linnas elavad psüühikahäirega inimesed (sh need, kellel on eestkostja), nende lähedased, eestkostjad ning valdkonna spetsialistid. Nii laiapõhjaline osalejate rühm andis mitmekülgse ülevaate teenuste kasutajate ja nendega seotud osaliste kogemustest ning hinnangutest.
Andmete kogumiseks tehtud poolstruktureeritud individuaal- ja grupiintervjuud toimusid kontaktkohtumistena, aga ka telefoni või veebi teel, arvestades osalejate terviseseisundit ja võimekust uuringus osaleda. Küsimuste sõnastamisel kasutati lihtsat ja arusaadavat keelt ning vajaduse korral kohandati intervjuu kulgu vastavalt osaleja soovile ja suutlikkusele oma arvamust kujundada ning mõtteid väljendada. Andmete analüüsimisel kasutati temaatilist sisuanalüüsi.
Inimkesksus praktikas
Analüüsi käigus selgusid mitmed psüühikahäirega inimestele ja nende toetajatele olulised teemad, samuti probleemkohad seoses pakutavate abimeetmete vastavusega inimeste ootustele ja vajadustele. Üheks oluliseks küsimuseks tõstatus see, kuidas korraldada teenuseid ja muud abi võimalikult inimkeskselt.
Inimkesksus on Eesti õigusruumis ja sotsiaalvaldkonna eetikas selgelt sõnastatud ühe läbivalt järgitava põhimõttena, kuid meie uuring näitab, et päriselus ei tunneta paljud abi kasutavad inimesed, et tugimeetmed oleksid neile alati sellisel kujul kättesaadavad.
Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse kohaselt tuleb inimest sotsiaalkaitse korraldamisel kohelda inimväärikust alandamata ja menetlustes tuleb temaga arvestada. Sama seadus sätestab avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustuse. Sotsiaalhoolekande seadus rõhutab omakorda, et inimest tuleb kaasata abi andmise kõigis etappides ja tema nõusolekul vajaduse korral kaasata ka lähedasi.
Neid põhimõtteid toetab ka sotsiaalvaldkonna töötajate eetikakoodeks (ESTA 2022), mille järgi peavad spetsialistid looma usaldusväärse ja turvalise suhtluskeskkonna, kuulama inimese ära, lähtuma abi osutamisel tema hinnatud vajadustest, selgitama erinevaid võimalusi arusaadavalt ning kaasama inimese otsustamisse. Samuti rõhutatakse eetikakoodeksis inimese õigust eksida, vajadust vältida õpitud abituse kujunemist ning kohustust toetada igaühe võimalusi ühiskonnaelus osaleda.
Uuring näitab siiski, et seaduse ja eetikakoodeksi põhimõtted jäävad abi vajavate inimeste arvates tihtipeale vaid paberile. Osalejad märkisid, et süsteem mõjub killustununa, abi saamine keerulisena ja suhtlus spetsialistidega formaalsena. Intervjueeritud psüühikahäirega inimesed tõid esile, et sageli otsustatakse nende eest või nad ei tunne end päriselt kaasatuna. Näiteks öeldi: „Olin mures ega teadnud, kuhu viiakse. Tee peal sain teada, kuhu vanadekodusse mind tuuakse. Mulle on antud lubadus, et otsitakse uus elukoht, kuid tean, et ei saa sinna.“
Uuring näitab siiski, et seaduse ja eetikakoodeksi põhimõtted jäävad abi vajavate inimeste arvates tihtipeale vaid paberile.
Uuringus osalenute jaoks tähendab inimkesksus eelkõige usalduslikku, inimlikku ja toetavat suhet, kus nad tunnevad, et neid nähakse oma elu asjatundjatena ning kus abi kujundatakse koos. Toetus peab lähtuma eelkõige inimese soovidest, mitte süsteemi võimalustest või kehtestatud korrast. Abi saamine ja kvaliteet sõltuvad liiga palju konkreetsest spetsialistist, tema tööviisist ja väärtushinnangutest. Seetõttu on inimeste kogemused abi kättesaadavusest ja kvaliteedist väga erinevad: „Olulist rolli mängib iga teenuseosutaja ja ametniku väärtusbaas. Samade seaduste, kordade ja muu sellise alusel võib teha täiesti erinevaid otsuseid – palju sõltub konkreetsest inimesest, kelle juurde satud.“
Leiti, et teenused ei jõua kasutajateni ennetavalt, inimene või tema lähedased peavad killustunud süsteemis ise orienteeruma, infot otsima ja taotlusi esitama, vahel korduvalt, ning uuesti pöörduma. Ka samas asutuses ei ole teenistujad või eri osakonnad alati kursis üksteise tegevusega, näiteks üks spetsialist tuleb hindama vaid konkreetse teenuse vajadust, kuid inimese ja pere abivajadust ei hinnata terviklikult. Seetõttu peab inimene ise koordineerima teenuseid ja suhtlema mitme asutuse või spetsialistiga korraga ning korduvalt, mis psüühikahäire korral käib sageli üle jõu.
