Judit Strömpli põnev teekond sotsiaaltöö uurija ja õpetajana

Kadri Kuulpak, ajakirjanik
MTÜ Elame Veel! asutaja

Intervjuus tuleb juttu kannapöördest filoloogiast sotsiaalteadusesse, etnograafilise uurimismeetodi võimalustest, elulootöö metoodika juurutamisest asendushooldusel kasvavate laste identiteedi kujundamisel, tegevusest õppejõuna ning solidaarsuse tähtsusest. „Kõigil inimestel võiks olla võimalus elada õnnelikult,“ ütleb Strömpl, kes tunneb suurimat rõõmu oma lastest, lastelastest ja õpilastest.

Palju õnne elutööpreemia puhul! Mida see tunnustus teile tähendab?

See oli minu jaoks tõeline üllatus! Hindan just praegu tänavuse aasta konkursi elutöö tegija kategooria taotlusi: see on tõeliselt raske töö, sest kandidaate on palju ja paljud neist väärivad tunnustust.

Kuidas sai filoloogist sotsiaaltöö uurija?

Ma ei ole Eestis sündinud. Olen ungarlane, aga pärit Ukrainast Taga-Karpaatiast. Vaatamata teatavatele piirangutele, mis iseloomustavad minu elu, näiteks ka see, et ungarlasena pole ma kunagi Ungaris elanud, vaid pidin kogema vähemuse hulka kuulumist, on terve mu elu olnud üks suur vedamine. Lõpetasin ungarikeelse keskkooli ja sõitsin sugulaste juurde Budapesti, kus astusin sisse eripedagoogika erialale. Kahjuks ei lubatud mind Nõukogude Liidust sinna õppima minna. Esialgu olin väga õnnetu, et suur unistus elada oma rahva keskel ei läinud täide, kuid elu pakkus mulle selle asemele teisi kingitusi.

Filoloogina analüüsid kellegi kirjutatud tekste, sotsiaaltöö uurijana elu kirjutatud tekste.

Jõudsin tuttavate kaudu Tartusse, kus vene filoloogidest toakaaslased (elasin siis ühikas „jänesena“) kutsusid mind kaasa Juri Lotmani loengusse. Kuigi ma vene keelest eriti hästi siis veel aru ei saanud, tundus see mulle nii põnev! Ja see inimene ise oli nii fantastiline! Vene filoloogia oli tugeva teadmiste taustaga. Sel ajal, kui ma õppisin, arenes maailmakuulus Tartu–Moskva semiootikakoolkond. Lotman, tema abikaasa Zara Mints ja teised õppejõud olid ülimalt head, tõelised teadlased. Kui keegi tahtis Dantet uurida, siis Mints küsis, kas oskate itaalia keelt – selleta ei saa, pead originaali ka lugema. Tase oli väga kõrge.

Filoloogiast saigi alguse mu suur armastus tekstianalüüsi vastu. Hiljem, kui juba sotsiaaltöö eriala lõpetasin, tunnetasin nende kahe eriala ühisosa: filoloogina analüüsid kellegi kirjutatud tekste, sotsiaaltöö uurijana elu kirjutatud tekste. Tegelased on üsnagi samad. Narratiivide maailm meeldis mulle väga juba siis. Ka praegu on üks lemmik uurimismeetodeid narratiivianalüüs.

Pärast ülikooli läksin tööle venekeelsesse õhtukooli. Seal õppisid noored täiskasvanud, kelle elu ei olnud päris pilvitu. Oli huvitav kohtuda nende noortega, kes olid minu arvates väga toredad inimesed, aga neil oli midagi elus viltu läinud. See on üks kogemustest, mis tõi mind praeguse töö juurde.

Abiellusin, sündisid lapsed. Otsisin tööd, mis võimaldaks päeval lastega kodus olla. Üks ülikoolituttav kutsus mind tööle Eduard Raska juhitud hälbekäitumise sotsioloogia laborisse, kus oli vaja toimetada venekeelseid tekste.

