Tallinna ülikooli 2026. aasta sotsiaaltöö ja lastekaitse magistritööd peegeldavad valdkonna arengusuundi

Triin Voodla
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi nooremteadur-doktorant

Artiklis tutvustatud magistritöödes kerkivad esile neli suuremat teemavaldkonda: sotsiaaltöö süsteemide areng, laste ja noorte osalus, kool kui toetav keskkond ning pere ja vanemluse toetamine.

Spetsialistid, süsteemid ja teenuste toimimine

Esimene laiem küsimus, mis uuringutest ilmnes, on see, kuidas toimib sotsiaalkaitsesüsteem ja mida vajavad spetsialistid, et pakkuda kvaliteetset abi.

Airiin Aps keskendus lastekaitsetöötajate kogemustele, et mõista, milliste probleemidega nad igapäevatöös kokku puutuvad ja mida peavad tööheaolus tähtsaks.

Peamised raskendavad asjaolud on suur töökoormus, ajasurve, emotsionaalselt keerulised juhtumid ja ebaselge ülesannete jaotus. Need võimendavad üksteist, suurendades pikaajalist kurnatust ja läbipõlemisriski. Muret teeb killustatud töö ehk pidevad katkestused ja ettearvamatus. Mahukas dokumenteerimine ja ebatõhusad infosüsteemid jätavad vähem aega sisulisele tööle.

Lastekaitsetöötajate enesehoiuvõtted kaotavad mõju, kui nõudmised on püsivalt suured ja asutuse tugi nõrk.

Tööd toetavate peamiste teguritena nimetavad lastekaitsetöötajad kolleegide tuge, supervisiooni, juhi toetust ja paindlikku töökorraldust. Tegelikkuses on selle tugisüsteemi kättesaadavus aga sageli ebaühtlane.

Lastekaitsetöötajate enesehoiuvõtted kaotavad mõju, kui nõudmised on püsivalt suured ja asutuse tugi nõrk. Otsustusvabadus, mida teoreetilises mudelis käsitletakse tööd toetava vahendina, muutub vastutusrikkas ja vähe toetatud keskkonnas täiendavaks pingeallikaks. Kui lastekaitsetöötaja peab keerulisi ja suure mõjuga otsuseid tegema üksi, suurendab näiline iseseisvus tema emotsionaalset koormust.

Jessica Babenko uuris, kuidas ministeeriumid käsitlevad rahvusvahelise laste õiguste mõju hindamise tööriista (ingl child rights impact assessment, CRIA) põhimõtteid Eesti õigusloomes.

Peamiselt hinnatakse mõju üldise õigusloome osana. Otsuste mõju lapse õiguste seisukohalt ei käsitleta iseseisva süsteemse hindamisraamistiku alusel ning lapsi ei nähta õigusloome otsese sihtrühmana. CRIA põhielemendid, nagu mõjuanalüüs, sidusrühmade kaasamine ja mõju avalikustamine, on Eesti õigusloomes osaliselt olemas, kuid neid rakendatakse ebaühtlaselt. Kõige vähem on näiteid laste ja noorte otsese kaasamise ning lapse õiguste eraldi või süsteemse analüüsimise kohta kogu õigusloome protsessi vältel. 

Lapse õigustega arvestatakse õigusloomes pigem killustatult.

Formaalne mõjude hindamise raamistik on Eesti valitsusasutustes ühine, kuid sisuline rakendamine oleneb enamasti iga organisatsiooni institutsionaalsest loogikast ja võimekusest. Lapse õigustega arvestatakse õigusloomes pigem killustatult, olenevalt ametnike teadlikkusest, valdkonnast ja tavadest.

Lenne Indov tugines oma uuringus lähtekohale, et lähisuhtevägivalda ei tohiks näha alati ühesuunalisena, eristades ohvri ja vägivalla toimepanija vastandlikke rolle (Lysova jt 2025). Lähisuhtevägivald võib olla ka vastastikune, mitmetahuline, ajas muutuv ja rollid ei pruugi olla püsivad (Archer 2000; Langhinrichsen-Rohling jt 2012).

Eesti spetsialistide kogemuse põhjal on vastastikune vägivald tavapärane ja esineb üsna tihti. See avaldub pikaajalistes suhetes ja on seotud ajas kujunenud konfliktimustrite, vaimse vägivalla, sõltuvusprobleemide, majandusraskuste ning muude sotsiaalsete pingetega. Osaliste rollid ei ole sellistel juhtudel alati üheselt määratletavad: ohvri ja vägivalla toimepanija kindlakstegemine on problemaatiline, nõuab põhjalikku hindamist, juhtumi terviklikku käsitlust ning sageli ka mitme asutuse koostööd. Eriti keeruline on olukorda hinnata vaimse vägivalla korral, sest seda on raske tõendada ja palju sõltub asjaoludest ning osaliste ütluste tõlgendamisest. 

