Solidaarsus vaimses tervises tähendab individuaalset kogemust ja kollektiivset vastutust

Artikli autorid: Kristina Šadeiko-Liiva, Merike Sisask, Rafaela Lehtme, Rainer Mere, Käthlin Mikiver, Stella Täht-Vaik

Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut

Nüüdisaegsed arengusuunad muudavad vaimse tervise ja heaolu hoidmise ning edendamise aina keerukamaks. Keskkonna- ja tervisekriisid, tehnoloogia areng, polariseerumine ja globaliseerumine mõjutavad nii üksikisikute igapäevaelu kui ka kogu ühiskonna toimimist. Inimese võime säilitada vaimset tasakaalu ei ole vaid individuaalse enesehoole ja riiklikult rahastatud teenuste kättesaadavuse küsimus, vaid on seotud ühiskondliku solidaarsuse, koostegutsemise ja toetavate kogukondadega.

Solidaarsus kui vaimse heaolu vundament muutuvas maailmas

Vaimne tervis ja heaolu ei eksisteeri isoleeritult indiviidi tasandil, see tekib ning areneb peres, koolis, töökollektiivis, kogukonnas ja ühiskonnas laiemalt koos toimides. Vaimset tervist ja heaolu silmas pidades solidaarsust tõlgendades tuleb rõhutada, et see hõlmab nii ühiskonna normatiivset kohustust hoolitseda haavatavate inimeste eest kui ka praktilist ühtekuuluvust ning vastastikuse toetuse kultuuri.

Vaimne tervis ja heaolu tekib ning areneb peres, koolis, töökollektiivis, kogukonnas ja ühiskonnas laiemalt koos toimides.

Eesti inimarengu (EIA) aruandes „Vaimne tervis ja heaolu“ (2023) toonitatakse, et inimeste vaimne heaolu ja seega kogu ühiskonna valmisolek kriisideks oleneb otseselt sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ning kogukondade sidususest (Sisask 2023).

Vaimse tervise küsimused on ka riiklikul tasandil järjest olulisemad: strateegiates ja tegevuskavades rõhutatakse nii individuaalsete kui ka kogukondlike toetusmehhanismide arendamise vajadust. Kuigi tervishoiu ja psühholoogiliste teenuste kättesaadavus ja kvaliteet on üliolulised, on just solidaarsus ja koostegutsemine need tegurid, mis tugevdavad inimeste suutlikkust tulla toime stressi, kriiside ja muutustega.

Tervise- vs. haigusekeskne vaimse tervise sekkumiste käsitlus

Oskame haigusi ravida paremini kui kunagi varem, kuid oleme selle kõrval justkui unustanud, kuidas tervist edendada. Vaimse tervise teenuste järjekorrad pikenevad ja häirete levimus suureneb. Süsteem ei suuda kasvavat vajadust piisavalt hästi rahuldada.

Meditsiiniline tervisemudel, mida tänapäeval tunneme, on välja kujunenud alles viimase sajandi jooksul. Varasemad tervisekäsitlused alates Hippokratesest kuni traditsioonilise Hiina meditsiinini keskendusid ennekõike tervise säilitamisele ja vaimse tasakaalu hoidmisele. Mikrobioloogia ja farmaatsiatööstuse areng 19. sajandi lõpus suunasid meditsiini tähelepanu haiguste diagnoosimisele ja ravile. Nii saavutati nendes valdkondades märkimisväärne areng, kuid samal ajal vähenes ennetuse ja kogukondlike tervise hoidmise tavade tähtsus. Seda on kirjeldatud kahe erineva küsimuse abil: kui traditsiooniline meditsiin küsib, mis teeb inimese haigeks, siis tema välja pakutud salutogeneesi[1] kontseptsioon küsib vastupidiselt, mis hoiab inimesi tervetena ja mis on tervise allikad (Antonovsky 1996).

Tänapäevase meditsiini saavutusi säilitades saame tugevdada kogukondlikku vastutust, ennetust ja solidaarsust.

