Kille Alterman 
Tallinna sotsiaaltöö keskuse juhataja

Jaanuaris 2001 alustas tegevust Avahoolduse Arenduskeskus, mis sai tõuke ideest rakendada arenenud riikide eeskujul ka Tallinna avahoolduses uuenduslikke meetodeid ja tehnoloogiaid. Äsja moodustatud asutust hakkas juhtima Kersti Põldemaa, kes jäi sellesse ametisse 24 pikaks aastaks.

Esimestel aastatel oli põhirõhk arendusel, sotsiaalvaldkonna uuringutel, koolitustel ja valdkonna kutsesüsteemi väljaarendamisel. Tegevus oli suuresti projektipõhine ning see mõjutas kogu Eesti hoolekande arengut. Hõlmatud olid peaaegu kõik sotsiaalvaldkonna küsimused: kinnipidamisasutustest vabanenute hoolekanne, lastekaitse, üldhooldekodud, lastekodud, erihoolekanne, päevakeskused, koduhooldus, koduta inimeste hoolekanne jm.

Kontroll rahalise olukorra üle ei tohi kaduda

Aastal 2004 nimetati asutus Tallinna sotsiaaltöö keskuseks, selleks ajaks oli põhitähelepanu suunatud koduta inimeste hoolekandele. Nüüdseks on tegevusvaldkond taas laiem: toimetulekuraskustes inimeste hoolekanne, sh ennetustöö, vältimatu abi ja toimetulekuvõime taastamine. Veerandsajandi jooksul on organisatsioonist kujunenud üks Tallinna sotsiaalhoolekande võtmetegija. Lisaks toimetulekuraskustes inimeste toetamisele töötatakse välja uusi teenuseid ja juhitakse valdkonna arengut.

Algusaegadel oli asutuse põhirõhk arendusel, sotsiaalvaldkonna uuringutel, koolitustel ja valdkonna kutsesüsteemi väljaarendamisel. Aastal 2004 tehtud pildile jäid selle töö eestvedajad Mare Kraav, Signe Piirsalu, Adeele Aadna, Kersti Põldemaa, Helen Peeker ja Siiri Hanson. Foto: erakogu

Tallinna sotsiaaltöö keskuses töötab 146 pühendunud inimest. Meie üksused asuvad üle kogu Tallinna. Igas üksuses toetavad teenusekasutajate toimetulekut üksuse juht, sotsiaaltöötaja, argioskuste juhendaja ja sotsiaalassistendid. Meie töö on tähendusrikas ja missioonitundega – iga päev aitame inimestel, kes on sattunud keerulisse eluolukorda, taastada oma toimetulekuvõimet ja parandada elukvaliteeti. Seejuures töötame Tallinna linna ühe kõige keerukama sihtgrupiga, kelle toetamine nõuab töötajatelt professionaalsust, pühendumust, empaatiat ning oskust leida lahendusi ka kõige keerulisemates olukordades.

Lisaks ajutise peavarju pakkumisele koduta jäänud inimestele hakati juba keskuse algusaastatel tegema ka eesmärgistatud tööd iseseisva toimetuleku taastamiseks.

Aastal 2005 moodustati esimene üksus (Akadeemia tee 34 A-osa), kus hakati osutama resotsialiseerimisteenust. See oli oluline mõtteviisi muutus: lisaks ajutise peavarju pakkumisele koduta jäänud inimestele hakati tegema ka eesmärgistatud tööd iseseisva toimetuleku taastamiseks.

Tallinna sotsiaaltöö keskus eestvedamisel käivitati Tallinnas võlanõustamisteenus. See oli märgiline samm, mis aitas oluliselt kaasa kodutuse ennetamisele. Kogemus näitab, et paljude inimeste elus algab sotsiaalne allakäik just kontrolli kaotamisest rahalise olukorra üle. Võlanõustamine ulatub arvutamisest ja maksegraafikute koostamisest palju kaugemale – see on kriisist väljatuleku esimene samm.

Tallinna sotsiaaltöö keskus pakub võla-, majandamis-, üürimis- ning toimetulekunõustamist.

Probleemidele reageerimise kõrval aidatakse kujundada lahendusi enne, kui kriis süveneb. Selle üks oluline väljendus on mitmekesine nõustamisteenuste valik: pakume võla-, majandamis-, üürimis- ning toimetulekunõustamist. Nende teenuste eesmärk on toetada inimesi teadlike valikute tegemisel, tugevdada nende iseseisvat toimetulekut ja ennetada sotsiaalsete probleemide kuhjumist.

Iga inimene vajab individuaalset lähenemist

Alates 2025. aasta maist osutatakse senise resotsialiseerimisteenuse asemel komponendipõhist sotsiaal- ja majutusteenust. Teenuse nimetuse muutus peegeldab sisulist arengut tööpõhimõttes: iga inimene ja tema toimetulekuvõime on erinevad ja seetõttu ei saa ka teenused olla ühesugused standardlahendused.