Uurisime kuritegevust ja igasugu muid hälbelise käitumise viise. Sealt jõudsin enesetappude uurimiseni, mis oli Nõukogude Liidus mõistagi tabuteema. Ungaris oli see väga hästi uuritud valdkond ja sain tutvustada kolleegidele sealseid uuringuid. Minu esimene publikatsioon oligi Eesti enesetappudest ungarikeelses väljaandes.

Tartu ülikoolis avati 1992. aastal sotsiaaltöö magistrantuur. Minust saigi esimese sotsiaaltöölennu magistrant. Minu huvideks kujunesid ebaõiglaselt kõrvale jäetud lapsed ja noored, täpsemalt suitsiidi riskis probleemse käitumisega noored tüdrukud. Sedakaudu jõudsin Kaagvere erikooli uuringuteni. Kaagveret uurisin nii magistrandina kui ka doktorantuuris.

Etnograafilist uurimist tasub teha, sest siis saad elu tundma õppida seestpoolt, sa saad ise kogeda seda, mida uurid, ja nii muutub uurimus sinu enda eluloo tähtsaks osaks.

Magistritöö aluseks oli küsimustik, mille sain Kanadas kriminaalhooldajana töötanud väliseestlaselt Peeter Kiviloolt. Selle küsimustikuga läksin erikooli ja kuulasin, mida tüdrukutel on mulle öelda. Küsimustele vastates jutustasid tüdrukud oma elulugusid.

Muidugi, toona ei teadnud ma veel midagi eluloouuringutest. Doktoritöö uuringut tegin juba teadlikumalt. Mul jälle vedas: Tampere ülikooli juhendaja professor Tarja Pösö oli etnograaf, sotsiaaltöötaja, kes kirjutas ka oma doktoritöö erikoolitüüpi asutuste uuringu põhjal. Sain sealt tugeva tausta nii erialaselt, teoreetiliselt kui ka metoodiliselt.

Meenutage palun oma esimest magistriõppeaastat vastavatud sotsiaaltöö erialal.

See oli väga huvitav kogemus. Meie õpetajad olid väga erineva taustaga, psühholoogid Henn Mikkin, Dagmar Kutsar, Salli Põldvere, loenguid pidasid perepsühholoogid Kiira Järv ja Aita Keerberg. Sotsiaalpoliitikat õpetasid Marju Lauristin (Eesti sotsiaalminister 1992–1994 – toim.) ja Jüri Kõre. Eespool mainitud Peeter Kiviloo andis õpingutele välismaavaadet. Käisid ka teised välismaa külalisõppejõud. Meil oli palju arutelusid, mis mulle väga meeldis. Üheksakümnendatel tegutsenud õppejõududel oli mõnes mõttes omapärane arusaam erialast. Nendes aruteludes kujuneski käsitlus Eesti sotsiaaltööst Tartu ülikoolis. See oli hästi intensiivne eriala õppimise ja lugemise aeg. Kujundasime koos teadmisi ja oskusi, mida Eesti ühiskond tollal vajas. 

Üheksakümnendatel tegutsenud õppejõududel oli mõnes mõttes omapärane arusaam erialast.

Kahjuks ei teinud me algusaastatel kuigi palju koostööd Tallinna ülikooliga. Tihedam koostöö tekkis hiljem. Võib-olla algusest peale koos tegutsemine oleks kasulikum olnud mõlemale ülikoolile ja Eesti sotsiaaltööle tervikuna.

Mida Kaagvere erikooli uurimise kogemusest kaasa võtsite? 

Mõistsin, et tegelen millegi äärmiselt põneva ja vajalikuga. Ma olin tervenisti haaratud sellest uuringust. Mu põhikoolivanused lapsed kasvasid selle protsessi käigus. Nad ütlesid mulle, et kui külalised tulevad, siis ole hea, ära Kaagverest räägi. Aga see oli minu jaoks kõige huvitavam teema, millest rääkida.

Ma ei saa olla neutraalne ja tean seda.

