Kuidas pereteraapia toetab lapsi, noori ja vanemaid

Siiri Viil
Ojaveere vaimse tervise keskuse pereterapeut, loovterapeut, Gordoni suhtlustreeningu koolitaja

Pered puutuvad kokku väga erinevate muutuste ja kriisidega. Lapse sünd, kooliminek, teismeiga, lahutus, uus partner, raske haigus, psüühikahäire või lähedase kaotus mõjutavad tavaliselt kogu peresüsteemi. Mõnikord suudab pere muutustega ise kohaneda, kuid vahel kujunevad suhtlemis- ja käitumismustrid, mis hakkavad raskusi hoopis võimendama.

Pereteraapia on pere toetamise üks võimalus vanemlusprogrammide, perelepituse, tugigruppide, kogemusnõustamise, individuaalse psühhoteraapia ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kõrval. Selle eripära on, et tähelepanu on pereliikmete omavahelistel suhetel ja vastastikusel mõjul, mitte ainult ühel pereliikmel või tema kogetavatel raskustel. 

Pereteraapia keskne küsimus ei ole, kes on süüdi, vaid mis meie vahel toimub ja mida mina saan teha teisiti.

Sageli jõutakse terapeudi juurde seetõttu, et ühel pereliikmel on tekkinud nähtav raskus. Näiteks ei soovi laps kooli minna, noor kahjustab ennast, vanemal on depressioon või ärevushäire, lapsel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire või mõni krooniline haigus. Abi otsides võib kujuneda arusaam, et just see inimene ongi pere „probleem“.

Pereteraapias vaadeldakse olukorda laiemalt. Süüdlase otsimise asemel uuritakse koos perega heatahtlikult ja uudishimulikult, kuidas raskus mõjutab pere igapäevaelu ja suhteid ning mida pereliikmed saavad teha, et olukorraga toime tulla.

Pereteraapia keskmes on suhted

Inimene areneb ja ületab raskusi teistega suheldes. Eriti oluline on see lastele ja noortele. Laps võib eri spetsialistide nõustamise käigus saada uusi teadmisi ja oskusi, kuid nende kasutamine oleneb palju sellest, kas kodused suhted pakuvad talle turvalisust, eksimisvõimalust ning kogemust, et ka keerulistest tunnetest saab rääkida.

Ka lähedases suhtes võib ette tulla konflikte. Turvalises suhtes võib olla eriarvamusi, pettumust, viha ja teadmatust. Suhte tugevus seisneb võimaluses keeruliste teemade juurde tagasi pöörduda, üksteist kuulata ja taastada kontakt ka pärast konflikti. Pereteraapias ei otsita ideaalset perekonda, vaid aidatakse perel arendada võimet omavahel rääkida ka teemadel, mida on seni välditud, kardetud või häbenetud. Eesmärk ei ole, et problemaatiliste sümptomitega laps saaks „oma mured psühholoogile ära rääkida”, vaid et pereliikmed õpiksid uusi oskusi ise probleemide lahendamiseks. Pereteraapia keskne küsimus ei ole, kes on süüdi, vaid mis meie vahel toimub ja mida mina saan teha teisiti.

Kui noor jääb oma murega üksi

Tervise arengu instituudi (TAI) andmed näitavad, miks tuleb laste ja noorte vaimse tervise toetamisel pöörata tähelepanu just suhetele. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (2022) järgi oli uuringule eelnenud aasta jooksul suitsiidimõtteid esinenud 22 protsendil kooliõpilastest. Õppeaastal 2009/2010 oli vastav näitaja 12 protsenti. Tüdrukutest oli suitsiidimõtteid kogenud 30 ja poistest 14 protsenti.

Alati või enamasti tundis end üksikuna 25 protsenti tüdrukutest ja 13 protsenti poistest. Viimase aasta jooksul depressiivseid episoode kogenud noortest tundis end alati või enamasti üksikuna koguni 41 protsenti. Lisaks individuaalse ravi vajadusele osutavad need arvud ka vajadusele tugevdada noore igapäevaelu suhteid.

Kodused suhted peavad pakkuma noorele turvalisust, eksimisvõimalust ning kogemust, et ka keerulistest tunnetest saab rääkida.

