Dementsusega pereliikmete lähedased kui süsteemi varjatud teenuseosutajad

Jane Ester
Miriam Lehari
Katre Pall
Mõttekoda Praxis

KOKKUVÕTE

Dementsuse üha laiem levik suurendab lähiaastatel oluliselt hooldus- ja abivajadust inimeste ning nii lähedaste kui ka tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koormust. 

Tutvustame Mõttekoja Praxis uuringut kodus elavate dementsusega inimeste ja nende lähedaste toimetulekust ning tugisüsteemi peamistest kitsaskohtadest. Tulemused näitavad, et dementsusega inimese hooldamise koormus langeb suuresti lähedastele, kes täidavad seda ülesannet oma tervise, tööelu ja sissetuleku arvelt. Diagnoosi ja vajaliku abini jõutakse sageli hilja, tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö on killustunud. Kohalikel omavalitsustel napib dementsusspetsiifilisi teadmisi, hindamisvahendeid, teenuseid ja ressursse, mistõttu sõltub abi kättesaadavus piiratud kohalikest võimalustest. 

Olukorra parandamiseks on esmalt vaja kujundada valdkonnaülene terviklik toetusteekond, mis ühendaks tervishoiu- ja sotsiaalteenused ning tagaks järjepideva juhtumikorralduse. Samuti tuleb suurendada koduteenuse ja päevahoiu kättesaadavust, pakkuda lähedastele puhkust ja nõustamist ning arendada dementsusesõbralikke kogukondlikke algatusi. 

Märksõnad

Dementsus (sündroom), hoolduskoormus, omastehooldus, toetusteekond, sotsiaalteenused

Dementsus on sündroom, millega kaasneb progresseeruv kognitiivsete võimete, sealhulgas mälu, mõtlemise ja keelelise võimekuse langus ning sellest tulenevad süvenevad toimetulekuraskused. Selle põhjused võivad olla erinevaid, neist levinuim on aga Alzheimeri tõbi, mis moodustab kõigist dementsuse juhtudest ligi 60–70% (WHO 2026). Dementsuse algus on sageli hiiliv ja inimese haigusteadlikkus madal, mistõttu võivad esimesed muutused jääda märkamata ning diagnoos ja vajalik sekkumine hilineda. Eestis oli 2025. aastal hinnanguliselt 26 803 dementsuse juhtu ning 2050. aastaks prognoositakse nende arvuks 36 717 (Alzheimer Europe 2025) kuni 48 807 (GBD 2019 Dementia Forecasting Collaborators 2022). 

Dementsussündroomi levik vajab eraldi tähelepanu, et tulla toime tulevikus süveneva abivajadusega.

Dementsuse suurenev levimus tähendab ühtlasi suuremat hooldus- ja abivajadust nii inimestele ning peredele, kogukondadele kui ka tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile. Seetõttu on meil on viimane aeg pöörata sellele strateegilisel tasandil eraldi tähelepanu, et tulla toime tulevikus süveneva abivajadusega. Eestis puudub praegu terviklik käsitlus, mis seoks ennetuse, teadlikkuse suurendamise, varase märkamise, diagnoosimise ning tervishoiu- ja sotsiaaltoe üheks toimivaks süsteemiks. Selleni jõudmiseks on vaja tugevdada eri valdkondade spetsialistide koostööd ning kujundada inimese ja tema lähedase jaoks selge ning järjepidev toetusteekond. 

Mõttekoda Praxis uuris sotsiaalministeeriumi tellimusel, kuidas tulevad Eestis toime kodus elavad dementsusega inimesed ja nende lähedased ning millised on praeguse tugisüsteemi peamised puudujäägid. Analüüsiks koguti andmeid inimeste abivajaduse ja olemasoleva toe kohta, intervjueeriti dementsusega inimese lähedasi, poliitikakujundajaid, valdkonna eksperte ja kohalike omavalitsuste spetsialiste ning võrreldi Eesti ja teiste riikide kogemusi. Uuringu tulemused aitavad tuua esile süsteemi peamised kitsaskohad ja teha ettepanekuid, kuidas muuta dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamine Eestis tõhusamaks.