Meditsiinilise mudeli eelistamise tagajärjed on eriti märgatavad vaimse tervise valdkonnas. Osa vaimse tervise probleeme on seotud sotsiaalsete mõjuteguritega, näiteks üksildus, eesmärgitunde puudumine või nõrgenenud kogukondlikud sidemed. Tervise arengu instituudi ja Tartu ülikooli uuringu kohaselt on 28%-l Eesti täiskasvanutest depressioonirisk ja 20%-l ärevushäire risk (Tervise arengu instituut 2022). Teada aga on, et psühhiaatrite ja psühholoogide arv ei suurene proportsionaalselt vajadusega. Oleme kujundanud süsteemi, kus esmane vastutus on spetsialistidel, kuid nende võimekus on paratamatult piiratud. Samal ajal on vähenenud perekondade ja kogukondade oskused ning teadmised tervise säilitamiseks. Isegi kui spetsialiste oleks rohkem, ei seisne lahendus ainult väliste ekspertide arvukuse suurendamises, vaid vastutuse jagamises ja kogukondlike võimaluste taasavastamises.

Ka maailma terviseorganisatsioon (2022) on rõhutanud vajadust paradigma nihke järele, mis liigub eemale institutsionaalsest ja biomeditsiinil põhinevast käsitlusest ning suunab suurema tähelepanu kogukondlikule, inimõigustele tuginevale ja taastumist toetavale hoolitsusele. Paradigma muutus ei ole pelgalt ideoloogiline valik, vaid praktiline vajadus. See ei ole millegi uue leiutamine, vaid varasemate teadmiste taasavastamine. Tänapäevase meditsiini saavutusi säilitades saame tugevdada kogukondlikku vastutust, ennetust ja solidaarsust.

Vaimse tervise teenused ja tugitegevus Eestis

Eesti vaimse tervise süsteem peaks toimima terviklikumalt ja põhinema võrgustikutööl. Praegu on see killustatud, tervishoid keskendub ravile, kuid sotsiaal- ja haridusvaldkonna ning kogukonna võimalusi kasutatakse vähe. Probleem ei ole alati teenuste nappuses, vaid nende väheses sidustatuses ja koostöös. Vaimse tervise tuge pakuvad nii psühhiaatrid, (kliinilised) psühholoogid, perearstid, (kogemus)nõustajad, terapeudid, haridusvaldkonna tugispetsialistid kui ka sotsiaaltöötajad, kuid rollid on tihti ebaselged ja koostöö ebaühtlane.

Vaimse tervise abi regionaalse kättesaadavuse parandamiseks tuleb kogukondlikud tugitegevused olemasoleva süsteemiga paremini siduda.

Vaimse tervise rohelises raamatus (Sotsiaalministeerium 2020), vaimse tervise tegevuskavas 2023–2026 (Sotsiaalministeerium 2023) ja EIA-s 2023 (Sisask 2023) kutsutakse järgima vaimse tervise teenuste osutamisel astmelise abi mudelit, kus abi ulatub eneseabist eriarstini, võimaldades saada sobivat tuge õigel ajal. Mudel näeb ette, et iga järgmine tasand pakub intensiivsemat ja professionaalsemat abi, säilitades järjepidevuse kogu süsteemis. Väheintensiivsed sekkumised, nagu eneseabi, tugigrupid ja lühiteraapiad, võimaldavad pakkuda abi varakult ja sobivas mahus, sest iga abivajadus ei nõua psühhiaatrilist sekkumist.

Tervisedenduses ja haiguste ennetuses on vaja tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide koostööd ning lõimitud lahendusi. Esmatasand peab olema värav kogukonlike abivõimaluste ja tervishoius pakutavate vaimse tervise teenuste vahel, võimaldades terviklikku käsitlust. Sotsiaalministeeriumi „Esmatasandi tervishoiu arengukava“ (2025) näeb samuti ette, et raviteekond algab triaažist, mis võimaldab hinnata inimese füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid probleeme tervikuna ning suunata ta sobivale abitasemele.