Resotsialiseerimisteenus oli ajaliselt piiratud programm, mis keskendus eelkõige inimese võimalikult kiirele liikumisele iseseisvasse ellu. Uus teenus lähtub isiklikust vajadusest ja inimese tegelikust võimekuselt.

Igale teenusekasutajale koostatakse individuaalne tegevusplaan maksimaalselt üheks aastaks. Plaani täitmist hinnatakse regulaarselt: iga kolme kuu järel tehakse kokkuvõte, analüüsitakse seatud eesmärkide saavutamist ja vajaduse korral kohandatakse teenuse sisu. See võimaldab lisada või vähendada toetavaid komponente vastavalt inimese arengule, tervislikule seisundile ja muutusteks valmisolekule.

Tallinna sotsiaaltöö keskuse esindus Avatud Lootuse Fondi 2020. aastal korraldatud vähekindlustatud inimeste jalgpalliturniiril. Foto: erakogu

Teenuse komponendid võivad hõlmata majutust, igapäevaoskuste arendamist, töö- või õpiteele naasmise toetamist, sõltuvusprobleemidega tegelemist, sotsiaalsete suhete taastamist ja vaba aja sisustamist mõtestatud tegevusega.

See eeldab sotsiaaltöötajatelt professionaalsust, paindlikkust ja tugevat usaldussuhet teenusekasutajaga. Teenus ei sunni inimest sobituma etteantud programmi, vaid kujuneb paindlikuks koostööprotsessiks, mille keskmes on inimese tegelik toimetulekuvõime. Selle toetamiseks on meil alates 1. veebruarist 2026 kõigis üksustes tööl argioskuste juhendajad, kes aitavad ja juhendavad teenusekasutajaid igapäevaoskuste arendamisel.

Kõik ei jõua täieliku iseseisvuseni

Tuleb aga tunnistada, et kõik inimesed ei jõua täieliku iseseisvuseni. Osa teenusekasutajaid vajab pikaajalist või püsivat toetatud elukeskkonda, sest alternatiivsed teenused puuduvad või nende tervislik ja sotsiaalne seisund ei võimalda iseseisvat elu. Uus teenusemudel arvestab ka selle vajadusega: muutuse esilekutsumise kõrval on võimalik seada eesmärgiks ka stabiilsuse ja inimväärikuse tagamist.

Veebruarist 2026 alustas toimetulekuraskustes inimestele mõeldud päevakeskus tegevust uues hoones aadressil Punane 48b. Seal saab aega veeta ja toetatakse ka inimese sotsiaalset ning isiklikku arengut.

Teenusekasutajatele pakutakse mõtestatud tegevust, kogemusnõustamist nii rühmas kui ka individuaalselt, rahatarkuse loenguid, digipädevuse arendamist jm võimalusi.

Kogemusnõustamine on eriti tähtis: see annab võimaluse saada osa inimese taastumisloost, kes on ise sarnase tee läbi käinud. Professionaalse toe ja kogemusliku mõistmise ühendamine loob tugeva aluse muutuseks.

Kodutus jääb Tallinna tänavapildis märkamatuks

Mõnikord küsitakse, kas Tallinnas on kodutus suur probleem. Alates 2020. aastast tehakse Tallinnas regulaarselt tänavakodutuse seiret. Viimase loenduse andmete kohaselt, detsembris 2025 tuvastati 35 tänaval elavat inimest. Need andmed näitavad, et kuigi probleem ei ole päris ära kadunud, on järjepidev ja süsteemne töö aidanud seda tõhusalt ohjata. Võime oma kogemusele toetudes väita, et linnas on toimiv teenuste süsteem, mis võimaldab igale abivajajale tuge pakkuda.

Igale teenusekasutajale koostatakse individuaalne tegevusplaan maksimaalselt üheks aastaks.

Sageli ei ole linnarahval aimu, kui suur on meie tegelik töömaht. Tallinn on üks väheseid Euroopa pealinnu, kus kodutus linnaruumis silma ei torka, sest suurem osa abivajajatest saab teenuste kaudu tuge ja leivad majutuse. Sageli üllatab küsijat vastus, kui päritakse teenustel viibijate arvu kohta. Järgmine küsimus on enamasti „Kus nad siis on?“.

Aastakümnete jooksul on tegutsetud sedavõrd süsteemselt ja märkamatult, et laiem avalikkus märkab kodutuse probleemi peamiselt talve saabudes, kui külm ilm toob esile mure mõne abivajaja pärast. Küsitakse, mis neist inimestest saab. Tegelikult on vastus selge: linnas on toimiv abikorraldus. Kõigil on võimalus saada tuge ja leitakse turvaline ajutine või pikaajaline lahendus vastavalt vajadusele.

