Artikli autorid: Ingrid Sindi, Mariann Märtsin, Anne Markvart, Indrek Kokk, Kristel Taal, Ege Vonbret-Tosin, Agnes Kulmar, Helen Saarnik
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut
Juba neljandat aastat järjest toimus sotsiaalkindlustusameti ja Tallinna ülikooli koostöös seminar, mis tõi kokku asendushoolduse valdkonna spetsialistid, hooldusvanemad, teadlased ja tudengid. Seekord keskenduti teemale „Solidaarsus (kasu)vanemluses“. Selline valik ei olnud juhuslik: 2025. aastal oli sotsiaaltöö rahvusvaheline aastateema solidaarsus, täpsemalt põlvkondadevaheline solidaarsus kestva heaolu nimel. Kuigi põlvkondade solidaarsuse mõõtmel pikemalt ei peatutud, aitas see laiem vaade luua ühist mõistmisruumi solidaarsusest kui sotsiaaltöö kandvast väärtusest ja igapäevasest tegutsemisviisist.
Kogemusi ja vaateid jagasid kahe hoolduspere vanemad Anne Markvart ja Indrek Kokk ning laste heaolu spetsialistid Kristel Taal (Tartu linn) ja Ege Vonbret-Tosin (Kehtna vald; MTÜ Lastekaitsetöötajate Ühing). Paneelarutelu juhtis dotsent Mariann Märtsin (Tallinna ülikool). Artikkel koondab paneelis esile kerkinud teemad ja avab solidaarsuse tähendusi kasuvanemluses ning asendushoolduses mitte abstraktse ideaalina, vaid arutelu kaudu konkreetsete suhete, rollide ja vastutuste üle.
Solidaarsus kui hoiak, mis kannab
Sotsioloogilises plaanis määratletakse solidaarsust tavaliselt kui rühma liikmete ühtsustunnet või üksmeelt, mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel ja normidel (Thijessen 2012; vt ka Falch-Eriksen ja Toros, ilmumas 2026). See tähendab vastastikust toetust, kollektiivset vastutust ja sidet, mis ühendab inimesi või ühiskonnagruppe. Niisugune ühtsus eeldab vastastikuse sõltuvuse tunnistamist ja üksteise toetamist, eelkõige ühiste raskuste või murede korral. Solidaarsus ületab individuaalse identiteedi, selle rõhuasetus on õiglusel ja kogukonna või terve ühiskonna sotsiaalsel ühtekuuluvusel.
Solidaarsus kasuvanemluses ei ole üksikvastutaja pingutus, vaid mitme osalise ühine tegutsemine.
Solidaarsust saab mõista ka kui nähtust, kus üks inimene tunnustab teise haavatavust või ebaõiglust ja tegutseb teise inimese heaks (isegi isikliku heaolu arvel). Mida võiks solidaarsus aga tähendada kasuvanemlust silmas pidades? Arutlejate mõttekäikudest selgus, et solidaarsust ei tajuta pelgalt heatahtlikkuse või ühekordse abina, vaid hoiakuna, mis peab kandma ka siis, kui olukord muutub keeruliseks. Just pingete, erimeelsuste ja vahendite nappuse korral selgub, kas solidaarsus ka päriselt toimib. Nii saab solidaarsus tähenduse igapäevastes suhetes ja otsustes, kuid need ei toimi vaakumis: neid hoiab üleval laiem ühiskondlik arusaam vastutusest lapse heaolu eest.
