Ekraanid on olemas, aga kes õpetab? Digivahendite kasutamisest Eesti hooldekodudes

Marianne Paimre, infoühiskonna tehnoloogiate doktor, Tallinna ülikooli digitehnoloogiate õppejõud

Karmen Kruus, haridustehnoloogia magister

Eesti hooldekodudes on digivahendid juba tavapärased, kuid elanike võimalus neid kasutada oleneb sageli sellest, kas leidub inimene, kellel on aega aidata ja õpetada. Uuringus küsitleti 83 hooldekodude töötajat ja juhti ning intervjueeriti viit elanikku, et selgitada, kuidas tehnoloogiat nende majas tegelikult kasutatakse. Selgus, et peamine probleem on juhendamise ja süsteemse toe nappus, mitte seadmete puudumine.

Kaks maailma ühe katuse all

Ühes ja samas hooldekodus toimivad kõrvuti kaks digimaailma, mis kohtuvad omavahel harva. Töötajate digikeskkond on suuresti välja kujunenud: kolmveerand küsitlusele vastanutest (75,9%) kasutab tehnoloogiat iga päev ja enamik hindab oma digitoimetulekut heaks. Hoolduskanded, graafikud, sõnumid kolleegidele ja teated lähedastele on ammu ekraanile kolinud ning keegi ei küsi enam, kas nii peaks olema.

Elanikud kasutavad kõige sagedamini nutitelefone ja sülearvuteid, neile järgnevad tahvel- ja lauaarvutid ning nutitelerid.

Enam kui pooltes asutustes saavad elanikud internetti ja seadmeid kasutada iga päev, igas kümnendas puudub see võimalus sootuks ja ligi kahes hooldekodus kolmest ei pakuta elanikele mingisugust tehnoloogiaõpet. Majas, kus suur osa töötajate tööst käib ekraani kaudu, ei leidu sageli aega seal elava inimese jaoks, kes alles tahaks õppida.

Põhjus ei ole tingimata seadmete puudumine. Vastanud töötajate kirjelduse järgi kasutavad elanikud kõige sagedamini nutitelefone ja sülearvuteid, neile järgnevad tahvel- ja lauaarvutid ning nutitelerid. Viis vastajat märkis, et nende asutuses on ka seltsi- või suhtlusrobotid. Neist räägiti soojalt: kasutusel on robotkasse ja üks robotkoer ning elanikele need meeldivad.

Ka intervjueeritud elanikel oli tehnikat rohkem, kui hooldekodu kohta sageli eeldatakse. Kolmel viiest oli arvuti ning nad kasutasid seda peaaegu iga päev, peamiselt uudiste ja ajalehtede lugemiseks. Üks vaatas ka filme ja jalgpalliülekandeid ning mängis arvutimängu, teine suhtles Facebooki ja Messengeri kaudu perega. Mobiilid olid enamasti nuputelefonid ja neid kasutati helistamiseks.

Üks naine, kes ise telefoni kasutada ei saa, kuulab õhtuti ja unetutel öödel kõrvaklappidest muusikat. Kõrvaklapid tulid kasutusse väga praktilisel põhjusel: kolmekesi tuba jagades ei saanud ta raadiot valjusti kuulata, mistõttu palus pojal klapid tuua. See on lihtne näide, kuidas tehnoloogia saab asutuses elamise tingimustega kohaneda, kui keegi oskab lahendust märgata.

Abi tuleb inimeselt, mitte majalt

Kõige järjekindlam muster kogu uuringus puudutab seda, kes elanikke tehnoloogia kasutamisel aitab.

Töötajad nimetasid peamiste abistajatena iseennast (88,9%), pereliikmeid (63%) ja kaaselanikke (14,8%); vastaja sai märkida mitu abistajat. Tehnoloogiaga seotud spetsialisti (nt IT-tugi või teenusepakkuja) nimetas abistajana vaid 6,2% vastajatest. Elanikud kirjeldasid sama olukorda teisest vaatenurgast: kõige sagedamini aitavad lapsed ja lapselapsed, personal aga aeg-ajalt.