Vastastikuse vägivalla korral tuleb analüüsida ajas kulgevat suhet ja vägivallamustrit.

Käitumise muutust vägivallasuhtes ajendab sageli enesekaitse. Üksiku episoodi põhjal on ekslik pidada mõlema poole vastutust võrdseks. Suhted võivad muutuda nii ühe konflikti kui ka pikema aja jooksul. Seega tuleb analüüsida ajas kulgevat suhet ja vägivallamustrit.

Vastastikuse vägivalla juhtumites tuleb hinnata ja vajadusel toetada mõlemat osalist. Tõhusat sekkumist aga piiravad vabatahtlikkuse põhimõte, osaliste vähene motiveeritus, teenuste nappus ja piirkondlik ebavõrdsus.

Pille Kütt uuris sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu koostööd soodustavaid ning takistavaid tegureid uimastitarvitajatega töötamisel programmis „Valik“[1].

Mõlema valdkonna spetsialistid soovivad tegutseda kliendikeskselt, kuid selle põhimõtte järgimine jääb sageli deklaratiivseks. 

Ilmneb konfidentsiaalsuse paradoks: programmi anonüümsus kaitseb klienti, kuid piirab infovahetust.

Koostöös on usaldus ebaühtlane, oleneb isiklikest kontaktidest ega kandu edasi spetsialistide vahetudes. Sotsiaalvaldkond on kogenud häbimärgistamist ja nähtamatust teravamalt kui kliiniline pool.

Ilmneb konfidentsiaalsuse paradoks: programmi anonüümsus kaitseb klienti, kuid piirab infovahetust. Kitsaskohtadena näevad spetsialistid veel hajusat vastutust koostöö eest, aasta kaupa rahastust, mis muudab pikaajalise planeerimise keeruliseks, ning juhtimistasandil vähest teadlikkust selle sihtrühma vajadustest, mis pärsib muudatuste tegemist.

Igor Krotenko keskendus inimkaubandusele. Ta vaatles, kuidas avaldub tööga seotud ärakasutamine, kuidas seda tõlgendatakse ja mis toetab või takistab ennetust.

Tööga seotud ärakasutamine ei esine Eestis üksnes üksikute rikkumistena ega ole ainult kriminaalõiguslik probleem. See on struktuurne ja mitmetasandiline nähtus, mis eeskätt avaldub sektorites, kus kasutatakse palju välistööjõudu, alltöövõtuahelaid ja ajutisi töötajaid ning töötaja sõltuvus tööandjast või vahendajast on suur. Ärakasutamine väljendub enamasti töötingimuste, tasustamise, kontrolli ja sõltuvussuhete kaudu. Selgemalt ilmneb see kolmandate riikide kodanike ja hooajatöötajate rakendamisel. Nende olukorda mõjutavad korraga keelebarjäär, vähene teadlikkus tööõigusest, digioskuste puudujäägid, nõrk tugivõrgustik ning sõltuvus tööandjast ja elamis- või tööõigusest.

Haavatavust käsitlevad institutsioonid erinevalt. Osa spetsialiste tõlgendab seda peamiselt vähese teadlikkusena, teised aga struktuurse ebakõlana. Lahendusena võidakse näha eelkõige teavitamist ja koolitusi või hoopis tugevamat tööjärelevalvet, varajast märkamist ning kaitset.

Tööga seotud ärakasutamisega kaasnevat haavatavust käsitlevad institutsioonid erinevalt.

Asutused käsitlevad probleemi erinevalt: õiguskaitseasutused keskenduvad näiteks tõendamisstandarditele ja töötajate kvalifikatsioonile, järelevalveasutused normide täitmisele ning sotsiaalvaldkond inimese haavatavusele ja abivajadusele. Need erinevad vaatenurgad võivad küll üksteist täiendada, kuid nende vähene kooskõla aeglustab sekkumist ja muudab abi saamise ebaühtlaseks.

Andra Aadusoo tegi uuringu Tartu ülikooli kliinikumis töötavate tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide seas, et mõista perede toimetulekut, kui laps on palliatiivravil.

Lapse palliatiivravi on terviklik nii last kui ka perekonda haarav kogemus. Lapse raske haigus mõjutab kõiki pereliikmeid, kujundades ümber nende igapäevaelu, vastutusjaotuse, tööelu ja sotsiaalsed suhted. See muutub aja jooksul: eellein, lootuse hoidmine ja kaotusekogemus esinevad samal ajal ja mõjutavad perede toimetulekut. Pered vajavad mitmekülgset ja järjepidevat tuge.

Tähtis on suurendada teadlikkust palliatiivravist.