Seda laiemat vaadet kirjeldas hoolduspere vanem Anne Markvart, kelle jaoks on solidaarsus eelkõige sügav sisemine arusaam, et iga laps peab saama turvaliselt kasvada. Anne ütles: „Kui laps sünnib siia maailma, eeldatakse justkui, et me kõik koos vastutame tema turvalise kasvamise eest. Ei pea olema lastekaitsetöötaja, et märgata abivajavat last või küsida abi, kui peres on raskusi. Solidaarsus ongi see sügavam sisemine arusaam, et laps peab saama turvaliselt kasvada.“
See mõttekäik nihutab solidaarsuse individuaalsest heasoovlikkusest ühiskondliku vastutuse tasandile. Lapse heaolu eest seismine ei ole üksnes spetsialistide ülesanne, vaid kõigi inimeste ühine vastutus, mis eeldab valmisolekut märgata, hoolida ja tegutseda. Kasuvanemluses väljendub see laiem ühiskondlik vastutus nende osaliste koostöös, kelle kanda on lapse igapäevane elu ja temaga seotud otsused. Arutelus kujunes arusaam, et solidaarsus kasuvanemluses ei ole üksikvastutaja pingutus, vaid mitme osalise ühine tegutsemine lapse heaolu nimel.
Hoolduspere vanema Indrek Koka sõnul on selles protsessis vähemalt kolm keskset osalist: hoolduspere, sünnipere ning kohalik omavalitsus lapse eestkostjana. Neid ühendab ühine eesmärk: lapse heaolu. „Keskmes on laps, lapse heaolu ja tema tulevik … ja seda kõigi koostöös,“ sõnastas Indrek. Tema rõhuasetus, et keskmes on lapse tulevik, aitab mõista, mida solidaarsus kasuperes kasvava lapse toetamisel tähendab: mitte minevikus juhtunu pidevat lahtiharutamist ega süüdlaste otsimist, vaid valmisolekut vaadata ettepoole ja küsida, kuidas last praegu kõige paremini toetada, et ta saaks oma eluga edasi liikuda. See loob võimaluse koostööks ka siis, kui osaliste panus on vahel ebaühtlane või sünnipere ei suuda alati aktiivselt kaasa tulla.
Hinnanguvaba ja lugupidav suhtumine
Hoolduspere vanem Anne tõi arutellu inimlikkuse mõõtme: tema sõnul on oluline hinnanguvaba ja lugupidav suhtumine kõigisse osalistesse: nii lapsesse, sünnivanematesse kui ka spetsialistidesse. Ta rõhutas, et lapse sünnivanemad, kes sageli on eriti haavatavas olukorras, vajavad samuti inimlikku suhtumist: lapse perest eraldamine on neile tihti traumaatiline kogemus, millega kaasneb stress ja abituse tunne. Sellises seisundis ei suuda inimesed alati vastata suurtele ootustele ega võtta uusi kohustusi. Sellest vaatenurgast tähendab solidaarsus asendushoolduses teadlikku ja hoolivat suhtumist mitte ainult lapsesse, vaid ka nendesse inimestesse, kes on lapse ümber ja tema jaoks tähtsad. Ühtlasi ilmnes siin solidaarsuse oluline kaitsefunktsioon: hinnanguvaba suhtumine toetab täiskasvanuid ja hoiab ära ka lapse identiteedi ning eneseväärikuse kahjustumise. „Kui hakkame kedagi sildistama või hinnanguid andma, siis tegelikult kannab laps neid hinnanguid endaga kaasas,“ selgitas Anne. Laps, kes kogeb halvustavat suhtumist oma vanemasse, hakkab suhtuma halvasti ka endasse, sest vanem on ju osa temast.
Solidaarsus peab kandma ka siis, kui olukord muutub keeruliseks.
Hinnanguvaba suhtumise käsitlemisel tõusis esile ka lugude ja metafooride tähtsus, sest need võimaldavad lapsel mõtestada oma kogemusi turvaliselt ja omas tempos, pakkudes samal ajal tuge tähenduste loomisel, näiteks perevormide, vanemluse ja kuuluvuse kohta. Anne illustreeris seda mõtet konkreetse näitega oma kogemusest: „Need lapsed on ju haiget saanud. Mul ühe lapsega oli nii, et ta ei tahtnud rääkida endast ega oma kogemusest või üldse oma perest, see oli nii valus talle. Mina elan maal, kasvatan seal hobuseid, rääkisime hobustest, et on hobuse pere, on varss. Hobused kasvavad ka niimoodi, et on üks ema ja mitu varssa ja näed, toodi üks juurde ning oma ema käib vahepeal ära ega saa iga kord kohal olla. Ja sellest sai laps suurt tuge.“
Selles näites avaldub hinnanguvaba solidaarsuse sügavam sisu. Solidaarsus asendushoolduses ei ole teatava vanemluse või perevormi „õigeks“ kuulutamine ja selle eest kiivalt seismine, vaid ruumi avamine arusaamale, et lapse maailma ja loosse peavad mahtuma ka tema sünnivanemate ebaõnnestumised ning möödalaskmised. Selline solidaarsus ei eelda lapselt otsekohe kohanemist ega oma loo selgitamist, vaid pakub turvalist raamistikku, mille sees saab laps ise, omas tempos, oma kogemusi, kuuluvust ja peresuhteid mõtestada.