Abi ei ole siiski kuigi regulaarne. Vaid 16,2% vastajatest ütles, et elanikud saavad tehnoloogia kasutamisel tuge iga päev, kolmandik vastas „mõnikord“. Seega ei saa enamik elanikke püsivale digitoele loota. See pole hooldekodus väljakujunenud töökorralduse osa, vaid oleneb inimeste omavahelistest suhetest ja neist hetkedest, mis muu töö kõrvalt üle jäävad.

Elanike sõnul aitavad neid digiseadmete kasutamisel kõige sagedamini lapsed ja lapselapsed, personal aga aeg-ajalt.

Ka töötajate väljaõpe on ebaühtlane. Ligi pool vastanutest (46,3%) ütles, et nende asutuses ei korraldata tehnoloogiakoolitusi üldse, veerand, et neid toimub harva. IT-tuge saab alati või enamasti veidi üle poole vastanutest, kuid iga seitsmes ei saa seda üldse. Kolmveerand sooviks lisakoolitust ja huvi on suurem just nende seas, kes tehnoloogiat juba rohkem kasutavad. Üks vastaja kirjeldas koolitust sõnadega „individuaalselt, vastavalt vajadusele“, teine ütles lihtsalt, et seda ei toimu.

Kui töötajatele endile mõeldud tugi on juhuslik, jõuab elanikeni sellest veel vähem.

Mis jääb töötajate hinnangul ette?

Vastuseks küsimusele elanike tehnoloogiakasutuse peamiste takistuste kohta valis 72,3% vastanutest huvipuuduse. Järgnesid füüsilised või kognitiivsed piirangud (55,4%) ja oskuste puudumine (47%). Seadmete puudumist märkis 33,7% ja töötajate ajapuudust juhendamiseks 20,5% vastanutest. Ka siin sai vastaja valida mitu takistust. Vastanutest 72,3% olid juhatajad või juhtkonna liikmed ja 27,7% muud töötajad.

Ka töötajate väljaõpe on ebaühtlane.

Igapäevatöö vaatenurgast on selline hinnang mõistetav. Kui inimene ei võta seadet kätte ega küsi selle kohta midagi, on lihtne järeldada, et huvi pole. Hooldustöötaja päev on täidetud vahetute ülesannetega ja see, mida elanik võiks soovida juhul, kui keegi teda juhendaks, jääb enamasti nähtamatuks.

Sellele osutab ka üks huvitav erinevus küsimustikus. Kui vastajad said takistusi vabalt sõnastada, ilma etteantud valikuteta, tõusid korduvalt esile ka raha, seadmete, internetiühenduse, töötajate oskuste ja aja puudumine. Vabades vastustes tuli esile ka ajamõõde: mitu inimest arvas, et küsimus muutub tõeliselt aktuaalseks „kümne kuni kahekümne aasta pärast“, kui hooldekodusse jõuab põlvkond, kellel on digioskused juba kaasas.

Vastustes aga leidub palju märke, et huvi on olemas juba praegu. Ühes majas rõõmustatakse robotloomade üle, teises soovitakse nutitelerit, „sest sellega saab perega videokõnesid teha“. Üks vastaja sõnastas väljakutse tabavalt ümber: „Isiklikult leian, et vajaduse tekitamine kliendil on väljakutse.“ Teine võttis olukorra kokku veel lihtsamalt: tehnoloogia võiks muuta „ajaviite huvitavamaks, aga ainult abiga“.

Digivahendite kasutamine pakuks huvi, kui keegi aitaks, õpetaks või oleks kõrval.

