Kuidas otsivad terviseinfot vähemalt 50-aastased?Järeldusi sotsiaaltööle

Marianne Paimre, PhD, Tallinna ülikooli õppejõud

Juunis Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritöös uurisin, kuidas vähemalt 50-aastased Eesti inimesed otsivad internetist terviseinfot ja mis tegurid seda mõjutavad. Tulemused näitasid erinevusi nii digivahendite kättesaadavuses, nende kasutamise oskustes kui ka terviseinfo otsimise ja hindamise viisides. Seadme olemasolu ei tähendanud veel, et seda terviseinfo leidmiseks kasutatakse.

Inimene võib nutitelefoniga hakkama saada, kuid ei pruugi osata seda kasutada oma digiloo vaatamiseks või mõne teenuse taotlemiseks.

Üks tähelepanu vääriv tulemus oli seotud info otsimise ja tervisekäitumisega. Veebist terviseinfo otsimine oli nõrgalt seotud valmisolekuga COVID-19 vastu vaktsineerida, kuid igapäevaste terviseharjumustega järjekindlat seost ei ilmnenud. See annab põhjust arutleda, millal piisab inimeste teavitamisest ja millal on vaja oma tervise eest hoolitsemist muudmoodi toetada.

Uuringust

Doktoritöö ühendab kvalitatiivse ja kvantitatiivse uurimuse. Fookusrühmas ja intervjuudes uuriti vanemaealiste kogemusi. Suvel 2020 küsitleti 501 vähemalt 50-aastast Eesti elanikku. Töö tugineb neljale eelretsenseeritud artiklile (Paimre 2026).

Küsitluse ajal ei olnud COVID-19 vaktsiinid veel kättesaadavad. Uuriti valmisolekut tulevikus vaktsineerida, mitte tegelikku vaktsineerimist. Tulemused kirjeldavad toonast olukorda ja tegurite seoseid, mitte põhjuslikku mõju. Allpool esitatud praktilised ettepanekud on autori järeldused uuringust, mitte eri abistamisviiside tõhususe võrdluse tulemused.

Digivahendite kättesaadavus ja nende kasutamisoskus

Aastal 2020 korraldatud uuringus osalenud vähemalt 50-aastastest Eesti elanikest ei olnud 16% kunagi arvutit kasutanud. Selliste inimeste kohta tuleb esmalt välja selgitada, kas nad soovivad ja saavad digivahendeid kasutama õppida või vajavad teenusele ligipääsuks teistsugust võimalust. Digioskuste õpetamine ja vahetu abi mõne teenuse kasutamisel on kaks eri asja.

Ligipääs arvutile või nutiseadmele oli 79%-l vastanutest. Selles rühmas oli viimase nädala jooksul veebist terviseinfot otsinud 22% ja viimase kuu jooksul 54% (sh viimase nädala jooksul info otsijad). Ligikaudu 12% neist, kellel oli seade, ei olnud veebist terviseinfot otsinud. Seadme olemasolu ei tähendanud seega automaatselt, et seda kasutati terviseinfo leidmiseks.

Arvuti kasutamise oskuste enesehinnangud jagunesid järgmiselt: ligikaudu 9% vastanutest hindas neid suurepäraseks, 30% heaks, 38% rahuldavaks ja 7% kehvaks; 16% ei olnud arvutit kasutanud. Oskuste tase oli seotud nii info otsimise sageduse kui ka kasutatud allikatega. Inimesega vesteldes ei pruugi see alati välja tulla: inimene võib nutitelefoniga hakkama saada, kuid ei pruugi osata seda kasutada oma digiloo vaatamiseks või mõne teenuse taotlemiseks.

Klienditöös tuleb eristada vähemalt kolme olukorda: inimene ei pääse infoni, ei saa loetust aru või ei tea, millisele väitele toetuda.

Ligipääs digiseadmetele erines ka sissetuleku järgi. Üle 550-eurose kuusissetulekuga vastanutest oli digiseadmele ligipääs enam kui 90%-l, kuni 550-eurose sissetulekuga vastanutest 56%-l. Need on 2020. aasta sissetulekurühmad, kuid tulemus näitab, miks ei saa digikanalite kasutamist taandada ainult huvile või õppimisvalmidusele.

