Solidaarsusest ja sotsiaalpedagoogikast

Mare Leino, Tallinna ülikooli sotsiaalpedagoogika dotsent

Kui räägitakse solidaarsusest (ehk koosmeelest), siis millest täpselt? Üldiselt on sellel sõnal positiivne kuvand: inimesed ühendavad jõu kindla eesmärgi nimel. Aga kui poleks probleemi, puuduks ka vajadus solidaarsuse järele. Tavaliselt liitutakse siis, kui üksi enam toime ei tulda: solidaarsus ja vaenlane on niisiis mõisted, mis kuuluvad kokku. Vastane ei pea tingimata olema inimtekkeline, ka näiteks aastaajad võivad ohtu kujutada: talgutel koonduvad inimesed, et töödega õigeks ajaks toime tulla enne ilmaolude muutumist.

Tavaliselt liitutakse siis, kui üksi enam toime ei tulda.

Esineb ka tulevikku suunatud solidaarsust: teen täna head, et homme keegi ka mind aitaks, kui vaja peaks olema. Nii teevad mõned toidupangale annetajad, doonorid jt lahked inimesed heategusid, sest äkki kunagi läheb endal sellist tuge vaja. Vähemasti mõned meist sõnastavad oma motiive just nõnda ja siis on see kui omalaadne altkäemaks saatusele, kus vaenlasteks haigused, õnnetused, vaesus jms mured, mis tulevikus ette võivad tulla. Solidaarsus, niisiis, on laialivalguv mõiste (Leino 2010) – sestap tuleks iga juhtumi korral täpsustada, millest jutt käib.

Artikli keskmes on haridussüsteem. Üldistatult võib uue põlvkonna sotsialiseerimist nimetada ühiskondliku solidaarsuse väljundiks: see on ennetav, tulevikku suunatud tegevus, võimalikeks vaenlasteks harimatus, vägivald ja ennustamatus. Järgnev näide ilmestab solidaarsuse praktilist olemust ja vajalikkust.

Empiiriline uurimus

Kevadel 2023 kerkis Eesti uudistesse Metsküla kool, mida kohalik omavalitsus soovis sulgeda, hoolimata nii enne valimisi antud lubadustest kui ka haridus- ja teadusministeeriumi soovitustest. Lapsevanemad koos õpetajatega nõudsid, et kool jätkaks tegutsemist. Erimeelsuse tulemina algas 2023/2024. õppeaasta koolis mitteametlikult (Sikk 2023). Jälgisin olukorda massimeedia vahendusel, peamiselt trükisõna, aga ka TV- ja raadiosaadete kaudu, ning kasutasin uurimismeetodina tekstide sisuanalüüsi (Leino 2025).

See väike maakool on tegutsenud vähemalt 170 aastat ja õppetöö kvaliteeti kiidetakse: aastal 2023 pälvis Metsküla kool Eesti aasta kooli tiitli. Rebimine selle tunnustuse nimel on tihe, seega pole kahtlust võitja headuses. Piirkonnas on ka peresid, kes kolisid sinna eeskätt kooli pärast (Orav 2023).

Koolimaja on pisike ja kodune: õpilaste hulka arvestades igati ökonoomne ülal pidada. Aastal 2023 oli nimekirjas 21 õpilast, lisaks 13 last tulemas uue õppeaasta alguses. Ametlik ettekääne kooli sulgemiseks oli majanduskriis (Vapper 2023), kuid finantseksperdi arvates kooli likvideerimine erilist rikkust piirkonda ei lisanuks. Hämmingut tekitas ka läbirääkimiste stiil: näiteks kui direktor soovis vallavalitsuse koosolekul kooli seisukohta selgitada, siis sõna talle ei antudki (Ronk 2023). Seejärel käivitus Eesti lähiajaloo suurim kodanikuprotest (Karnau ja Kaisel 2023).

Tegevusimpulss lähtus inimeste südamest, mitte väljastpoolt.

Järgmine „koolisõja“ episood oli novembris 2023, kui kohalik omavalitsus pani kõik Metsküla kooli õpilased teise kooli nimekirja, kuigi seaduse järgi saab seda teha vaid lapsevanem. Tegelikult käidi ja õpiti endiselt, iga päev ja füüsiliselt Metsküla koolis edasi (Ilves 2023). Vanemad avaldasid 10. novembri Postimehes valulise ühispöördumise „Palun, aidake meid!“ Selles kasutati väljendit „suurim koolikius Eestis läbi aegade“, mis on omapärane sõnastus, sest tüüpiliselt toimub kiusamine õpilaste vahel ja koolimajas.