Doktoritöö jaoks materjali kogumise ajal elasin Kaagveres, mul oli oma tööülesanne seal: ma olin kasvataja. Nägin, et tüdrukud vajavad kedagi, kes neid kuulab, nendega suhtleb, mitte ainult ei juhenda. Nad tahtsid, et keegi oleks nende kõrval ja nende poolt. See oli väga väärtuslik kogemus. Etnograafilist uurimist tasub teha, sest siis saad elu tundma õppida seestpoolt, sa saad ise kogeda seda, mida uurid, ja nii muutub uurimus sinu enda eluloo tähtsaks osaks. Selle käigus saad teada palju ka enda kohta: mis inimene sa oled, kuidas mingit probleemi lahendad, kuidas tuled toime täiesti uues olukorras. Uurimuse saab teha ka pelgalt kirjanduse põhjal, aga etnograaf uurib päris, lihast ja luust inimesi, elades nendega koos, jagades nende saatust ja kogemusi.

Teie sõnul ootasid tüdrukud, et keegi oleks nende poolt. Kuidas etnograafina neutraalset pilku hoida?

Ei saagi! See on positivistlik käsitlus, et uurija peab olema neutraalne. Aga mida see tähendab? Kas ma pean kaotama empaatiavõime, loobuma oma väärtustest? Kas pean mängima kedagi teist? Ma ei kujuta seda ette. Kvalitatiivses uurimuses huvitavad sind teise inimese kogemused, tema elu, probleemid. Sellises uurimuses osaled inimesena, oma isikuga. See eeldab teatavat avatust osalejatelt ja ka uurija avatust. Muidu ei ole suhtlus aus ega võrdne. Ma ei saa olla neutraalne ja tean seda. Olles Kaagveres, sain aru, et positivistlik lähenemine ei võimalda uurida elu neutraalse vaatleja, vaid osalejana. Selle protsessi käigus liikusin konstruktsionismi paradigma juurde, millest olen varem kirjutanud, sh ka ajakirjas Sotsiaaltöö.

Kas teadlasena on läinud uuritavale juurdepääsu saamine kuidagi keerulisemaks, pidades silmas uuringute formaalsete nõuete suurenemist?

Kahtlemata on keeruline. Eetikakomitee kontroll peab olema, aga see ei tohiks uuringute tegemist takistada. Eriti, kui uuritakse haavatavas olukorras inimesi. Ei saa öelda, et see laps on liiga haavatav, teda ei tohi uurida. Võtame sellega ära lapse õiguse osaleda. Lapse õiguste konventsioon väärtustab laste osalusõigust. Ka lastekaitseseadus ütleb, et lapsel on õigus väljendada oma arvamust. Aga kuidas me selle välja selgitame, kui ei tohi seda uurida?

Eetikakomitee kontroll peab olema, aga see ei tohiks uuringute tegemist takistada.

Ma ootaksin eetikakomiteedelt pigem uurijate toetamist, et nad annavad nõu, arutavad uurijatega lahendusi, aitavad uuringuid eetilisemalt teostada, mitte ei takista uuringute tegemist. See oleks eetiline! Raskused on ka andmekaitse liiga formaalsete nõudmistega. Kohati tundub, et andmed on tähtsamad kui inimene ise ja tema heaolu. Segab usaldamatus uurijate suhtes. Sotsiaalmeedia, interneti, tehisaru kaudu levivad isikuandmed kordades kiiremini ja laiemalt kui teadusuuringute kaudu. Ma ei tunne ühtegi uurijat, kes ei väärtustaks isikuandmete, konfidentsiaalsuse ja uuritavate heaolu hoidmist.

Elulootöö metoodika juurutamine Eestis on olnud teie jaoks oluline. Mida see täpsemalt tähendab?

Sellel on pikem eellugu. Minu juhendatav nii magistri- kui ka doktoriõppes, Ingrid Sindi, tegi oma uuringut ühes asenduskodus, kasutades etnograafilist meetodit. Mõtlesime, et võiks uurida nende laste elulugusid. Leidsime nn koos kirjutamise meetodi (ingl direct scribing): uurija aitab lastel kirjutada nende endi elulugu. Lapsed rääkisid, mida nad mäletavad oma perekonnast ja elust ning Ingrid kirjutas selle üles. Tekst jäi lapsele ja ta võis sellega edasi töötada, täiendada.