Kristel Taal sidus need vaated laiemalt lastekaitsetöö väärtusruumiga. Tema sõnul on solidaarsus lastekaitsetöös vältimatu alushoiak. „Inimlikkus, empaatia ja hoolivus – see ongi ühtsus, millele meie töö toetub,“ märkis Kristel, lisades, et lapse parimate huvide järgimine eeldab just sellist väärtuslikku ühisosa.
Vaja on rääkida üht keelt
Asendushoolduses saavad kokku kolm tegutsejat: sünnipere, hoolduspere ja kohalik omavalitsus. Neil kõigil on lapse heaolu tagamisel oma vastutus ja ootused teistele. Kuigi osaliste rollid on formaalselt määratud, ilmnes paneelarutelust, et nende igapäevane täitmine ei ole iseenesestmõistetav. Koostöö ei sünni automaatselt, vaid eeldab pidevat suhtlemist, kuulamist, kohalolu ja vastastikust kohanemist, eriti siis, kui arusaamad lapse vajadustest, piiridest või täiskasvanute vastutusest ei lange kokku.
Hinnanguvaba suhtumine toetab täiskasvanuid ja hoiab ära ka lapse identiteedi ning eneseväärikuse kahjustumise.
Paneelarutelus toodi esile, et solidaarsus selles kolmnurgas ei tähenda rollide hägustamist ega vastutuse laialivalgumist. Vastupidi, solidaarsus eeldab teadlikku rollides püsimist koos valmisolekuga oma vajadustest ja võimalustest selgelt rääkida ning oma tegutsemist teistega kooskõlastada. Hoolduspere, sünnipere ja kohaliku omavalitsuse panus võib olla väga erinev nii mahult kui ka sisult, kuid lapse jaoks on määrav, kas see moodustab arusaadava ja usaldusväärse terviku. Indrek Kokk rõhutas ühtse sõnumi tähtsust: „On väga oluline, et sõnumid, mis lapseni jõuavad, oleks ühtsed ja me kõik räägiksime üht keelt.“
See mõte osutab solidaarsuse tähtsale, kuid sageli varjatud aspektile: lapse jaoks ei ole esmatähtis vastutuse jaotus täiskasvanute vahel, vaid see, kas täiskasvanute sõnumid ja teod moodustavad tähendusliku terviku. Vastukäivad signaalid võivad suurendada lapse ebaturvalisust ning hakata väljenduma käitumisraskustes ja usaldamatuse kasvus.
Spetsialistide tugi hooldusperele on tähtis
Kristel Taal tõi arutelusse kohaliku omavalitsuse rolli hoolduspere toetajana, eriti siis, kus hoolduspere peab suhtlema kooli, lasteaia ja teenuseosutajate või asutustega. Tema sõnul ei ole hoolduspere spetsialistide võrgustiku silmis sageli tavavanema positsioonis, mistõttu tekib vajadus täiendava ametkondliku toe järel. „Me (lastekaitsetöötajad) peame olema seal kõrval ja hoidma neid, et nad ei murduks,“ ütles Kristel.
