Naiste tugikeskusesse pöördujate turvatunde tagamisel ei saa teha kompromisse

Täna, 17. veebruaril Delfis ilmunud artiklit „Tallinna naiste tugikeskus sai riigilt trahvi, mis seab teenuse jätkumise küsimärgi alla“ kommenteerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi vägivallaohvrite teenuste juht Anne Klaar.

Kõigepealt rõhutan, et ükski naine Eestis ei jää abita. Meil on naiste tugikeskuste võrgustik üle riigi ja Tallinna juhtum puudutab üht konkreetset teenuseosutajat ning üht majutuspinda. Artiklis kirjeldatud majutus ei ole ainus naiste varjupaik: abi ja turvaline majutus on jätkuvalt kättesaadavad ka teistes kohtades.

Naiste tugikeskustel on perevägivalla ohvrite abistamisel ülitähtis roll. Nende eestvõtmisel on elu kõige raskematel hetkedel abi saanud kümned tuhanded ohvrid üle Eesti. Meie koostöö naiste tugikeskustega on igapäevane, me hindame ja usaldame nende kogemust.

Nüüdne juhtum Tallinna Naiste Tugikeskusega on justkui tilk tõrva, mis peab leidma hea lahenduse. On selge, et naiste tugikeskusesse pöörduvate klientide turvatunde tagamisel ei saa teha kompromisse. Naine, ja sageli ka temaga koos olev laps või lapsed peavad tundma, et nad on jõudnud kohta, kus neid mõistetakse ilma küsimusteta, nende põhivajadused on esikohal ning nende andmed on hoitud. Siin ei tohi saada määravaks pöörduja rahvus või mõni muu diskrimineeriv põhjus. Turvatunnet loob nii vastuvõtja teadlik ja hooliv käitumine kui ka keskkond ise: tugikeskus peab olema puhas, hubane ja ohutu, ilma lastele ohtlike esemete või aineteta. Kuigi rahastust võiks alati olla rohkem, peab esmavajadus olema igal juhul kaetud.

Sotsiaalkindlustusamet tunnistab oma vastutust tagada, et riigi rahastatavad ja koordineeritavad teenused vastaksid kehtestatud nõuetele ning et klientide kogemus oleks turvaline, väärikas ja toetav. Oleme nõudlikud mitte ainult partnerite, vaid ka oma teenistujate suhtes, et iga kontakt oleks toetav. Artiklis kirjeldatud juhtumite puhul ei olnud see paraku tagatud.

Teenuse osutaja peab tagama turvalise ajutise majutuse, mis on võimalikult kodusarnane, ja kasutama ajutise turvalise majutuse pakkumiseks inimväärikust ja traumeerivast sündmusest taastumist toetavaid ruume. Rahalised piirangud on mõistetavad, kuid need ei vabasta kohustusest pakkuda klientidele turvalist ja väärikat keskkonda, mis toetab taastumist ja turvatunde kujunemist. Koduse ja igapäevaeluks sobiva keskkonna loomine ei nõua alati suuri kulutusi – seda on võimalik teha ka piiratud eelarvega, lihtsalt kodu korras hoides.

Teadaolevalt on kõnealune korter, kus varjupaiga teenust pakutakse, olnud tugikeskuse käsutuses vähemalt 2023. aastast ning seega oli teenuse osutajal piisavalt aega ruumide kujundamiseks ja kohandamiseks vastavalt teenuse olemusele ja vajadustele.

Sotsiaalkindlustusameti järelevalve tegi teenuseosutajale samasisulise tähelepaneku juba septembris 2019. Toona külastati küll teises asukohas olevat korterit, aga tähelepanu juhiti just hubase õhkkonda loomisele, lisades vaipu, lampe, vajalikke mööbliesemeid ja kindlasti likvideerida vedelevad juhtmed. Eeldame, et teenuseosutajad jälgivad, et tehtud soovitusi järgitaks kõigis teenuseosutamise kohtades.