TAI andmete kohaselt esines suitsiidimõtteid vähem nendel noortel, kellel oli kerge oma muredest vanematega rääkida. Depressiivseid episoode esines sagedamini õpilastel, kellel oli vanematega muredest rääkida raske. Samuti olid depressiivsed perioodid seotud suitsetamise, alkoholi ja kanepi tarvitamisega. Kehvad peresuhted ei pruugi olla iga vaimse tervise raskuse või sõltuvuskäitumise otsene põhjus. Küll aga näitavad andmed, et üksildus, sotsiaalne tõrjutus, ainete tarvitamine ja suitsiidirisk võivad omavahel põimuda ning toetav suhe vanemaga on oluline kaitsetegur.

Tuleb ka mõista, et noor võib elada koos vanematega, kuid tunda end emotsionaalselt siiski väga üksi. Vanem võib iga päev küsida, kuidas koolis läks, laps aga tunneb, et ei saa rääkida oma hirmust, häbist, vihast, enesevigastamisest, sõltuvusainete tarvitamisest või mõtetest, et ei taha enam elada. Kuigi vanem hoolib, ei oska ta sageli avatult küsida, kardab vastust või püüab lapse valu kiiresti vähendada, hakates nõu andma, olukorda parandama või muret pisendama. Isegi hoolivale küsimusele jätab nooruk mõnikord vastamata, sest teab, et vanemal on niigi raske ega soovi teda oma muredega koormata. Pereliikmed võivad elada kõrvuti ja üksteisest väga hoolida, kuid jääda kõige raskemate kogemustega siiski eraldi.

Vaikimise pärand

Oskus suhetes avatuks jääda ei alga ainult praegusest perekonnast, vaid ulatub tagasi üle mitme põlvkonna. Eesti ajaloos on olnud palju kaotusi, okupatsioone, repressioone, hirmu ja sunnitud vaikimist. Paljudes peredes aitas ellu jääda põhimõte, et rasketest asjadest ei räägita, tundeid ei näidata ja oma muredega tuleb ise hakkama saada. Need toimetulekuviisid võisid varem olla vajalikud, kuid mõjuvad vastupidiselt, kandudes edasi aega, kui vaikimine enam ei kaitse.

Vanem võib oma last sügavalt armastada, kuid tal võib puududa isiklik kogemus, kuidas rääkida häbist, abitusest, vaimsest tervisest, sõltuvusest või suitsiidimõtetest. Kui temaga ei ole lapsena tunnetest räägitud, peab ta täiskasvanuna õppima oskusi, mida tal pole olnud võimalik oma vanematelt kaasa saada.

Ajalooline trauma ei selgita kõiki tänapäeva perede raskusi ning seda ei saa käsitleda ainsa põhjusena. Küll aga aitab see mõista, miks võib emotsionaalne avatus olla paljudele peredele keeruline ka siis, kui pereliikmete vahel on hoolimine ja soov üksteist toetada.

Vanem ei pea alati teadma, mida teha

Vanemaks olemist peab igaüks ise õppima. Lapse sünniga ei anta kaasa juhendit, mis ütleks, kuidas reageerida lapse ärevusele, vihale, endassetõmbumisele, riskikäitumisele või vaimse tervise raskustele. Ometi eeldatakse vanemalt sageli, et ta oskab igas olukorras õigesti tegutseda.

Enamik vanemaid kujundab oma vanemliku käitumise selle põhjal, mida nad on ise lapsepõlves kogenud. Mõni teeb nii, nagu tegid tema vanemad, sest see on talle tuttav ja tundub loomulik. Teine otsustab teadlikult toimida täpselt vastupidi: „Mina ei hakka oma lapsega kunagi nii käituma.“ Nii võidakse liikuda kahe äärmuse vahel. Kui lapsepõlvekodus oli palju rangust ja kontrolli, võib vanem püüda oma lapsele kõike lubada ning vältida piiride kehtestamist. Kui vanema tundeid lapsena ei märgatud, võib ta hakata oma last iga ebamugavuse eest kaitsma või liialt kiiresti appi tõttama. Kui peres ei räägitud probleemidest, võib vanem ka täiskasvanuna keerulisi vestlusi vältida. Ta võib toimida vastupidi oma vanematele, kuid mitte tingimata nii, nagu tema laps konkreetses olukorras vajab.