Vaimse tervise abi regionaalse kättesaadavuse parandamiseks tuleb kogukondlikud tugitegevused olemasoleva süsteemiga paremini siduda. Seejuures rõhutatakse vaimse tervise rohelises raamatus (Sotsiaalministeerium 2020), et kõige olulisem osaline teenuste edendamisel kogukondades on kohalik omavalitsus, kellel on võimalus tegutseda elukaart arvestades: ennetada vaimse tervise probleeme ja toetada nii kogukondlikku tugitegevust kui ka spetsialistide teenuste osutamist oma piirkonnas.

Tugeva kogukonna eeldus on solidaarsus: valmisolek märgata, toetada ja võtta ühisvastutus kohalike inimeste heaolu eest. Kogukonnatöötajad, vabatahtlikud, kogemusnõustajad ja digilahendused võimaldavad saada varajast abi ning tugevdavad kogukonna sidusust. Siiski ei saa eneseabi ega kogukonnateenused asendada tõenduspõhiseid riiklikke teenuseid. Kõik tasandid peavad toimima koostöös ja olema sisuliselt läbi mõeldud, et siduda tervishoid, haridus ning sotsiaalhoolekanne ühtseks võrgustikuks. Sotsiaalvaldkond võiks siin olla üks tegija, kes seoks osalisi ning aitaks vältida inimeste jäämist süsteemide vahele korraldamata võrgustikutöö tõttu.

Tegelik muutus sünnib seal, kus inimesed tunnevad end vastutavana mitte ainult enda, vaid ka teiste heaolu eest.

Üks vaimse tervise kogukondliku käsitluse positiivne näide on teadusprojekt „Depressioonivaba Tallinn“, kus tehakse ennetustööd, tuginedes EAAD (ingl European Alliance Against Depression) mudelile (Schnitzspahn jt 2025). See suitsiidikäitumise ennetamisele suunatud neljatasandiline sekkumismudel hõlmab esmatasandi tervishoiutöötajate koolitamist varajaseks märkamiseks, avalikkuse teavitamist stigma vähendamiseks, väravahoidjate (sh sotsiaaltöötajate) ettevalmistamist ning depressioonis inimeste ja riskirühmade toetamist tugirühmade ja eneseabitööriista kasutuselevõtu kaudu. See tegevus ei asenda professionaalset abi, vaid lõimib vaimse tervise toe kogukondlikesse struktuuridesse, kus ennetus ja varajane märkamine muutuvad jagatud vastutuseks.

Kuidas jaguneb vastutus inimeste vaimse tervise ja heaolu eest?

Vaimne tervis on ühiskonnas küll aina suurema tähelepanu all, kuid küsimus vastutusest jääb sageli ähmaseks. Kas vaimne tervis ja heaolu on riigi, kohaliku omavalitsuse, spetsialistide või igaühe enda mure? Tõenäoliselt on see kõigi jagatud ülesanne – ja just selles peitub nii meie tugevus kui ka nõrkus.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS 1993) sätestab, et omavalitsusüksuste ülesanne on korraldada sotsiaalteenuste osutamist, aga ka ühiselt kavandada maakonna arengut ja suunata selle elluviimist. Sellest tulenevalt ei piirdu kohaliku tasandi vastutus üksnes teenuste olemasolu või kättesaadavuse tagamisega, vaid hõlmab ka sellise keskkonna kujundamist, kus inimestel on võimalus üksteist märgata, toetada ja ühiselt tegutseda.

Vaimne tervis ei sünni kabinetis ega kampaania korras.

