Artikli autorid: Ingrid Sindi, Rait Kuuse, Merike Sisask, Helmen Kütt, Kersten Kattai, Martin Medar, Kersti Kriisk, Marju Medar, Käthlin Mikiver
Fotod: Andri Tallo
Vestlusringis osalesid ÜTI sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask, sotsiaaltöö dotsent Marju Medar, sotsiaaltöö lektor Kersti Kriisk, avaliku halduse lektor Kersten Kattai, riigikogu liige Helmen Kütt ning Tallinna tehnikagümnaasiumi direktor ja kriisijuhtimise õppejõud Martin Medar. Arutelu suunas justiits- ja digiministeeriumi vanglate asekantsler ning Tallinna ülikooli vilistlane Rait Kuuse.
Arutelu muutis väärtuslikuks see, et kokku said erinevate vaatenurkade ja kogemustega osalejad: sotsiaalvaldkonna teadlased ja õppejõud, kooli- ja kriisijuhtimise praktik, poliitikakujundaja ning valitsemiskorralduse ja vanglasüsteemi ekspert. Mitmekülgne ja interdistsiplinaarne paneel võimaldas käsitleda kriisivalmidust eri tasanditelt ja valdkonnaüleselt, tuues esile nii teadmised kui ka kogemused. Just seetõttu tekkis soov arutelus kõlanud mõtted ja teemad artiklina talletada ning neid laiema avalikkusega jagada. Järgnevalt on esile toodud teemad, mis arutelust kõige enam esile kerkisid.
Kriisid on mitmetahulised ning mõjutavad eri tasandeid
Sessiooni avas väitlusjuht Rait Kuuse avaküsimus „Mis on kriis?“. Kriisi mõistet avati nii inimkogemuste, kogukondade haavatavuse kui ka omavalitsuse ja ühiskonna toimimise vaatenurgast.
Merike Sisask tõi välja, et kolme liiki kriisid mõjutavad nii üksikisikut kui ka laiemat teenustesüsteemi. Esiteks traumaatiline kriis, näiteks lähedase kaotus, kui järsult saadakse tugeva emotsionaalne löök. Teiseks toimetulekukriis, mis kujuneb pikkamisi kuhjuvast stressist ning on „salakaval, sageli isegi naeratava näoga“: väliselt võib inimene toimida, kuid tema sisemised ressursid on ammendumas. Sellise kriisi korral võib abi otsimine jääda tahaplaanile. Kolmas on teenuste kättesaadavusega seotud kriis, mis on vaimse tervise valdkonnas üha sagedasem: kriisiolukorras inimene vajab hädasti abi, kuid teenuste süsteem ei suuda seda pakkuda.
Helmen Kütt rõhutas, et olenemata sellest, kas kriis avaldub individuaalsel või ühiskondlikul tasandil või on see koguni julgeolekukriis, on olukorda igal juhul vaja muuta. Elame kriiside ajastul ja keskne küsimus ei ole mitte see, kas kriisid tulevad, vaid kuidas suudame nende lööke pehmendada ning juhtida muudatusi, mida sellised olukorrad vältimatult kaasa toovad.
Kiis on korraga nii individuaalne ja kollektiivne, ootamatu ja harjumuspärane kui ka nähtav ja nähtamatu.
Martin Medar, kes töötab koolijuhina ja kogeb kriise iga päev, kirjeldas kriisi kui enneolematut olukorda, kus inimene ei tea, mis edasi saab. Sel juhul saab määravaks reageerimisvõime, mis paraneb teadlikumaks saamise ja harjutamisega: mida teadlikum ollakse, seda paremini suudetakse tegeleda olukorraga. Koolides tegutsevad kriisimeeskonnad ning lapsi ja lapsevanemaid õpetatakse kriisis edukalt toime tulema.
Kersten Kattai analüüsis kriisi valitsemiskorralduse vaatenurgast. Ta tõi välja, et kriisi tuumaks on kaks elementi: ootamatus, mis lõhub harjumuspärase elurütmi, ning mõju, mis võib ulatuda üksikisikust ka laiemate rühmade või kogu ühiskonnani.