Tõrjuvat hoiakut neist vastustest välja ei loe. Kaks kolmandikku vastanud töötajatest (67,9%) pidas oluliseks, et asutused panustaksid elanike tehnoloogiaõppesse rohkem, ning 59,8% tundis huvi abistavate tehnoloogiate või hooldusrobotite vastu, mida nende majas veel ei ole. Samas pidas 30,9% vastanutest tehnoloogiaõppesse suuremat panustamist  pigem mitte vajalikuks ja üks vastaja „üldse mitte“ vajalikuks. Valmisolekut on, kuid puudu on selge korraldus, kuidas elanikele tehnoloogia kasutamisel tuge pakkuda.

Mida elanikud ise ütlevad

Viis vestlust ei anna hooldekoduelanikest esinduslikku läbilõiget, kuid need näitavad, kuidas inimesed ise oma digisuhtest räägivad. See ei ole lihtsalt „ei huvita“.

Üks 65-aastane mees, kõige noorem osaleja, oligi oma olukorraga rahul ega tundnud tehnoloogia vastu huvi. Ta sai pesta, süüa ja magada, tema eest hoolitseti hästi, vend elas seitsme kilomeetri kaugusel ja käis kord kuus külas. Telefoni mees ei tahtnud: kui oleks tahtnud, oleks ammu ostnud. Arvutit oli ta siiski proovinud: paberlehte luges ta prillidega, kuid ekraanil olev kujutis hakkas silme ees virvendama. Ka selline vastus väärib austamist.

Kaks elanikku väljendasid aga huvi tingimuslikult ja peaaegu ühesuguste sõnadega: kui keegi aitaks, õpetaks või oleks kõrval. Nende takistused olid väga konkreetsed. Üks naine rääkis kätest, mis pole aastaid korralikult töötanud. Ta oli lõhkunud mitu telefoni ja isegi teleripult reageeris vajutustele valesti: „Vajutan ühte, tuleb üksteist; vajutan kahte, tuleb kakskümmend kaks.“ Kas ta muidu prooviks? „Kindlasti,“ vastas ta kõhklemata. Teine kasutas arvutit iga päev, kuid kartis midagi valesti teha; enesekindlust annaks talle „keegi targem kõrval“.

Vanus ei ennustanud kuigi palju: kõige vähem huvitatud oli 65-aastane mees, kõige uudishimulikum 87-aastane naine.

Kaks naist olid seevastu enesekindlad ja iseseisvad digikasutajad. 75-aastane naine kasutas iga päev arvutit ja nutitelefoni, jälgis uudiseid, suhtles Facebookis ja Messengeris ning tegi ise pangaülekandeid ja maksekorraldusi; tahvelarvutit oli ta proovinud laste juures. Tema mure oli mujal. Ta tahtis õppida pettusi ära tundma, et „nende lõksu ei langeks", ja märkis, et hirmul on oma hind: mõni õige asi jääb vaatamata ja tegemata, sest ei julge usaldada. 80-aastane naine luges arvutist uudiseid, vaatas filme ja jalgpalli ning mängis mänge; tehnoloogiat ta keeruliseks ei pidanud – „kõik asi on õpitav“.

Neli viiest nimetas enesekindluse eelduseks inimest: teadjat enda kõrvale, tugiisikut, kedagi, kes õpetaks. Isegi elanik, kes ise tehnoloogia vastu huvi ei tundnud, märkis, et mõnele teisele majaelanikule see sobiks: „siin mõni ikka kasutab“. Vanus ei ennustanud siin kuigi palju: kõige vähem huvitatud oli 65-aastane mees, kõige uudishimulikum 87-aastane naine.

Kolm väikest lugu, mis ütlevad rohkem kui protsendid

Videokõne. Kõik viis elanikku olid videokõnega kokku puutunud, kuid keegi ei kirjeldanud seda oma igapäevase suhtluse osana. Kaks naist olid ise videokõnesid teinud; üks neist meenutas, kui hea oli rääkida näost silmast silma maailma teises otsas oleva inimesega. Mees oli lähedastega suhelnud venna naise telefoni kaudu, üks naine oli kõnesid ainult kõrvalt näinud. Viies ei tundnud sõna „videokõne“ üldse, kuigi tema tütar oli kümme aastat elanud Inglismaal ja lapselaps elab praegu Austraalias ning suhtlus käib pidevalt just selle kanali kaudu. Küsitlust täites, kus sõna tähendust poleks talle selgitatud, oleks ta võinud vastata, et videokõned teda ei huvita.

