Solidaarsus sotsiaaltöös lastekaitse vaatenurgast

Asgeir Falch-Eriksen
Oslo Metropolitani ülikooli sotsiaalteaduskond

Karmen Toros
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut

KOKKUVÕTE

Artikkel käsitleb solidaarsust laiemalt kui kogu sotsiaaltöö, eelkõige aga kui lastekaitse teoreetilist ja eetilist alust. Lähtudes arusaamast, et sotsiaaltöö ei tegele üksnes üksikjuhtumitega, vaid toimib laiemas sotsiaalses ja õiguslikus raamistikus, analüüsitakse solidaarsust mitmetasandilisena, mis aitab mõista sotsiaaltöö kui elukutse eesmärki, legitiimsust ja vastutust.

Artiklis eristatakse kolme omavahel seotud solidaarsuse vormi: 1) sotsiaalset solidaarsust, mis väljendub normides ja vastastikustes ootustes, mida ühiskonnas jagatakse; 2) õigus-poliitilist solidaarsust, mille kaudu need ootused kinnistatakse: põhiseaduslikud õigused, õigusriik ja heaoluriigi institutsioonide tegevus; 3) professionaalset solidaarsust, mis kujundab sotsiaaltööle omase väärtusruumi ja praktika.

Teoreetilise analüüsi keskmes on väide, et lastekaitses tuleb solidaarsust mõista universaalsetele inimõigustele tugineva aluspõhimõttena. See on väärtuste kogum, mis seab lapse kui õiguste kandja professionaalse otsustamise keskmesse: spetsialist tegutseb lapse huvide ja väärikuse kaitsel tema usaldusisikuna. Solidaarsuse selline käsitlus on seotud sotsiaaltöö professionaliseerumisega: õigustel põhinev ja inimkeskne arusaam solidaarsusest annab sotsiaaltööle selge ametiprofiili ja normatiivse aluse. See aitab selgitada sotsiaaltöö tähtsust inimõiguste kaitsel ning pakub praktika, erialahariduse ja poliitikakujundamise kriitilise hindamise raamistiku.

Märksõnad

Lapse õigused, lapse õiguste konventsioon, solidaarsus, usaldus.

Sotsiaaltööl on vähemalt kaks selget seost sellega, mida mõistetakse „sotsiaalse“ all. Esiteks see, et sotsiaaltöötaja professionaalne tegevus toimub kindlas olukorras ja ajaliselt piiratuna. See tähendab, et sotsiaaltöö kui professioon eeldab piiritletud ja spetsiifilist sotsiaalset korda, millesse see ennast asetab ja mille raames tegutseb. Teiseks – ja sellele artikkel keskendubki – toimib sotsiaalne kord episteemilise ehk kogemusel ja teadmisel põhineva ning eetilise lähtekohana, mis määratleb ja kannab professiooni. Sellest johtuvalt tekib kindlat tüüpi tööl, mida tehakse sotsiaalse korra raames, seos professionaalse kutsumusega ning see leiab väljundi inimeste abistamises, motiveerimises, kaasamises ja kaitses, mis on kõik sotsiaaltöö oluline tegevus.

Sotsiaalne kord teeb normid igale kogukonnaliikmele kättesaadavaks.

Sotsiaaltöö lähtekohaks oleva episteemilise ja eetilise mõõtme mõistmiseks on oluline selgitada sotsiaalse korra mõningaid põhijooni ja täpsemalt seda, kuidas inimesed üldse saavad rahumeelselt koos elada. Tuginedes sotsioloogia käsitlusele, võib väita, et sotsiaalne kord kujuneb ja püsib inimeste vastastikuste suhete kaudu, milles kinnitatakse ja taastoodetakse vastastikust arusaama sotsiaalsetest normidest (Habermas 1996). Nii kujundavad püsivad käitumismustrid kogukonna sotsiaalse korra. Sotsiaalne kord teeb normid igale kogukonnaliikmele kättesaadavaks ja neid kasutatakse isikliku tegevuse koordineerimisel ning suhtlemisel. Nüüdisaegses liberaalses demokraatias on enamik inimesi üksteisele võõrad. Teiste kogukonnaliikmetega suheldes puututakse kokku ka normidega, milles on saavutatud üksmeel, ja nendega seotud ootustega; seeläbi aitab igaüks ka ise kaasa sotsiaalse korra püsimisele (Falch-Eriksen 2012).

Solidaarsus on sotsiaalse kogukonna eetiline eneseteadvus.

Sellest lähtudes on sotsiaalse korra üks keskne tunnus sotsiaalne solidaarsus kui ajalooliselt kujunenud kooseluviis, mis kujundab ühtaegu normatiivselt mitmekesist ja pidevas muutumises ühiskonda (Falch-Eriksen jt 2022; Habermas 1992). Tähtis on mõista, mis teeb sotsiaalse korra selle liikmetele ligitõmbavaks. Solidaarsus kui sotsiaalse korra osa kujundab eetilise enesemõistmise. Nimetame seda sotsiaalse korra normatiivseks veenvuseks, millele inimesed saavad üheskoos ligi ja mis ajendab kollektiivsele tegutsemisele vastastikuse mõistmise ning jagatud ootuste kaudu (Habermas 2013). Seega on solidaarsus sotsiaalse kogukonna eetiline eneseteadvus, mis on selles arenenud, institutsionaalselt kinnistunud ja mida keeleliselt väljendatakse. See toimib vastusena küsimusele „Mida me peame õigeks?“, jäädes samal ajal avatuks kriitilisele moraalsele ümberhindamisele ajas (Habermas 1992). Nii pakub solidaarsus normatiivse aluse, mis kujundab sotsiaalse korra sotsiokultuurilise jälje ja eristab seda teistest sotsiaalsetest kordadest (Habermas 1992; Rehg 1994).

Samm edasi, nii nagu saame kirjeldada solidaarsuse üht keskset funktsiooni, osutades sotsiaalsete normide normatiivsele veenvusele, saame rääkida solidaarsusest ka kui kihilisest mõistest (Rehg 1994). Sellest lähtudes saab liikuda kõige aluseks oleva sotsiaalse solidaarsuse juurest edasi ka solidaarsuse teiste vormide juurde.