Kersti Kriisk lisas kriisi nähtusele praktilise mõõtme. Tema sõnul on mikrotasandi kriisid, näiteks kriisid peredes, nagu lein, tulekahju või ka lapse kiire eraldamise vajadus, sotsiaaltöötaja igapäeva tegelikkus, kui otsused tuleb langetada kiiresti, sageli tundide jooksul. Lisaks on lokaalseid kriise, mis raputavad tervet kogukonda. On ka megasuperkriise, mis halvavad kogu ühiskonda või tabavad väga spetsiifilisi rühmi.
Marju Medar käsitles kriisi koduhoolduse vaatenurgast. Tema sõnul tehakse kriisis pidevalt valikuid: kelle vajadus on esmane, mis järjekorras tegutseda ja kuidas ise ellu jääda. Seega ei ole kriis ainult abi vajavate inimeste kriis, vaid võib samal ajal olla ka teenuseosutaja kriis. See muudab otsustamise eetilise ja praktilise pinge suureks.
Lisaks toodi esile sotsiaalmeedia roll, mis muudab kriisid igapäevaseks kohalolijaks. Merike Sisask rõhutas, et tänapäeval on kõik korraga meie elutoas. See tekitab olukorra, et ümbritseva maailma ja inimese isikliku vaimse võimekuse piir hägustub: info üleküllus ise võib kriisi võimendada.
Kokkuvõtvalt toodi välja, et kriis on korraga nii individuaalne ja kollektiivne, ootamatu ja harjumuspärane kui ka nähtav ja nähtamatu. Just selline komplekssus pani aluse edasisele arutelule: kuidas valmistuda ja toime tulla ning milliseid õppetunde on kriisid pakkunud.
COVID-i õppetunnid: üksildus, vaimse tervise „varud“ ja kogukonna roll
Arutelu liikus edasi viimaste aastate kõige mõjukama kogemuse, COVID-19 juurde, mis tõi kriisi inimestele enneolematult lähedale. Koroonapandeemia oli Eesti jaoks esimene nõnda ulatuslik kriis, mis mõjutas korraga nii üksikinimese igapäevaelu kui ka kogu ühiskonda.
Merike Sisask kirjeldas, kuidas algul tajuti seda füüsilise tervise kriisina, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et see võib tugevalt mõjutada vaimset tervist. Just siis tõusis vaimse tervise valdkond tähelepanu alla ja kerkis küsimus, kuivõrd on süsteem valmis vaimse tervise toetamiseks abi pakkuma, millised teenused on olemas ja kui ligipääsetavad need on. Kuigi koroonaaegne sotsiaalne isolatsioon ja hirmud ei kajastunud kohe statistikas, ei jätnud toimuv mitte kedagi puudutamata. Siit kasvas välja probleem, mida Merike Sisask nimetas üksilduse epideemiaks. Ta tõi sisse tasakaalu küsimuse: kui palju saab ja peab igaüks ise hakkama saama ja kui suur on kogukonna ning ühiskonna vastutus? Mingil määral on iseseisvus paratamatu, kuid jõuvarud võivad kiiresti ammenduda. Siis on tähtis, et inimene teaks, kust abi saab.
Kogukonnatunnet ja abistamisvõimalusi tuleb teadlikult suurendada.
Merike Sisask märkis, et paradoksaalsel moel võib üksildus muret teha mitte ainult halbadel, vaid ka headel aegadel: praktilises mõttes saame üksi hakkama, aga sügaval, ürgsel tasandil on ikka hirm, et kui karja ümber ei ole, siis ei pruugi hakkama saada, kui läheb raskeks.