Olukorra eskaleerudes paluti abi riigi presidendilt, kes külastas kooli 13. novembril 2023. Ilmselt esimest korda maailmas väisas üks riigi president institutsiooni, mis ametlikult ei eksisteeri (Laan 2023). President Karis kutsus 14. novembril 2023 kohaliku omavalitsuse juhte oma residentsi, et arutada kooli tuleviku üle. Ta pani ette, et Metsküla kool võiks esialgu jätkata kodukoolina, kuni leitakse parem lahendus: järgmine etapp võiks olla näiteks erakool, aga see olenevat juba kohalikust omavalitsusest, nagu märkis president. Ta rõhutas, et osalistel on hädavajalik omavahel suhelda.

President kohtus 16. novembril 2023 ka haridus- ja teadusministriga, et edastada oma sõnum: kohustuslik kooliharidus Eestis peaks olema juhtumipõhine, mis tähendab, et erandid võiksid olla lubatud ja kindlasti tuleb arvestada õpilaste seisukohti. President lisas, et just Metsküla juhtum saaks kujuneda kooli ja kohaliku omavalitsuse koostöö positiivseks näiteks, kus laste huvid on seatud esikohale. (Goodnews 16.11.2023).

Protsess oli edukas tänu ühisele jõupingutusele.

Raskuste kiuste õppeasutus jätkab, kuigi alates 2024. aasta aprillist tuleb maksta üüri 12 000 eurot aastas (Ilves 2024). Kool on saanud jätkata tänu solidaarsusele (kuigi seda sõna ei rõhutatud): kohalikud inimesed koos kogu Eesti mõttekaaslastega maksid õpetajatele palka ja annetasid kohtukuludeks. Novembriks 2023 oli ligi 500 inimest kogunud umbes 90 000 eurot. Toimusid heategevuslikud kontserdid: näiteks 8. märtsil 2024. korraldati avalik kontsert nimekate muusikute osavõtul, millele eelnes tõhus reklaamikampaania kogu Eestis. Projekt osutus edukaks ja piletitulu aitas koolil 2023/2024. õppeaasta lõpuni vastu pidada. (Auväärt ja Luik 2024) 

Analüüs: mis on selle juhtumi sõnumid?

• Haridus on oluline: perekonnad on valmis kolima hea mainega kooli piirkonda.
• Keskkond on oluline: väljaspool linnu on mõnus elada.
• Inimesed on olulised: ajakirjandusest jäi mulje isiksuste konfliktist.
• Kogukonnatunne on oluline: väikses külas tunnevad kõik kõiki ja toetavad vastastikku.
• Sotsiaalpedagoogika on oluline: lapsevanemad tunnetasid oma jõudu muutuste tekitajatena.
• Massimeedia on oluline: väikekooli juhtum sai kuulsaks kogu Eestis, mis tähendas, et seda küsimust summutada polnud enam võimalik. Populaarsus päädis seigaga, et kooli direktor Pille Kaisel pälvis 2023. aastal Postimehe aasta inimese tiitli.
• Suhtekorraldus on oluline: koolil õnnestus kaasata riigi president.
• Seadusi saab loominguliselt tõlgendada: kuni 2023/2024. õppeaasta lõpuni tegutses väikekool guerrilla-koolina (Karnau 2023).
• Ühise vaenlase vastu koondus nii lähiring kui ka mõttekaaslased kogu riigist: solidaarsusel on praktiline väärtus.
• Sõna „solidaarsus“ aga kordagi ei kasutatud, sest seda ei olnudki vaja: tegevusimpulss lähtus inimeste südamest, mitte väljastpoolt.
• Lootust ei tohi kaotada: pärast juriidilist võitlust eri kohtuastmetes (Oja 2024) tegutseb erakool, kus 2024/2025. õppeaastal õppis 34 last. Sügisest 2025 on koolis juba 41 õpilast (Neem 2025). Paraku püsib endiselt üüri maksmise kohustus, kuigi tavapraktika üldiselt on teistsugune (Lauri 2025).
• Koosmeel toimib ja liigutab mägesid.

Praegu võib öelda, et protsess oli edukas tänu ühisele jõupingutusele: võitis solidaarsus, isegi kui seda sõna ei rõhutatud. Solidaarsus on selline omapärane mõiste, mida enamasti kasutavad väljaspool seisjad: asjaosalised ise tavaliselt ei ütle, et hakakem solidaarseteks. Väljastpoolt pandud sildid võivad olla, aga võivad ka mitte olla – inimesi see ilmselt ei sega (Leino 2010).