„Ma ei oska praegu. Ma ei tea, mida teha.“ Vanemliku läbikukkumise asemel on see aus hinnang keerulisele olukorrale, mille käigus laps kogeb ka vanema haavatavust.

Varasemate põlvkondade kasvatusvõtted ei pruugi tänapäeval enam samal moel toimida. Muutunud on ühiskond, peresuhted, laste igapäevakeskkond ja teadmised lapse arengust. Lapsed puutuvad varakult kokku sotsiaalmeedia, pideva infovoo, võrdlemise, kõrgete ootuste ning erinevate vaimse tervise riskidega. Ka vanemate koormus on suur: ühitada tuleb töö, pereelu, majanduslikud kohustused ja lapse vajadused. Aga kuidas toimida vanemana, tehes vastupidi? Millal muutub headus hoopis takistuseks ja kaasamine ükskõiksuseks? Vanem võib jõuda olukorda, kus ükski talle tuttav lahendus ei anna enam soovitud tulemust. Sageli kogeb ta selles olukorras süüd ja häbi. Kui lapsel on raskused, võib vanem arvata, et ta peab olema midagi valesti teinud või et „hea lapsevanem“ oskaks olukorra lahendada. Seetõttu püütakse veel rohkem kontrollida, selgitada, keelata, veenda või last raskuste eest kaitsta. Vahel tõmbub vanem hoopis eemale, sest ta ei tea, kuidas lapsele läheneda. „Ma ei oska praegu. Ma ei tea, mida teha.“ Vanemliku läbikukkumise asemel on see aus hinnang keerulisele olukorrale, mille käigus laps kogeb ka vanema haavatavust.

Mitteoskamine ei tähenda hoolimatust. Vastupidi: oma teadmiste piiride tunnistamine võib olla esimene samm abi otsimise, õppimise ja muutuse poole. Keegi ei saa osata lahendada olukorda, millega ta pole varem kokku puutunud ja mille lahendamiseks ei ole talle teadmisi ega oskusi antud. Keegi meist ei osanud sündides jalgrattaga sõita. Aga me õppisime, kukkusime ja õppisime edasi.

Ka lapsele võib olla turvaline kuulda vanemat ütlemas: „Ma ei tea veel, kuidas sind kõige paremini aidata, aga tahan sellest aru saada ja otsime koos abi.“ Selline sõnum ei jäta last üksi ega anna talle vastutust olukorra lahendamise eest. See näitab, et täiskasvanu on valmis kuulama, õppima ja abi vastu võtma.

Vanemluskoolitusel osalemine näitab tugevust ja teadlikku soovi last toetada

On levinud ekslik uskumus, et vanemluskoolitusele minek tähendab vanemana ebaõnnestumist. Mõeldakse, et Gordoni suhtlemiskoolitus, programm „Imelised aastad“ või mõni muu vanemlust toetav sekkumine on mõeldud eelkõige riskikäitumisega noorte või tõsiste toimetulekuraskustega laste vanematele. Sellise häbimärgistava arusaama tõttu võivad abi ja juhendamiseta jääda ka pered, kus lapse raskus ei ole esmapilgul nähtav.

Vanemlust tuleb toetada järjepidevalt, mitte ainult siis, kui laps rikub reegleid, puudub koolist või satub konfliktidesse. Juhendamist võib vaja olla ka vanematel, kelle lapsed õpivad väga hästi, täidavad kohustusi, püüavad kõigega toime tulla ning jätavad väljapoole mulje erakordsest tublidusest. Heade tulemuste taga võivad aga olla tugev perfektsionism, eksimishirm, pidev mittepiisavus ning tunne, et armastus või heakskiit tuleb välja teenida saavutustega.

Üle pingutava lapse raskusi on keerulisem märgata, sest tema käitumine vastab täiskasvanute ootustele. Ta ei tekita koolis probleeme ja tema saavutused teevad vanematele ning õpetajatele rõõmu. Tunnustades peamiselt häid hindeid, võite ja laitmatut sooritust, võivad täiskasvanud tahtmatult anda lapse üle pingutamisele veelgi enam hoogu. Laps võib sellest järeldada, et ta on väärtuslik eelkõige siis, kui on edukas, tubli ja teistele mugav. Ilmselt aga ei taha ükski vanem, et tema lapsest kasvaks üle töötav ja läbipõlev töösõltlane.