Tahaksin väga, et elulootöö metoodikat rakendataks praktikas rohkem.

Kirjandust lugedes jõudsime elulootöö metoodikani, mis tegeleb ka perest eraldatud laste elulugudega. Põimisime selle termini ka oma uuringusse, aga kahtlustan, et selle metoodika üks olulisi autoreid Richard Rose retsenseeris meie artiklit ega toetanud termini sellist kasutamist. Seega jäi Ingrid oma doktoritöö raames etnograafia meetodi juurde.

Elulootöö metoodikat aga uurisime edasi. Leidsime see nii hea ja kasulik olevat, et võiks seda kuidagi testida ja Eestisse tuua. Minuga võttis ühendust MTÜ Oma Pere. Nad soovisid teha perest eraldatud lastele elulooraamatu ja me hakkasime koos tegutsema. Mind huvitas rohkem elulootöö meetod kui sotsiaaltöö tööriist, mille abil saab toetada traumakogemusega lapsi.

Käisin kahes asenduskodus, kus tutvustasin elulootöö metoodikat, mitmesugust tegevust, mida selle raames teha saab. Kohtusime hooldusvanemate ja lapsendajatega. Just hooldusvanemad ja lapsendajad olid väga huvitatud sellest metoodikast. Elulootöö metoodika koosneb mõnusatest, lihtsatest ja rõõmu tekitavatest tegevustest. Minu eesmärk oli tutvustada neid lastele, nende hooldusvanematele ja kasvatajatele. Palusin tegevust ka hinnata.

Praegu kasutatav juhtumiplaan võiks muutuda elulooraamatuks, mis on rohkem lapsest lähtuv ja lapsele tehtud dokument.

Rose’i õpetuse järgi pidi iga lapsega toimuma vähemalt kaheksa kohtumist kahe nädala tagant alati samal ajal ja vähemalt tund aega. Iga kohtumine pidi olema põhjalikult ette valmistatud ja pärast kohtumist analüüsitud. Iga kohtumise lõpus uurisin, mida lapsed sellest arvavad. Juures pidi olema ka hooldaja või perevanem. See pakkus suurt huvi hooldusvanematele ja lapsendajatele, kes tundsid puudust teadlikust tegevusest, mille abil lapsega parem kontakt saada. Mõned perekodus elavad lapsed siiski eelistasid üksi osaleda. See ei olnud eriti hea, sest metoodika üks eesmärk on usalduslike suhete tugevdamine vahetu hooldajaga, kes mina ei olnud. See tekitas küll mõningaid probleeme. Nende lahendamiseks tuletasin lastele pidevalt meelde, et see on metoodika testimine, mitte teraapia.

Koroona tõttu ei õnnestunud paraku kahenädalast intervalli hoida, aga see oli siiski huvitav ja vajalik tegevus. Koostasime selle käigus elulooraamatu ja pakkusime ka koolitust, kuidas seda raamatut täita. Koos MTÜ-ga Oma Pere tegime läbi proovikoolituse ja loodame, et saame neid koolitusi ka edaspidi pakkuda.

Tahaksin väga, et elulootöö metoodikat rakendataks praktikas rohkem. Selleks oleks vaja aga koolitatud spetsialiste, kes saaksid seda teha. Richard Rose pakub ka ise koolitusi. See oleks suurepärane enesetäiendamise võimalus lastekaitsespetsialistidele ja sotsiaaltöötajatele. Tahaks, et praegu kasutatav juhtumiplaan muutuks elulooraamatuks, mis on rohkem lapsest lähtuv ja lapsele tehtud dokument.

Kas eesmärk on, et lastega töötavad spetsialistidel saaks võimalikult pehmelt last paremini tundma õppida?