Solidaarsuse kolm kontseptsiooni

Artikkel keskendub solidaarsuse kolmele kontseptsioonile. Esimene neist on juba mainitud sotsiaalne solidaarsus, mis väljendub sotsiaalse korra enda normatiivses veenvuses. Sotsiaalne solidaarsus kujuneb ühiskonda siduvaks jõuks üldistatud normide kaudu, mis suunavad seda, kuidas omavahel suheldakse ja peetakse üksteist usaldusväärseks.

Solidaarsuse teine vorm on õigus-poliitiline solidaarsus, mis väljendub kõige selle normatiivses veenvuses, mis reguleerib sotsiaalset korda. Euroopas tähendab see näiteks, et mõned normid on demokraatliku seadusloome kaudu kinnistatud õigusnormideks ja seda toetab õigusriigina toimiv ühiskond (Habermas 1996).

Sotsiaalsel ja õigus-poliitilisel solidaarsusel on tihe seos, sest demokraatliku seadusloome kaudu väljenduv õigus-poliitiline solidaarsus kannab normatiivset veenvust edasi demokraatliku enesekorralduse, õigusriigi ning poliitikakujundamise kaudu. Õigus-poliitiline solidaarsus toetub seega sotsiaalsele solidaarsusele ja sellele, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ning soovivad suhelda, kuid samal ajal võib see ka kujundada ja suunata sotsiaalset solidaarsust, mida inimesed sotsiaalses korras kannavad ehk seda, mida peetakse normatiivselt veenvaks.

Professionaalne solidaarsus peegeldab normatiivset veenvust, mis suunab professiooni liikmeid rühmana kokku hoidma.

Solidaarsuse kolmas vorm tugineb kõigele sellele, mis tekitab solidaarsust rühma tasandil. See kujuneb välja teatavat liiki kutsetöö normatiivse veenvuse alusel ja on eriti tihedalt seotud identiteedi ning eetikaga, mis lõimib ühe professiooni esindajad ühtseks töötajaskonnaks (Parsons 1969). Professionaalne solidaarsus peegeldab normatiivset veenvust, mis suunab professiooni liikmeid rühmana kokku hoidma, sest neid seob pühendumus ühistele väärtustele: neil on sama kutsumus, eetika ja identiteet. Professionaalne solidaarsus on seotud ka kahe eelneva solidaarsuse vormiga, eeskätt seetõttu, et professioonide tegevus demokraatlikus õigusriigis on reguleeritud ja nad peavad vastama sotsiaalses korras elavate inimeste ootustele.

Solidaarsuse nende kolme vormi seoste selgitamine ei ole pelgalt akadeemiline ülesanne. See mõjutab otseselt seda, kuidas professioone kujundatakse, kuidas ja mille alusel need saavad õiguspäraselt sekkuda inimeste ellu ning kuivõrd saavad inimesed spetsialiste usaldada, sealhulgas seda, mida nad peaksid ootuste kohaselt tegema ja mida vältima.

Solidaarsuse vormid on põimunud

Artiklis keskendume peamise näitena sotsiaaltööle lastekaitse valdkonnas. Käsitleme sotsiaaltööd inimõigustel põhineva professioonina, mille igapäevane tegevus toimub sotsiaalse solidaarsuse, õigus-poliitilise solidaarsuse ning laste õiguste kaitsele pühendunud professionaalse solidaarsuse kokkupuutepunktis (Falch-Eriksen 2018; Ife 2012).

Analüüsime lastekaitseteenuseid kui keskset valdkonda, kus solidaarsuse kõiki vorme rakendatakse.

Artikkel pakub teoreetilist käsitlust, mille eesmärk on rekonstrueerida selline kooslus, milles need kolm solidaarsuse vormi on kihiliselt põimunud ja omavahel seotud, võimaldades solidaarsusel kujuneda. Raamistikuks on sotsiaalne solidaarsus, mis on iseloomulik tänapäevastele ühiskondadele, kus elatakse „võõraste seas“, liberaalsele põhiseaduslikule demokraatiale omane õigus-poliitiline solidaarsus ning professionaalne rühmasolidaarsus, mida eeldatavalt kujundab universaalsetele inimõigustele tuginev eetos[1].

Kõnealuse raamistiku piires analüüsime lastekaitseteenuseid kui keskset valdkonda, kus solidaarsuse kõiki vorme rakendatakse, töötades konkreetsete juhtumitega. Need on olukorrad, kui avalik võim reageerib kahtlustele või ilmnenud asjaoludele, mis viitavad lapse abivajadusele ja lapse õiguste rikkumist kahtlustatakse või see on tuvastatud.

Artikli ülesehitus on järgmine. Esiteks asetame solidaarsuse käsitluse liberaalse põhiseadusliku demokraatia konteksti, näidates, kuidas autonoomia, usaldus ja ootuste struktuur kujundavad „võõraste“ sotsiaalset lõimumist. Teiseks rekonstrueerime õigus-poliitilise solidaarsuse, nagu see väljendub põhiseaduslikes õigustes, õigusriigis ja demokraatlikes menetlustes, näidates, kuidas laste üha suurem tunnustamine õigussubjektidena muudab seda, mida inimesed võivad riigilt mõistlikult oodata. Kolmandaks arendame sellele toetudes professionaalse solidaarsuse mõistet sotsiaaltöös, mis juhindub universaalsetele inimõigustele tuginevast eetosest, ning selgitame, kuidas selline professionaalne hoiak saab nii toetuda laiemale sotsiaalsele ja õigus-poliitilisele solidaarsusele kui seda ka korrigeerida. Lõpetuseks rakendame seda kihilist raamistikku lastekaitsepraktika analüüsimisel ja toome välja selle tähenduse sotsiaaltöö professionaliseerumisel.

Solidaarsus, modernsus, demokraatia

Kuidas kujuneb solidaarsus arenenud liberaalsetes põhiseaduslikes demokraatiates? Sellistes ühiskondades tagavad põhiõiguste normid igaühele vabaduse valida oma eluviis, kuid sotsiaalne lõimumine ei saa enam toetuda traditsioonilistele kogukondadele, vaid peab kujunema „võõraste“ vahel, keda seovad üksnes nõrgad ja üldised vastastikused ootused (Habermas 1996). Solidaarsus ei ole siin minevikku kuuluv nähtus. See on keskne komponent, mis selgitab, kuidas inimesed oma tegevust kooskõlastavad ning ka seda, kuidas sotsiaalne kord püsib pluralismi ajal ja ühiskondlikult keerukates oludes, kui ka eri ametite ülesanded on väga erinevad, ning kuidas see kujundab eetilist kuuluvustunnet (Habermas 1992; Rehg 1994).