Abi ei vaja ainult raskustesse sattunud lapse vanem. Seda võib vajada ka vanem, kelle laps palju pingutab, mõistmaks, et laps ei peaks oma väärtust pidevalt saavutustega tõestama.

Sellise lapse vanem võib vajada tuge, et märgata tulemuste kõrval lapse pingutust, tundeid ja vajadusi. Oluline on aidata lapsel vähendada liigset nõudlikkust enda vastu, taluda ebatäiuslikkust ja kogeda, et eksimine ning ebaõnnestumine on elu loomulikud osad, mitte tõend tema väärtusetusest. Laps vajab tunnustust ka puhkamisel, abi küsimisel, piiride seadmisel, uuesti proovimisel ja ausal ütlemisel, et ta ei jaksa. Kui palju meie ise, vanematena, lubame endal päriselt puhata või laupäeva hommikul perele öelda, et ei jaksa täna teile süüa teha?

Vanemluskoolitus võib anda vanemale keele ja praktilised oskused, kuidas lapsega keerulistel teemadel rääkida, kuulata kohe lahendusi pakkumata, seada piire suhet kahjustamata ning toetada last nii edu kui ka ebaõnnestumise korral. Koolitusel osalemine ei tähenda, et vanem on läbi kukkunud, vaid hoopis seda, et ta võtab oma rolli tõsiselt ja on valmis õppima midagi, mida talle pole kunagi õpetatud.

Abi ei vaja ainult raskustesse sattunud lapse vanem. Seda võib vajada ka vanem, kelle laps palju pingutab, mõistmaks, et laps ei peaks oma väärtust pidevalt saavutustega tõestama.

Kui lapsel on keeruline diagnoos

Keerulise või pikaajalise abivajadusega lapse kasvatamine võib tähendada sagedasi arstivisiite, teraapiaid, kooliga suhtlemist ja pidevat tuleviku pärast muretsemist. Vanemate tähelepanu koondub paratamatult lapse vajadustele ning paarisuhe, pere teised lapsed ja vanemate enda taastumine jäävad sageli tagaplaanile.

Üks vanem võib püüda lapse tegevust võimalikult palju kontrollida, teine aga hoiduda pingelistest olukordadest. Vanemate erinevad toimetulekuviisid võivad põhjustada vastastikuseid etteheiteid: üks tunneb, et tema kannab kogu koormust, teine aga, et tema arvamust ei kuulata. Õed-vennad võivad kogeda, et nende vajadused ei ole sama olulised ning väljendada seda käitumisprobleemide, eemaldumise või liigse tubliduse kaudu.

Pereteraapias saab käsitleda näiteks järgmisi küsimusi:

• kuidas diagnoosist ja sellega kaasnevatest muutustest peres räägitakse;

• kuidas jagunevad vanemate vastutus ja koormus;

• kuidas märgata õdede-vendade vajadusi;

• millised hirmud takistavad lapse iseseisvuse toetamist;

• kuidas säilitada vanemate paarisuhet;

• kuidas teha koostööd kooli, lasteaia ja ravimeeskonnaga;

• kuidas hoida alles pereelu need osad, mida diagnoos ei peaks juhtima.

Eesmärk on väärtustada iga pereliikme isikupärast vaadet olukorrale. Oluline on anda võimalus igale pereliikmele oma kogemusi jagada ja leida toimivad lahendused, kuidas perena üheskoos raskusega toime tulla.

Näide praktikast: lapse ärevus mõjutab kogu peret

Kujutlegem peret, kus 12-aastasel lapsel on tugev ärevus. Laps ei taha üksi koju jääda, küsib korduvalt, kus vanemad on ega ei suuda õhtul üksi uinuda. Ema püüab lapse ärevust vähendada, vastates kõigile küsimustele ja olles võimalikult palju tema lähedal. Isa leiab, et last tuleks rohkem iseseisvuma sundida ja tõmbub vaidluste vältimiseks eemale.

Mõlemad vanemad soovivad last aidata, kuid nende erinev tegutsemine suurendab omavahelisi pingeid. Laps tajub vanemate erimeelsusi ja tema vajadus olukorda kontrollida kasvab veelgi.