Dementsus mõjutab kogu pere suhteid ja elukorraldust

Kognitiivse tagasilangusega inimese hooldusvajadus suureneb haiguse süvenedes järk-järgult ja mõnel juhul ka üsna kiiresti. Alguses võib inimene vajada igapäevatoimingutes meeldetuletusi ja juhendamist, hiljem juba ulatuslikku praktilist abi, näiteks söömisel, pesemisel ja riietumisel. Dementsus võib oluliselt muuta inimese isiksust ja käitumist ning mõjutada kogu pere suhteid ja elukorraldust.

Mäluhäirete tõttu võib inimene korrata samu jutte, segi ajada sündmusi või eksida ka tuttavates kohtades. Haigusega võivad kaasneda pahurus, agressiivsus, luulumõtted ja psühhoos. Seetõttu võib dementsusega inimene vajada pidevat, isegi ööpäevaringset, järelevalvet.

Dementsusega pereliikme kodus hooldamise oluline põhjus on teenuseosutajate piiratud võimekus tegeleda sügava dementsusega inimestega.

Intervjuud lähedastega näitasid, et pereliikme kodus hooldamise põhjused on erinevad. See võib olla vaba valik, soovides pakkuda inimesele tuttavat keskkonda ja lähedaste hoolt. Intervjuud näitavad, et üldhooldusteenusele (ÜHT) siirdumist võib pärssida ka hirm teenuse halva kvaliteedi ees ja sel juhul on kodus hooldamine poolsunniviisiline olukord.

Dementsusega pereliikme kodus hooldamise oluline põhjus on teenuseosutajate piiratud võimekus ja tahe tegeleda sügava dementsusega inimestega. Lähedaste sõnul võetakse dementsusega inimene hooldekodusse n-ö katseajale, mille käigus võidakse leping päevapealt katkestada, kui inimene osutub teenuseosutajale liiga keeruliseks kliendiks. See on tinginud äraspidise olukorra: ÜHT-le suunatakse kerge või mõõduka dementsusega inimesi, keda saaks sobiva toe korral veel kodus hooldada. Raske dementsusega inimesi teenusele aga ei võeta, selle asemel kannavad suurt hoolduskoormust hoopis nende lähedased.

Vestlustest lähedastega ilmnes nukker pilt: hoolduskoormus on sageli nii suur, et lähedasel puudub isiklik töö- ja vaba aeg ning vabadus oma elu korraldamisel. Puhkuse ja taastumise võimalusi peaaegu ei ole. Omavalitsuste pakutavat koduteenust, mille käigus pakutakse dementsusega inimesele teatava aja jooksul järelevalvet, võimaldatakse vaid mõni tund nädalas. Erasektorist ostes käib aga hind sageli üle jõu, eriti kui sissetulek niigi juba kannatab hoolduskoormuse tõttu.

Uuring kinnitas, et lähedased tegutsevad praegu nagu süsteemi varjatud teenuseosutajad, hooldades pereliiget sageli iseenda vaimse ja füüsilise tervise ning sissetuleku arvelt. Enamik intervjueeritud lähedasi leidis, et hooldamine mõjutab negatiivselt nende vaimset tervist. Suur on vajadus professionaalse abi, näiteks psühholoogilise nõustamise, ning hoolduskoormusest hõlpu andvate toetavate teenuste järele. Üks osaleja tõdes pereliikme hooldamise kohta: „Ma elan nagu teise inimese elu.“

Lähedased tegutsevad praegu nagu süsteemi varjatud teenuseosutajad, hooldades pereliiget sageli iseenda vaimse ja füüsilise tervise ning sissetuleku arvelt.

Kuigi dementsusega inimese hooldamine on lähedaste õlul, ei ole neil sageli selleks vajalikke praktilisi teadmisi ega oskusi. Napib teadmisi haigusest ja selle kulust, hooldusvõtetest, olemasolevatest teenustest, sekkumistest ning abivahenditest. Teadmisi omandatakse sageli iseseisvalt kogemuse käigus. Esmase infoallikana näevad lähedased perearsti, kuid soovitud nõu ja juhiseid sealt ei pruugi saada. Info puudumise tõttu jäävad lähedased oma küsimustega seega sageli üksi, samuti võidakse hooldamisel kasutada ebausaldusväärseid võtteid või tehnikaid. Üheks markantsemaks näiteks oli teadmiste omandamine TikTokist.