Rõhutati, et COVID tõi valusalt nähtavale üksilduse kui kriisi võimendaja: üksi haiglas viibivad inimesed, hooldekodus end üksildasena tundvad eakad, vanema(te) ja vastsündinu(te) lahusolek, kontaktide katkemine. Nii et kriis ei avaldanud ainult viirusesse nakatumise ohus, vaid (ja isegi eeskätt) eraldatuses ja lähedastest eemalolekus. Kuid abi ei pea tulema ainult psühhiaatrilt või kliiniliselt psühholoogilt. Nagu ütles Merike Sisask: „Kui jääme lootma ainult eriarstiabile, siis unustame ära, et enamik inimesi ei vaja psühhiaatrilist abi, vaid hoopis kogukonna tuge.“ Just kogukond, inimesed, keda igapäevaelus võib-olla ei teadvusta oma kriisivõrgustikuna, osutus koroona ajal ülioluliseks. Abi peaks olema lähedal: kodus, naabruskonnas, koolis ja kogukonnas.
Marju Medari sõnul näitas koroonajärgne uuring, et inimesi said paremini abistada sotsiaaltöötajad, kes tundsid kogukonda ja teadsid, keda ning kuidas saab vajaduse korral kaasata. Uuring tõi välja, et paremini saadi hakkama kohtades, kus toimis koostöö spetsialistide võrgustikus. See tagas sujuva abiandmise ja info liikumise kriisi ajal.
Sama suundumus ilmnes ka haridusvaldkonnas, kus kriisi mõju jõudis laste, perede ja õpetajateni väga kiiresti. Martin Medar märkis, et koroona järelmõjuga tegeletakse praegugi: tugispetsialistid (psühholoogid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid) on alles viimastel aastatel hakanud õpilasteni süsteemsemalt jõudma.
Helmen Kütt tõi välja, et COVID mõjutas kõiki imikutest eakateni, kuid näitas Eesti ühiskonna võimet kiiresti kohaneda ja teenuseid ümber korraldada.
Koroonaaeg tõi esile, et kogukonnatunnet ja abistamisvõimalusi tuleb teadlikult suurendada. Kogukond on igapäevaelu ökosüsteem, mis jääb sageli märkamatuks seni, kuni kõik toimib. Kriisi ajal selgus, kui tähtis on, et kogukonnad aktiveeruksid. Just sealsed sidemed, võimalused ja vastastikune hool on kriisides väga tähtsad. Kogukondlik säilenõtkus tähendab suutlikkust kohaneda, anda ja saada abi, hoida sidet ning märgata haavatavust: olla üksteisele nähtav ja kättesaadav.
Omavalitsuste kriisivalmidus: roheline kaart, kollased nurgad ja paberil plaanid
Kersten Kattai avas põhjalikult omavalitsuste kriisivalmiduse küsimust, tutvustades portaali Minuomavalitsus.ee kogutud andmeid. „Kaardi järgi ei ole pilt üldse halb, mitte punane, vaid enamasti roheline. Kuid Kagu-Eesti nurgas on kriisivalmiduse näitajad kollased. Miks?“ arutles Kersten Kattai. Ta märkis, et selget vastust pole: ka selle piirkonna juhid peavad kriisivalmidust väga oluliseks. Täpsem analüüs näitab, et asi ei ole ainult plaanides, vaid eeskätt kriisidest läbitulemise suutlikkuses. „Ühtpidi oleme kriisideks valmis paremini kui kunagi varem, aga tööd on veel kõvasti sellega, kuidas kriisidest läbi tulla,“ ütles Kersten Kattai. See tähendab hästi praktilisi küsimusi: kes kuhu läheb, keda aitab, kes kellest märku annab, kuhu minnakse, kui „on kõva tuul või vihisevad kuulid“.
Pere peab ka ise mõnda aega toime tulema oma teadlikkuse ning varudega.
Oluline on ka ajaline mõõde. Seadus nõuab 72 tunni plaani, kuid osa omavalitsusi mõtleb ka pikaajalisele kriisiplaanile. Mis siis, kui kriis kestab nädalaid või kuid? Baasteenuste tagamine (vesi, soojus, transport) on küll omavalitsuse või riigi ülesanne, kuid lõpuks peab ka pere ise mõnda aega toime tulema oma teadlikkuse ning varudega.