Kui vastastikusest tunnustamisest keeldutakse või seda jagatakse valikuliselt, ei saa autonoomia olla täielik.

Solidaarsus on siinkohal tihedalt seotud individuaalse autonoomiaga ehk üksikisiku valikuga kuuluda või mitte kuuluda, mis algab sellest, et inimesed tunnustavad üksteist võrdselt autonoomsete subjektidena, kelle nõudmised väärivad tõsist kaalumist. Alles siis, kui mõlemad kinnitavad vastastikust tunnustamist, on individuaalne autonoomia kindlalt tagatud. Kui vastastikusest tunnustamisest keeldutakse või seda jagatakse valikuliselt, ei saa autonoomia olla täielik. Solidaarsus kujuneb seega vastastikuses arutelus ja vastastikuste ootuste pideva kinnitamisega: ootuse kaudu, et teised põhjendavad oma tegevust siis, kui see meid mõjutab, meie nõudmisi tunnustatakse ning põhjendused on tähtsad olenemata inimese staatusest. Kui kõnealused ootused on piisavalt stabiilsed ja laialt levinud, kujunevad neist suhtlusmustrid, mida teadlikult valitakse ning mis omakorda mõjutavad solidaarsusel põhinevate suhete ja institutsioonide normatiivsust (Falch-Eriksen 2012; Habermas 1992).

Keerukas liberaalses demokraatias ei suuda inimesed alati solidaarsuse normatiivset olemust kujundavaid väljakujunenud ootusi ülal hoida. Siiski peavad need ootused olema igale inimesele kättesaadavad, kui tuleb kujundada uusi vastastikuseid suhteid. Selliste ootuste kujunemist mõjutavad nii õiguslik korraldus kui ka professionaalsed tavad, millele iga suhtluses osaleja saab toetuda selle kaudu, et ootused kinnistatakse õigusnormides või häid tavasid kajastatavates standardites. Seega näitavad ootused, kuidas inimesed võivad mõistlikult eeldada, et neid koheldakse, ning millele nad saavad oma usalduse rajada, olgu see õigusriik või professionaalsed tavad (Falch-Eriksen 2012; Habermas 1996).

Sotsiaaltöö kutse-eetika normatiivne haare Euroopas on üha enam suunatud universaalsetele inimõigustele.

Selliste elukutsete korral nagu sotsiaaltöö kantakse rühmasolidaarsus üle selgelt määratletud professionaalseks vastutuseks, mida juhivad teadmised parimast professionaalsest praktikast, menetlusreeglid ja kirja pandud kutse-eetika. Professiooni normatiivne veenvus seisneb eeskätt lubaduses, et professionaalset otsustusõigust kasutatakse usaldusväärselt, erapooletult ja asjatundlikult nende inimeste huvides, kes on haavatavas või sõltuvas olukorras, mitte aga spetsialistide isikliku poolehoiu või muutuvate poliitiliste olude järgi (Abbott 1988; Ife 2012).

Sotsiaaltöö kutse-eetika normatiivne haare Euroopas on üha enam suunatud universaalsetele inimõigustele. See ei väljendu üksnes professioon enesemääratluses – näiteks rahvusvahelise sotsiaaltöötajate föderatsiooni käsitlustes, mille kohaselt peetakse inimõigusi sotsiaaltöö tuumaks –, vaid ka põhimõttes, mille järgi peab professionaalset tegevust suunama iga inimese väärikuse kaitse (IFSW 2014). Väärikuse kaitse toimib seejuures inimõiguste moraalse alusena ja on inimõiguste tagamise ning kaitse keskne lähtekoht (Habermas 2010; Tasioulas 2015).

Professiooni liikmeks olemine tähendab selles kontekstis juhindumist väärikuse normatiivsest veenvusest kui ühisest moraalsest alusest, mis seob professiooni liikmeid ühise eesmärgi mõistmise kaudu. Kui professionaalne solidaarsus nõnda kujuneb, võib see minna vastuollu nii sotsiaalse solidaarsusega (näiteks kultuuriliste ootuste või mõtteviisiga, mis pooldab mõne inimgrupi suuremat õigust heaolule) kui ka õigus-poliitilise solidaarsusega (näiteks korraga, mis tunnustab laste õigusi vaid osaliselt). Tuleme selliste väärtuskonfliktide juurde artiklis hiljem tagasi. Siinkohal võib märkida, et tänapäevases põhiseaduslikus demokraatias on solidaarsus kihiline, institutsionaalselt vahendatud ja normatiivselt vaieldav ning sotsiaaltöö kutse-eetika on üks keskseid kohti, kus need kihid kohtuvad ja mõnikord ka põrkuvad.

Õigus-poliitiline solidaarsus ja põhiseadus

Õigus-poliitiline solidaarsus kirjeldab, kuidas põhiseaduslik demokraatia kujundab inimestevahelised vormistamata ja sageli eelteadlikud sidemed õigussubjektide ja demokraatliku korra kaasloojate kogukonnaks, mille tegevus on formaalselt korraldatud. Igapäevased toimimisviisid kujundavad sotsiaalset solidaarsust, ühist eluilma ja vaikimisi kehtivaid ootusi, õigus-poliitiline solidaarsus aga koondub riigi põhistruktuuri ehk põhiseadusse (Habermas 1996). Euroopa riikide põhiseadustesse on kirjutatud formaalne või sisuline kohustus tagada inimõiguste kaitse ning luua demokraatliku otsustamise institutsionaalsed kanalid. Põhiseadusliku korra eesmärk ei ole üksnes enamuse võimu piiramine, vaid ka selliste ootuste stabiliseerimine, mis teevad „võõraste“ kooselu võimalikuks, muutes need ootused õigusnormideks. Õigussüsteem, mis kujundab ühiskonnas kehtivate ootuste raamistiku, annab igale inimesele kindlustunde, et samad reeglid kehtivad ka teistele ja rikkumisi saab vaidlustada olenemata staatusest, lähedusest võimule või sellest, kellele ollakse isiklikult lojaalne. Nõnda väljendab õigus-poliitiline solidaarsus seda, kuidas sotsiaalset solidaarsust kandvad ootused kindla sotsiaalse korra raames kujundatakse ühiskonna õiguslikuks korraks (Falch-Eriksen 2012). See tähendab, et õigus-poliitiline solidaarsus võib kattuda sotsiaalse solidaarsusega, kuid see ei pruugi alati nii olla. Nende seos oleneb sellest, kui tõhusalt on õigus-poliitiline solidaarsus kujundatud poliitilise ja õigusloometöö kaudu, et see suudaks kohaneda pidevalt muutuva sotsiaalse solidaarsusega.