Lõpptulemus ei sõltu sõnavarast ega mõistetest, otsustav on idee.

Siit jätkates võib küsida, kas neid algimpulsse, mis käivitasid lastevanemate võitluse väikekooli püsimajäämise eest, saaks veelgi täpsemalt (või teisiti) sõnastada? Kõrvalseisjana mainiksin järgmisi motiive, inimlikult täiesti arusaadavaid.

• Praktiline meel: kodulähedasse kooli on mugav, odav ja turvaline last saata.
• Omakasu: kui maja on maale juba ostetud, siis on mõistlikum püsida ühes kohas ehk elada seal, kus kinnisvara on juba olemas. Kodukooli sulgemine tekitaks vajaduse seada end sisse kusagil mujal (nt lähilinnas), kus maamaja müügiraha eest uut ei pruugi saada.
• Õigluse jaluleseadmine: enne valimisi olid kohalikud poliitikud lubanud selle väikekooli säilitada.

Filosoofiliselt võiks sellist tõlgendust instrumentalismiks nimetada. Ilmselt saaks tuvastada muidki üsna individualistlikke motiive. Seega saab solidaarsus uue tähenduse: see on omahuviliste pürgimuste summa, et saavutada või säilitada teatav elukvaliteet, mis sobib ka kollektiivile. Definitsioonide jõud seisneb selles, et need aitavad tõlkida kogemusi (Pinker 1999, 302). Metsküla kooli juhtum illustreerib ka S. Webbi kasutatud mõiste „saatuslikud momendid“ ja A. Giddensi termini „eluplaneerimine“ sümbioosi (Webb 2006, 15–16, 107).

Lastevanemate jaoks oli kooli sulgemise kavatsus ehmatavalt saatuslik moment, mis ähvardas tühistada nende senise elukorralduse ja tulevikuplaanid. Koondumine ühise vaenlase vastu oli selles olukorras ainumõeldav. Nagu öeldud: Metsküla kooli juhtumit kajastanud allikates solidaarsusest ei räägitud. Niisiis ei olene lõpptulemus sõnavarast ega mõistetest, otsustav on idee. Kõrvalseisva kodanikuna on tore jälgida jõulise kodanikualgatuse saavutust: lõpptulemusena võidavad lapsed (indiviidid), kes saavad kodulähedases koolis hea hariduse, säilitades terve närvikava ja rikastades millalgi edaspidi sedavõrra jõulisemalt juba ühiskonda (kollektiivi).

Arutelu

Solidaarsus eeldab enesekindlaid, tugevaid inimesi: annetajad peavad olema piisavalt jõukad; oma õiguste eest seisjad suutma end kehtestada; kooli eest võitlejad peavad lisaks olema targad, tundma seadusepügalaid ja teadma, kuidas avalikku arvamust mõjutada ning kaasata. Tugevaks saavad inimesed ikka ükshaaval, oma lapsepõlvekodus, indiviididena küpsedes. Ühise huvi korral võidakse koonduda, kui nii otsustatakse ja muud üle ei jää. Seega on parim solidaarsuse kool või taimelava tugevate indiviidide ettevalmistus.

Edukates solidaarsetes projektides ilmneb alati ka sotsiaalpedagoogiline aspekt: osalejad on piisavalt jõustatud.

Ja siin tuleb mängu sotsiaalpedagoogika. Üldhariduses tegeleb tugisüsteem selliste õpilastega, kes mingil põhjusel oma kohustuste täitmisega toime ei tule. Iga lapsega tegeldakse eraldi, individuaalselt. Nõnda saab noor teada, kes ta on, mis talle meeldib, kuidas oma kooli ja eluga hakkama saada. Sotsiaalpedagoogika ja solidaarsuse ühisosa ongi indiviid. Aga ka probleem. Nii nagu solidaarsus tekib ja kujuneb ühise vaenlase olemasolul, eeldab sotsiaalpedagoogi sekkuminegi probleemset olukorda minevikus, olevikus või tulevikus (nt kui tähelepanu keskmes on ennetus).

Edukates solidaarsetes projektides ilmneb alati ka sotsiaalpedagoogiline aspekt: osalejad on piisavalt jõustatud. Sotsiaalpedagoogikas alustatakse juhtumipõhiselt, ühe inimese kaupa edenedes, aga lõpptulemusena võidab ühiskond kollektiivselt, näiteks kui laps täidab koolikohustust, kasvades tubliks maksumaksjaks. Solidaarsus seevastu jätab algusest peale mulje, et fookuses oleks nagu kollektiivi huvi, kuigi sarnaste huvidega indiviidid lihtsalt tegutsevad koos. Sotsiaalpedagoogika kulgeb üksikult üldisele, solidaarsus vastupidi, aga siht on sama.