Terviseinfo leidmise kõrval tuli uuringus esile selle usaldusväärsuse hindamise keerukus: kas leitu on asjakohane ja kas seda võib uskuda. Klienditöös tuleb seetõttu eristada vähemalt kolme olukorda: inimene ei pääse infoni, ei saa loetust aru või ei tea, millisele väitele toetuda, kui eri allikad pakuvad vastuolulist infot. Igaühes neist olukordadest on vaja veidi erinevat käsitlust.

Kvalitatiivne uurimus, mis keskendus 65-aastastele ja vanematele inimestele, selgitas arvnäitajaid inimeste kogemuste põhjal. Esile tulid veebikeskkonna võõristus, ebakindlus ja eelistus küsida tervise kohta inimeselt, keda tuntakse ja usaldatakse. Need kogemused aitavad mõista, miks üks ja sama digiteenus ei pruugi anda kõigile ühesugust võimalust seda kasutada (Paimre 2026).

Kogukondlik tugi ja selle tähtsus

Ligi 74% vastanutest nimetas 2020. aasta küsitluses terviseinfo allikana perearsti, polikliinikut, haiglat või apteeki. Internetti nimetas 57%, trükitud ajalehti, ajakirju ja raamatuid 32%, tuttavaid või pereliikmeid 28% ning televisiooni või raadiot 27%. Sotsiaalkeskust nimetas 2,4%. Valida sai mitu allikat.

Otsuse tegemiseks võib vaja olla vastust konkreetsele küsimusele, harjumuse muutmiseks aga ka võimalust teisiti elada.

Sotsiaalkeskuste vähene nimetamine terviseinfo allikana tõstatab küsimuse, millist tuge võiks inimene sealt saada. Tuttavas päevakeskuses või koduteenuse osutamise käigus saab märgata ka teenuse kasutaja abivajadust terviseinfo või muu praktilise teabe järele. Selleks tuleb välja selgitada, millistes küsimustes inimesed abi ootavad ja kas nad olemasolevaid võimalusi tunnevad.

Sotsiaaltöötaja või koduhooldustöötaja ei pea muutuma meditsiiniinfo tõlgendajaks. Ta saab aidata inimesel küsimuse sõnastada, sobiva kontakti leida ja abi saamise korraldada. Näiteks võidakse vajada tuge tervishoiutöötajaga ühenduse võtmisel või selgitust, kellelt küsida teenusele pääsemise tingimuste kohta.

Info otsuse tegemiseks ja harjumuste muutmiseks

Uuringus ilmnes nõrk positiivne seos terviseinfo otsimise ja COVID-19 vastu vaktsineerimise valmidusega. Näiteks olid hiljuti veebist terviseinfot otsinud vastajad enam valmis tulevikus vaktsineerima (Paimre ja Osula 2023). Info otsimine ja valmisolek üheks konkreetseks tervist toetavaks valikuks käisid niisiis teataval määral koos.

Igapäevase eluviisi kohta sama muster ei ilmnenud. Doktoritöö koondanalüüsis ei tuvastatud järjekindlat seost info otsimise sageduse ning liikumise, toitumise, alkoholi tarvitamise või suitsetamise vahel. Info otsimise seos valmidusega teha konkreetne terviseotsus võib täiesti erineda sellest, kuidas info otsimine on seotud igapäevase tervisekäitumisega.

Terviseinfo muutub inimesele kasutatavaks siis, kui ta mõistab seda.

Sotsiaaltöö jaoks on siin praktiline järeldus: otsuse tegemiseks võib vaja olla vastust konkreetsele küsimusele, harjumuse muutmiseks aga ka võimalust teisiti elada. Raha, terviseseisund, päevakava ja lähedaste elustiil võivad määrata, kui palju inimene soovitustest ellu viia saab. Infot andes tuleb seetõttu küsida ka, mis aitaks inimesel selle järgi tegutseda.