Dementsuse diagnoosi ja abini jõutakse hilja

Selleks et dementsusega inimene ja tema lähedased saaksid süveneva hooldusvajadusega toimetulekut planeerida, elukorraldust kohandada ja dementsuse süvenemist aeglustada, on vaja diagnoosi ja sekkumisteni jõuda võimalikult varakult. Praegu aga jõuavad dementsusega inimesed diagnoosi ja abini sageli alles dementsuse hilisemates staadiumides.

Mäluprobleemidega kaasneb häbitunne, seetõttu ei julgeta muret jagada ega abi otsida.

Selle üks põhjus on dementsusega seotud ühiskondlik häbimärgistamine ja vähesed teadmised. Sageli ei osata mäluprobleeme seostada dementsusega. Sellega kaasneb häbitunne, mistõttu ei julgeta muret jagada ega abi otsida. Lähedased kirjeldasid intervjuudes, et avalikus ruumis liikudes tajuvad nad tihtipeale häbimärgistavaid hoiakuid. Üks neist märkis: „Noh, lapse puhul öeldakse ka, et kodus kasvatamata, aga vanainimese puhul öeldakse, et ta on lihtsalt loll.“

See käib paraku ka mõne spetsialisti, sh perearsti kohta, kes ütlevad, et dementsus on vananemisega kaasnev paratamatu nähtus. Olgu siinkohal täpsustatud, et kuigi dementsust põhjustavad haigused esinevad sagedamini just vähemalt 65-aastastel inimestel, ei ole see siiski normaalse vananemise kaasnähtus. Paraku soodustab häbi ja alavääristamine seda, et abi saamiseks pöördutakse kohaliku omavalitsuse (KOV) sotsiaaltöötaja või perearsti poole alles viimases hädas. Nii jäävad dementsusega inimene ise ja temaga koos ka lähedased suhtlusvõrgustikest välja, sotsiaalsesse isolatsiooni, mis kokkuvõttes võib haiguse kulgu aga veelgi kiirendada.

Praegu ei ole Eestis dementsusega inimesele ega tema lähedasele juhitud abiteekonda, mis seoks asutused mõtestatud koostööks.

Teine põhjus, miks dementsuse diagnoos võib hilineda ja lähedased vajaliku info ning abita jääda, on asjaolu, et praegu ei ole Eestis dementsusega inimesele ega tema lähedasele juhitud abiteekonda, mis seoks asutused mõtestatud koostööks. Inimesed jäävad seetõttu ekslema asutuste ja teenuseosutajate vahele, mille kohta on suutnud iseseisvalt internetist infot leida. Tugisüsteemis esinevad katkestused ja puudu on dementsusega inimese vajaduste järgi kohandatud teenustest. Inimestel ja nende lähedastel võib puudu jääda juhendamisest ja suunamisest sobivate teenuste (näiteks dementsuse kompetentsikeskuse, tugigruppide) või infoallikate juurde. Esmast abi ja juhendamist oodatakse perearstilt, kuid nõustamist haiguse olemuse, kulu, hooldusvõtete, toimetulekuviiside jms kohta temalt lähedaste sõnul ei saa. Sageli piirdub jagatav info vaid mõne temaatilise brošüüriga.

Kohalikud omavalitsused püüavad abistada ka süsteemse toe ja vahendite puuduse korral

Uuringust ilmnes, et dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamisel langeb suur koormus omavalitsustele. Puudub aga ühtne dementsusega inimeste ravi- ja hooldusteekond, seetõttu lahendavad KOV-i sotsiaaltöötajad iga juhtumit eraldi, vastavalt oskustele ja võimalustele.

Sageli ei jõua dementsusega inimesed haiguse varases faasis KOV-i vaatevälja ega saa kodus elamist toetavaid teenuseid. Hilises faasis aga ei leita sobivat üldhooldusteenuse kohta ning KOV peab toetama väga suure hooldus- ja järelevalvevajadusega inimest kodus. Vajalike tervishoiu- ja üldhooldusteenuste või muude tugiteenuste puudumise korral jääb kompleksse abivajadusega dementsusega inimese olukorra lahendamine KOV-i sotsiaaltöötaja kanda, kuigi tal võivad puududa selleks piisavad teadmised, juhised, teenused ja raha.

Dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamisel langeb suur koormus omavalitsustele.

Uuringus osalenud sotsiaaltööspetsialistid tajusid, et jäävad abi pakkujana üksi olukorda, kus inimest tuleb toetada, kuid võimalusi selleks pole. „Ja tegelikult sellist head süsteemi või väga head paketti pakkuda ei ole. Ausalt öeldes ma tegelen sellega siis, kui see olukord tuleb ja eks siis vaatame, kuhu see välja viib, nagu selline poolloometegevus … ,“ rääkis üks sotsiaaltööspetsialist dementsusega inimese aitamise kohta.

Sobivate teenusteni jõudmist pärsib ka KOV-ide väga erinev praktikadementsusega inimeste abivajaduse hindamisel. Sageli puuduvad neil nii dementsusspetsiifilised hindamisvahendid kui ka teadmised dementsusest üldisemalt. Kordushindamised, mis oleks dementsuse progresseeruva olemuse tõttu vajalikud, pole regulaarsed ega planeeritud. Lähedase abivajadust hinnatakse veelgi harvem ja sageli alles siis, kui ta on ise hoolduskoormuse tõttu abivajaja.

Sotsiaalvaldkonna mõned ametnikud arvavad, et dementsusega inimesed on nii endale kui ka teistele ohtlikud, mistõttu tuleb neile esimese asjana hakata hooldekodu kohta otsima. Seetõttu on kodus elamise toetamisele pööratud pigem vähe tähelepanu.

Päevahoiuteenuse on kasutajad ja lähedased hästi vastu võtnud, mitu omavalitsust kaaluvad selle arendamist.

Siiski on KOV-idel teenuseid, mida lähedased dementsusega toimetulekul kõrgelt hindavad. Päevahoiuteenuse on kasutajad ja lähedased hästi vastu võtnud, seda peetakse vajalikuks ning mitu omavalitsust kaaluvad selle arendamist. Päevahoiuteenuse kasutamisel võib olla takistusi hajaasustusega piirkondades. Dementsuse ilmingud on individuaalsed, mistõttu pruugi see kõigile sobida.

Heaolumeistri teenuse raames pakutakse juba mitmel juhul dementsusega inimestele kodu kohandamise ja abivahendite alast nõu. Kodu kohandamine tähendab elamise kujundamist ohutumaks ja dementsusega inimeste vajadusi arvestavamaks, keskendudes kulukate ümberehituste asemel lihtsatele ja praktilistele muudatustele. Heaolumeistreid ei ole veel väga palju, aga KOV-ide koostöö teenuse osutamisel on hea praktilise tegevuse näide.

Vaja on sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna ühtset arusaama ning süsteemset koostööd

Dementsussündroomiga inimesed vajavad enamasti nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemi abi. Dementsusega inimest tuleb käsitleda terviklikult: ta vajab enamasti meditsiinilist infot, diagnoosi ja ravimeid, sotsiaalteenuseid ning -toetusi, samuti nõustamist ja emotsionaalset tuge. Samuti on vaja hinnata lähedase abivajadust ja pakkuda talle psühhohariduslikku nõustamist. Uuringust ilmnes, et tervisehoid ja sotsiaalvaldkond ei toimi dementsusega inimese ja tema lähedase jaoks paraku terviklikult.

Koostööks on vaja määratleda riigiasutuste, KOV-ide ja teenuseosutajate ülesanded ning vastutus kokkupuutes dementsuse küsimusega.

Üks oma ema hooldajaks olnud intervjueeritav väljendas frustratsiooni killustatud info kohta: „Aga mis mul natukene nagu kibedaks selle meele tegi alguses … Et kui emale see dementsuse diagnoos pandi … et perearst on ju teadlik ja et kuidagi nagu seda linki selle sotsiaalameti, sotsiaalhoolduse ja perearsti vahel ei ole. Et kusagilt ma kuulen, et võiks puudeastme taotleda. Perearst seda mulle ei öelnud, seda ma kuulen mõne oma sõbranna käest või kusagilt [mujalt]. Või siis, et ma võiksin tal olla hooldaja. Seda ma ka kusagilt kuulen. Et nagu seda sidet ei ole, perearsti ja sotsiaalkindlustuse või -ameti vahel. See on nagu niisugune asi, mis võiks olla ja võiks nagu paremini töötada.“ 