Kokkuvõte

Algusesse naastes kordan, et ilma probleemita poleks vaja solidaarsust ega sotsiaalpedagoogikat: mõlema ühisosa on lahendamist vajav kitsaskoht. Seega ei saa väita, nagu oleks need läbini positiivsed terminid. Sarnane on ka nende üsna lohisev kirjapilt. Steven Pinker sedastab, et tuttavad mõisted võivad piirduda lühikese kõlaga, võõramad terminid eeldavad pikemaid helisid (Pinker 1999, 14). Lohisevad võõrsõnad justkui süvendavad aukartust: keegi täpselt ei tea, mis need tähendavad, aga mulje on suurejooneline. Sõnad elavad justkui oma elu ja aeg-ajalt muutuvad mõned neist moeterminiteks, et siis mõne aja pärast hääbudes järgmistele teed anda.

Metsküla kooli õpilased ei saa ilmselt kunagi teada, et nende vanemate vaprat võitlust analüüsitakse teaduskirjanduses sotsiaalpedagoogika ja solidaarsuse kontekstis. Laste argipäeva ja tulevikku see seik aga ei sega.

Viidatud allikad

Auväärt, A., Luik, U. (2024). Metsküla rahvas näitas kontserdikorralduse meistriklassi. Postimees, 8. märts (30.03.2024).

Ilves, K. (2023). Lääneranna vallavalitsus määras Metsküla lapsed vanemate teadmata Lihula kooli. Lääne Elu, 9. november (17.11.2023).

Ilves, K. (2024). Vald hakkab Metsküla koolilt renti küsima. Lääne Elu, 28. märts (30.03.2024).

Karnau, A., Kaisel, P. (2023). Alla anda ei saa Metsküla kool mingil juhul. Postimees, 9. september (19.10.2023).

Karnau, A. (2023). Pille Kaisel: Metsküla geriljakooli direktor. Postimees, 14. detsember (21.12.2023).

Laan, T. (2023). President Karis Metsküla koolis: lastele parima lahenduse peavad kokku leppima kogukond ja vallavõim. Õhtuleht, 13. november (18.12.2023).

Lauri, U. (2025). Metsküla tahab 1 euroga kooli osta, Lääne Elu, 22. märts (29.08.2025).

Leino, M. (2010). Solidaarsuse sisu ja sisutus. Akadeemia 2(22).

Leino, M. (2025). General education in Estonia: the combination of pedagogy, social pedagogy and special education. Teoses: A. A. Penini, F. Olivieri (toim.) The Pedagogue in Europe. (97−116). RomaTrE-Press.

Neem, U. (2025). Metsküla kooli juht Pille Kaisel ei mõlguta lahkumismõtteid. Pärnu Postimees, 30. august (9.10.2025).

Oja, B. (2024). Metsküla kooli lapsevanemad viivad kaebuse riigikohtusse. Err.ee, 20. november (9.01.2025).

Orav, A., T. (2023). Kolme pere lood. Tallinnas poleks keegi nõus last 25 km kaugusele kooli saatma. Meie peame olema. Eesti Ekspress, 29. märts (19.12.2023).

Pinker, S. (1999). Words and Rules. The Spartan Press: Great Britain.

Ronk, S. (2023). Galerii: volikogu esimees viskas koolijuhi istungilt välja. Eesti eest. 24. märts (9.01.2025).

Sikk, R. (2023). Hakkame tegema geriljakooli ja ootame ära kohtuotsused. Suletavas Metskülas õppetöö ikkagi algab. Maaleht. 1. september (1.12.2023).

Vapper, T. (2023). Väike maakool on kogukonna jaoks tähtis. Õpetajate Leht. 17. veebruar (19.10.2023).

Webb, S. (2006). Social Work in a Risk Society. Basingsstoke (Hampshire) – New York: Palgrave. Macmillan.

Avalik kiri. Metsküla lapsevanemad: miks me ei veritse piisavalt viisakalt? (2023). Postimees, 10. november (14.12.2023).

President Karis: koolivõrgu eduka korrastamise üks eeldus on omavalitsuse ja kogukonna koostöö (2023). Goodnews.ee, 16. november (28.12.2023).

Artikkel on osa solidaarsuse teemalisest erinumbrist, mis valmib koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudiga ja teiste partneritega.