Ege Vonbret-Tosin täiendas seda vaadet, tuues esile, et solidaarsuse põhimõtte järgimine igapäevases lastekaitsetöös oleneb suurel määral spetsialistide tegelikust töökoormusest ja võimalustest. Tema sõnul ei ole alati küsimus tahtes või hoiakutes, vaid selles, kui palju on võimalik päriselt kohal olla. „Näiteks kodukülastus ei ole ainult kohtumine lapse või perega, sellele järgneb dokumenteerimine, suhtlus erinevate osalistega ja uued ülesanded,“ kirjeldas Ege, osutades, et iga kontakt lapse ja perega avab sageli uusi vajadusi ja sekkumiskohti. Sellises olukorras muutub kontakti hoidmine ja järjepidev kõrval olemine keeruliseks, eriti kui lastekaitsetöötajatel tuleb valida paljude juhtumite vahel. Ege rõhutas, et just seetõttu ei saa solidaarsus asendushoolduses toetuda üksnes üksikute spetsialistide pühendumusele, vaid eeldab teadlikult üles ehitatud töökorraldust. Kui süsteem ei toeta spetsialisti võimalust olla järjepidevalt kohal, kandub see paratamatult edasi ka hooldusperele, kelle kanda jääb suur osa igapäevasest emotsionaalsest ja praktilisest vastutusest lapse eest.
Koostöö ei sünni automaatselt, vaid eeldab pidevat suhtlemist, kuulamist, kohalolu ja vastastikust kohanemist.
See toob esile solidaarsuse süsteemi mõõtme: spetsialistide piiratud võimalused ja vahendid suurendavad hooldusperede vastutust. Hoolduspere täidab igapäevaseid vanemlikke kohustusi, kuid toimiva tugistruktuurita võib see töö muutuda ülemäära koormavaks. Solidaarsus tähendab siin valmisolekut jagada vastutust ja pakkuda tuge, eriti just juhul, kui hoolduspere satub institutsionaalse „mitte päris vanema“ olukorda. Hooldusperevanem Anne aga tõi esile, et kogemused süsteemiga on erinevad. Osa spetsialistidega suheldes sujub koostöö loomulikult ja kõik mõtlevad ühtmoodi, kuid juhtub ka, et hoolduspere peab märksa rohkem pingutama, et ühise arusaamani jõuda. See võib tekitada üksijäämise tunde ja kogemuse, et vastutus jääb ebaproportsionaalselt hoolduspere kanda. Just siit avaneb solidaarsuse haprus: see ei ole püsiv seisund, vaid suhetes pidevalt läbiräägitav ja kogetav hoiak, mis vajab järjepidevat tähelepanu ja ülesehitamist.
Solidaarsus sünnivanematega aitab lapse maailmal koos püsida
Koostöös ja suhetes lapse sünnivanematega muutub solidaarsus ühtaegu kõige tundlikumaks ja kõige olulisemaks. Ühelt poolt on vaja hoida selget fookust lapse parimal huvil. Kristel Taali sõnul ei peaks siin lähtuma põhimõttest, et anname sünnivanematele aina uusi võimalusi, samal ajal kui lapsed kannatavad. „Pöörame ümber: lapsed peavad saama võimaluse kogeda terveid peresuhteid,“ sõnas Kristi Paal.
Teiselt poolt aga on oluline säilitada lapse side oma päritoluga ja vältida olukordi, et täiskasvanute konfliktid või hinnangud (nagu ka eespool mainitud) hakkaksid kujundama lapse identiteeti. Anne Markvarti sõnul ei ole kontakt sünnivanematega tema jaoks pelgalt kohustus, vaid sageli teadlik tegutsemine lapse turvatunde ja sisemise rahu toetamisel isegi siis, kui see ületab hooldusvanemale antud rolli ja pandud ootused. „Põhimõtteliselt olengi öelnud, et ma teen nagu seda (sünnipere toetamine), mida ma ei peaks tegema. Aga kus see kirjas on? Ma teen seda laste pärast. Ma näen, et see on neile vajalik,“ selgitas Anne.
Solidaarsus on suhetes pidevalt läbiräägitav ja kogetav hoiak.