Kersten Kattai rõhutas paberil plaani ja tegeliku tegutsemisvõime olulist lõhet. Paberil võib olla kirjas, et Ida-Eesti elanikud viiakse kriisi korral Lääne-Eestisse, kuid evakuatsiooniplaan ei toimi, kui pole kokku lepitud, kust bussid tulevad ja kes roolis istub. Kuni seda pole läbi räägitud ega harjutatud, on kriisivalmidus poolik. Sama kehtib ka teistel tasanditel. Näiteks on omavalitsuse kõigil asutustel hädaolukorra lahendamise plaan, kuid need on sisse ostetud ning päriselus toimi. Või ütleb koolijuht, et plaan on olemas, aga tegelikult ei teata, mida päriselt tehakse, kes kellega ühendust võtab. Ning veel üks näide: elutähtsate teenuste osutajad (vesi, soojus) tagavad küll tsirkulatsiooni, aga kui kortermajas ei ole oma generaatorit, siis ei ole elektri kadudes sellest suurt kasu: torudes võib soojus olla, aga korterisse see ei jõua. Siit järeldus: igaüks – riik, omavalitsus, teenuseosutaja, korteriühistu, pere – peab oma osa ära tegema.
Martin Medar lisas, et kriisiks ei saa valmistuda projektipõhiselt, näiteks piirduda projekti korras ostetud generaatoriga. Vaja on pikaajalist kokkulepet ja rollijaotust: kes mille eest vastutab, millal ja kuidas kaasatakse omavalitsus, kellel on milline roll kriisiolukorras.
Küsimusele, kes kriisivalmidust koordineerib, vastas Kersten Kattai otsekoheselt: „Omavalitsus on see tase, kus kriisivalmidust üksikisiku ja kogukonna tasandil kujundatakse.“ Võimupüramiidi eri tasandite ootustes aga võib olla ebamäärasust, näiteks:
- omavalitsus ootab, et riik annab raha, kehtestab standardid ja koolitab;
- külaselts ootab, et omavalitsus toetab ja võimestab;
- omavalitsus loodab, et päästeamet ja regionaalne kriisikomisjon võtavad kriisi korral ohjad enese kätte;
- ettevõtja ootab, et keegi ütleks täpselt, mida ja millal tegema peab.
Kõigil on justkui valmidus, aga võib juhtuda, et ootused või vastutus lükatakse kõrgemale või kuhugi mujale.
Marju Medar tõi välja kommunikatsiooni tähtsuse kriiside ajal. Koroonakriisi ajal tuli infot riigi tasandilt, kohalikult omavalitsuselt ja kriisimeeskondadelt. Vahel oli see vastukäiv ja tekitas segadust, millest oma tegevuses lähtuda. Sotsiaaltöötajad vajavad kriisides õigeaegset ja tõest infot, millest inimesi aidates lähtuda. Kokku peavad olema lepitud kommunikatsioonikanalid ja viisid, kuidas ning kellele info suunata või missuguse infoga esmajärjekorras arvestada. See tagab nii abistajate kui ka abivajajate turvalisuse.
Sotsiaaltöö kriiside ajastul: sotsiaaltöötaja ülesanded ja kogukonnatöö, solidaarsus ja oma inimene
Arutelu keskmes oli sotsiaaltöötaja roll. Kersti Kriisk kinnitas, et just sotsiaaltöötaja on kriisivalmiduses ja -halduses üks olulisemaid isikuid: vallajuht vastutab terviku eest, kuid vastutus inimeste eest jääb laias laastus sotsiaaltöötajale.
Kriisi ulatus võib varieeruda: kord mõjutab see kogu elanikkonda, teinekord konkreetset sihtrühma, kuid kriisi lahendamise otsustav küsimus on sama: tuleb tunda oma inimesi. Sotsiaaltöötaja teab, kus on haavatavamad inimesed, kellel pole lähedasi, kelle toimetulekuvõimalused saavad kiiremini otsa. Koroonakogemus näitas selgelt, et kuigi tervishoiutöötajad olid eesliinil, pidid ka sotsiaaltöötajad oma tegevuse ümber korraldama, et inimesi paremini toetada.
Sotsiaaltöötajad vajavad kriisides õigeaegset ja tõest infot, millest inimesi aidates lähtuda.