Euroopa riikide põhiseadustesse on kirjutatud formaalne või sisuline kohustus tagada inimõiguste kaitse.

Tänapäeva heaoluriigis toimub see kujunemisprotsess vähemalt kolmes põhisuunas. Esiteks tunnustatakse inimesi formaalselt võrdsete poliitiliste ja sotsiaalsete ning kodanikuõiguste kandjatena. Võrdsus seaduse ees väljendab solidaarsusel põhinevat pühendumust mitte lasta staatusel või rühmakuuluvusel määrata, keda peetakse tähtsaks avaliku võimu teostamisel. Õigused ei ole üksnes kaitsemeetmed, vaid on ka institutsionaliseeritud ootused selle kohta, kuidas teised, sealhulgas avalik võim, peavad inimest kohtlema.

Teiseks kujundab demokraatial põhinev tegevus erinevad vaatenurgad ja huvid siduvateks otsusteks. Valimiste, avalike arutelude ja kohtuliku kontrolli kaudu võivad põhimõtteliselt kõik inimesed, keda õigusnormid mõjutavad, tajuda end nende normide kujundamise osalistena, mis nende elu juhivad.

Kolmandaks jaotavad heaoluriigi institutsioonid riske ja vahendeid ümber, et tagada kõigile elanikele minimaalne heaolu ja võrdsed võimalused. Institutsioonide tegevus toetub arusaamale, et põhiriske, nagu haigus, töötus või haavatavus lapsepõlves, ei peaks kandma üksikisikud eraldi, vaid neid tuleks jagada kollektiivse vastutusena.

Koos kirjeldavad kõnealused kolm mõõdet põhisuunda, kuidas solidaarsus on põhiseaduslikku riiki sisse ehitatud.

Sellest vaatenurgast ei ole õigus solidaarsuse väline piirang, vaid üks selle keskseid vahendajaid. Üldised ja abstraktsed reeglid võimaldavad lahutada ootusi isiklikest suhetest ning siduda need institutsionaalsete rollidega. Keegi ei pea tundma konkreetset kohtunikku või sotsiaaltöötajat isiklikult, et kujundada ootusi selle kohta, kuidas teda koheldakse. Teenust osutava asutuse, selle ülesannete ja töökorralduse järgi saab aimata, milliseid ootusi võib selle töötajate kohta mõistlikult kujundada; sellega väheneb juhuslikkus, mis muidu iseloomustaks vastastikust suhtlust keerukates ühiskondades (Luhmann 1979). See aitab omakorda aru saada, miks seaduserikkumisi, meelevaldseid otsuseid, diskrimineerivaid tööviise ja õiguse valikulist rakendamist tajutakse mitte üksnes ebaõiglusena, vaid rünnakuna solidaarsuse vastu, mis inimesi ühendab. Niisugused olukorrad viitavad sellele, et õiguslik kord ei peegelda enam keskseid ootusi, millele inimesed on harjunud usaldust rajama. Õiguslik kord on usaldusväärne üksnes niikaua, kuni see vastab ootustele, mis kannavad sotsiaalset korda (Falch-Eriksen 2012).

Õigus-poliitilise ja sotsiaalse solidaarsuse lahknevus

Õigus-poliitiline ja sotsiaalne solidaarsus aga ei kattu kunagi täielikult. Ootused ühiskondlikule korrale kujunevad ajalooliselt ja muutuvad aja jooksul. Seega kinnistab õigusriik paratamatult varem kujunenud ootused, samal ajal kui uuesti või alles kujunevaid ootusi ei võeta õiguslikult veel arvesse. Uued kogemused, näiteks laste tunnustamine iseseisvate õigussubjektidena, võivad järk-järgult kujuneda üldlevinud ootusteks, ilma et need oleksid veel täielikult õigusnormides kajastatud. Kõik oleneb sellest, kuidas sel juhul kujunevad ootused laste kohtlemisele (Falch-Eriksen 2012). Selline lahknevus tekitab pingeid selle vahel, mida inimesed peavad usaldusväärseks, ja selle vahel, mis reeglid õiguslik kord tegelikult kehtestab ehk mille eest õigus-poliitiline solidaarsus parasjagu seisab. Demokraatlik otsustamine vastab sellisele lahknevusele õiguskorra ülevaatamise ja muutmisega demokraatlike menetluste kaudu. Poliitiline ja õigusloometegevus hõlmab ühelt poolt võimet märgata, millal kehtima jäänud normid ei vasta enam inimeste kogemustel põhinevatele ootustele ning ollakse valmis reformima õigust nii, et seda oleks taas võimalik tajuda ühise sideme usaldusväärse väljendina. Teiselt poolt võib poliitiline ja õigusloometegevus tähendada ka ühiskondliku korra juhtimist ning suunamist õigusriigi vahendusel sellele seatud eesmärkide poole.

Õigus-poliitiline solidaarsus tähendab vastutust, mida tänased maailmakodanikud võtavad tulevaste põlvkondade ees.