Spetsialist võib öelda: „Näen, et te kõik pingutate selle olukorraga toimetulekuks, kuid see mõjutab kogu peret. Pereteraapia võiks pakkuda teile koha, kus koos arutada, kuidas koormust jagada ja üksteist paremini toetada.“

Pereteraapias saab esmalt tunnustada kõigi osaliste häid kavatsusi. Seejärel uuritakse, kuidas vanemate reageerimine võib ärevust tahtmatult säilitada. Pereliikmed võivad kokku leppida järkjärgulised sammud lapse iseseisvuse suurendamiseks, ühtsed reageerimisviisid ning kuidas toetada vanemate omavahelist koostööd ja mõlema vanema kaasatust. Pereteraapia ülesanne on toetada keskkonna kujundamist, milles õpitud oskused saavad igapäevaelus kinnistuda.

Perekonna kaasamine on tänapäevaste sekkumiste oluline osa

Pereteraapiline vaade on enam kui ainult eraldiseisev pereteraapiateenus. Ka Eestis kasutatavad või kasutusele võetavad tõenduspõhised sekkumised lähtuvad põhimõttest, et lapse või noore raskustega ei saa alati tulemuslikult tegeleda üksnes temaga individuaalselt töötades. Lapse areng, emotsionaalne turvalisus ja õpitud oskuste rakendamine olenevad suurel määral teda ümbritsevatest suhetest ja igapäevasest keskkonnast.

• Dialektiline käitumisteraapia noorukitele. Noorukitele kohandatud dialektilist käitumisteraapiat kasutatakse muu hulgas noorte enesevigastamise, suitsidaalse käitumise ja raskete emotsioonide reguleerimise probleemide korral. Sekkumise ühe osana saavad noor ja tema vanemad või teised lähedased õppida oskusi, mis aitavad emotsioone reguleerida, kriisiolukordades toime tulla, konflikte lahendada ja omavahel tõhusamalt suhelda. Vanemad kaasatakse teraapiasse mitte selleks, et panna neid tundma vastutavatena noore raskuste tekkimise eest, vaid et kasvatada kogu pere suutlikkust üheskoos muutust toetada.
• Cool Kids. Perekonna aktiivne osalemine on oluline ka laste ärevushäirete korral kasutatavas programmis Cool Kids. See on lapse ja vanema koostööl põhinev sekkumine, mille käigus õpitakse ärevust paremini mõistma, märkama ärevust säilitavaid mõtte- ja käitumismustreid ning astuma järk-järgult vastu hirmu tekitavatele olukordadele. Vanemad õpivad toetama lapse iseseisvat toimetulekut ja vähendama heatahtlikku kohandavat käitumist, mis võib ärevust tahtmatult säilitada, näiteks lapse eest olukordade vältimist või pidevat kinnitamist.
• Mitmedimensiooniline pereteraapia. Eestis juba aastaid rakendatav mitmedimensiooniline pereteraapia ehk MDFT on suunatud mitmekülgse abivajaduse ja tõsise riskikäitumisega noortele ning nende peredele. MDFT-s töötatakse paralleelselt noore, vanemate, peresuhete ja perevälise võrgustikuga. Tähelepanu all võivad olla näiteks noore käitumis- ja vaimse tervise raskused, koolikohustuse täitmine, sõltuvusainete tarvitamine, õigusrikkumised ning konfliktsed peresuhted. Sekkumise üks keskseid eesmärke on tugevdada vanema ja noore suhet ning parandada pere suutlikkust raskustega toime tulla. 

Need sekkumised erinevad sihtrühma, ülesehituse ja eesmärkide poolest, kuid neid ühendab arusaam, et lapse või noore toetamisel on pere sageli muutuse oluline partner. Individuaalse töö käigus omandatud oskustest võib jääda väheks, kui lapse igapäevases keskkonnas jätkuvad samad pinged, konfliktid või raskust tahtmatult säilitavad käitumismustrid.

Kes peaks teraapias osalema?

Kõik pereliikmed ei pea tingimata osalema igal kohtumisel. Terapeut võib kohtuda kogu perega, vanematega, paariga, lapse ja ühe vanemaga või eri pereliikmetega erinevates koosseisudes. Osalejate valik oleneb pere olukorrast, teraapia eesmärgist, lapse vanusest ja pereliikmete valmisolekust.