Audioraamat. Vanim osaleja ei osanud küsimusele, mida ta tahaks õppida, esialgu midagi vastata. Kui intervjueerija selgitas, et raamatuid saab kõrvaklappidest kuulata, tuli vastus kohe: kuulaks küll, kindlasti. Huvi ei tekkinud küsimise hetkel tühjalt kohalt. Ta on kogu elu raamatukogusid kasutanud ja tütar toob talle praegugi raamatuid. Puudu oli teadmine, et selline võimalus on olemas, ja inimene, kes aitaks selle käima panna.

Robotkass. Ükski intervjueeritud elanik ei olnud kuulnud robotite kasutamisest hoolekandes ja esimesed reaktsioonid olid ükskõiksed või skeptilised. Üks arvas, et robotid sobivad tööstusesse, mitte hooldekodusse. Pärast lühikeste videote vaatamist muutus suhtumine: kõik viis reageerisid robotkassile positiivselt: üks silitaks teda meelsasti, teine võtaks ta kindlasti enda juurde, kolmas arvas, et kass võiks vana inimese meelt trööstida, kuigi robotkoer tundus talle ebaloomulik. Üks naine sõnastas ka võimaliku kasutuskoha: sellised asjad kuluvad ära siis, kui mälu hakkab kaduma. Selge piir tuli kõige vähem huvitatud osalejalt: robotiga ei saa õieti vestelda.

Kõigis kolmes loos muutus midagi hetkel, kui võimalus sai nähtavaks ja keegi oli kõrval. See on ühtlasi hoiatus küsitlusandmete tõlgendajale: kui inimene pole kunagi näinud, kuidas videokõne käib, ei mõõda küsimus „kas see teid huvitab?“ ainult huvi. See mõõdab ka seda, milliseid võimalusi on talle senini näidatud.

Kui digiriik koputab, aga uks ei avane

Digivahendite kasutamine hooldekodus ei ole enam ammu pelgalt meelelahutuse küsimus.

Üks hoolekandeasutuse töötaja kirjeldas olukorda otse: kohtud ja sotsiaalkindlustusamet saadavad klientidele teateid, mis eeldavad digitaalset tuvastamist; tema hinnangul ei suuda 99% nende maja elanikest seda teha ja teated ei jõua nendeni. Sama vastaja leidis, et riik ei tohiks muuta vanemaid inimesi digivahenditest sõltuvaks, ning ütles, et pigem aeglustaks digilahenduste kasutuselevõttu hoolekandes.

Näide on kõnekas. Riigis, kus asjaajamine on vaikimisi digitaalne, ei tähenda digitoe puudumine enam üksnes ilmajäämist ajaviitest või mugavusest. See võib tähendada väljajäämist ametlikust suhtlusest. Vanemaealiste arvutiõppe võimalustele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler (Madise 2024).

Samasse ritta kuulub eespool kirjeldatud 75-aastane iseseisev arvutikasutaja, kes teeb ise maksekorraldusi, kuid kardab pettusi. Temal ei piira toe puudumine digimaailma sisenemist, vaid võimalust seal turvaliselt liikuda.

Mida asutused ise ootavad

Küsitluses paluti vastajatel hinnata mõtet, et hooldekodus võiks töötada haridustehnoloog – inimene, kelle ülesanne oleks toetada tehnoloogia kasutamisel.