Just! Kuigi asenduskodus peetakse silmas lapse õigust oma arvamust avaldada, selgus, et lapsed sageli lihtsalt ei oska seda teha, nad pole sellega harjunud. Laps on harjunud, et keegi teda juhendab. On lapsi, kellel on raske oma tunnete ja mõtetega kontakti luua. Asenduskodu töötajad küsivad küll, mida lapsed tahaks süüa, teha, kuhu sõita. Aga see ei puuduta hingeelu. See on kompensatsioon. Tähtis aga on, et inimene leiaks kontakti iseendaga, küsiks, kes ma olen, miks ma olen siin. Lastel on need küsimused, aga nende üle ei arutleta.

Kuidas tulla päriselu raskustega toime, kui ma ei tea, kes ma olen? Elulootöö metoodika on lapse identiteedi arendamise meetod.

Perevanemad pigem kardavad tundlikke teemasid, eelistavad isiklikke küsimusi mitte torkida. Ometi tahavad lapsed neist rääkida. Traumateadlikkus tähendab mõistmist, et trauma ei kao ja sellega tuleb tegeleda. Tegeleda aga tuleb oskuslikult, ettevaatlikult ja see nõuab ettevalmistust. Ühes asendushoolduse uuringus oli mõtte, et lapsed elavad asenduskodus nagu hotellis ja astuvad ühel päeval pärisellu, kus peab ise toime tulema. Aga kuidas tulla päriselu raskustega toime, kui ma ei tea, kes ma olen? Elulootöö metoodika on lapse identiteedi arendamise meetod. Hädavajalik tegevus, aga selleks on vaja empaatilisi, julgeid, tarku inimesi, kes sellega tegeleks.

Olete juhendanud ja õpetanud mitut põlvkonda sotsiaaltöötajaid ning valdkonna uurijaid. Mida tudengid just teie õpetustest võiks ellu ja töösse kaasa võtta?

Kui üliõpilaste silmad säravad mõne teema uurimisel või küsimuse arutamisel, kui näen analüüsimise ja kriitilise mõtlemise oskusi, siis olen väga rahul. Kui näen, et nad ei ole ükskõiksed, kui neile läheb korda, mis toimub teiste inimestega, ühiskonnas üldisemalt, siis on minu eesmärk õppejõuna saavutatud.

Hirm selle ees, mida teised minust arvavad, ei peaks meid juhtima. Igal inimesel on õigus oma arvamusele, õigus teha oma vigu ja neist õppida.

Ütleksin ka nii, et õppimine on hea vahend arenemiseks. Nii nagu elulootöö mängulise tegevuse käigus parandame vanema ja lapse suhteid ning aitame kaasa, et laps saaks aru, kes ta on ehk aitame kaasa lapse identiteedi kujunemisele, nii on ka õppimine ja õpetamine uute teadmiste, arusaamade kujundamise hea vahend. Selles protsessis kujundame ka enda identiteeti: kes me õppijate ja spetsialistidena oleme.

Mul ei olegi midagi väga anda, kui, siis professionaalset inimlikkust. Tudengid võiks väärtustada, et oleme kõik inimesed ja kõige tähtsam on hoida kokku ning hoida üksteist. Ma olen nii vana, et julgen juba rääkida armastusest. Armastus on kõige olulisem asi, mis meiega elus juhtuda võib! Siin ma mõtlen eelkõige armastust inimeste vahel, mida on üpris vähe selles konkurentsikeskses maailmas.

Soovin, et tudeng ei kardaks eksida. Sellepärast teen ennast ehk isegi lolliks. Räägin, kuidas olen ise ämbrisse astunud. Tudengid kardavad küsimustele vastata. Miks see nii on? Hirm selle ees, mida teised minust arvavad, ei peaks meid juhtima. Igal inimesel on õigus oma arvamusele, õigus teha oma vigu ja neist õppida.

Mul ei olegi midagi väga anda, kui, siis professionaalset inimlikkust. /.../ Armastus on kõige olulisem asi, mis meiega elus juhtuda võib!