Paneelarutelust selgus, et selline rohkem-kui-vaja tegemine ei ole üksikjuhtum, vaid hooldusvanemate teadlik valik. Lapse huvides toetatakse sünnivanemaid, hoitakse kontakti, selgitatakse olukordi ja tehakse lisasamme, mida hooldusvanema rollist tulenev vastutus ega ükski juhis otseselt ei nõua. Seda kirjeldati kui solidaarsust vanemluses: ollakse valmis kandma vastutust mitte formaalse rolli pärast, vaid lapse heaolu nimel. Kui sünnivanem jääb lapse elust kõrvale, võib laps jääda justkui kahe maailma vahele, mis tekitab küsimusi, igatsust, fantaasiaid ning vahel ka käitumisraskusi. Seetõttu ei toetata sünniperet eeskätt mitte selleks, et abistada vanemat, vaid et hoida lapse emotsionaalset heaolu. Nagu Anne lisas, muutub selle kasu lõpuks nähtavaks ka igapäevaelus, sest lapsed tunnevad ennast siis ka paremini.
Indrek rõhutas, et sünnivanematega suhtlemine ja kontaktide hoidmine ei saa olla ühe osalise ainuvastutus – ei lastekaitsetöötaja ega hoolduspere oma. Tema kogemuse kohaselt toimib koostöö kõige paremini siis, kui see on jagatud ja läbimõeldud. „Ma ei paneks nagu ühte patta, et kontaktiga tegeleb lastekaitsetöötaja või peab tegelema hoolduspere. Pigem koos,“ ütles Indrek.
Solidaarsus eeldab valmisolekut koos tegutseda
„Koos“ oli arutelus läbiv märksõna, kuid Indrek lisas realistliku täpsustuse: alati ei tule sünnivanemad kaasa. Mõni ei suuda olla lapse jaoks toetav, mõni annab segaseid või vastuolulisi signaale ja see mõjutab otseselt lapse igapäevaelu. „On olnud sünnivanemaid, kes kaasa ei tule. See kahjuks kahjustab last ja seda kohta, kus laps kogu aeg elab,“ märkis Indrek.
Siin on oluline eristus: solidaarsus ei eelda ideaalset koostööd, vaid valmisolekut hoida lapse jaoks toimiv raamistik ka juhuks, kui üks osaline on ebastabiilne või eemal. Indrek kirjeldas, kuidas ta toetub sellistes olukordades lastekaitsetöötajale, mitte vastutuse äraandmiseks, vaid selleks, et keerulised küsimused saaksid ühiselt läbi räägitud ja lahendatud.
Arutelus kerkis teravalt küsimus sünnivanemate süsteemse ja järjepideva toe kohta. Hooldusvanemad toetavad sünnivanemaid sageli rohkem, kui neilt oodatakse, kuid kes toetab neid püsivalt ja sisuliselt? Hooldusvanemate hinnangul on sünnivanematele suunatud tugi sageli vähene, ebapiisav või katkendlik ning jääb mitteformaalselt suures osas hooldusvanemate ja lastekaitsetöötajate kanda. Lapse jaoks aga on tähtis näha ja kuulda, et vanem, kes praegu ei saa teda kasvatada, tegeleb oma probleemidega ja on selles toetatud.
Solidaarsust vanemluses tähendab, et ollakse valmis kandma vastutust mitte formaalse rolli pärast, vaid lapse heaolu nimel.
Paneelarutelus tuli esile veel üks oluline solidaarsuse tahk: koostöö sünnivanematega eeldab hoidumist hinnangutest ja häbistamisest. See ei ole oluline pelgalt kõik-on-hästi-sõnumi edastamiseks, vaid selleks, et lapsel säiliks side oma päritoluga ja et sünnivanem ei jääks püsivasse vastupanu- või kaitsepositsiooni. Anne kirjeldas, kuidas ühiskondlik surve ja süüdistavad hoiakud („Mis ema sa oled?!“) võivad halvata vanema võime olukorda realistlikult hinnata. Kui häbimärgistamist või survet teadlikult vähendada, suureneb vanemate suutlikkus mõista, mis on lapsele parim. „Mõnikord saavad bioloogilised vanemad väga hästi ise olukorrast aru, aga meil on selline ühiskondlik surve … Kui see surve maha võtta, siis see on tegelikult suurim armastuse märk, kui saad aru, et sinu lapsel on meie juures hea. Ja ta selles mõttes nagu loobub,“ arvas Anne. See nihutab fookuse ka laiemale ühiskondlikule tasandile: hukkamõist võib sulgeda koostöö, surve vähenemine võib avada võimaluse lapse huvidest lähtuvateks otsusteks.