Uuringus osalenute jaoks tähendab inimkesksus eelkõige usalduslikku, inimlikku ja toetavat suhet, kus nad tunnevad, et neid nähakse oma elu asjatundjatena.
Intellekti- ja psüühikahäirega inimeste kogemuste põhjal võib järeldada, et juhtumikorraldus nende vaates ei toimi. See viitab vastuolule seaduses sätestatu ja tegelike võimaluste vahel. „Kusagil on teave ja abi, aga oleks vaja inimest, kes aitaks kõike koordineerida. Näiteks mina tean, et mul on üks kontaktisik ja ta mõtleb minuga koos ametite ja sotsiaal- ja tervishoiuasutuste üleselt /.../ Ja kui on abi osutamine, siis mina ise olen oma elu ekspert ja mind oleks vaja kuulata.“
Uuring toob esile olulise ülesande, mille poliitikakujundajad ja ka sotsiaalvaldkonna töötajad peavad lahendama. Tuleb saavutada, et inimkeskne käsitlus, mille rakendamist seadused ja eetilised põhimõtted eeldavad, jõuaks ka igapäevatöösse, teenuste korraldusse ja inimeste vahetusse kogemusse.
Eestkoste ei tohi olla puuduvate teenuste asendaja
Uuringu üks keskne teema oli eestkoste koht psüühikahäirega inimeste elus ning küsimus, kas praegune süsteem toetab piisavalt inimese enesemääramisõigust ja tegelikku kaasamist. Mitme osaleja kogemused viitasid, et eestkostet tajutakse sageli mitte toetava meetmena, vaid korraldusena, kus inimene võib kaotada kontrolli oma elu otsuste üle.
Eesti õigusruumis on eestkoste kaitsemeede olukorras, kus inimene ei suuda oma õigusi või huve ise piisavalt kaitsta. Samal ajal rõhutavad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006, PIK) ja Eesti sotsiaalvaldkonna põhimõtted inimese õigust osaleda temaga seotud otsuste tegemisel ning saada selleks tuge. Toetuse pakkumisel tuleb austada isiku õigusi, tahet ja eelistusi. Eestkostet tohib kohaldada ainult vajaliku aja jooksul ning pädev sõltumatu asutus või kohus peab selle regulaarselt läbi vaatama.
Konventsiooni suunistest hoolimata on eestkostetavate arv Eestis pidevalt suurenenud. Seda kinnitab ka 2023. aasta täisealiste eestkoste uuring (Trankmann jt 2023), mille kohaselt määratakse eestkoste sageli liiga suures ulatuses. See seab inimesele põhjendamatult suured piirangud.
Vajadus eestkoste järele väheneks või kaoks, kui teenused ja tugi oleksid paremini korraldatud.
Meie uuringus osalenud psüühika- või intellektihäirega inimesed näevad eestkostes abi eelkõige asjaajamisel ja muudes toimingutes, millega nad ise toime ei tule. Eestkostjat kirjeldatakse abilisena, kes „teeb minu eest asjad ära“: maksab arveid, vormistab taotlusi, esitab aruandeid ja suhtleb asutustega. Psüühikahäirega vastajad aga pelgavad, et kord seatud eestkoste jääb püsivaks ja ei ole ette nähtud võimalust arvestada tulevikus toimetuleku paranemist ning eestkoste vajadust ümber hinnata: „Kui ükskord on eestkoste seatud, siis ei saa sealt enam välja, ei anta ka võimalust nn testida, kas äkki on nüüd toimetulek paranenud vms.“
Psüühikahäirega vastajate jaoks on iseotsustamine väga tähtis: soovitakse vähem piiranguid ja inimlikumat suhtumist. Nad rõhutavad, et eestkostet ei tohi seada kergekäeliselt ega kasutada seda lahendusena mis tahes sotsiaalsete või vaimse tervise raskuste korral. Mitme vastaja arvates väheneks või kaoks vajadus eestkoste järele, kui teenused ja tugi oleksid paremini korraldatud. Leitakse, et eestkoste võiks piirduda vaid rahaasjadega, mitte olla nii ulatuslik, nagu võimaldab kehtiv kord. Psüühikahäirega inimesed näevad eestkoste seadmisele võimaliku alternatiivina toetatud otsustamise teenust, mis aitab teha igapäevaseid otsuseid õigusi piiramata. Eraldi rõhutatakse valimisõiguse säilitamist, sest igaühel peab olema õigus valida oma soovi ja suutlikkuse järgi.