Spetsialistide hinnangul hõlmab nende tegevus märkimisväärselt rohkem ülesandeid kui raviteenuse osutamine. Neil tuleb pakkuda emotsionaalset tuge, käsitleda eksistentsiaalseid küsimusi, vahendada selgelt ja arusaadavalt infot ning juhendada peresid tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis orienteerumisel. Nende tegevus kujuneb mitmetahuliseks ja nõuab pidevat kohanemist. See omakorda eeldab head professionaalset ettevalmistust ja valmisolekut tegeleda ka surma, leina ning muude keeruliste ja delikaatsete küsimustega.

Tähtis on suurendada teadlikkust palliatiivravist nii avalikkuses kui ka spetsialistide hulgas. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata spetsialistide ettevalmistusele, eriti psühhosotsiaalsele ja eksistentsiaalsele toetamisele, keeruliste vestluste pidamisele ning leinaga toimetuleku toetamisele.

Väga tähtis on teenuseid paremini koordineerida ja tagada järjepidevus, näiteks kujundades selgemad ning toimivamad tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöömudelid. Tuleb süsteemselt arendada perekeskset tööd, mille raames hinnatakse terviklikult kogu pere vajadusi ja lisaks lapsele pakutakse tuge ka vanematele ning õdedele-vendadele.

Kvaliteetne abi oleneb peale ühe spetsialisti teadmiste ja pühendumuse koostööst, osaliste selgetest ülesannetest, info liikumisest ning sellest, kuidas süsteem toetab spetsialiste igapäevatöös. Kõigis valdkondades lastekaitsest ja õigusloomest kuni tervishoiu, ohvriabi ja inimkaubanduse ennetamiseni korduvad samad märksõnad: koostöö, järjepidevus, varajane märkamine, selged vastutusalad ja süsteemne tugi.

Lapse ja noore osalus ning kaasav keskkond

Tähtis küsimus, millele magistritöödes keskenduti, on laste ja noorte heaolu, iga lapse õigus olla kuulatud, osaleda ja saada tuge oma arengukeskkonnas.

Teele Olgo keskendus sellele, kuidas noored sportlased tajuvad oma võimalusi arvamust väljendada ja kogeda, et sellega arvestatakse.

Noorte kogemused spordis kujunevad eelkõige sotsiaalsete suhete ja neis avalduvate suhtlemisviiside kaudu. Treeneri suhtlemisstiil, hoiakud ja valmisolek noorega arvestada mõjutavad seda, kas noor kogeb end kuulatu ja väärtustatuna. 

Üksnes formaalse kaasarääkimise asemel eeldab noorte osalus eelkõige sisukust.

Noored eristavad selgelt olukordi, kui neil on võimalik oma arvamust väljendada, ja olukordi, kui seda ka sisuliselt arvesse võetakse. Eneseväljendust toetavad usalduslikud suhted ja avatus. Hirm negatiivse reaktsiooni ees, tugevad võimusuhted ja tulemuskesksus võivad arvamuse avaldamist piirata.

Üksnes formaalse kaasarääkimise asemel eeldab noorte osalus eelkõige sisukust. Turvaline spordikeskkond tähendab noorte jaoks lisaks füüsilisele ohutusele ka psühholoogilist turvatunnet, mis võimaldab oma arvamust vabalt väljendada. Kui noored kogevad, et nende mõtteid võetakse arvesse, toetab see nende enesekindlust, sisemist motivatsiooni ja soovi spordiga jätkata. Arvamuse eiramine aga võib vähendada motivatsiooni ja viia spordist eemaldumiseni.

Autor jõudis järelduseni, et sportimine on tähtis noorte arengukeskkond, mille kvaliteet lisaks treeningu sisule oleneb ka suhetest, suhtlemisest ja osalusvõimalustest.

Tiia Sinijärv vaatles kasvatajate hinnangute kaudu raske ja sügava puudega laste autonoomiat asenduskodudes.

Enesehinnang väljendub asenduskodu argielus vahetute suhete, eelkõige lapse ja täiskasvanute suhte kaudu. See eeldab, et täiskasvanu on last tundma õppinud. Kasvatajad seostavad autonoomiat peamiselt inimese suutlikkuse, iseseisvuse, ratsionaalsuse, sõltumatuse ja tulevikuväljavaadetega. Sellisest tulenevalt seatakse puuetega laste autonoomia sageli ka kahtluse alla ja seda võidakse pidada piiratuks või isegi ebavajalikuks.

Autonoomiat seostatakse pigem nende puuetega lastega, kelles nähakse suuremat võimet mõista olukordi, kelle mõtlemine on ratsionaalsem ja kes kujundavad eelistusi ning tegutsevad iseseisvamalt. See tähendab laste jaoks piiratud valikuid argitegevuses, nagu söömine, joomine, osaliselt ka õues käimine, riietuse ja tegevuse valik, samuti vähem kaasatust kodutöödesse ja väljasõitudesse.

Süsteemse korralduse asemel oleneb autonoomia toetamine kohalikest tavadest ja tõlgendustest.