Koostööks on vaja määratleda riigiasutuste, KOV-ide ja teenuseosutajate ülesanded ning vastutus kokkupuutes dementsuse küsimusega. Tuleb moodustada inimkesksel toetusteekonnal põhinev koostöövõrgustik, nii et kaetud oleks inimeste info- ning abivajadus dementsuse eri etappides. Tulevikus võivad ka siin lahendust pakkuda loodavad Tervikud, mille üldisem eesmärk on lõimida sotsiaal- ja tervishoiusüsteem. Riik peab toetama omavalitsusi, pakkudes selget strateegilist raamistikku, millised eesmärgid on olulised, ja arusaama, kuidas neid saavutada. Sellele lisaks on omavalitsusi oluline toetada rahaliselt ja sisuliselt, pakkudes näiteks teenuste arendamise ja kohandamise juhiseid ning teenuste kirjeldusi. Samuti võiks abi olla toetusest kompetentside arendamisel, pakkudes näiteks paindlikku täiendusõpet.

Dementsus on küsimus, millega tegelemiseks on vaja palju eriteadmisi. Mõistlik on pakkuda infoallikaid ja kontakte, kust sotsiaaltöötajad ja perearstid saavad täiendavat infot. Eestis on riigi tasandil neile seni väga vähe tähelepanu pööratud.

Dementsusega inimese ja tema lähedaste toetamiseks on valdkonnaülese toetusteekonda arendanud Pärnu haigla. Selle pinnalt saaks välja töötada ja rakendada dementsusega inimesele ja tema lähedastele Eestis ühtselt rakendatava ravi- ning toetusteekonna. 

Dementsusega inimestele võiks ravi- ja sotsiaalteenuseid käsitleva heaoluplaani koostamine olla tagatud olenemata teiste krooniliste haiguste esinemisest.

Sinna võiks kaasata tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna lõimimiseks moodustatavad Tervikud ja terviseteejuhid. Praegu on terviseteejuhid planeeritud toetama inimesi, kellel on neli või enam kroonilist haigust. Dementsusega inimestele võiks ravi- ja sotsiaalteenuseid käsitleva heaoluplaani koostamine olla tagatud olenemata teiste krooniliste haiguste esinemisest. Tähtis on sotsiaal- ja tervishoiuteenuste paindlik kombineerimine, näiteks tegevusterapeudi, füsioterapeudi, koduõe koduvisiidid, samuti palliatiivravi meeskonna teenused.

Ühtne toetusteekond eeldab eri valdkondade spetsialistide koostööd ja infovahetust. Uuringus osalenud sotsiaaltööspetsialistid ütlesid, et juhtumitega tegelemine oleneb praegu süsteemse koostöö asemel hoopiski sotsiaaltöötaja ja perearsti mitteametlikust suhtlemisest. Seda olukorda võimendab erinevate infosüsteemide (sotsiaalvaldkonna STAR-i ja tervise infosüsteemi TIS) kasutamine, kust teise valdkonna spetsialistil pole võimalik abivajava inimese kohta infot saada.

Vähe on ka olulisi spetsialiste, kes dementsusega inimese vajadusi hästi tunneksid.

Lisaks ei liigu info piisavalt hästi ka ühe infosüsteemi sees. Näiteks kui eriarst teeb sissekande inimese terviseloos, ei saa perearst selle kohta teavitust, et oma nimistu inimesega ühendust võtta ja tema olukorda täpsemalt hinnata.

Vähe on ka olulisi spetsialiste, kes dementsusega inimese vajadusi hästi tunneksid. Puudu on näiteks geriaatritest ja tegevusterapeutidest. Lisaks paiknevad nad Eestis ebaühtlaselt, koonudes peamiselt keskustesse. Sellest tulenevalt on kõige haavatavamas olukorras ääremaa hajaasustusega piirkonnad, kus spetsialiste ja võimalusi napib enim ning dementsusspetsiifiliste teenuste väljaarendamine seetõttu eriti keeruline. Spetsialistide puudus ja sotsiaalvaldkonna ametnike suur töökoormus on tuttav paljudele omavalitsustele.

Milliseid teenuseid arendada?