Sotsiaalkindlustusamet ei määra leppetrahvi kergekäeliselt. Selleni viib olukord, kui teenuseosutaja ei soovi iseseisvalt lahendada probleeme, millele on tema tähelepanu juhitud korduvalt. Leppetrahv ei ole eesmärk omaette: meile on kõige olulisem, et rikkumised edaspidi ei korduks.

Lükkan ümber artiklis esitatud väite, nagu oleks sotsiaalkindlustusamet heitnud ette, et tugikeskus võtab vastu „liiga palju eri kategooria ohvreid“ ja et abi peaks piirduma üksnes füüsilise lähisuhtevägivalla eest põgenevate naistega. See ei vasta tõele. Turvaline majutus peab olema vajaduspõhiselt kättesaadav kõigi naistevastase vägivalla vormide korral. Me ei tohi jääda ootama füüsilise vägivalla toimumist: eesmärk on riske ennetada ja maandada. Ka vaimne ja majanduslik vägivald ning seksuaalvägivald võivad olla nii rängad, et taastumiseks on vaja vägivallatsejast eemaldumist ja turvalist keskkonda. Seetõttu tuleb majutuse vajadust hinnata juhtumipõhiselt, sõltumata vägivalla liigist.

Majutuse vajadust tuleb hinnata juhtumipõhiselt, lähtudes naise ja vajadusel temaga kaasas oleva lapse turvalisusest ning riskidest, mitte vägivalla liigist. Samas ei saa eeldada, et kogu oluline info jõuab tugikeskuseni ainult koostööpartneri kaudu või et kannatanu suudab selle ise kohe terviklikult esitada. Teenuse osutaja ülesanne on abivajadus aktiivselt ja professionaalselt välja selgitada, riske hinnata ning vajadusel küsida täpsustavaid küsimusi ja lisainfot. Tugikeskus peab suutma eristada naistevastast vägivalda paarisuhtekonfliktist ja muudest probleemidest.

Sotsiaalkindlustusamet seisab järjekindlalt naistevastase vägivalla ohvrite eest. Ohvrite tagasiside on teenuse arendamisel oluline ning me võtame seda aktiivselt arvesse. Teeme iga päev tööd, et teenus oleks kvaliteetne ja arvestaks ohvrite tagasisidega.

Reedel, 13. veebruaril alustasime politseilt ja kliendilt laekunud uute kaebuste peale Tallinna Naiste Tugikeskuse üle uut lepingu täitmise kontrolli.

Taustainfo

20. oktoobril 2025 pöördus sotsiaalkindlustusameti poole President Kaljulaidi Fond, kes edastas meile teabe (mitte kaebuse) Tallinna Naiste Tugikeskuse majutus- ja elamistingimuste ning teenuse kvaliteedi võimalike puuduste kohta, lähtudes murest ühe konkreetse kannatanu heaolu pärast.

20. oktoobril 2025 President Kaljulaidi Fondilt saabunud teave:

• majutuskohas kirjeldati väga halbu elutingimusi (räpasus, prussakad, katkised voodid, määrdunud voodiriided, rippuvad juhtmed jms).
• naine ja laps tundsid end majutusel ebaturvaliselt ning tugikeskuse töötaja majutusele vastuvõtt, edasine suhtlus ja juhendamine ei olnud traumateadlik ning ei lähtunud psühhosotsiaalse nõustamise põhimõtetest.
• naisele anti teada, et ka esmase toidu olemasolu tuleb ise tagada, puudusid pesemisvahendid ja WC paber, rätikud, madratsid ja tekid olid määrdunud.
• tugikeskuse töötaja ei hinnanud kliendi ja lapse olukorda ega riske, turvalisuse plaani ei koostatud.
• naise sõnul keskendus vestlus peamiselt kodukorra ja keeldude tutvustamisele, ei arvestatud nende traumeeritud olukorraga ning laps jäi tähelepanuta ning töötaja suhtlus ei tekitanud turvatunnet.