Lapse autonoomia väljendumist mõjutab ka tema pere ja võrgustik, kes võib jagada teadmisi lapse kohta. Autonoomia tagamist mõjutab laiemalt ka asenduskodu juhtide ja eestkostjate tegevus. Näiteks kui eestkostja kontakt lapse ja tema eest hoolitsevate täiskasvanutega on vähene, siis võivad otsused lapse elu kohta põhineda kaudsetel teadmistel. See, kui asenduskodu juhtkond jätab igapäevase tegutsemisviisi kujundamise kasvatajate ülesandeks, võimaldab neil töötada paindlikult, kuid toob vahel kaasa ka ebakindlust ja üksi jäämist.

Kasvatajate arvates suhtutakse ühiskonnas puuetega lastesse valdavalt negatiivselt, riigi ja õigusaktidega tagatud võimalused aga jäävad kaugeks. Poliitika ja igapäevatöö lõhe võib süvendada ebavõrdsust, sest süsteemse korralduse asemel oleneb autonoomia toetamine kohalikest tavadest ja tõlgendustest.

Evelina Seppenen vaatles eraldi tuge vajavate noortena õpilasi, kes on jäänud klassikursust kordama.

Teooria järgi kaasneb psühholoogilisest aspektist iga kordamisaastaga tõenäosus, et õpilase sisemine õpihuvi asendub välise põhjuslikkusega: õpilane ei taju enam kontrolli oma edasijõudmise üle, vaid suhestub õppimisega süsteemse sunni kaudu (Deci ja Ryan 2000). Klassikursuse kordamise mõju nähakse kirjanduses vastuolulisena. Positiivne mõju on üldiselt lühiajaline, pikaajalised tagajärjed aga valdavalt negatiivsed, väljendudes enesetõhususe languses, mis omakorda võib viia motivatsioonipuuduse ja haridustee katkestamiseni.

Uuringu põhjal tuleks liikuda karistuskeskselt mudelilt isikukesksele toetusele.

Klassikursuse kordamine praegusel kujul on pigem administratiivne vältimatus kui õpilase arengut toetav meede. Tugispetsialistide suur töökoormus ja läbipõlemine takistavad individuaalse toe pakkumist. Praegu puudub koolides spetsiaalselt klassikursuse kordajatele mõeldud ühtne tugimudel. Kasutatakse samu meetmed nagu teiste õpilastega (lisatunnid, õpiabi), kuid õppemeetodite sisulise muutmiseta on lihtsalt ajapikendus sageli ebaefektiivne.

Uuringu põhjal tuleks liikuda karistuskeskselt mudelilt isikukesksele toetusele. Vaja on intensiivset järeleaitamist sotsiaalseid sidemeid lõhkumata. Kasutada tuleks loovaid meetodeid, näiteks saaks kaasata kordaja assistendina, et taastada õpilase kompetentsuse ja kuuluvuse tunne. Süsteemi tõhustamiseks on vaja riiklikku rahastamist, spetsialistide lisajõudu ja üleminekut toetavat strateegiat.

Evelin Sennett keskendus autistlike laste toetamisele kooliteel.

Vanemad kogevad tuge tähenduslikuna siis, kui see on lapse vajadustega seotud, järjepidev ja toimib igapäevases koolielus. Vanemate kogemuse põhjal põimuvad emotsionaalne, informatiivne ja praktiline tugi. Puudulik ja ebaühtne tugi ühes valdkonnas vähendab ka teiste mõju. Lisaks toovad vanemad välja, et formaalne tugi erineb sageli tegeliku toe kogemusest, sest puudulik info, katkendlik koostöö ja ebaselge vastutus võivad suurendada vanema vajadust ise tuge koordineerida.

Tähtis on vanemat kuulda võtta, sest tema kogemus võimaldab nähtavale tuua lapse raskusi.

Vanema kogemus on oluline teadmiste allikas autistliku lapse koolikogemuse mõistmisel. Autistlik laps võib koolis pingutada, kohaneda või raskusi varjata, kuid koolipäeva mõju võib avalduda kodus väsimuse, ärevuse, sulgumise või ülekoormusreaktsioonina. Seetõttu on tähtis vanemat kuulda võtta, sest tema kogemus võimaldab nähtavale tuua lapse raskusi, mis koolis ei pruugi avalduda, ning aidata mõista, kas kooli tugi vastab lapse vajadustele.

Autistliku lapse toetamine koolis eeldab paremat koostööd kooli, kodu ja tugivõrgustiku vahel. Tähtsad on selge vastutus, kindel kontaktisik, info arusaadav liikumine ja kokkulepetest kinni pidamine. Vanema kirjeldused lapse ülekoormuse kohta võivad olla koolile oluline info, mis aitab lapse vajadusi täpsustada ja hinnata, kas kohandused ja tugimeetmed toetavad last koolipäeva jooksul.

Agnes Veldemann käsitles suhtlemisabivahendite tähtsust kõne ja intellektipuudega lapsele.