Aja jooksul on lastekaitseõigus enamikus Euroopa riikides liikunud avaliku korra ja perekonnaelu puutumatuse rõhutamiselt lapse kui õiguste kandja ning tema parimate huvide kesksele käsitlusele (vt ÜRO lapse õiguste konventsioon 1991, art 3 lg 1). Varem käsitleti hooletusse jäetud last kui ühiskonna tulevast koormat, kelle moraalset käitumist on vaja korrigeerida, või perekonna osana ning rõhuasetus oli pere aitamisel, mitte lapse enda õigustel (Fox Harding 1997). Tänapäeval on rõhuasetus lapse õigustel. See muudab lapse heaks tegutsemist usaldusväärseks, kuna igasuguses menetluses tuleb järgida lapse õigust sellele, et teda mõjutavad meetmed lähtuvad tema huvidest. Kui lapse õigused on põhiseaduses sätestatud ja inimõiguste kaudu õiguskorda üle võetud, sätestab see uutmoodi kõik, mida võib pidada avaliku võimu legitiimseks teostamiseks lastega seotud kõigis valdkondades. Õigus-poliitiline solidaarsus tähendab vastutust, mida tänased maailmakodanikud võtavad tulevaste põlvkondade ees, ning rahva enamuse vastutust haavatava vähemuse ees, kes ei suuda oma ootusi tõhusalt väljendada. Lapsed on siin selle kõige ilmekam näide.

Mitmetasandiline vastutus

Õigus-poliitilist solidaarsust põhiseaduslikus heaoluriigis võib mõista mitmetasandilise vastutusena. Kõige üldisemal tasandil aktsepteerivad inimesed õigustel põhinevat demokraatlikku elukorraldust, mis peaks olema usaldusväärne kõigi jaoks. Konkreetsemal tasandil on igapäevased ootused, näiteks arusaam, et lapsi ei tohiks kasvatada kahjustavates tingimustes ning et neil peaksid olema piisavad võimalused oma vabaduste teostamiseks, kujundatud seaduste, eelarveotsuste ja haldusprotsesside kaudu. Kõnealuste süsteemide legitiimsus oleneb sellest, kas ka inimesed, kes mõne konkreetse poliitikameetmega ei nõustu, peavad ühiskonnas laiemalt aktsepteeritud arusaamu põhjendatuks, ega arva, et avalik võim tegutseb ainult üksikute rühmade huvides. Kui selline kindlus kaob, muutub solidaarsus oluliselt nõrgemaks: inimeste formaalne side võib asenduda usaldamatuse ja vastastikuse kahtlusega ning riigi esindajate autoriteet kaotab normatiivse ja poliitilise kandepinna.

Lapse heaolu spetsialistid tõlgendavad põhiseaduslikke kohustusi konkreetseteks otsusteks.

Selline arusaam õigus-poliitilisest solidaarsusest loob aluse aruteluks professionaalse solidaarsuse üle. Õigus on üks peamisi viise, mille kaudu solidaarsus inimesteni jõuab ja mille kaudu see institutsionaliseeritakse. Professionaalsed tegutsemistavad aga on omakorda peamised, mille kaudu õigus-poliitiline solidaarsus igapäevaelus ellu viiakse ja mille kaudu see teostub. Lapse heaolu spetsialistid (varem lastekaitsetöötajad) ei järgi üksnes reegleid, vaid tõlgendavad põhiseaduslikke kohustusi konkreetseteks otsusteks üksikute laste ja perede kohta. Seetõttu oleneb põhiseadusliku riigi suutlikkus täita lastele antud lubadusi osaliselt ka spetsialistide eetosest ja enesemõistmisest.

Professionaalne solidaarsus ja universaalne inimõiguste eetos

Professionaalne solidaarsus viitab ühisele eetilisele alusele, mis seob professiooni liikmeid nende tegevuses suhetes inimeste, institutsioonide ja laiema avalikkusega. Selle aluspõhimõtted on samad, mis soodustavad solidaarsel käitumisel põhinevate suhete kujunemist rühmades laiemalt, kindla sotsiaalse korra tingimustes, ega ole seega omased üksnes kindla valdkonna spetsialistidele. Professioonid aga eristuvad teistest rühmadest eesmärgi ja struktuursete tunnuste poolest (Abbott 1988; 1995).

Professionaalse otsustamise esmane lähtekoht sotsiaaltöös on iga inimese väärikuse võrdne moraalne väärtus.

Sotsiaaltöös, eelkõige lastekaitses, ei saa professionaalset solidaarsust taandada üksnes kollegiaalsele lojaalsusele, õigusaktidest kinnipidamisele või kutse huvidele. See hõlmab nii individuaalset kui ka kollektiivset arusaama professiooni eesmärgist, huvidest, mille kaitsmiseks see on mõeldud, ning standarditest, mis professionaalset tegevust suunavad. Õigustel põhinevas heaoluriigis tuleks sotsiaaltööd käsitada inimõigustel põhineva professioonina, nagu ÜRO seda juba 1990. aastate keskpaigas on rõhutanud (Healy 2008; ÜRO 1994), kusjuures professionaalne solidaarsus toetub universaalsete inimõiguste eetosele (Falch-Eriksen 2018). See tähendab, et professionaalse otsustamise esmane lähtekoht sotsiaaltöös ei ole riigis juurdunud traditsioonid, kohaliku enamuskultuuri normid ega muutuvad poliitilised jõuvahekorrad, vaid iga inimese väärikuse võrdne moraalne väärtus.

Eristada saab kolme omavahel seotud tunnust, mis määratlevad universaalse inimõiguste eetose kui lastekaitse spetsialistide töö normatiivse lähtekoha. Esiteks kinnitab universaalne inimõiguste eetos laste universaalset moraalset staatust isikutena, kellel on õigused: lapsed pole pelgalt kaitseobjektid, tulevikku suunatud investeering ega sotsiaalselt kujundatud moraalse korra saavutamise vahend. Arusaam, et lapsi käsitatakse üha enam iseseisvate õigussubjektidena, ei ole üksnes õigusliku arengu väljendus ega pelgalt praktika muutus, vaid kujundab ümber ka selle, kellele spetsialistide tegevus ja teenused on eeskätt suunatud.

Teiseks toob universaalne inimõiguste eetos professionaalsetesse rollidesse usaldussuhtel põhineva loogika. Kui spetsialistid sekkuvad laste nimel, usaldatakse neile vastutus tegutseda juhul, kui lapsed ei suuda oma huve ise kaitsta just seetõttu, et nad on lapsed. Spetsialisti ülesanne on toimida lapse huvide ja heaolu usaldusisikuna, mitte vanemate soovide täitjana, valimispoliitiliste eelistuste elluviijana ega haldusmenetlusliku otstarbekuse eestkõnelejana. Professionaalne solidaarsus tähendab seega pühendumust olla sellise usalduse vääriline mitmekesises ja väärtuseliselt eristuvas ühiskonnas.