Sotsiaaltöötajal on tähtis roll inimeste vastutuse ja iseseisvuse toetajana. Esmane sõnum ei saa olla, et süsteem lahendab kõik, vaid et kõigepealt peab inimene ise end võimalikult hästi suutma aidata nii praktiliste varude kui ka kontaktide tasandil. Kui need võimalused on ammendunud, tuleb mängu laiendatud tugi.
Just seetõttu muutub oluliseks kogukonnatöö, mis sotsiaaltöös kipub jääma tagaplaanile. Kersti Kriisk tõi kriitilise näite: kui suurtes linnades tuuakse sotsiaaltöötajad linnaosadest „keskusesse kokku“, ei tunne nad enam nii hästi oma piirkonna inimesi ega pääse neile samaväärselt ligi. Kersti Kriisk küsis õigustatult: „Kui spetsialist töötab piirkonnast kaugel, keda ta siis tegelikult tunneb?“
Marju Medar rõhutas oma kogemuse põhjal kogukonna solidaarsust. Koroonaajal jälgis uurimisrühm, kuidas sotsiaalmeedia kaudu tekkisid eakate ja erivajadustega inimeste toetamise algatused. Sageli ei olnud eestvedajaks sotsiaaltöötaja, vaid mittetulundusühing või aktiivne eraisik, kes hakkas korraldama näiteks arvutite kogumise kampaaniat. Sotsiaaltöötaja ülesanne oli olla „nügija“: keegi, kes ütleb, mida on vaja, ja aitab inimesed, sh vabatahtlikud, kokku tuua. Need algatused põhinesid vajadustel: kriisiga koos tekkisid ja kriisi taandudes kadusid. Kerkib aga küsimus, kuivõrd suudetakse kriisides sündinud võrgustikke ja kogemusi hoida, toetada ning süsteemselt edasi arendada.
Siinjuures kõlas saalist sõnavõtt ja järgmine näide: ühel kriisivalmiduse arutelul rääkis üks erivajadusega inimene: „Mina tean küll, et riik ei tule appi, omavalitsus ei tule appi, mina pean ise hakkama saama, aga sooviksin ikkagi teada, kelle poole kriisi korral pöörduda.“ Seega pole kõigil inimestel kindlustunnet ega teata, kellelt kriisiolukorras abi küsida. See aga on oluline ja eelkõige haavatavatele gruppidele, näiteks erivajadustega inimestele. Sageli võib abi küsimist takistada ka valehäbi või hirm koormata teisi, mistõttu ei pruugita oma tegelikke vajadusi välja näidata. Sõnavõtja aga tunnistas, et näiteks koduteenuse osutajaid on vähe ja teenuse vajajaid palju, mistõttu ei pruugi abi jõuda kõigini ka siis, kui seda tahetakse pakkuda. Ühe lahendusena nähti, et sotsiaaltöötaja võiks aidata inimesel endal leida naabri või kogukonnaliikme, kes on kriisi ajal „see päris esimene inimene“. Tähtis aga ongi, et sotsiaaltöötaja tunneks oma inimesi.
Kui spetsialist töötab piirkonnast kaugel, keda ta siis tegelikult tunneb?
Kersti Kriisk lisas tähelepaneku, et kolme minuti varjumiskampaaniate kontekstis tuleb tunnistada: ükski sotsiaal- või hooldustöötaja ega vallavanem ei jõua kolme minutiga kliendi juurde ega saa ka oma elu ohtu seada. Seega tuleb kriisiplaanides arvestada, et abiandjad ise on samuti kriisi keskel ja kõige esimesed otsused teevad inimesed ise või tema naabrid. Sellised praktilised olukorrad näitavad, kui oluline on vastastikune usaldus kogukonnas ja kogu ühiskonnas. Just siit avanes arutelu uks laiemale teemale: ühiskondlikule sidususe ja ühtsustunde tähtsusele.