Täiskasvanud toetavad kõne- ja intellektipuudega lapse eneseväljendust eelkõige siis, kui nad kasutavad lapsele sobivaid suhtlemisabivahendeid iga päev. Abivahendid annavad lapsele võimaluse suhelda ja osaleda, laps saab väljendada põhivajadusi ja soove, teha valikuid, algatada suhtlust ning osaleda tegevuses. Kui suhtlusabivahend on lapse jaoks iga päev suhtluse loomulik osa, toetab see tema osalemist nii kodus, hoolekandeasutuses kui ka vaba aja tegevuses.

Hoolekandeasutuses aitab abivahendite kasutamisele kaasa toetav töökorraldus, väljaõpe ja kolleegide ühine tegevus.

Täiskasvanu saab last saab toetada sellega, et hoiab abivahendi lapse jaoks nähtaval ja kättesaadaval, kasutab seda iga päev, julgustab ja motiveerib ning kohandab vahendeid vastavalt lapse vajadustele. Hoolekandeasutuses aitab abivahendite kasutamisele kaasa toetav töökorraldus, väljaõpe ja kolleegide ühine tegevus. Suhtlusabivahend toetab kõne- ja intellektipuudega lapse osalusõigust siis, kui suhtlemisviis sobib lapsele, täiskasvanud kasutavad seda teadlikult ning süsteem lapse ümber toetab abivahendi järjepidevat kasutamist eri keskkondades. 

Lapse osalus oleneb peale abivahendi ka sellest, kas kodu, hoolekandeasutus, haridusasutus ja riiklik järjepidev tugi tagavad tegeliku suhtlemisvõimaluse ja seega ka aktiivse osalemise igapäevaelus.

Laste ja noorte osalust ning kaasamist käsitlenud töödest selgub, et osalust on vaja teadlikult arendada. Seda, kas laps ja noor saavad sisuliselt osaleda ja kogeda eduelumusi, mõjutavad näiteks täiskasvanute hoiakud ja avatus, koostöö ning suures osas ka keskkond, abivahendid, nende kohandamine ja teadlik rakendamine.

Kool kui sotsiaalse toe keskkond

Mitmes laste ja noortega seotud töös analüüsiti kooli kui haridusasutuse ülesannete kõrval seda, kuidas õppeasutus tuleb toime keerukate psühhosotsiaalsete olukordadega.

Cätin Reimann uuris suitsiidimõtetega noorte toetamist kooli tugispetsialistide hinnangute alusel.

Eesti koolide tugispetsialistid on suitsiidiennetuses väravavahid, ehkki neil tuleb oma ülesandeid täita süsteemse toeta. Suitsiidimõtetega noore märkamine põhineb usalduslikul suhtel ja toetub pigem isiklikule kogemusele ning intuitsioonile kui ühtsete juhistele. Noored otsivad ise abi harva, sest neid hoiavad tagasi hirm eelarvamuste ees, umbusk süsteemi vastu ja oskamatus oma seisundit hinnata. Noore seisundit hinnatakse peamiselt intuitsiooni alusel. Koostatakse ka kriisiplaane, kuid tugispetsialistide arvates neid tegelikult ei rakendata. Suitsiidimõtetega noori toetatakse üldsõnaliste tegevusjuhiste alusel, kuid vaja oleks välja töötada selleks kindel kord. Võrgustikutöö toimub inimeste, mitte süsteemi toel.

Noored otsivad ise abi harva, sest neid hoiavad tagasi hirm eelarvamuste ees, umbusk süsteemi vastu ja oskamatus oma seisundit hinnata.

Toodi välja, et kooliõe potentsiaal on alakasutatud ning et lapsevanem on hädavajalik, kuid varieeruva valmisolekuga partner. Infovahetus väljaspool kooli on ühesuunaline, tervishoiuteenuste järjekorrad ja spetsialistide sage vahetumine takistavad järjepidevust.

Muret teevad täitmata ametikohad tugimeeskonnas, tugispetsialistide ülekoormus ja piirkondliku ebavõrdsus teenuste kättesaadavuses, mis sunnib ennetustöö asemel tegelema tagajärgedega. Tugispetsialistid jäävad pärast raskeid juhtumeid sageli üksi, supervisioon ja juhtumijärgne analüüs on süsteemselt korraldamata. Leiti, et valdkondlik koostöö vajab isiklikel suhetel toimivate kokkulepete asemel struktuurset lahendust.

Victoria Riisenberg uuris psühhiaatriliselt ravilt naasva õpilase toetamist, mis on koolile suur proovikivi.

Uuringus osalenud koolides soovitakse ja ollakse valmis õpilasi toetama ning kasutatakse paindlikke ja õpilase vajadustest lähtuvaid meetmeid. Sageli aga rakendatakse neid vaid juhtumipõhiselt, mis takistab tervikliku ja järjepideva tugiprotsessi kujunemist. Haiglaravilt naasva õpilase toetamisel osalevad juhtkond, õpetajad ja tugispetsialistid. Vahel aga jääb arusaamatuks, millised on igaühe ülesanded ja kes koordineerib õpilase toetamist. Vastutus võib hajuda ja toe järjepidevus kannatab.