Mida see tähendab sotsiaaltöö praktikas

Uuringu põhjal pakun sotsiaaltöö praktikaks neli lähtekohta, kuidas saame toetada inimesi oma tervise eest hoolitsemisel.

1. Inimesi nõustades tuleks selgitada välja, milles abi vajatakse. Kui inimene ütleb, et ta ei leia internetist oma tervisega seotud küsimusele vastust, tasub küsida, millele ta vastust otsis ja mis talle raskusi valmistas. Kas ta ei leidnud sobivat infot, ei saanud loetust aru või ei osanud hinnata, kas seda uskuda? Nii saab täpsustada, kas on vaja abi info otsimisel, allika usaldusväärsuse hindamisel või võimalust arutada küsimust tervishoiutöötajaga.
2. Tuge tuleks pakkuda siis, kui küsimus tekib. Uus diagnoos, sõeluuringu kutse või hooldusteenuse valik võib tekitada korraga vajaduse mitmesuguse info järele. Sotsiaaltöötaja saab aidata neid vajadusi eristada: millised inimese küsimused on seotud tervisega ja nende lahendamiseks tuleks suhelda tervishoiutöötajaga; millised aga sotsiaalteenuste korralduse ja igapäevase toimetulekuga. Abi võib seisneda ka küsimuste kirjapanemises enne mõne spetsialisti vastuvõttu.
3. Kui inimene esitab täpsustamist vajava terviseväite, tuleks hinnangut andmata uurida allikat. Küsimus „Kust te selle info leidsite ja mis seal teile usutav tundus?“ võib avada vestluse paremini kui kohe parandamine. See võimaldab koos vaadata, kes teabe avaldas, millele väide toetub ja mida on veel vaja üle kontrollida. Eesmärk on mõista inimese arutluskäiku ja toetada tema otsustamist.
4. Nii tervishoiu- kui ka sotsiaalteenuste korralduses tuleb säilitada võimalus saada abi ka digikanalita. Kui inimesel puudub ligipääs seadmele või oskused seda kasutada, ei tohi teenuse saamine sõltuda sellest, kas lähedane saab tema eest veebis toimetada. Telefonile vastamine, vastuvõtt ja arusaadav info paberil aitavad hoida teenuse kättesaadavana. Koos inimesega tasub kontrollida, kas pakutud alternatiiv ka tema olukorras sobib.

Lähiaastatel teravnev küsimus

Vestlusrobotite levik lisab klienditöösse uue probleemi: inimene võib tulla nõustamisele valmis vastusega, mille allikas ja sobivus tema olukorras on ebaselged. Sotsiaaltöötajal tasub uurida, mida inimene tehisarult küsis, mida vastusest järeldas ja mida selle põhjal teha kavatseb.

Ka sellises olukorras on tähtis, et abi ei lõpeks soovitusega infot kontrollida. Koos tuleb leida, kellelt ja kuidas küsimust täpsustada. Terviseinfo muutub inimesele kasutatavaks siis, kui ta mõistab seda ning saab vajaduse korral tuge tegutsemiseks. Selle võimaluse kujundamisel on sotsiaaltööl oma selge ülesanne.

Viidatud allikad

Paimre, M. (2026). Patterns of Online Health Information-Seeking Behaviour and Related Factors Among Estonian Older Adults. Doktoritöö. Tallinna ülikool, https://doi.org/10.60518/etera/150.

Paimre, M., Osula, K. (2023). Relationships between willingness to get vaccinated against COVID-19, socioeconomic indicators, choices in health behaviour, and health information seeking among Estonians aged ≥ 50. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, 72(3), 313–321.

1. ^

   [1] Doktoritöö „Patterns of Online Health Information-Seeking Behaviour and Related Factors Among Estonian Older Adults“ („Eesti vanemaealiste terviseinfokäitumise mustrid internetikeskkonnas ning nendega seotud tegurid“) kaitsti Tallinna ülikoolis 2026. aastal, juhendaja prof Sirje Virkus.