Spetsialisti ülesanne on toimida lapse huvide ja heaolu usaldusisikuna.

Kolmandaks eeldab universaalne inimõiguste eetos refleksiivset distantsi sotsiaalse ja õigusliku solidaarsuste vormidest. Kuigi professioon tegutseb alati konkreetse ühiskondliku korra ja õigusraamistikus, peab ta suutma kriitiliselt hinnata ning vajaduse korral vaidlustada ootusi, mis on vastuolus sellega, millele professioon on kollektiivselt pühendunud, kõnealusel juhul inimõigustele ja nendega seotud eetikale. See ilmneb eriti selgelt, kui sotsiaalne või riigis käibiv solidaarsus eirab inimõiguste põhimõtteid või on muudmoodi nendega vastuolus, näiteks siis, kui kindlaid rühmi välistavad hoolekandepõhimõtted, rahvuslikult tõrjuvad hoiakud või patriarhaalsed normid kujundavad arusaama „normaalsest“ lapsepõlvest. Sel juhul eeldab professionaalne solidaarsus, et spetsialistid toetavad haavatavate laste universaalseid õigusenõudeid, mitte ei järgi kohalikke domineerivaid arusaamu heast elust. Põhiseaduslikes süsteemides, mis on lõimitud lapse õiguste konventsiooni, ei tähenda kriitiline hoiak tegutsemist väljaspool õigus-poliitilist korda, vaid on sellega kooskõlas, eriti juhul, kui tavapärane õigus või praktika jääb konventsioonis sätestatud kohustustest maha.

Professionaalses otsustamises peab juhinduma sellest, mida õiguslik kord nõuab.

Kirjeldatud käsitluse kohaselt on professionaalsest solidaarsusest lähtumine spetsialisti jaoks normatiivselt ülimuslik, võrreldes sotsiaalse ja õigus-poliitilise solidaarsusega eelkõige juhul, kui viimased satuvad vastuollu inimõigustega. Sotsiaalne solidaarsus võib näiteks tähtsustada perekonna privaatsust nõnda, et see õigustab kahjustava hooldustava jätkumist; õigus-poliitilises solidaarsuses võib omakorda olla vajakajäämisi kokkuhoiupoliitika, autoritaarsete suundumuste, karistuspoliitika või laste õiguste ebapiisava lõimimise tõttu. Seetõttu toimib professionaalne solidaarsus, mis toetub universaalsele inimõiguste eetosele, sisemise korrigeeriva lähtekohana tegutsemistavade suhtes, mis ei ole kooskõlas sellega, mida inimõigused eeldavad. See ei anna aga spetsialistidele vabadust õigust meelevaldselt eirata. Nende professionaalset identiteeti kujundab normatiivne pühendumus, mis eeldab kriitilist ja põhimõttekindlat seost põhiseaduse ning inimõigustega. See omakorda tähendab, et professionaalses otsustamises peab juhinduma sellest, mida õiguslik kord nõuab, mitte ajutistest poliitilistest valikutest või muutuvatest avalikest hoiakutest.

Universaalse inimõiguste eetose kaudu mõtestatud professionaalne solidaarsus pakub sotsiaaltööle normatiivset juhist, mis on selgem ja universaalsem kui muud võimalikud lähtekohad, näiteks üksnes „sotsiaalne“ mõõde. See aitab selgelt määratleda, kelle eest professioon eeskätt vastutab – laste kui õiguste kandjate eest –, ning määrab kindlaks selle esindajate eristuva moraalse rolli laste tulevase autonoomia ja heaolu usaldusisikutena. Ühtlasi suunab see professionaalset otsustamist, määrates, millist teadmust praktikas vajatakse, ning toetab kriitilist hoiakut eri liiki sotsiaalsesse ja õiguslikku solidaarsusesse, kui need ei taga laste õiguste piisavat kaitset.

Solidaarsus lastekaitses

Lastekaitsetöö toimub nii sotsiaalse, õigus-poliitilise kui ka professionaalse solidaarsuse raamides. Just lastekaitseotsustes tulevad esile perekonna autonoomia ja lapse õiguste, samuti üldlevinud ootuste ja põhiseaduslike kohustuste vastuolud, kui tehakse otsuseid konkreetsete laste kohta. Solidaarsusel ja õigustel põhinev käsitlus lastekaitses peab seetõttu suutma kõnealuseid vastuolusid lahendada selgelt ja järjekindlalt. Meie üks põhiväide on, et universaalsele inimõiguste eetosele toetuv professionaalne solidaarsus, mis seab esikohale lapse õigused ja huvid, peaks seda protsessi suunama.

Usaldussuhtel põhinev lapse heaolu raamistik toimib lastekaitsetöö lähtekohana. Kui selgub, et lapse eest hoolt kandma kohustatud vanemad kahjustavad lapse füüsilist või psühholoogilist arengut, ei ole avaliku võimu esindaja jaoks põhiküsimus enam see, kuivõrd on õigustatud perekonnaellu sekkumine, vaid see, milliseid meetmeid tuleks rakendada kooskõlas lapse parimate huvidega. Sellistes olukordades saab lapse heaolust ainus esmane kaalutlus.

Usaldussuhtel põhinev lapse heaolu raamistik toimib lastekaitsetöö lähtekohana.

Professionaalne solidaarsus tähendab, et spetsialistid käsitlevad lapse olukorda siduva normatiivse nõudena. See ei ole pelgalt väärtus, mida tuleb tasakaalustada teiste eelistuste või huvidega, vaid õigus, millest tulenevad ranged kohustused kaitsta lapse väärikust. Lapse parimate huvide põhimõte kehtestab kohustuse, mis on ühtaegu lapsekeskne ja arvestab konkreetset olukorda, kuid mida ei saa suhteliseks muuta. See tähendab nõuet tegutseda nõnda, et tagatud on iga lapse väärikuse võrdne kaitse, isegi kui iga otsus peab samal ajal arvestama nii konkreetse lapse individuaalset olukorda kui ka taustategureid. Sellest tulenevalt suureneb vajadus professionaalse tegevuse järele, mis tagab, et iga lapse õigusenõuet käsitletakse ühtmoodi põhjalikult ning eelarvamused, piiratud vahendid või keeruline haldusmenetlus ei moonuta otsustusprotsessi.