Sidususest ja ühtsustundest polariseeruvas ühiskonnas
Väitlusjuhi eestvedamisel viis arutelu ka väga laia ühiskondliku küsimuse juurde: polariseerumine ja lõhestumine kui kriis, mis õõnestab inimeste suhteid, ka sidusust ja ühtsustunnet.
Helmen Kütt rõhutas, et lisaks sõjalistele ja epidemioloogilistele ohtudele tuleb valmis olla ka ühiskonnas toimuvate protsesside – ebavõrdsuse, lõhestumise, populismi – tagajärgedeks. Märksõnad on tema hinnangul haridus, töökohad ja sotsiaalne sidusus. Ta rõhutas ka poliitilise vastutuse mõõdet: lõhestav ja manipuleeriv retoorika on ohtlik, eriti kui seda kasutatakse valijate mobiliseerimiseks odavate võtetega.
Rõhutati ka infovälja ja inforuumi osa: ühiskonda lõhestab eelkõige see, mis toimub anonüümselt: sotsiaalmeedias, kommentaariumides. Silmast silma vesteldes ei ole lõhed enamasti sugugi nii sügavad.
Lõhestav ja manipuleeriv retoorika on ohtlik.
Räägiti kooshoidmise ja ühtsuse tähtsusest. Helmen Kütt tõi näite, et ühtsustunne võib tekkida nii suure mure kui ka suure rõõmu ajal, nagu iseseisvuse taastamise päevil, kui keegi ei teadnud, kuhu kõik välja jõuab, või laulupidudel, kus inimesed kogevad ühist hingamist ja ühtsustunnet. Küsimus aga on selles, kuidas hoida seda ühtsustunnet ka väljaspool erakorralisi hetki, igapäevaelus.
Kersten Kattai juhtis tähelepanu ka omavalitsusjuhtide hulgas kõlanud murele: „Kuule, aitab küll, kui kaua me räägime nendest kriisidest? Inimesed on niigi ärevil.“ See peegeldab järjest süvenevat väsimust, kriisidest rääkimine on muutunud igapäevaseks ja koormab nii vastutajaid, otsustajaid kui ka kogukondi. Pidev ärevate sõnumite infoväljas elamine võibki mõjuda kurnavalt. Merike Sisask täpsustas, et kõik oleneb sellest, kuidas kriisidest räägitakse. Kui sõnum keskendub ainult ohule, ilma lahenduste ja tegutsemissoovitusteta, siis külvatakse hirmu. Kui aga öeldakse, et ohud on olemas, kuid nende vähendamiseks on konkreetsed sammud, mida igaüks saab teha, siis on võimalik kriisidest rääkida viisil, mis ei halva, vaid hoopis võimestab, tugevdades isegi ehk ühtsustunnet.
Ühiskondliku sidususe ja kriisikogemuste arutelust liiguti taas vaimse tervise juurde: nähtamatute, sageli „naeratava näoga“ kriiside juurde, mis ei paista välja, kuid mõjutavad inimesi ja kogukondi sama tugevalt nagu suure mõjuulatusega ühiskondlikud kriisid.
Martin Medar tõi koolielust näite sõjapõgenike lastest, kellele taheti kohe õpetada eesti keelt ja anti lugemiseks eestikeelset kirjandust. Näis, et lapsed tulevad hästi toime. Nad olid justkui kiiresti kohanenud, isegi naeratasid. Kuid väline käitumine oli tegelikult eksitav. Pisut hiljem hakati mõistma, et näilise rahulikkuse taga oli läbielatud trauma, segadus ja stress, mis esmapilgul ei avaldunud õpetajatele ega kaasõpilastele. Mõisteti, et lapsed tuleb esmalt aidata endaga hakkama saama, alles siis on võimalik rääkida keeleõppest või akadeemilistest nõudmistest. Sellest nähtamatu haavatavuse näitest liiguti edasi veelgi keerulisema ja ausa küsimuse juurde: kas jõuame kõiki kriisi korral aidata?
Kas keegi jääb paratamatult maha. Kas ja kuidas seda riski ausalt käsitleda?