Tegelik muutus sünnib seal, kus inimesed tunnevad end vastutavana mitte ainult enda, vaid ka teiste heaolu eest. Sellisele järeldusele jõuti 2023. ja 2024. aastal Eesti maakondades tegutsevate kogukonna tugiisikute ja -koordinaatorite hulgas korraldatud uuringu tulemuste põhjal (Täht-Vaik ja Sisask 2026). Uuringus osalejate kogemused näitasid, et kohalikul tasandil algatatud tegevus – olgu need treeningurühmad, kogukonnakohvikud või põlvkondadeülene ühistegevus – tekitavad usaldust ja kuuluvustunnet, mis on vaimse tervise hoidmise ja probleemide ennetamise eeltingimus. Need algatused ei asenda professionaalset abi, kuid toimivad vaimse tervise teenuste süsteemis olulise toetava ja probleeme ennetava puhvrina.

Kogukond kui esmane tugisüsteem ei tähenda üksnes perekonda ja lähedasi. See hõlmab ka töökohti, koole, korteriühistuid, digiplatvorme ning vabatahtlikke võrgustikke – kõiki inimkooslusi, kus märkamist ja kuulamist saab harjutada iga päev. Kui vastutust mõista solidaarsusena, mitte ülesannete delegeerimisena, muutub vaimne tervis ühise hoolimise väljenduseks, mitte erialaspetsialistide monopoolseks valdkonnaks. See ei tähenda, et igaüks peaks olema nõustaja või terapeut, vaid igaühel on oma ülesanne toetava keskkonna kujundamisel, olgu see märkamine, kuulamine või teadmine, kuhu vajadusel abi juurde suunata.

Vaimne tervis ei sünni kabinetis ega kampaania korras. See sünnib teadmisest, et igaüks meist on kellegi teise tugisüsteemi osa. Vastutus ei tähenda koormust, vaid võimalust olla hooliva ühiskonna osa – ja see on vaimse tervise kõige tugevam kaitse.

Digipädevus ja digisolidaarsus kui kogukonna uued ühenduslülid

Tänapäeva ühiskonna lahutamatud osad on digiseadmed ja virtuaalmaailm. Me ei saa enam selgelt eristada „päriselu“ ega „virtuaalelu“: elame üht ja sama elu nii tehnoloogia vahendusel kui ka ilma. EIA 2023 toob välja, et suhted digimaailmas ja virtuaalsed kogukonnad on kujunemas sotsiaalse sidususe uueks väljundiks (Sisask 2023).

Kuigi digitehnoloogia on toonud kaasa uusi riske, on see loonud ka uusi võimalusi: ligipääsu infole, õppimisele ja tööle, kogukondlikule suhtlusele ning osalemisele ühiskondlikes protsessides, olenemata inimese asukohast või terviseseisundist. COVID-19 pandeemia näitas, kuidas tugev digimaailm võib olla ühendaja ja võimaldajana. Töötamise, õppimise ja sotsiaalsete suhete jätkumine olenes suuresti digitehnoloogiast ja inimeste digipädevusest. Samal ajal varjutavad neid võimalusi valeinfo levik, pettused, radikaliseerumine ja info üleküllus.

Digitehnoloogia on loonud ka uusi võimalusi: ligipääsu infole, õppimisele ja tööle, kogukondlikule suhtlusele ning osalemisele ühiskondlikes protsessides.

Digipädevus on oskus kasutada digivahendeid eesmärgipäraselt, ohutult ja nii enda kui ka teiste heaolu toetavalt. Kui inimesel puudub ligipääs internetile, seadmetele või tal napib oskusi neid kasutada, on oht digilõhe tekkeks. See võib omakorda süvendada sotsiaalset ebavõrdsust ja tõrjutust, mis viib heaolu vähenemiseni. Digilõhe tekitatud ebavõrdsus võib avalduda hariduses, tööturul ja kogukonnas osalemisel. Samuti võib ülemäärane ja läbimõtlemata digikasutus põhjustada terviseprobleeme, sotsiaalset isolatsiooni ning heaolu vähenemist. Seetõttu on üha olulisem õpetada maast madalast eneseregulatsiooni, sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, kriitilist mõtlemist ning digihügieeni. Neid oskusi on vaja pidevalt uuendada ja toetada elukestva õppe, teadlikkuse suurendamise kampaaniate ning haridus- ja töökeskkonna kaudu.