Psüühikahäirega vastajate jaoks on iseotsustamine väga tähtis: soovitakse vähem piiranguid ja inimlikumat suhtumist.
Uuring näitab vajadust liikuda asendava otsustamise mudelilt toetatud otsustamise suunas. Sel juhul ei tehta valikuid inimese eest, vaid aidatakse tal otsustamisel neid ise mõista, kaaluda ja väljendada. See eeldab paindlikke kogukonnapõhiseid teenuseid, järjepidevat tuge ja spetsialistide valmisolekut töötada inimesega partnerlussuhtes.
Uuringu tulemuste põhjal tehtud ettepanekud
1. Korraldada abi nii, et psüühika- või intellektihäirega inimesel on üks püsiv kontaktisik-juhtumikorraldaja. See ei too omavalitsusele kaasa uusi kohustusi, vaid tähendab praeguste võimaluste täpsemat ning järjepidevamat kasutamist. Püsiv tugi asjaajamisel aitab teha igapäevaseid valikuid ning vähendab vajadust eestkoste järele.
2. Pakkuda abi ja toetust proaktiivselt. Sotsiaaltöötajatel peab olema piisavalt aega, et teha ennetustööd, märgata abivajadust varakult ja teha inimestega sisulist tööd.
3. Lihtsustada asjaajamist. Taotlused, otsused ja muud dokumendid ning ka suhtlemine ametnikega tuleb muuta võimalikult lihtsaks ja inimesele arusaadavaks. Menetluse igas etapis tuleks selgitada edasisi samme, tähtaegu ja vastutajaid. Terviseseisundist või muudest asjaoludest tingitud takistuste korral peaks olema võimalus tähtaegu pikendada. Kitsaskohtade väljaselgitamiseks tuleks kujundada tervishoiu- ja sotsiaalteenuste teekonnad (analoogselt raviteekondadega).
4. Töötada välja inimkeskse hoolekande ja teenuse osutamise standardid ja koolitada töötajaid. Sotsiaaltöötajad vajavad järjepidevat õpet haldusmenetluse seaduse rakendamiseks, et tagada teadlikkus õiguspärasest ja inimesest hoidvast asjaajamisest. Arendada tuleb oskust kohandada suhtlust vastavalt inimese vajadustele ja suhtlemisvõimele, osates arvestada psüühika- või intellektihäire eripärasid.
5. Arendada toetatud otsustamise põhimõttel toimivaid lahendusi, mis võimaldavad vähendada eestkoste ulatust ja toetavad inimese iseseisvat otsustusõigust.
Uuring näitab, et sageli tekivad psüühikahäirega inimeste raskused lisaks terviseseisundile hoolekandesüsteemi keerukusest, killustatusest ja jäikusest. Oodatakse usalduslikku suhet, järjepidevat juhtumikorraldust ja võimalust ennast puudutavates otsustes kaasa rääkida. See eeldab liikumist korralduse poole, kus inimese eest ei otsustata nii palju, vaid keskendutakse toetamisele, inimese tahte väljaselgitamisele ning iseseisva toimetuleku säilitamisele.
Loe pikemalt uuringu aruandest.
Uuringu valmimisele aitasid kaasa Tallinna psüühikahäirega inimesed ja nende lähedased, mittetulundusühingud Tugiliisu, Merimetsa tugikeskus, LaNoor, Eesti psüühikahäiretega inimeste ja lähedaste huvikaitse liit (EPILL) ning Tallinna linnaosade sotsiaaltöötajad. Suur tänu teile!
Uuringu tellis Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet projektiga „Täisealiste eestkoste valdkonna arendamine Tallinna linnas“. Selle on kaasrahastanud Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+), mis on üks Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondidest (2021–2027). Projekt viiakse ellu iseseisvat toimetulekut toetavate ja kvaliteetsete sotsiaalteenuste ning hooldusvõimaluste tagamise valdkonnas, mida korraldab sotsiaalministeerium (meede „Parandada teenuste kättesaadavust ja sotsiaalkaitsesüsteeme“, registreerimisnumber 2021-2027.4.09.25-0108).
Viidatud allikad
Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon (2022). Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks.
Sotsiaalhoolekande seadus (2015). Riigi Teataja I, 30.12.2025, 29
Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (2015). Riigi Teataja I, 30.12.2025, 3
Trankmann, S., Mägi, M., Vain, K., Urmann, H., … Mikk, T. (2023). Täisealiste eestkostekorralduse uuring Eestis Sotsiaalministeeriumile. Tartu ülikooli RAKE
ÜRO (2006). Puuetega inimeste õiguste konventsioon. Riigi Teataja II, 04.04.2012, 6
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2026.
Loomise kuupäev: 01.06.2026
