Tiina Tambaum
Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži lektor, Eesti demograafia keskuse teadur
foto: Kaupo Kikkas
Vabatahtlike huviliste sisuline kaasaaitamine teadusuuringute elluviimisele algas loodusteaduste valdkonnas. Tänapäeval peetakse seda asjakohaseks ja tarvilikuks ka sotsiaaluuringutes, sh rahvatervishoiu, haridusteaduse, kogukonnatöö ja sotsiaaltöö valdkonnas. Ajakiri Sotsiaaltöö on samuti avaldanud artikleid uurimustest, mis on tehtud koostöös kogemusekspertidega (Narusson 2024; Kass ja Narusson 2024). Veenmaks lugejat, et amatööride kaasamine uuringute kaastegijatena on vajalik ja usaldusväärne käsitlus uue teadmuse ja sekkumismudelite loomes, teen kõigepealt lühikese sissevaate ajalukku.
Kodanikuteadusest kogukonnateaduseks
Kodanikuteadus (ingl citizen science) hakkas arenema kolm sajandit tagasi. Inglise astronoom Edmund Halley, seesama, kelle järgi nimetati hiljem komeet, kutsus 1715. aastal inimesi ajakirja Philosophical Transactions kaudu üles aitama teda täieliku päikesevarjutuse jälgimisel. Vaatlejad kogu riigist saatsidki Halley’le oma ülestähendusi (Highfield 2015). Ka Ameerika Ühendriikide president, iseseisvusdeklaratsiooni „isa“ Thomas Jefferson (1743–1826) tegutses entusiastliku hobiteadlasena. President kandis igal pool kaasas termomeetrit ja tegi logiraamatusse sissekandeid ilma kohta. Tema alustas ka vabatahtlike ilmavaatlejate süsteemset värbamist, millest kujunes Ameerikas välja nüüdne riiklik ilmateenistus. (Svahn ja Karlsson 2022)
Teaduse professionaliseerumise alguses olid sellised asjaarmastajate hajutatud korrespondentpunktid ainus võimalus koguda andmeid suurtelt territooriumidelt. Lindude ja taimede vaatlused, mida juhtnööride järgi tegid tavalised inimesed, algasid 19. sajandi teisel poolel ja kestavad siiani.
Sotsiaalteadustesse jõudsid kodanikuteaduse põhimõtted 20. sajandi teisel poolel.
Kodanikuteaduse üks esimesi vorme oli andmekogumine vabatahtlike abil. Hiljem liigitati siia alla ka uurimisaluste massiline avalik kaasamine. Näiteks 1990. aastate keskel kasutasid Briti teadlased riiklikku televisiooni, raadiot ja ajalehti, et uurida, kuidas meediakanalites on võimalik valet tuvastada. Selles MegaLab testis osalesid kümned tuhanded ja tulemusi tutvustati koguni ajakirjas Nature (raadiokuulajad tuvastasid valet 73,4% juhtudel, ajalehelugejad 64,2% ja televaatajad 51,8% juhtudel). Internet on tohutult laiendanud katseisikute kaasamise võimalusi. Aastal 2010 korraldas ajakiri New Scientist ülemaailmse intelligentsustesti, kus osales umbes 110 000 inimest ja selle tulemused seadsid kahtluse alla kogu IQ idee (Highfield 2015).
Uuringutes, mida samuti on liigitatud kodanikuteaduseks, on ära kasutatud ka inimeste tehnilisi ressursse. Näiteks 40 aastat tagasi hakati teaduses kasutama inimeste arvutite jõudeoleku võimsust (nt seti@home raadioteleskoobi andmete maavälise intelligentsuse analüüs). Tänapäeval suurendatakse uuringute produktiivsust avatud lähtekoodiga arvutusvõimsuse abil. Tänu uutele odavatele tehnoloogiatele saab nüüd kodanikuteaduse projektides teha asjaarmastajale kättesaadavaks spetsiaalse uurimis- ja arendustöö instrumendid. Näiteks andis NASA ühele rühmale loa proovida aktiveerida 35 aastat vana satelliit. (Highfield 2015)
Ka vanemaealiste uurimis- ja arendustöös kiputakse tegema asju nende jaoks, mitte nendega koos.
Sotsiaalteadustesse jõudsid kodanikuteaduse põhimõtted 20. sajandi teisel poolel. Peab kohe ütlema, et siin ei peeta kaasuurimiseks uuringud, kus inimesed annavad uurimistöö käsutusse lihtsalt oma tehnilisi võimalusi. Üks sotsiaalvaldkonna projektide olulisi põhimõtteid kaasuurimisel on osalejate võimalus uuringus kaasa rääkida, uurimisprotsessi mõjutada ja ise nõnda areneda (UCL i.a.).