Arutelu üks tundlikumaid hetki käsitles küsimust, kas kriisis jääb keegi paratamatult maha. Arutelu juht Rait Kuuse tõstatas selle küsimuse otse, pidades silmas nii mahajääjaid evakuatsiooni korral kui ka laiemalt kriiside hammasrataste vahele jääjaid.
Kersten Kattai sõnastas ebamugava tõdemuse: juba praegu on ühiskonnas gruppe, kes kannatavad süsteemsete otsuste tagajärjel. Mõnes poliitikavaldkonnas seatakse eesmärgid, mis tegelikult ei ole realistlikud, näiteks null väljalangemist koolist või null hukkumist tulekahjudes. Need ideaalid on õiged sihid, kuid harva päriselt saavutatavad. Mingis mõttes on alati risk, et keegi jääb maha või jääb nälga. Arutelu aga liikus edasi ja rõhutati: isegi kui teame, et ideaalne nullrisk pole võimalik, ei saa järeldus olla, nagu poleks mõtet midagi teha. Palju juhtub, aga tänu ennetusele juhtub alati ka vähem võrreldes sellega, kui juhtuks siis, kui mitte midagi ei tehtaks.
Isegi kui teame, et ideaalne nullrisk pole võimalik, ei saa järeldus olla, nagu poleks mõtet midagi teha.
Siit kasvas välja oluline küsimus tasakaalust: kriisiplaanidega peab nii palju kui võimalik püüdma ennetada ja vältida, aga plaane tuleb täiendada ka ausate stsenaariumidega, mis saavad teoks siis, kui midagi siiski juhtub. Rehabilitatsioon, järeltoetus ja „pehme maandumine“ ei ole läbikukkumise tunnused, vaid kriisiplaani lahutamatu osa.
Helmen Kütt lisas siia Ukraina sõja kogemuse: inimestele pakuti Ukrainas võimalust lahkuda, kuid kõik ei kasutanud seda. „Vägisi kedagi ei viida,“ nentis ta. Ka see on kriisi reaalsus: inimese otsustusvabadus ja vastutus oma valikute eest.
Sõnum, mis sellest arutelust välja koorus, oli kahetine: ükskõik kui realistlikult me kriise ka ei käsitle, süsteem peab siiski olema kujundatud nii, et põhimõtteliselt kedagi ei jäeta teadlikult maha, samal ajal tunnistades, et kriisis ei ole võimalik kontrollida kõiki muutujad.
Säilenõtkem Eesti. Millest alustada ja mida hoida?
Arutelu lõpuosas palus Rait Kuuse sõnastada, millest peaks Eestis eri tasanditel alustama, et järgmisteks kriisideks paremini valmistuda nii ennetamisel kui ka nendega toimetulekul. Vastustest kujunes mitmetasandiline ja üksteist täiendav tervikpilt.
Merike Sisask tõi välja neli peamist tasandit. Üksikinimese tasandil saab arendada oskust reguleerida oma emotsioone, hoida praktilisi varusid ja läbi mõelda väga konkreetsed küsimused: „Kelle poole ma pöördun?“ ja „Kellele mina saan abi pakkuda?“ Seejärel kogukonna tasand, mis võib toimida igapäevaelus nähtamatu taustana: inimesed ja inimgrupid, kellega koos toimetatakse, kuid keda ei teadvustata „kriisivõrgustikuna“. Merike Sisask rõhutas, et need on sageli samad inimesed, kellele kriisiolukorras tegelikult loota saab. Kolmandaks on omavalitsuste, asutuste ja töökohtade tasand: kriisiplaanid ei tohi olla pelgalt formaalsed, neid tuleb päriselt läbi harjutada. Ja neljandaks riigi tasand: järjepidev kriisiteadlikkuse suurendamine, sõnumite testimine, õppused ja süsteemi võimekuse suurendamine. See töö ei saa kunagi valmis: põlvkonnad muutuvad, kogemused muutuvad ja kriisid muutuvad.
Tasakaal, selged sõnumid ja läbimõeldud infokanalid on väga tähtsad.