Loomulikult soovin ka, et minu jagatud teadmisi võetaks tõsiselt ja meetodeid kasutataks täpselt nii nagu peab. Et ei tehtaks ükskõik kuidas.

Me ei tea, mida AI (tehisintellekt – toim.) meie ellu toob. See on ühelt poolt väga põnev. Peame aga olema väga targad, et ei libiseks tehisaru küüsi, nagu libisesime sotsiaalmeedia ja internetimaailma lõksu. Kasutan ka ise neid võimalusi: tõlkerobot tõlgib, AI keelekorrektuur kontrollib üle, selgitab vigu. See on hea, lõpp-produkt on kvaliteetsem, aga kas minu inglise keele oskus paraneb sellest? Kahtlen.

Ajakirjal Sotsiaaltöö valmib solidaarsuse erinumber. Mis mõtteid see sõna sotsiaaltöö kontekstis tekitab?

Solidaarsus on väga oluline. Eriti praeguses poliitiliselt raskes elus. See haakub eelpool öelduga inimlikkusest, üksteise hoidmisest. Mulle tundub, et kaotame solidaarsust vene vähemusega. Eestikeelsele õppele üleminek peaks olema palju põhjalikumalt läbi mõeldud. Me ei tohi tekitada vene lastes tunnet, et nende emakeel on kuidagi halb. Me ei tohi tekitada kelleski tunnet, et nad peaksid häbeneda oma emakeele tõttu. See kutsub esile vastupanu. See on sama, mis toimus nõukogude aja lõpus, kui eesti koolis oli rohkem vene keele kui eesti keele tunde.

Mulle tundub, et kaotame solidaarsust vene vähemusega.

Peame väärtustama rahvuskultuure. Kuigi õppetöö toimub eesti keeles, peaks lastele jääma võimalus rääkida ka vene keelt. Kui austame õpilaste õigust kasutada vene keelt, hakkavad nad austama ka eesti keele kasutamist. Eriti hästi on näha seda Ukraina sõjapõgenikest laste näitel eesti koolis. Me ei tohi anda neile tunda, et ukraina keel segab eesti keele õppimist. Keelte õppimine ei toimi nii, et ühe keele oskus kuidagi pidurdab teise keele oskust.

Ma ei kahtle, et iga arukas inimene saab aru eesti keele vajalikkusest Eestis elades. Mul on palju venelastest sõpru-tuttavaid ja nad suhtuvad sageli riiki ning valitsusse toetavamalt kui mõned eestlased.

Solidaarsus on oluline ka puuetega inimeste, eakate, soolise identiteediga kimpus noortega. Aktsepteerime inimesi sellistena, nagu nad on. Kõik võiksid saada elada võimalikult õnnelikku elu. Mida rohkem on õnnelikke inimesi meie ümber, seda parem on ka meie enda elu.

Missuguseks inimeseks te ennast peate? 

Olen üpris tagasihoidlik inimene. Ma pole alandlik, aga mulle ei meeldi ennast reklaamida, peaasi, et ise olen rahul sellega, mida ja kuidas teen. Pean väga oluliseks hoolt kanda oma hingeelu eest. Mulle meeldib seltsida, olen pigem avatud, ei pelga oma arvamust välja öelda. Aga mulle meeldib olla ka üksi, omaette tegutseda.

Mille üle eriliselt uhkust tunnete oma töödele ja tegemistele vaadates?

Uhkus ei ole see, mida tahan tunda. Selle üle ei saa ju uhke olla, et vaadake, vaadake, mida ma nüüd tegin! Kes ei tee? Igaüks teeb midagi. Ma ei hakkaks kuhugi kirjutama, millega olen sellel kuul toime tulnud. Tegin ära! Punkt. Ootan juba järgmisi tegemisi.

Pean väga oluliseks hoolt kanda oma hingeelu eest.

Olen õnneseen: mul on vedanud, et elu viis mind huvipakkuvate teemade ja toredate inimesteni. Olen pigem tänulik selle eest, mitte uhke.

Uhke olen ainult oma laste, lastelaste ja õpilaste üle!