Teistes riikides korraldatud kaasavate uuringute head näited
Tänapäevase sotsiaalteadusliku kodanikuteaduse eelkäijaks peetakse kaasavat tegevusuuringut (ingl participatory action research, PAR), milles tavalised inimesed ei kogu ainult andmeid, vaid aitavad kaasa uuringu eri etappides. PAR-ist on välja arenenud spetsiifiline kogukonnapõhine kaasuuring (ingl community-based participatory research), kus vabatahtlikud kogukonnaliikmed osalevad küsimuste koostamisel ja sõnastuse lihvimisel, intervjueerimisel, uuringu tulemuste tõlgendamisel ja kogukondlike või ühiskondlike muutuste kavandamisel.
Näiteks uuriti Hollandi ühes hooldekodus võimalusi, kuidas leevendada kroonilist valu. On üsna loogiline, et sellist uurimistööd ei peaks tegema inimesed, kelle enda valukogemused piirduvad ühekordsete vigastustega. Nii olidki uuringusse vabatahtlikkuse alusel kaasatud hooldekodu elanikud, kes kannatasid kroonilise valu all. Kogemuseksperdid kaasuurijatena osalesid arendusuuringu kõigis etappides. Nad töötasid välja valu leevendamise mõttekad sekkumised, uurisid läbi kirjanduse ja ütlesid, mis sealt on toimiv, ning koostasid jaotusmaterjali. Nemad tulid ka välja arendusülesandega kirjeldada, kuidas jagada valu kohta infot lastelastele, mille nad siis ise ka teoks tegid. (Hoedl ja Zwakhalen 2026)
Suurbritannias Manchesteris uuriti, mida tähendab dementsusega täiskasvanute jaoks naabruskond. Anti välja ka graafilist ajakirja „Dementsus ja igapäevaelu“, mille numbrid said avaldamisküpseks Manchesteri ülikooli teadlaste, dementsusega inimeste ja nende hooldajate koostöös. Kaasuurijate ja -arendajate osalus ei piirdunud ainult sisuga, dementsusega inimesi kaasati ka ajakirja levitamisse. Osalejate põhimõte oli selge: „Mitte midagi meist ilma meieta“. (Campbell ja Clark 2023)
Kaasuurimise metoodikad rahvusvahelistes ja Eesti vanemaealiste uuringutes
Mina osalen praegu PAAR-Net COST võrgustiku töös, mis keskendub kaasuurimise arendamisele ja metoodikate levitamisele vanemaealiste uuringutes (ingl participatory approaches with older adults). Ka vanemaealiste uurimis- ja arendustöös kiputakse tegema asju nende jaoks, mitte nendega koos, ning eeldama ja interpreteerima asjaosalisi kaasamata. Iseäranis täbar on olukord digikeskkondade arendamisel, kuhu sihtgrupi esindajad ei jõua isegi mitte testimise etapiks. Ka selle, kuidas pakkuda vanemaealistele digiõpet, on väga sageli välja mõelnud keskealised digioskajad (Tambaum 2025; Kurmiste jt 2026; Joamets 2026). Mäletan, kuidas Rosemarie Kurz, enam kui 80-aastane naine Austriast, rääkis kolm aastat tagasi EURAG-i konverentsil oma osalemisest paaris Euroopa Liidu rahastusega arendusprojektis, kus tema on vanemaealiste ainus esindaja, kuigi eelarved ulatuvad miljonitesse ja projektis tehakse arendustööd vanemaealiste heaolu parandamiseks (Kurz 2023).
Kaasavad uuringud lähtuvad põhimõttest „Mitte midagi meist ilma meieta“.
PAAR-Net püüab ka oma võrgustiku igapäevatöösse kaasata vanemaid inimesi, kes pole kunagi teadusega tegelenud. Vananemise kogemuseksperdid käivad võrgustiku kohtumistel kohal, esitavad oma seisukohti, kommenteerivad teadlaste ettekandeid ja osalevad aruteludes. Käesoleva aasta juuni alguses osutas rootslane Stig (85) Corkis asjaolule, et peaaegu üldse ei ole uuringuid vähemalt 85-aastaste inimeste kohta. Charlotte (74) Austriast aga tõi välja mure põlvkondade dialoogi halva olukorra pärast: „Vanema inimesena soovin edendada põlvkondade dialoogi, anda edasi teadmisi ja väärtusi neid teistele peale surumata ning toetada õiglasi võimalusi kõigile, pidades silmas ka pikaajalist mõju.“
Tallinna ülikooli Haapsalu kolledžis on kaasuurimist proovitud nii uurimis- kui ka õppetöös. Eelmisel aastal kutsus magistrant Triinu Lillepärg töötukassa vähemalt 55-aastaseid töötajaid intervjueerijateks organisatsiooni easõbralikkuse uurimisel (Lillepärg, 2025). Mina olen kasutanud eri vanuses inimesi telefoniseltsi metoodika arendamisel ja analüüsinud vanema kaasuurija ning noore kaasuurija töö potentsiaali ja eripärasid. Muuhulgas näitasin, et nooremaid seltsipakkujaid võib olla vaja julgustada, et nad oleks valmis vestlema ka nendel teemadel, mis nende arvates võivad vestluspartnerile emotsionaalselt rasked olla. Vanem osaleja suutis eakaaslasega suheldes olla järjekindlam ja kindlameelsemalt toetada vestluskaaslase mõõdukat pingutust. Metoodika arendajana oli aga noorem kaasuurija julgem välja pakkuma uusi teemasid ja võtteid (Tambaum 2023).