Tööd saab alustada ka siis, kui mõni pereliige ei soovi või ei saa kohtumistel osaleda. Muutus ühe inimese käitumises mõjutab sageli ka ülejäänud peresüsteemi. Spetsialistil aga tuleb alati ka hinnata, kas ühised kohtumised on kõigi jaoks turvalised. Lähisuhtevägivalla, tugeva kontrolli või hirmu korral ei pruugi ühine pereteraapia olla sobiv esmane sekkumine.

Kuidas perega teraapias töötatakse?

Perega töötab pereterapeut, kes on ettevalmistuselt psühhoterapeut ja üldjuhul kuulub Eesti pereteraapia ühingusse.

Esimestel kohtumistel kuulatakse ära iga pereliikme vaade probleemile, uuritakse, mis pani pere teraapiasse pöörduma ja sõnastatakse eesmärk või küsimused, millega teraapias tegelema hakatakse. Kuigi pereliikmed võivad olukorda erinevalt mõista, aitab terapeut kujundada ühised ja võimalikult konkreetsed eesmärgid: näiteks vähendada korduvaid konflikte, taastada vanema ja noore kontakt, õpetada vanematele oskusi, mis toetavad lastega suhtlust vms. Eesmärgid on konkreetsed ja mõõdetavad.

Mõnikord algab kõige olulisem muutus hetkest, kui vanem suudab öelda: „Ma ei oska veel, aga olen valmis õppima. Ma ei tea, kuidas seda lahendada, kuid tahan sind kuulata ja sinu kõrval olla.“

Terapeut tutvustab ka, kuidas edasine töö toimub, mida oodatakse perelt kohtumiste vahel, kui sageli kohtutakse jms. Kindlasti määratakse ka tegevusnäitajad: kuidas pere hindab, kas eesmärk on saavutatud. Pereteraapia kestus on erinev. Mõnel perel piisab mõnest eesmärgistatud kohtumisest, keerukama või pikemat aega kestnud raskuse korral võib koostöö kesta kauem. Teraapia jooksul vaadatakse eesmärgid regulaarselt üle ja vajaduse korral neid muudetakse.

Koostöö lõpeb tavaliselt siis, kui kokku lepitud eesmärgid on saavutatud, pere saab omandatut iseseisvalt kasutada või selgub, et pere vajab teistsugust abi. Lõpetamisel võetakse kokku toimunud muutused, pere tugevad küljed, võimalikud ohukohad ja kokkulepped selle kohta, mida teha raskuste kordumisel. Vajaduse korral aitab terapeut leida või hakata kasutama teisi teenuseid, kuid seda tehakse perega kokku leppides ja konfidentsiaalsust arvestades.

Kes tasub pereteraapia eest?

Kui pere pöördub iseseisvalt erapraksises töötava pereterapeudi poole, tasub teenuse eest üldjuhul pere ise. Hind, kohtumise kestus ja võimalikud tühistamistingimused lepitakse teenuseosutajaga kokku enne koostöö alustamist.

Alati ei pea kogu kulu siiski jääma pere kanda. Mõnes kohalikus omavalitsuses on võimalik saada pereteraapiat täielikult või osaliselt rahastatud vaimse tervise teenusena. Abi saamise eeldus võib olla sotsiaaltöötaja või laste heaolu spetsialisti poole pöördumine ning suunamise taotlemine. Kohaliku omavalitsuse (KOV) tasutava teenuse korral võib olla erinevaid piiranguid: KOV-i tasutavate kohtumiste kindel arv või omaosaluse nõue. Tingimused ja teenuste valik erinevad ning võivad ajas muutuda, mistõttu tasub võimalusi küsida oma elukohajärgsest valla- või linnavalitsusest.