Helmen Kütt rõhutas informeeritust ja abi küsimise julgust. Tema sõnul leidub ühiskonnas kaks äärmust: need, kes ei julge abi küsida, sest usuvad, et peavadki ise hakkama saama, ja need, kes katsuvad eri kohtadest abi saada, kuid tunnevad end infomürasse uppununa. Ta tõi esile, et kriisis võib info jagajale tunduda, et teavet on liiga palju, samal ajal kui abivajaja tunneb, et infot pole üldse. Tasakaal, selged sõnumid ja läbimõeldud infokanalid on väga tähtsad.
Sellega haakus ka Marju Medari tähelepanek, et ei piisa ainult infokanalite olemasolust. Kriisi ajal võivad telefoniühendused olla ülekoormatud või sootuks rivist väljas, mis tähendab, et abi küsimise ja andmise viisid tuleb läbi mängida ka realistlikes tingimustes.
Martin Medar lisas inimliku mõõtme, jagades meenutust koroonakriisi algusest. Üks õpetaja ütles, et „hinga nüüd natuke, õpikud ei ole kuhugi kadunud“. Sellega osutas ta selgelt ühele kesksele kriisioskusele: võime hetkeks peatuda, meenutada olemasolevaid võimalusi ja vähendada paanikat. See on kriisides oluline.
Ka Kersti Kriisk rõhutas indiviidi tasandit, samuti sotsiaaltöö tähtsust. Kõik algab inimesest, tema oskusest ärevas olukorras teha ratsionaalseid otsuseid ning kogemusest tulla toime väiksemate stressiolukordadega, mis treenivad suutlikkust suureks kriisiks. Mida kaugemaks sotsiaaltöö inimeste igapäevaelust tõmbub, seda haavatavamaks muutub kogukond.
Kersten Kattai lõpetas kahe suure järeldusega. Esiteks: kriisides tuleb tegeleda ebastandardsete olukordadega, mida ei saa lõpuni ette näha. Seetõttu tuleb suurendada üldist võimekust: koolitada inimesi, arendada võrgustikke, tugevdada kogukondlikke sidemeid. Need on universaalsed oskused ja tegevus, mis aitavad nii kriisis kui ka igapäevaelus. Teiseks: paberplaanid ei päästa. Vaja on päris kokkulepped, läbiharjutamist ja päris partnereid.
Lõpetuseks
ÜTI juubelikonverentsi sotsiaalkaitsesessiooni arutelu kriisivalmidusest ja kriisihaldusest näitas selgelt, et kriisivalmidust ei kindlusta üksainus dokument ega üks ametikoht. See kujuneb inimeste oskuste, teadlikkuse, kommunikatsiooni, kogukondade sidususe, sotsiaaltöötajate tegevuse ja omavalitsusjuhtide, aga ka riigi ja omavalitsuste võimekuse ning poliitilise kultuuri koosmõjus.
Kriisides tuleb tegeleda ebastandardsete olukordadega, mida ei saa lõpuni ette näha.
Kriisid paraku ei kao, pigem muutuvad mitmekesisemaks. Küsimus on, kas ühiskond suudab nendest õppida nii, et igaks järgmiseks kriisiks ja selle haldamiseks oleksime paremini valmis. Arutelu sõnum oli ettevaatlikult optimistlik:
- kunagi varem ei ole omavalitsuste kriisivalmidus olnud nii hea kui praegu;
- kogukondlik solidaarsus ja inimeste algatusvõime ei ole kadunud;
- vaimse tervise ja üksilduse teemad on ühiskonnas lõpuks nähtaval.
Kordus aga üks rahutu, kuid aus järeldus: praegune tase ei ole veel piisav. Seepärast on iga kriisi järel oluline teha aus tagasivaade, mis läks hästi, mis mitte, mida järgmine kord ehk teisiti teha. Ja kõige tähtsam: need õppetunnid ei tohi jääda üksnes paberile või mälestuseks, vaid peavad andma järgmiste sammud suuna, et tugevdada süsteeme, kogukondi ja inimesi.
Kuula järele ühiskonnateaduste instituudi juubelikonverentsi paneelarutelu.
Loomise kuupäev: 12.01.2026