Kogukonnaliikmete kaasamine kogukonna küsimuste uurimisse on veel vähe kasutatud võimalus.
Kahel aastal on Haapsalu kolledži õppekava „Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas“ magistrandid värvanud kogukonna digimentori kursusel vanemaealiste seast abilisi, kes on omakorda vestelnud eakaaslastega digioskuste sotsiaalsetest teguritest. Kaasuurijate tagasisidest on kõlama jäänud uhkus, et nad on aidanud kaasa õppe- ja uurimistööle ning olnud ühiskonnale kasulikud. Andmeid kogunud ja interpreteerinud kaasuurijad on välja toonud isiklikke avastusi, näiteks selle kohta, mida kõike tema naaber tegelikult nutitelefoniga teha oskab, või vastupidi: kui ettekujuteldamatu on inimese elu, kellel digioskusi ei ole ega ole ka lähedasi, kellele toetuda.
Kaasamist saab õppida sügisel algaval kursusel
Kogukonnaliikmete kaasamine kogukonna küsimuste uurimisse on veel vähe kasutatud võimalus. Kogukonnatöö peaks toetuma laiapõhjalistele andmetele, mille kaudu saavad kaasa rääkida aktiivsete kõrval ka passiivsed kogukonna liikmed, naiste kõrval ka mehed, keskealiste kõrval ka noored ja vanad. Kuidas kaasata vabatahtlikke uurijaid, kuidas nad ette valmistada, kuidas koos nendega andmeid koguda ja analüüsida ning tulemusi interpreteerida, milliste eetiliste ja andmekaitseküsimustega tegeleda – seda kõike saab sügisel tulla õppima kolmepäevasele täienduskoolitusele „Kogukonna arendajad – kuidas uuringuid läbi viia kaasates kogukonnaliikmeid amatööruurijatena?“.
Viidatud allikad
Campbell, S., Clark, A. (2023). Making graphic magazines with people living with dementia. Raamatus: Routledge International Handbook of Participatory Approaches in Ageing Research. Routledge. https://doi.org/10.4324/9781003254829-22
Highfield, R. (2015). Three centuries of citizen science. Science Mueseum, 6. märts
Hoedl, M., Zwakhalen, S. (2026). Pain in Care homes Interest Group. PaarNet veebiseminar „From the Global Observatory of Long Term Care (GOLTC)”.
Joamets, M. (2026). Digioskuste omandamist toetavad ja takistavad sotsiaalsed faktorid vanemaealistel. Magistritöö, Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž.
Kass, K., Narusson, D. (2024). Tähenduslikke kogukondlikke sidemeid otsimas. Vaimse tervise raskustega inimesed kaasuurijatena. Sotsiaaltöö, 4.
Kurmiste A., Norberg A. G., Padar E., Lee G. L., ... Raja, M. (2026). Perearstiabi digilahenduste kättesaadavus vanemaealistele. Mõttekoda Praxis.
Kurz, R. (2023). Ettekanne EURAG konverentsil „Healthy and unhealthy aging of the human brain/empowering aging population, increasing potential of healthy seniors and helping those in need“ 11. märtsil Prahas.
Lillepärg, T. (2025). Eesti Töötukassa kui easõbraliku organisatsiooni hindamine 55+ vanuses töötajate kaasosalusuuringu vormis. Magistritöö. Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž.
Narusson, D. (2024). Kogemusteadmised sotsiaaltöö kõrghariduses. Sotsiaaltöö, 1
Svahn, E., Karlsson, J. (2022). The roots of citizen science go far into history and the subject is topical again. pen Science, 7. detsember.
Tambaum, T. (2023). „We talked about years that I experienced as well!” – the role of age in the participatory design of phone befriending services in Estonia. Teoses: A. Urbaniak, A. Wanka (toim.) Routledge International Handbook of Participatory Approaches in Ageing Research. (185−198). Routledge. DOI: 10.4324/9781003254829-17
Tambaum, T. (2025). Smart Ageing and Innovation Ecosystems: Leveraging Technology, Research, and Design Thinking to Support Longevity and Ageing-in-Place. Intercontinental Alliance for Integrated Care (IAIC) conference „Beyond borders, beyond age – shaping tomorrow’s tapestry of integrated care“ 20.–21. novembril Singapuris. Singapur University of Social Sciences. DOI: 10.60518/etera/144
UCL (i.a) Principles for Citizen Science at UCL.
Loomise kuupäev: 30.06.2026