Ege ja Kristel lisasid siia praktilise vaate: mõnikord ei ole hooldusperele keeruline mitte ainult koostöö sünnivanematega, vaid ka ülesaamine oma hirmudest. Kui hooldusperes kardetakse sünnivanemaid, märkab laps seda kiiresti ja see võib muuta kohtumised lapse jaoks sisemiselt vastuoluliseks. Ege rõhutas, et laps ei peaks kandma pinget: „Hästi oluline on, et laps ei peaks tundma, nagu hoolduspere vanemad kardaks tema ema ja isa.“ Ta kirjeldas, kuidas ta viis hoolduspere vanema ja bioloogilise vanema kokku ning pärast kohtumist muutus hoolduspere hoiak: vanem tundus täiesti normaalne ja armas inimene. Selline hoiaku nihkumine võib olla usalduse ja turvalisuse suurenemise hetk: kui hoolduspere vanem näeb sünnivanemat (abi vajava) inimese, mitte ohuna, saab ta last paremini toetada ka kohtumiste järel.
Kristel lisas, et ta ei kujuta ette tegutsemist, kui lastekaitsetöötaja „korraldab suhtlemise (sünnivanemaga) ära“ ja hoolduspere jääb kõrvale. Hoolduspere kaasamine ei ole lisakohustus, vaid eeldus, et laps ei jää oma kogemusega üksi. Hoolduspere vanemad peavad tema hinnangul olema kaasatud, sest just nemad näevad, kuidas laps pärast kontakti sünnivanemaga käitub või muutub, millised haavad avanevad ja millist tuge laps vajab. Seetõttu ei ole sünnivanematega suhete hoidmine ainult üksikute kohtumiste korraldamine, vaid protsess, mille käigus tuleb lapsel pärast iga kohtumist aidata kogetu maha laadida, tähendust luua. Kui hoolduspere on sellest välja jäetud, jääb laps oma kogemuse mõtestamisega üksi või jäävad täiskasvanud nagu pimedaks ega märka, kuidas kohtumine lapsele tegelikult mõjub.
Koostöö toimib kõige paremini siis, kui see on jagatud ja läbimõeldud.
Anne aga rõhutas, et koostöö sünnivanematega ei ole roosamanna ega tähenda naiivset usku, nagu kõik alati toimiks. Ta tõi näite lubaduste murdmise ja kohtumiste ärajäämise mõjust lapsele. Kui vanem ütleb, et tuleb, aga ei tule, tunneb laps pikka aega ärevust ja pettumust. Lapse vaatenurgast sõnastas Anne selle tabavalt: „See on nagu ootaksid jõule, et jõuluvana tuleb, kuid sa ei tea, millal jõuluvana tuleb. Seega on laps pidevalt ärev ja selline seisund on lapsele väga halb.“
Solidaarsusel on seega ka piirid: kui sünnivanema käitumine ei muutu, peavad teised täiskasvanud lapse ümber muutma seda, kuidas lapsele infot antakse ja kuidas tema ootusi juhitakse. Anne kirjeldas, kuidas ta hakkas kohtumisest rääkima alles siis, kui lapse sünnivanemad juba teel olid, mitte varjates, vaid kaitstes last liigse ärevuse ja pettumuse eest. Samuti pidas ta oluliseks õpetada sünnivanematele kokkulepetest, sh kellaaegadest kinnipidamist.