Eestis on juba olemas mitmeid teenuseid ja algatusi (nt päevahoid, koduteenus, mälukohvikud, tugigrupid), mis kodus elavaid dementsusega inimesi ja nende lähedasi toetavad. Neid tuleks hoida ja arendada (vt joonis).

Joonis. Teenused, mida dementsusega inimesed saavad KOV‑ides kasutada*

* Põhineb vastustel küsimusele „Milliseid teenuseid saavad dementsusega inimesed kasutada?“ Valida sai mitu vastusevarianti. Päringu valimisse kuulus 55 KOV-i, vastas 37.

Lisaks võiks rakendada teiste häid riikide kogemusi ja tõenduspõhiseid sekkumisi. Dementsusega inimestel ja nende lähedastel on vaja proaktiivset tuge, järjepidevat regulaarset kontakti, olukorra hindamist ja tuge teenuste leidmisel ehk tõhusat juhtumikorraldust. See peaks algama esimestest kahtlustest, tundest, et midagi on valesti, ja kestma elu lõpuni. Juhtumikorralduse põhimõtte järgi peaks igas KOV-is (või muudmoodi määratud piirkonnas) olema dementsuse teadmistega juhtumikorraldaja (või eksperdigrupp), kelle poole saab abivajaja pöörduda. Ta peab oskama hinnata inimese abivajadust, pakkuda talle vajalikke teenuseid ja muid toetusmeetmeid.

Igas KOV-is (või muudmoodi määratud piirkonnas) peaks olema dementsuse teadmistega juhtumikorraldaja.

Juhtumikorraldaja ülesandeid võiks täitma hakata ka moodustatav terviseteejuhi institutsioon. Juhtumikorraldaja ülesanne võiks olla näiteks koostada hooldusplaan, milles arvestatakse sellega, mida dementsusega inimene saab iseseisvalt teha ja kui tihti ja millega on abi vaja, ning lepitakse kokku, kuidas aitavad abivajaduse korral lähedased, tervishoiu- ja hoolekandeasutused.

Uuringu tarbeks intervjueeritud Hollandi juhtumikorralduse spetsialist rõhutas, et dementsusega seostub häbimärgistamine ja ebakindlus oma mälu ja taju muutuste kohta. Seetõttu on oluline, et juhtumikorraldaja oleks inimese jaoks olemas ka kõige delikaatsemate küsimuste korral. Need võivad olla seotud näiteks seksuaalsuse, hooldekodusse minemise otsuse ning elulõpu planeerimisega. Kui arvestada näiteks vajadusega luua inimesega kontakt kord kvartalis kestusega üks tund, siis tähendaks see kulude mõttes analüüsi põhjal täiendavat 1,6 mln eurot aastas ja ligikaudu 47 täistööajaga lisatöötajat.

Lähedaste hoolduskoormust tuleb leevendada, et säilitada nende tervis. Üks leevendusmeede on koduteenus. Lähedaste hinnangutest ilmneb, et koduteenus on väga oluline, kuid seda oleks vaja oluliselt rohkem – suuremas mahus, ka nädalavahetustel ja töövälisel ajal. Rohkem koduteenust kerge ja mõõduka dementsuse korral ning suuremale arvule inimestele võiks esmaste arvestuste järgi vajada täiendavat 21,6 mln eurot aastas. Seejuures on kulu suurem hajaasustusega piirkondades.

Koduteenust oleks vaja rohkem – suuremas mahus, ka nädalavahetustel ja töövälisel ajal.

Hoolduskoormust leevendaks ka päevahoiuteenus kerge või mõõduka dementsusega inimestele. Selle teenuse täiendav kulu, kui teenust osutatakse näiteks 2144 kerge või mõõduka dementsusega inimesele neli päeva kuus (kord nädalas), võiks prognooside järgi olla 4,2 mln eurot aastas.

Seltsiline aitab dementsusega inimesel säilitada kodus sotsiaalset kontakti ja pakub ka omastehooldajale puhkust ning vaba aega. Seltsiline võib olla abihooldustöötaja, aga ka kogukonna liige. Mitu intervjuudes osalenud lähedast ütlesid, et neil ei ole vaja koduteenust, s.t abi söögitegemisel, koristamisel või hooldustoimingutes, vaid hooldamisest ja järelevalvest vaba oma aega. Kulu seltsile võiks esmaste hinnangute järgi olla veidi üle ühe miljoni euro aastas, kui teenust osutatakse kaheksa tundi kuus.