Lastel, kelle eest hoolitsemine jääb alla mõistliku miinimumlävendi, on õigus kaitsele mitte seetõttu, et nende elu peaks olema kui ideaalmudel, vastama spetsialisti arusaamale „normaalsusest“ või sobituma olemasolevate meetmega, vaid seetõttu, et riigil on kohustus tagada neile tingimused, mis kaitsevad nende väärikust (Falch-Eriksen 2022). Sellest vaatenurgast tähendab professionaalne solidaarsus solidaarsust lapse tulevase enesehuviga täiskasvanuna. See tähendab valmisolekut sekkuda ka juhul, kui see on vastuolus tugevate sotsiaalsete ootustega, sest sekkumata jätmine kahjustaks lapse õiglaseid tulevikuväljavaateid. Sellega ei mõelda solidaarsust „meie lastega“ rahvuslikus või kultuurilises tähenduses, vaid solidaarsust iga lapsega, kelle arenguvõimalused põhitasemel on ohus.

Solidaarsuse põhimõtte järgmisel lastekaitses tuleb aga austada ka vanemate õigusi ja perekonnaelu terviklikkust. Liberaalsed põhiseaduslikud süsteemid kaitsevad nii autonoomiat kui ka perekonnaelu ning lastekaitsemeetmed on õiguspärased üksnes siis, kui need on lapse õiguste kaitsmiseks vajalikud, proportsionaalsed ja eesmärgipärased. Universaalne inimõiguste eetos ei luba piiramatut paternalismi, vaid eeldab lapsi silmas pidavate kohustuste ja täiskasvanute vabaduste austamise läbimõeldud tasakaalu (Johansen ja Falch-Eriksen 2025). Professionaalne solidaarsus peaks suunama spetsialiste konkreetseid juhtumeid tõlgendama sellest vaatenurgast, mitte moraaliseerivate stereotüüpide kaudu „headest“ ja „halbadest“ peredest.

Solidaarsuse põhimõtte järgmisel lastekaitses tuleb austada ka vanemate õigusi ja perekonnaelu terviklikkust.

Universaalsele inimõiguste eetosele toetuv professionaalne solidaarsus suunab spetsialiste mõtestama riigisisest õigust laiemat õigusraamistikku arvestavana, kuid mitte piisavana iseeneses. See ei ole lõplik otsustuskriteerium, vaid normatiivne lähtekoht, mida tuleb hinnata inimõiguste põhimõtete kohaselt. Kui riigi seadused või praktika kujundavad mustreid, mis asetavad teatavad laste rühmad süstemaatiliselt ebasoodsasse olukorda, tuleb professionaalse solidaarsuse vaatenurgast käsitleda neid olukord ebaõigluse ja solidaarsuse puudumisena, mitte paratamatusena. Sellistel juhtudel tuleb professionaalset solidaarsust järgivatel spetsialistidel lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest ja iga lapse õigustest, mitte väljakujunenud tavadest.

Kokkuvõtteks: solidaarsus kui sotsiaaltöö professionaliseerumise alustala

Käsitlesime selles artiklis solidaarsust mitmetasandilisena, mis aitab mõista sotsiaaltöö kui elukutse eesmärki ja selle eetilisi aluseid. Sotsiaalne solidaarsus viitab laiematele normatiivsetele mustritele, mis hoiavad ühiskonda koos, õigus-poliitiline solidaarsus aga kirjeldab, kuidas need mustrid põhiseaduse, õiguste ja heaoluriigi institutsioonide kaudu kinnistatakse ja muudetakse õigusnormideks. Need omakorda mõjutavad sotsiaalset solidaarsust valitsemise, poliitikakujundamise ja õigusriigi toimimise kaudu. Professionaalne solidaarsus tähistab seevastu konkreetsele professioonile omast eetost, mis suunab spetsialiste tegutsema õiglaselt ja vastutustundlikult nendega, kelle heaks nad töötavad. Lastekaitsevaldkonna sotsiaaltöös viib kolmetasandiline solidaarsuse käsitlus selge järelduseni: professioon peab suhtuma tõsiselt oma ülesandesse liberaalses demokraatias ja tagama, et see tegevus kannab universaalsele inimõiguste eetosele tuginevat solidaarsust. Selline käsitlus annab sotsiaaltööle õiguse nügida õiges suunas nii sotsiaalset kui ka õigus-poliitilist solidaarsust, kui need ei vasta laste inimõigustest tulenevatele nõuetele.

Sõnaselgelt õigustel põhinev ja lapsekeskne solidaarsuse käsitus annab sotsiaaltööle eristuva professionaalse profiili.

Siit tuleneb sotsiaaltöö professionaliseerumiseks otsene järeldus. Üks elukutse saavutab legitiimsuse ja autonoomia mitte üksnes erialase pädevuse kujundamise kaudu, vaid ka tänu selle, et suudab pakkuda järjekindla ja avalikkusele põhjendatava vastuse küsimusele, kelle huve see esindab ja milliste põhimõtete järgi tegutseb. Professionaalne jurisdiktsioon rajaneb veenvatel väidetel, et teatud „probleemidega“ suudetakse tegeleda nii, nagu teised ametid ei suuda (Abbott 1988). Lastekaitse kui sotsiaaltöö ühe keskse valdkonna jaoks tähendab see perekonna autonoomia, laste haavatavuse ja riigi kohustuste tasakaalu saavutamist kooskõlas sellega, kuidas põhiseaduslik demokraatia rakendab universaalseid inimõigusi. Sõnaselgelt õigustel põhinev ja lapsekeskne solidaarsuse käsitus annab sotsiaaltööle eristuva professionaalse profiili, mis võimaldab väita järgmist: sotsiaaltöö on professioon, mille ülesanne on täita riigi lubadus kaitsta lapsi tulevaste autonoomsete ilmakodanikena pluralismi ajal ja ühiskondlikult keerukates tingimustes – just nii, nagu inimõigused seda eeldavad (Falch-Eriksen 2022).