Oluline on toetada õpilase emotsionaalset turvatunnet.

Õpilase toetamisel on olulised koolitöötajate hoiakud ja valmisolek kujundada õpilase ja perega toetav ning usalduslik suhe. Õpilast saaks toetada näiteks õppekoormuse vähendamise, tähtaegade muutmise, individuaalse või veebiõppe võimaldamise ning järkjärgulise kooli naasmisega. Vajaduse korral kohandatakse tingimusi ka enne ametliku otsuse saamist, et kiiresti reageerida õpilase muutuvatele vajadustele.

Lisaks õppetöö kohandamisele peetakse oluliseks toetada õpilase emotsionaalset turvatunnet: püütakse luua usalduslikke suhteid, võimaldada õpilasele kontakte turvaliste täiskasvanutega ja tagada igakülgne eelarvamustevaba suhtumine.

Õpilase toetamist raskendab tugispetsialistide puudus ja suur töökoormus ning takistused info liikumisel. Eelkõige haridusvaldkonna ja tervishoiu vahel on koostöö puudulik. Eriti tuleb see esile pärast ravi järeltoe korraldamisel, kus jääb ebaselgeks, mille eest vastutab kool ja mille eest tervishoiusüsteem.

Uuringu tulemused näitasid, et koolid vajavad selgemat raamistikku, mis aitaks toetamist paremini koordineerida, säilitades samal ajal võimaluse paindlikult arvestada õpilase vajaduste ja taastumisega.

Anu Eesmaa keskendus õpilaskodu töötajate kogemustele ja arusaamadele psüühilise erivajadusega õpilaste toetamisel.

Õpilaste sotsiaalsed oskused kujunevad argiolukordades ja suhetes. Psüühilise erivajadusega noorte sotsiaalseid oskusi arendatakse õpilaskodus eelkõige igapäevaelu tegevuse kaudu, mis hõlmab korduvat suhtlust, rühmatööd, üks-ühele kontakti ja ühistegevust. Nii saavad noored harjutada eneseregulatsiooni, suhtlemist, koostööd ja sotsiaalsete normide järgimist. Nende oskuste kujunemist mõjutavad ka keskkond, õpilaskodu töötajate ametikohustuste mõtestamine, töökorraldus ja asutuste koostöö.

Psüühilise erivajadusega noorte sotsiaalseid oskusi arendatakse õpilaskodus eelkõige igapäevaelu tegevuse kaudu.

Õpilasi toetavad turvalised ja usalduslikud suhted, aktiivse osalemise võimalus, mitmekesine tegevus, koostöö ja eneseanalüüs. Piire seavad eelkõige töötajate nappus, raha- ja ajapuudus, töökorraldus, tegevusvõimaluste vähesus, ebaselged ametikohustused ning puuduv tugi keerukates olukordades, nagu enesevigastamise või suitsiidiriski ilmnemise juhtumid.

Uuringu autor soovitab õpilaskodu töö korraldada nii, et töötajatel oleks võimalik noortega regulaarselt isiklikult vestelda. Individuaalse kontakti tekkimiseks aga peab olema aega ja võimalusi. Tähtis on pidevalt koguda ja jagada töötajate endi leitud toimivaid lahendusi, mida võiks organisatsioonis rohkem kasutada.

Kõnealused tööd näitavad, et kool on rohkem kui üksnes õppeasutus. Kool on järjest rohkem ka vaimse tervise ja sotsiaalse toe keskkond, mille toimimine oleneb teadlikust individuaalsest tööst noortega, meeskonnatööst ja valdkondade koostööst.

Pere, vanemlus ja toimetulek

Mitmes töös vaadeldi ka peret kui lapse peamist arengukeskkonda ja vanemate heaolu.

Karin Malmberg uuris isa rolli pärast lapse sündi, et mõista, kuidas esimest korda isaks saanud mehed mõtestavad elumuutust, paarisuhte ümberkujunemist ja oma vaimset heaolu lapse esimesel eluaastal.

Uue pereliikme sünd kujundab ümber meeste identiteedi, vastutuse ja igapäevaelu, tuues kaasa seniste väärtuste, ajakasutuse, töö, paarisuhte ja iseendast arusaamise ümberhindamise. Olulisemaks muutusid lapse turvalisus, pere heaolu ja soov olla lapse ning partneri jaoks olemas. Isadus muutub tähenduslikuks eelkõige praktilise kogemuse, lapsega koos olemise ja igapäevase vastutuse kaudu.

Esimest korda isaks saanud vajavad üldise ettevalmistuse kõrval ka eraldi isadele suunatud infot ja tuge, et toime tulla praktiliste küsimustega.