Teaduskirjandusest leidsime tõenduspõhiseid sekkumisi, mis võiksid aidata vähendada dementsusega inimese ja teda hooldava lähedase stressi ja suurendada heaolu. Üks kõige lihtsamini Eestis kohandatav sekkumine võiks olla koduohutuse tööriistakomplekt (Horvath jt 2013, loe lähemalt uuringu aruandest), mis viiakse dementsusega inimese ja tema lähedase koju. Komplektis on turvalise kodu kujundamise juhend hooldajale ja riidest kandekotti turvalisust suurendavate vahenditega, näiteks liikumisanduri, ukseluku, pliidinuppude katete, vannimati, suitsuanduri ja ravimidosaatoriga. Sellise komplekti kasutamisel suurenes kolme kuu pärast hooldajate enesetõhusus ja vähenes tajutud hoolduskoormus. Samuti muutus kodu turvalisemaks ja kodus oli vähem vigastusi. Eestis võiks komplekti inimese koju viia kohaliku omavalitsuse heaolumeister.

Dementsusesõbralikke algatusi saaks ellu viia koostöös vabakonna organisatsioonide, muuseumide, kohvikute, raamatukogudega.

Häbimärgistamise vähendamist ja teadlikkust toetavad dementsusega inimeste ja nende lähedaste kaasamine ning kogemuste jagamise võimaldamine. Jätkata tuleb koostööd dementsuse kompetentsikeskuse tugigruppide ja mälukohvikutega. Enam võiks olla kultuurilisi ühistegevusi. Hea näide on Eesti kunstimuuseumi filiaalide programm „Taaskohtumised“ dementsussündroomiga inimestele ja nende lähedastele. Selle raames pakutakse regulaarsetel kohtumistel arendavat tegevust kunstiteraapiliste võtetega ja lugusid jutustades. Selliseid näiteid aga on vähe ja sageli jäävad need kättesaamatuks inimestele, kes elavad keskustest eemal. Dementsusesõbralikke algatusi saaks ellu viia koostöös vabakonna organisatsioonide, muuseumide, kohvikute, raamatukogudega.

Jääme ootama rakenduslikke samme

Andmete põhjal võib hinnata, et Eestis elab kodudes hinnanguliselt vähemalt 23 600 dementsusega inimest ja elanikkonna vananedes see arv suureneb. Iga dementsusega inimene ja teda hooldav lähedane võib tuge vajada juba praegu. Kuigi Eestis on häid näiteid koostööst, algatustest ja dementsuseteadlikest spetsialistidest, puudub riigil ja kohalikel omavalitsustel strateegiline käsitlus dementsuse esinemissageduse suurenemise ja sellega seotud abivajadusega kohanemiseks.

Praeguste teadmiste kohaselt paraku ei saa dementsust välja ravida ega selle kulgu tagasi pöörata. Lähedased, kogukond ja avalike teenuste osutamine aga saavad dementsusega kohaneda. Kodus elavate dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamisest on nüüd põhjalik ülevaade. Teame, mida on vaja arendada, millised on lahendused ja tõenduspõhised sekkumised. Nüüd ootame pikisilmi tegusid!

Viidatud allikad

Alzheimer Europe (2025). The Prevalence of Dementia in Europe 2025.
GBD 2019 Dementia Forecasting Collaborators (2022). Estimation of the global prevalence of dementia in 2019 and forecasted prevalence in 2050: an analysis for the Global Burden of Disease Study 2019. The Lancet Public Health 7(2)
Horvath, K., Trudeau, S. A., Rudolph, J. L., Trudeau, P. A., ... Berlowitz. D. (2013). Clinical Trial of a Home Safety Toolkit for Alzheimer’s Disease. International Journal of Alzheimer Desease. Volume 2013 https://doi.org/10.1155/2013/913606
WHO, World Heath Organisation (2026). Dementia. Factsheet.
Turu-uuringute AS (2022). Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring. Sotsiaalministeerium / Euroopa sotsiaalfond.

Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel (SFOS 2021-2027.4.09.23-0002).