Vastused jagunesid peaaegu pooleks: 50,6% pidas seda mõneti või väga vajalikuks, 45,8% pigem või üldse mitte vajalikuks. Ülejäänud kolm vastajat kirjutasid vaba vastuse. Kõige tugevamat vastusevarianti „hädavajalik“ ei valinud keegi. Ametirühmade vahel sisulist erinevust ei ilmnenud: kõhklusi uue ametikoha vajalikkuses jagus nii nende seas, kes peaksid seda rahastama, kui ka nende seas, kes töötaksid sellel ametikohal tegutseja kõrval.

Hooldekodus võiks töötada haridustehnoloog – inimene, kelle ülesanne oleks toetada tehnoloogia kasutamist.

Kui vastajatelt küsiti ametikoha moodustamise asemel konkreetsete tegevuse kohta, muutus pilt märksa selgemaks. Vajalikuks peeti töötajate koolitamist (62,2%), elanike meelelahutuse ja vaba aja võimaluste rikastamist (51,2%), sotsiaalse kaasatuse tugevdamist näiteks videokõnede kaudu (45,1%), tervise ja heaolu jälgimist nutiseadmete abil (43,9%), elanike otsest õpetamist digiseadmite kasutamisel (34,1%) ning tehisaru ja robotite kasutuselevõttu (24,4%).

Kuigi vajadus elanikke digiseadmete kasutamisel toetada on selge, seatakse kahtluse alla uue palgalise ametikoha realistlikkus, sest napib nii raha kui ka inimesi. See on arusaadav vastuväide. Lahendus ei pea tingimata algama täiskohaga ametikohast. Küll aga peab kusagilt algama vastutus: kelle töö see on ja millal tal on selleks aega.

Kust võiks alustada?

Uuringu põhjal saab välja tuua neli sammu, mida saaks ellu viia olemasoleva eelarve piires.

Esiteks: küsida teisiti. „Kas soovite arvutit kasutada?“ annab hooldekodus kergesti eitava vastuse. „Mida sooviksite proovida, kui keegi oleks kõrval ja aitaks?“ tõi meie intervjuudes esile sisulised soovid. Selle küsimuse võiks lisada hooldusplaani ja korrata näiteks kord aastas, sest vajadused muutuvad.

Teiseks: näidata enne, kui küsida. Pool tundi tahvelarvuti ja paari konkreetse näitega – videokõne, audioraamat, uudised – võib anda inimese huvist rohkem infot kui pika küsimustiku täitmine.

Kolmandaks: leppida kokku, kes majas aitab. Keegi peab olema see inimene, kelle poole digiküsimustes pöörduda, ning tal peab olema selleks graafikus aega, kas või tund nädalas. Praegu on abistaja liiga sageli lihtsalt esimene inimene, kes parajasti mööda läheb.

Neljandaks: käsitleda turvalisust eraldi küsimusena. Mitte digiseadmete kasutamise keelamise, vaid ohtude äratundmise mõttes. Osa elanikke on juba iseseisvad digikasutajad ning nende suurim takistus ei ole oskus, vaid hirm eksida või petta saada.

Eesti hooldekodudes on seadmed enamasti olemas ja ka töötajate digipädevus ei paista olevat peamine kitsaskoht. Puudu on aeg ja kokkulepe, et keegi saaks istuda hetkeks elaniku kõrvale ja näidata, kuidas seadmeid kasutada. Intervjuudes oli just kõrval oleva inimese tugi sageli see, mille järel muutusid nähtavaks nii huvi kui ka julgus tehnoloogiat proovida.

Viidatud allikad

Kruus, K. (2025). Vajadus haridustehnoloogi järele vanemaealistega tegelevates hoolekandeasutustes Eestis [magistritöö]. Tallinna ülikool.

Madise, Ü. (2024). Vanemaealiste inimeste arvutiõppe võimalused. Kiri nr 16-4/240064/2401029. Õiguskantsleri kantselei.

Paimre, M., Virkus, S., Kruus, K. (2026). From devices to facilitation: Institutional gaps in digital inclusion in Estonian care homes. Proceedings of ICT4AWE 2026, 1, 136–143. SCITEPRESS.