Meeste ootused isadusele kujunevad sageli kultuuritausta, teiste vanemate kogemuslugude, sotsiaalmeedia ja lastega varasema kokkupuute kaudu. Need annavad vaid osalise ettekujutuse, mida tähendab lapse eest iga päev vastutada. Isadus muutub reaalseks alles pärast lapse sündi ja tema eest iga päev hoolitsedes.

Isaks saamisega on tugevalt seotud ka paarisuhe: väheneb spontaansus ja suureneb vajadus kokkulepete ning vastastikuse mõistmise järele. Suhte hoidmine nõuab teadlikumat tähelepanu, kuid sellele vaatamata tugevneb pereks olemise ja kuuluvustunne. Isadus on ka vaimselt mitmekülgne kogemus: rõõm, tähenduslikkus ja lähedus lapsega avalduvad koos väsimuse, ebakindluse ning suurema vastutusega.

Töö näitab, et esimest korda isaks saanud on iseseisvad lapsevanemad, kellel on oma kohanemisprotsess, küsimused ja hirmud. Nad toetavad lapse ema ja tagavad pere majandusliku turvalisuse, kuid vajavad üldise ettevalmistuse kõrval ka eraldi isadele suunatud infot ja tuge, et toime tulla igapäevaelus esilekerkivate praktiliste küsimustega.

Katre Pinnär uuris intensiivse vanemluse hoiakute levikut Eestis ja selle seoseid vastajate subjektiivse heaolu ning sündimusega.

Intensiivne vanemlus on kasvatusideoloogia ja praktika, mille kohaselt vanemat nähakse lapse arengu ja tuleviku kujundamisel keskse ning määrava jõuna. Vanemad on pidevalt kaasatud lapse igapäevaellu, pühendades aega, energiat ja vahendeid lapse füüsiliseks, emotsionaalseks ning kognitiivseks arenguks. (Faircloth 2014b; Hays, 1996). Autori uuringust selgus, et intensiivse vanemlus on Eestis laialt levinud. Paljudele on normiks kujunenud lapse arengu aktiivne stimuleerimine, seevastu lapsekesksus ja vanemluspinge pälvivad vähem tähelepanu.

Tähtis on parandada vanemluspinge leevendamise ja vaimse tervise toe kättesaadavust eeskätt väikelaste vanematele ning sotsiaal-majandusliku toimetuleku raskustega peredele.

Intensiivne vanemlus on tugevalt seotud vastajate tausta ja rahalise võimekusega. Kõrgharidusega vanemad väärtustavad enam lapse arengu stimuleerimist, kuid on vähem lapsekesksed ja kogevad vähem vanemluspinget, võrreldes madalama haridustasemega vastajatega. Mehed on lapsekesksemad, kuid naised kogevad suuremat vanemluspinget. Kõige tugevamalt tajusid vanemluspinget kuni kaheaastaste laste vanemad, vanemapuhkusel olijad, madalama haridustasemega ja majanduslikes raskustes vastajad. Tugev on seos sotsiaalmeedia tarbimisega: üle nelja tunni päevas sotsiaalmeediat kasutavad vastajad tajuvad märgatavalt suuremat vanemluspinget.

Vanemluspinge ja lapsekesksus oma heaolu arvel mõjutab negatiivselt vanemate üldist rahulolu elu ja paarissuhetega ning tervise enesehinnangut. Ka seostub see suurema vaimse tervise riskiga (ärevuse ja depressiooni sümptomid). Seevastu lapse arengu stimuleerimine ei pärsi üldist eluga rahulolu.

Tähtis on parandada vanemluspinge leevendamise ja vaimse tervise toe kättesaadavust eeskätt väikelaste vanematele ning sotsiaal-majandusliku toimetuleku raskustega peredele. Sündimuse soodustamiseks ja perede pinge vähendamiseks on oluline keskenduda vanemlusega seotud hoiakute ning ühiskondlike ootuste teadvustamisele ja muutmisele. Oluline on ka vanemlusharidus, mis aitaks lisaks praktilistele oskustele normaliseerida „piisavalt head vanemlust“ ja vähendada sotsiaalsest survest tulenevat süütunnet.

Piret Juht uuris Saaremaa valla lapsevanemate kogemusi vanemluse toetamise teenuste ja toetuste saamisel.

Enamasti tekib vanematel abivajadus lapse ja pere olulistes üleminekuetappides: lapse sünni, haridussüsteemi sisenemise, lahutuse või lapsel erivajaduse ilmnemise korral. Just siis väheneb enesetõhusus ja võime ise toime tulla. Vanemlusprogrammid aitavad kujundada teadlikumat ja lapsekesksemat tegutsemist ning toetavad positiivsete kasvatusvõtete omaksvõttu.

Lapsevanemad peavad oluliseks usalduslikku ja partnerlusel põhinevat suhet spetsialistiga.