Eespool kirjeldatud mõtestatud professionaalse solidaarsuse järgi tegutsemine mitte üksnes ei tugevda sotsiaaltöö professionaalset identiteeti, vaid toob esile ka praktilise tegevuse ühendava rolli, mida professionaalne teadmine peab hõlmama. See tähendab, et professionaalset tegutsemist määratleb teadmine, mis võimaldab sotsiaaltöötajatel kujundada tegevust, mis vastab ühiskondlikele vajadustele kooskõlas inimõigustega. Sellega kujuneb normatiivne tuum, mille ümber saab üles ehitada hariduse, teadustöö, professiooni eetikakoodeksid ja identiteedi. Erialahariduse jaoks tähendab see, et inimõigusi ja laste õigusi ei käsitleta taustateadmistena, vaid sotsiaaltöö professiooni sisemise raamistikuna. Üliõpilased õpivad mõistma, et teenustele kehtestatud nõuded, menetluses järgitavad ohutusabinõud ja peredega suhtlemise põhimõtted ei tulene pelgalt poliitikasuunistest ega formaalsetest reeglitest, vaid on vajalikud eelkõige solidaarsuse ja usalduse huvides.

Universaalsetele inimõigustele tuginev professionaalne solidaarsus on ühtaegu nii vahend kui ka vastutus.

Poliitikakujundamise vaates tähendab see omakorda, et lastekaitsesüsteemide hindamisel ei keskenduta üksnes tõhususele, vaid ka sellele, kui palju võimaldab institutsionaalne korraldus spetsialistidel teostada universaalsele inimõiguste eetosele tuginevat professionaalset solidaarsust, mis kujundab nende professionaalset identiteeti. Spetsialistide roll laste õiguste kaitsjatena eeldab, et neil on selle täitmiseks piisavat aega, vahendeid ja õiguslikku tuge. Nende puudumisel võivad struktuursed tingimused viia sotsiaalse solidaarsuse probleemsete mustrite taastootmiseni.

See raamistik mõjutab ka laiemat professionaalset arutelu ja juhib samal ajal tähelepanu ühele olulisele asjaolule: solidaarsus ei ole omadus, mis on iseenesestmõistetav ei institutsioonide jaoks, mis määratlevad end heaoluriigina, ega professioonile, kes peavad oma tegevust abistavaks. Universaalsetele inimõigustele tuginev professionaalne solidaarsus on seetõttu ühtaegu nii vahend kui ka vastutus. Seda tuleb pidevalt ümber mõtestada vastusena uutele kogemustele, sealhulgas neile ebaõnnestumistele ja ebaõiglusele, millega lastekaitsetöös kokku puututakse.

Siinkohal on oluline mõista, et solidaarsuse käsitlemine sotsiaaltöö professionaliseerumise alustalana ei tähenda professiooni idealiseerimist. See tähendab arusaama, et sotsiaaltööl on oluline roll põhiseadusliku demokraatia ja universaalsete inimõiguste lubaduste elluviimisel, eelkõige laste õiguste tegelikul tagamisel. Mitmetasandiline solidaarsuse käsitus aitab mõista, kuidas sotsiaaltöö saab muuta õigused praktikas toimivaks, mitte jätta neid abstraktseteks või täitmata lubadusteks. Selline käsitlus annab sotsiaaltööle selge suuna, toetab enesekriitilist mõtlemist ning põhjendab selle rolli ühiskondlikus tööjaotuses.

Viidatud allikad

Abbott, A. (1988). The System of Professions. An Essay on the Division of Expert Labor. University of Chicago Press.
Abbott, A. (1995). Boundaries of social work or social work of boundaries? The social service review lecture. Social service review, 69(4), 545–562.
Falch-Eriksen, A. (2012). The Promise of Trust - An Inquiry into the Legal Design of Coercive Decision-Making in Norway [PhD-dissertation]. Oslo and Akershus University College Series.
Falch-Eriksen, A. (2018). Rights and professional practice: how to understand their interconnection. Teoses: A. Falch-Eriksen, E. Backe-Hansen (toim.), Human Rights in Child Protection: Implications for Professional Practice and Policy (lk 39–58). Palgrave Macmillan.
Falch-Eriksen, A. (2022). Professional child protection and the child's freedom of expression. Teoses: A. Falch-Eriksen, K. Toros (toim.), Professional Practice in Child Protection and the Child’s Right to Participate (lk 31–46). Routledge.
Falch-Eriksen, A., Takle, M., Slagsvold, B. (2022). Generational Tensions and Solidarity Within Advanced Welfare States. Routledge.
Fox Harding, L.M. (1997). Perspectives in Child Care Policy. Routledge.
Habermas, J. (1992). Autonomy and Solidarity: Interviews with Jürgen Habermas. Verso.
Habermas, J. (1996). Between Facts and Norms. Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy. The MIT Press.
Habermas, J. (2010). The Concept of Human Dignity and the Realistic Utopia of Human Rights. Metaphilosophy, 41(4), 464–480.
Habermas, J. (2013). Democracy, solidarity and the European crisis. Roadmap to a Social Europe, 4, 4–13.
Healy, L. M. (2008). Exploring the history of social work as a human rights profession. International Social Work, 51(6), 735–748.
Ife, J. (2012). Human Rights and Social Work: Towards Rights-Based Practice. Cambridge University Press.
IFSW. (2014). Global definition of the social work profession. https://www.ifsw.org/what-is-social-work/global-definition-of-social-work/
Johansen, S. M., Falch-Eriksen, A. (2025). Parenting according to human rights: Legally embedded parenting expectations in Norway and Romania. The International Journal of Children's Rights, 33(2), 369–395.
Parsons, T. (1969). Research with human subjects and the" professional complex". Daedalus, 98(2), 325–360.
Rehg, W. (1994). Insight and Solidarity: The discourse Ethics of Jürgen Habermas. University of California Press.
Tasioulas, J. (2015). On the foundations of human rights. Penultimate version of chapter to appear in Cruft, Liao, Renzo (toim.), Philosophical Foundations of Human Rights (OUP, 2014).
United Nations. (1994). Human Rights and Social Work: A Manual for Schools of Social Work and the Social Work Profession. https://hrea.org/wp-content/uploads/2020/11/Human-Rights-and-Social-Work-A-Manual-for-Schools-of-Social-Work-and-the-Social-Work-Profession.pdf
ÜRO lapse õiguste konventsioon. (1991). RT II 1996, 16, 56.

Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö solidaarsuse erinumbrist (1/2026), mis on valminud koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja teiste partneritega.