Solidaarsus sünnivanematega tähendab inimlikkuse ja piiride tasakaalu, lähtudes lapse heaolust ja parimast huvist. Täiskasvanud loovad lapse ümber turvalise raami: sünnivanemat ei sildistata, kuid lapse turvalisuse nimel hoitakse piire; vanemat ei idealiseerita, kuid tema tähendust lapse elus aktsepteeritakse tingimusteta ning lapsel aidatakse kogetud raskused oma loosse lõimida. Koostöö sünnivanematega on seega teadlik tegutsemine selle nimel, et lapse maailm ei laguneks või polariseeruks (head ja halvad täiskasvanud). Laps peab saama kasvada nii, et tema lugu on järjepidev, tema tunded on lubatud ja täiskasvanud võtavad vastutuse selle eest, mida laps peab või ei pea taluma.
Kokkuvõtteks
Solidaarsust kasuvanemluses käsitletakse kui hoiakut ja toimimisviisi, mis väljendub vastastikuses toetuses, rolliselguses ja kooskõlastatud tegutsemises ning hoiab lapse heaolu keskmes ka keerukates olukordades. Solidaarsus ei püsi üksnes heade kavatsuste najal, vaid saab tähenduse igapäevastes suhetes, koostöös ja otsustes ning selles, kas täiskasvanud suudavad lapse jaoks kujundada arusaadava ja usaldusväärse terviku.
Solidaarsus sünnivanematega tähendab inimlikkuse ja piiride tasakaalu, lähtudes lapse parimast huvist.
Solidaarsus ulatub ka ühiskondlikule tasandile: selleni, kuidas me mõtestame perevorme, vanemlust ja lapse kuuluvust. Paneelarutelus kõlas korduvalt, et polariseerivad hoiakud (näiteks head ja halvad vanemad) ei jää täiskasvanute vahele, vaid jõuavad lapseni ning hakkavad kujundama tema identiteeti, eneseväärikust, kuuluvust ja turvatunnet. Seetõttu ei ole hinnangute vähendamine ja inimkesksus põhjendamata leebus vanemate vastu, vaid last kaitsev tegutsemisviis, mis aitab vähendada sisemist lõhestumist ja lojaalsuskonflikte.
Just haavatavuse, nappide võimaluste ja katkendliku usalduse korral ilmneb solidaarsuse kandev jõud. Seal, kus oleks lihtne taanduda ametlikesse rollipiiridesse, aitab solidaarsus hoida koos lapse elu ja suhted ning tegutseda kooskõlastatult lapse heaolu nimel. Selles mõttes on solidaarsus kasuvanemluses hoiak, mis väljendub kooskõlastatud vastutuses ja hoiab lapse jaoks maailma terviklikuna.
Viidatud allikad
Thijssen, P. (2012). From mechanical to organic solidarity, and back: With Honneth beyond Durkheim. European Journal of Social Theory, 15(4), 454–470; https://doi.org/10.1177/1368431011423589.
Falch-Eriksen, A., Toros, K. (2026). Solidaarsus sotsiaaltöös: lastekaitse vaatenurk. Sotsiaaltöö, 1. (ilmumas)
Vajadus hooldusperede järele on jätkuvalt suur, mistõttu teeb sotsiaalkindlustusamet järjepidevat teavitustööd ja arendab partnerlussuhteid kohalike omavalitsustega. Pöördume koostöösooviga kohalike omavalitsuste poole, kuid omavalitsused oodatud ka iseisesvalt kasuvanemlust edendavaid tegevusi algatama ning meie poole pöörduma, et ühisprojekte ja tegevust ellu viia.
Sotsiaalkindlustusamet kutsub valdkonna asjatundjaid, eri asutuste esindajaid ja muid huvilisi külastama veebilehte https://tarkvanem.ee/kasupere/, kuhu on koondatud mitmekesised hooldusperede ja asendushoolduse lood ning kus kirjeldatakse sotsiaalkindlustusameti ülesandeid ja võimalusi lastele uute perede leidmisel.
Kaja Rattas ja Hanna Kangro
Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakond
Artikkel on osa solidaarsuse teemalisest erinumbrist, mis valmib koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudiga ja teiste partneritega.
Loomise kuupäev: 06.02.2026