Keskus osutab vältimatu abi korras öömajateenust kindlatel kellaegadel ja ka ööpäevaringset varjupaigateenust. Tallinna sissekirjutusega inimestele pakutakse sotsiaal- ja majutusteenust, kui linnaosa sotsiaalhoolekande spetsialist on teinud tervikliku abivajaduse hindamise. Kui selgub, et inimesele sobivaim meede on sotsiaal- ja majutusteenus, siis see ka tagatakse.

Mõnikord ei võeta abi vastu 

Sotsiaaltöös on ka keerulisem pool: alati ei soovita abi vastu võtta. 

36-aastane Margus on aastaid elanud tänaval. Ta külastab aeg-ajalt supikööki ja päevakeskust, kuid ei soovi öömajas viibida, sest seal ei ole lubatud alkoholi tarvitada. Ta tunnistab oma sõltuvusprobleemi. Tema lugu näitab, et kodutus on sageli seotud sõltuvuse ja vaimse tervisega. Sageli ei olda valmis muutuseks ega soovita teenust vastu võtta.

Me ei saa alati seada eesmärgiks, et inimene leiaks kiiresti koha mõnel teenusel, kuid kindlustame, et võimalus abi kasutada oleks olemas. Uks jääb avatuks ka neile, kes praegu abist keelduvad.

Muutuse esilekutsumise kõrval on võimalik seada eesmärgiks ka stabiilsuse ja inimväärikuse tagamist.

Tähtis on mõista, et niinimetatud „tänavahundid“ on osa meie kogukonnast. Nad liiguvad samas linnas, kasutavad samu parke, tänavaid ja ühissõidukeid. Nad jagavad meiega sama avalikku ruumi ja seetõttu ka vastutust selle eest. Ühiskond on täpselt nii tugev, kui tugev on selle võime aktsepteerida ja taluda ka neid inimesi, kes ei vasta normatiivsele ootusele „korralikust“ kodanikust. Tõrjumine ei lahenda probleemi: kaasamine ja järjepidev töö võivad seda leevendada.

Tallinna sotsiaaltöö keskus püüab hoida keerulise käitumisega inimesi oma üksustes nii palju kui võimalik, pakkudes turvalist keskkonda ja tuge. Kuid me ei ole kinnipidamisasutus. Me ei saa kedagi sundida teenusele jääma ega reegleid järgima, kui inimene ise seda ei soovi.

Paraku tähendab see, et aeg-ajalt käitutakse nii meie töötajate kui ka teiste teenusekasutajate ülekohtuselt. Sotsiaaltöö eeldab avatust ja usaldust, kuid toob kaasa ka riske.

Tähelepanu keskmes on alati inimene

Paljude tänaval elavate inimeste suurim probleem on alkoholism. See on haigus. Sotsiaaltöö keskus ei ole raviasutus ega saa pakkuda meditsiinilist sõltuvusravi. Küll aga nõustame ja motiveerime inimesi iga päev, et toetada alkoholist loobumise teel. Suuname inimesi edasi partnerorganisatsioonidesse, näiteks MTÜ Living Israeli või Lootuse küla rehabilitatsiooniprogrammi. Otsuse sõltuvusest vabaneda teeb siiski inimene ise. Sotsiaaltöötajatena saame pakkuda võimalust, tuge ja suunamist, kuid muutuse eeldus on inimese valmisolek.

Kuigi Tallinna sotsiaaltöö keskuse töötajad tegutsevad eri üksustes üle kogu Tallinna, oleme üks tööpere. Pildil 2020. aasta infopäev Kaupmehe tänava kontoris. Foto: erakogu

Veerand sajandi eest asutatud organisatsioonist on saanud Tallinna sotsiaalse turvavõrgu oluline osa. Tallinna sotsiaaltöö keskus areneb koos ajaga, säilitades oma põhiväärtuse: inimene on alati kõige tähtsam.

Linnas on toimiv teenuste süsteem, mis võimaldab igale abivajajale tuge pakkuda.

Mõju ei sünni ainult strateegiatest ega arengukavadest. Mõju kujuneb järjepidevuse, professionaalsuse ja veendumuse toel, et muutus on võimalik. Just see ongi Tallinna sotsiaaltöö keskuse tegelik roll Tallinna linnas. 

Ülemisel pildil: päevakeskuse ja sotsiaalmajutusüksuse (Punane 48B) avamine selle aasta alguses oli märgiline sündmus, millest võtsid osa kõik sellele projektile kaasa aidanud osalised. Foto: Aleksandr Gužov.