Edastatud infot kontrolliti mitmest allikast, esmalt kliendi enda ning President Kaljulaidi Fondi Vägivallavabaks liikmesorganisatsiooni esindaja pöördumisest. Sotsiaalkindlustusameti esindaja käis olukorda kohapeal kontrollimas. Kontrolli tulemusena selgus, et majutusruumid vajavad uuendamist ning mitmed detailid mõjutavad turvatunnet, privaatsust ja keskkonna hubasust (nt tuvastati lahtine elektripistik, juhtmed vedelesid lahtiselt, toad olid korratud, laest koorus värv, seintes olid augud, vannitoa kraanikausi all lahtiselt kodukeemia, torud olid nähtaval, WC oli eraldatud üksnes kardinaga; parasiite paikvaatluse ajal ei märgatud).

Eelkirjeldatud olukorrale lisaks on naiste tugikeskuses esinenud alljärgnevad mured, mis kogumina viisid leppetrahvi esitamiseni.

• Traumateadlikkuse põhimõtete ebapiisav rakendamine teenuse osutamisel.
• Andmekaitsealane rikkumine Tallinna Naiste Tugikeskuse juhatuse liikme poolt seoses ohvri isikuandmete avaldamisega kolmandatele isikutele. Teenuse osutaja juhatuse liige edastas telefoni teel kolmandale isikule kliendi ja tema alaealise lapse eriliigilisi isikuandmeid. See seadis ohtu kannatanu privaatsuse ja turvatunde ning ei ole kooskõlas ohvriabiteenuse põhimõtetega.
• Seksuaalvägivalla ohvri vastuvõtmisest keeldumine.

Politsei- ja piirivalveametilt laekunud teate kohaselt keeldus Tallinna Naiste Tugikeskus teenusele võtmast naist, kes oli eelnevalt viibinud haiglas pärast võimalikku uimastamist ja seksuaalvägivalda. Tugikeskus põhjendas keeldumist sellega, et naine ei olnud põgenenud elukaaslase ega pereliikme eest ning oli varasemalt tarvitanud alkoholi ja narkootikume, soovitades suunata ta Suur-Sõjamäe kodutute varjupaika.

Naiste tugikeskuse teenus on mõeldud kõigile naistevastase vägivalla ohvritele. Kaks Politsei- ja Piirivalveameti ametnikku kinnitasid, et kannatanu oli tugikeskuse poole pöördumise ajal kaine ja adekvaatne. See info edastati ka tugikeskusele.

Määrasime Tallinna Naiste Tugikeskusele leppetrahvi andmekaitse rikkumise tõttu. Teenuse osutaja juhatuse liige edastas telefoni teel kolmandale isikule kliendi ja tema alaealise lapse eriliigilisi isikuandmeid, mis seadis ohtu kannatanu privaatsuse ja turvatunde. Selline rikkumine ei ole kooskõlas ohvriabiteenuse põhimõtetega.

Lepingu alusel on võimalik määrata leppetrahv kuni 20% lepingu maksumusest, kuid Sotsiaalkindlustusamet pidas antud juhul proportsionaalseks 0,5% lepingu maksumusest.

Lepingu kogumaksumus on 372 600 eurot, leppetrahvi suurus on 1 863 eurot. Leppetrahv ei ole hetkel jõustunud, kuna Tallinna naiste tugikeskus on otsuse suhtes esitanud vaide, mis on menetluses.

Ülevaade naiste tugikeskuste rahastamisest alates 2019. aastast

Tabelis on summad, mis on kõigile sotsiaalkindlustusameti lepingupartnerist tugikeskustele konkreetsel aastal välja makstud. Alates 2023. aasta lõpust on uuel hankeperioodil lepingute kogumaht 1 074 072 eurot aastas, kuid võimaluse korral oleme toetanud tugikeskusi ka lisarahaga. Lisaks alltoodud summadele oleme toetanud naiste tugikeskusi koolituste, supervisioonide ja 2025. aastal ka õppereisi ning IT-vahenditega.