Kitsaskohtadena toodi välja pikad ooteajad programmi pääsemiseks, ebapiisav eelinfo, järeltoetuse puudumine ja mõlema vanema vähene kaasatus, mis vähendasid teenuste tegelikku mõju. Oluliseks peetakse usalduslikku ja partnerlusel põhinevat suhet spetsialistiga. Vanemad, kes kogevad toetavat ja võrdset suhtlust, tunnevad end pädevamatena ning on valmis muutusteks. Hinnanguline ja käskiv suhtlus, eriti haridusasutustes, vähendab vanemate enesekindlust ja koostöövalmidust.

Tugiisikut peetakse väga vajalikuks, kuid liigne sõltuvus temast võib vähendada vanema initsiatiivi ja toimetulekut. Emotsionaalset ja praktilist tuge pakub lähivõrgustik, seevastu laiemas kogukonnas ja sotsiaalmeedias põrkutakse sageli eelarvamustega. Saaremaa väikeses kogukonnas on abi otsimisega kaasnev häbi ja hirm avaliku hukkamõistu ees tõsised takistused. Lapsevanemad ootavad ennetavaid, ühendavaid ja eelarvamustevabu kogukonnaüritusi.

Lõpetuseks

Tutvustatud magistritööd käsitlevad väga erinevaid sihtrühmi ja probleeme lastekaitsetöötajate tööheaolust ja lapse õigustest kuni koolikeskkonna, vanemluse, inimkaubanduse ennetamise ja palliatiivravini. Sellest hoolimata joonistuvad töödest välja ühised arengusuunad. Kõige selgemalt toodi välja süsteemse käsitluse vajadus. Keerukate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ei piisa üksikute spetsialistide asjatundlikkusest ja eraldi teenustest – vaja on terviklikku, järjepidevat tuge ning koordineeritud koostööd.

Teise olulise suunana rõhutatakse teenuste kasutajate ehk laste, noorte ja perede aktiivset osalust. See tähendab nii võimalust oma arvamust avaldada kui ka seda, et lapse ja pere kogemusi ka päriselt arvestatakse nii igapäevases töös kui ka teenuste ja poliitika kujundamisel. 

Keerukate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ei piisa üksikute spetsialistide asjatundlikkusest ja eraldi teenustest – vaja on terviklikku, järjepidevat tuge ning koordineeritud koostööd.

Sotsiaaltöö liigub üha enam eri valdkondade koostöö poole. Haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna sidumine, samuti kogukonna ja lähedaste kaasamine on muutumas kvaliteetse abi loomulikuks osaks.

Tallinna ülikooli 2026. aasta magistritööd annavad hea ülevaate, millised küsimused on Eesti sotsiaaltöös ja lastekaitses praegu aktuaalsed. Need uurimused rikastavad teadust ja näitavad ka praktilisi mõtteid teenuste arendamiseks, spetsialistide toetamiseks ning laste, noorte ja perede heaolu paremaks tagamiseks. Magistritööd kinnitavad, et sotsiaaltöö areng eeldab uute teenuste väljatöötamise ja pakkumise kõrval valmisolekut õppida praktikast, märgata süsteemseid kitsaskohti ning kujundada lahendusi, mis toetavad nii spetsialiste kui ka inimesi, kelle heaolu nimel nad töötavad.

Nii siin artiklis tutvustatud kui ka teiste magistritööde terviktekstidega saab tutvuda Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu digiraamatukogu www.etera.ee vahendusel.

Viidatud allikad

Archer, J. (2000). Sex differences in aggression between heterosexual partners: A meta-analytic review. Psychological Bulletin, 126(5), 651–680. https://doi.org/10.1037/0033 2909.126.5.651

Deci, E. L., Ryan, R. M. (2000). The "what" and "why" of goal pursuits: Human needs and the self-determination of behavior. Psychological Inquiry, 11(4)

Faircloth, C. (2014). Intensive parenting and the expansion of parenting. Teoses: Lee, E., Bristow, J., Faircloth, C., Macvarish, J. (toim.) Parenting culture studies, 25–50. Palgrave Macmillan.

Hays, S. (1996). The Cultural Contradictions of Motherhood. Yale University Press.

Langhinrichsen-Rohling, J., Misra, T. A., Selwyn, C., Rohling, M. L. (2012). Rates of bidirectional versus unidirectional intimate partner violence across samples, sexual orientations, and race/ethnicities: A comprehensive review. Partner Abuse, 3(2), 199–230. https://doi.org/10.1891/1946-6560.3.2.199 

Lysova, A., Hanson, K., Mackay, J. (2025). Bidirectional and unidirectional intimate partner violence: A comprehensive review. Partner Abuse, 16 (1), 30–58. https://doi.org/10.1891/PA-2024-0039 

Tervise arengu instituut. (2024). Programm VALIK: Ennetustegevused Eestis. https://tai.ee/et/node/14376 

Vaher, M. (2025). Programmi Valik klientide rahulolu uuring.