 

Kontsert-jumalateenistusel vähekindlustatud inimestele Oleviste kirikus veebruaris 2026 osales president Alar Karis. Foto: erakogu

KOMMENTAAR

Kogusin kodututele 25 aastat tagasi saabaste ostmiseks õhinapõhiselt 150 000 krooni

Riina Solman, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna abilinnapea

Minu kogemus selle valdkonnaga ulatub 25 aasta taha. Tallinna sotsiaaltöö keskus avati 2004. aastal, kuid mina hakkasin Oleviste kirikus tegutsema juba 2002. aasta talvel. Enne mind tegelesid seal kodututega armsad pensionäriprouad Milvi ja Reet.

Balti jaamas oli sellal palju kodutuid: räbalad seljas, talvisel ajal ilma jalanõudeta, näljas. Meil ei olnud sotsiaalhoolekandesüsteem veel kuigi arenenud, olgugi et iseseisvuse taastamisest oli juba peaaegu kümme aastat. Hakkasime Oleviste kirikus hoolt kandma meie hulka abi otsima tulnud inimeste eest. Me ei saanud ju minema saata haigeid ja näljaseid. Andsime neile toitu, riideid, jalanõusid. Vanemad kirikulised pakkusid hingehoidu.

Siis hakkasime käima Männikul kodutute varjupaigas, mis oli toona omakorda väga armetu ajutiseks ööbimispaigaks kohandatud koht. Alguses ei tahetud meid sissegi lasta, aga hiljem harjuti, sest tulime alati toiduga. Käisime kolm korda nädalas sinna võileibu ja suppi viimas. Seal valitses pidev nälg. Olukord oli selline, et õhtul lasti ööbijad sisse alles kell 21 ja hommikul pidi lahkuma kell 9. Kui inimeste piirarv (70) sai täis, pandi järgmiste tulijate nina ees uks lihtsalt kinni. Talvistes tingimustes on see tänapäeval täiesti mõeldamatu, aga siis nii oli.

Kodutuid oli sel ajal tänavatel väga palju. Omandireformi käigus erastatud ettevõtted koos tollaste ühiselamumajadega olid just läinud erakätesse ja inimesi tõsteti tänavale, kui nad uutele omanikele üüri maksta ei jõudnud või omanikul oli hoonega mõni muu plaan. Toona vabastati pindu politsei abiga, kuid sotsiaalhoolekande pindu, kuhu inimesed saaksid elama asuda, ei olnud vastu pakkuda. Kauge tänava varjupaik oligi ainuke öömaja.

Kutsusin 2003. aastal kokku siiani toimiva MTÜ Oleviste Hoolekanne. Kõiki üritusi – jõulupuud Olevistes, pesupäevad Raua tänava saunas, bussiekskursioonid – hakkasime korraldama juba aasta varem, 2002.

Tegin tihedat koostööd tollase Äripäeva ajakirjaniku Kadi Heinsaluga, kes aitas kampaania korras koguda kodututele jalanõude ostmiseks raha. Jalanõudega oli neil kõige raskem, jalgade olukord oli pikalt tänaval elanud inimesel päris troostitu. Arvestasime, et meil läheks uute saabaste ja tänaval elamiseks kõlblike jopede jaoks vaja 30 000 krooni, aga lõpuks kogusime 150 000 krooni: saadi aru, et kodutute olukord külmas talveilmas on ebanormaalne. Ostsime neile peale jalanõude ja jopede puhtad riided kuni sokkide ja aluspesuni. Andsime süüa. Paljud firmad annetasid nii riideid kui ka toitu. Kevadel käisime bussiga Kurgjal ekskursioonil, seal käis kaasas isegi ajakirjanik Madis Jürgen. Ajakirjanikud olid sel ajal mulle üldse palju abiks.

Tegin kõike vabatahtliku õhinapõhise tööna. Käisin siis esimest korda ka Tallinna sotsiaalala abilinnapea ukse taga koputamas. Tollal oli abilinnapea Andres Tsahkna. Küsisin temalt toetust ja uurisin, kas ta üldse teab, et linnas on tänaval elavate inimestega selline probleem.

Manona Visnapuuga tegime BNS-i pressiteateid, mille peale tuli ükskord ka linnapea Savisaar kodutute varjupaika kohale oma silmaga asja vaatama. Käskis panna koridoridesse madratsid, lubada kõik soovijad öömajale ja neile linna kulul süüa anda.

Asi hakkas väga kiiresti muutuma. Peagi alustas selles valdkonnas tegevust Tallinna sotsiaaltöö keskus, mida juhtis Kersti Põldemaa. Temaga oli väga tore koostööd teha. Kersti hakkas kohe lahendusi pakkuma, üritusi korraldama, kaasas alati Oleviste Hoolekannet. Tegime Kerstiga koostööd 25 aastat, kuni ta pensionile läks. Nüüd teeme alates esimesest tööpäevast toredat koostööd Kille Altermaniga.

Soovin Killele jõudu ja tarkust selle alarahastatud valdkonda suunamisel.