Digisolidaarsus tähendab hoolivat ja vastutustundlikku käitumist digikeskkonnas: valmisolekut märgata, toetada ja kaasata teisi ka virtuaalruumis. Digiseadmed ja suhtlusplatvormid on loonud uue kogukondliku ruumi, kus läbimõeldult ja empaatiliselt suheldes saab suurendada ühiskondlikku osalust ning toetada inimeste vaimset heaolu.

Tulevikuväljavaade: solidaarsus kui vaimse heaolu strateegiline komponent

Vaimse tervise valdkonna arengut ja selle võimalikku mõju kogu ühiskonnale on analüüsitud EIA 2023 tulevikustsenaariumide peatükis „Vaimset heaolu loov Eesti aastal 2040“. See annab meile võimaluse mõelda, milline võiks olla teadlikult kujundatud ja solidaarne, inimeste vaimset heaolu toetav tuleviku-Eesti.

Neli hüpoteetilist ja karikatuurset tulevikustsenaariumi on paigutatud kahe vaimse tervise seisukohalt üliolulise telje vahele, mis ilmestavad nii ühiskondlikke hoiakuid, inimeste tervisekäitumist kui ka tervishoiu üldist arengut. Üks telg on inimeste toimimisviis. Selle ühes otsas on isetoimimine, mis jätab kogukondlikud sidemed nõrgaks, ning teises otsas koostoimimine, mis tekitab kogukonnas uusi või tugevamaid toetusvõrgustikke. Teine telg on vaimse tervise sekkumiste fookus. Selle telje ühes otsas on haigus- ja ravikeskne käsitlus, kus tegeletakse tagajärgedega pärast probleemide ilmnemist, ning teises otsas tervisekeskne tegutsemine, kus tähelepanu on probleemide varajasel märkamisel ja ennetusel.

Keskne küsimus peaks olema püüd hoiduda asjatust vastandumisest ja vaidlusest, kumb telje ots on tähtsam. Mõlemad on vajalikud. Palju olulisem on otsida solidaarsuse põhimõttest lähtuvat tasakaalu. Vaimset tervist ja heaolu aitab ühiskonnas tagada ravi ja tervise edendamise võimaluste ning inimeste ise- ja koostoimimise mõistlik tasakaal. Seega, solidaarsus ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid vaimse heaolu edendamise ja ühiskonna vastupidavuse suurendamise strateegiline komponent.

Viidatud allikad

Antonovsky, A. (1996). The salutogenic model as a theory to guide health promotion. Health Promotion International, 11(1), 11–18; https://doi.org/10.1093/heapro/11.1.11

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS). Riigi Teataja I 1993, 37, 558.

Schnitzspahn, K., Abdulla, K., Arensman, E., Audenhove, C. V., ... Hegerl, U. (2025). Community-Based 4-Level Intervention Targeting Depression and Suicidal Behavior in Europe: Protocol for an Implementation Project. JMIR Research Protocols, 14(1), e64218; https://doi.org/10.2196/64218

Sisask, M. (toim.) (2023). Eesti inimarengu aruanne 2023. Vaimne tervis ja heaolu. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu. 2023.inimareng.ee; https://doi.org/10.58009/aere-perennius0043

Sotsiaalministeerium (2025). Esmatasandi tervishoiu arengukava 2035. (23.01.2026).

Sotsiaalministeerium (2023). Vaimse tervise tegevuskava 2023–2026. (23.01.2026).

Sotsiaalministeerium (2020). Vaimse tervise roheline raamat. (23.01.2026).

Tervise arengu instituut (2022, 28. juuni). Uuring: levinuimad vaimse tervise probleemid on depressioon ja ärevushaired (23.01.2026).

Täht-Vaik, S., Sisask, M. (2026). Mobilising Community Resources for Mental Well-Being: Community facilitators’ Insights from Estonian Counties. [Avaldamiseks saadetud käsikiri]. Journal of Prevention.

World Health Organization. (2022). World mental health report: Transforming mental health for all. World Health Organization. (23.01.2026).