Pereteraapia on kättesaadav ka tervisekassa kaudu, kuid ainult juhul, kui perearst saab pere suunata kliinilise psühholoogi juurde, kes on ise pereterapeut või kelle meeskonnas on pereterapeut. Pereterapeudi leidmiseks on kõige mugavam võimalus pereterapeutide register Eesti pereteraapia ühingu veebilehel. Registris on märgitud erineva kvalifikatsiooniga terapeudid, sh need, kes on väljaõppes. Tuleb arvestada, et sageli ei rahasta KOV-id pereteraapiat, kui tegemist on superviseeritava või väljaõppes oleva pereterapeudiga. Kui vanemal on tööandja rahastatud täiendav tervisekindlustus, sisaldavad sellised kindlustuspaketid sageli psühhoteraapiat, kuid täpselt tuleb uurida kindlustustingimusi, näiteks võib kindlustusselts nõuda, et pereterapeudilt oleks 7. taseme kutse. Ka seda infot saab täpsustada nimetatud registris.

Perel või suunaval spetsialistil tasub enne teraapia alustamist selgeks teha, kes teenuse eest maksab, mitu kohtumist rahastus katab, kas perele jääb omaosalus ja milline on teenuse jätkamise kord. Rahastuse lõppemine ei tähenda automaatselt, et teraapia eesmärgid on saavutatud. Vajaduse korral tuleb koos terapeudi ja rahastajaga arutada, kuidas koostöö mõistlikult lõpetada või millised muud toetusvõimalused on perele kättesaadavad.

Pereteraapia aitab taas kogeda ühendust

Pereteraapia pakub võimaluse aeglustada pere tavapärast suhtlemisviisi ja märgata, mis jääb sõnade, vaikimise, kriitika või konflikti taha. Vanema viha taga võib olla hirm lapse pärast. Lapse trotsi taga võib olla kogemus, et teda ei mõisteta. Teise vanema eemaldumise taga võib olla abitus ja kartus olukorda veelgi halvendada – seda ei osata aga sõnastada või ei olda valmis päriselt kuulama.

Terapeut aitab pereliikmetel neid kogemusi väljendada nii, et see ei suurenda süüdistamist ega kaitsepositsiooni. Teraapias saab harjutada kuulamist, tunnete sõnastamist, keeruliste küsimuste esitamist ja teise inimese kogemuse vastu huvi tundmist ka siis, kui tema vaatenurgaga ei nõustuta.

Pereteraapias toetab lapse õigust privaatsusele – teda ei sunnita vanematele kõike rääkima. Eesmärk on kujundada suhted, milles laps või noor teab, et vajaduse korral on olemas täiskasvanu, kelle poole pöörduda, ja kes suudab kuulduga koos temaga olla.

Suhete tugevdamine on vaimse tervise töös oluline osa ennetusest. Usalduslik suhe ei kõrvalda kõiki diagnoose, sõltuvusriske ega suitsiidimõtteid, kuid see võib vähendada tõenäosust, et kogeme üksildust ja jääme oma murega üksi.

Mõnikord algab kõige olulisem muutus hetkest, kui vanem suudab öelda: „Ma ei oska veel, aga olen valmis õppima. Ma ei tea, kuidas seda lahendada, kuid tahan sind kuulata ja sinu kõrval olla.“

Viidatud allikad

Macquarie University. (i.a). Cool Kids programs. https://www.mq.edu.au/research/research-centres-institutes-and-initiatives/lifespan-health-and-wellbeing/emotional-health-clinic/treatment-programs-for-children-and-teens/cool-kids. 
Piksööt, J., Oja, L. (2023). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2021/2022; https://www.tai.ee/et/valjaanded. 
Smith, L., Hunt, K., Parker, S., Camp., J. ... Morris, A. (2023). Parent and Carer Skills Groups in Dialectical Behaviour Therapy for Adolescents. Int J Environ Res Public Health, 20(14):6334. doi: 10.3390/ijerph20146334, https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC10379026/.
Sotsiaalkindlustusamet. (i.a). Mitmedimensiooniline pereteraapia (MDFT). https://sotsiaalkindlustusamet.ee/spetsialistile-ja-koostoopartnerile/laste-ja-peredega-tootavale-spetsialistile/mitmedimensiooniline.
Tervise arengu instituut (2023). Suitsiidimõtetega noorte osatähtsus on aastatega suurenenud; https://www.tai.ee/et/uudised/suitsiidimotetega-noorte-osatahtsus-aastatega-suurenenud. 
Tervise arengu instituut (2023). Rahvastiku tervise aastaraamat 2023; https://tai.ee/sites/default/files/2023-04/TAI%20aastaraamat%202023.pdf.

Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö 2026. aasta vanemluse teemalisest erinumbrist.