Johanna Uuemäe
Tartu Ülikooli spordipsühholoogia nooremteadur
Mida tähendab turvaline sport? See on spordikeskkond, mis ühelt poolt on vaba ahistamisest ja vägivallast ning teiselt poolt pakub tingimusi, kus spordis osalejad saavad toetavas ja lugupidavas õhkkonnas tegutseda (Gurgis jt 2023). Sobimatu käitumine ja halvemal juhul vägivald spordis ei ole vaid nõukogude aja pärand ega üksnes idapiiri taga oleva riigi või ka üksikute spordialade probleem. Seda esineb üllatavalt sageli ka praegu, 21. sajandi Eestis (Hannus 2023) ja mujal arenenud maailmas (Hartill jt 2023).
Kuidas on seotud turvaline sport ja vanemlus?
Keskendun Tartu ülikooli doktorantuuris õppides vanemluse ja turvalise (noorte)spordi kokkupuutepunktidele. Intervjuudes 36 spordilapse vanemaga selgus, et vastuoluliste küsimuste ja kogemuste maailm on kirju: suurepärased treenerid; arusaamatult käituvad treenerid; surve, et laps võimalikult varakult kindlale spordialale spetsialiseeruks ja tulemusi näitaks; teadmatus, mis päriselt treeningutel toimub; lapse perspektiivi arvestamine ja sellest rääkimata jätmine; raskused spordimaailma eripärade tõlgendamisel; kogemused, et lapsi alandatakse või ignoreeritakse; segadus, ärevus ja süütunne. Kuidas toimuvast paremini aru saada? Kelle poole pöörduda? Kes ja kui palju vastutab? Mis saab edasi?
Kõigi nende küsimuste taustal võib turvaline sport tunduda igapäevaelus liialt abstraktse mõistena. Artikli eesmärk on kirjeldada võimalusi, kuidas lapsevanem saab spordimaailmas paremini orienteeruda ja turvalise spordi põhimõtteid rakendada.
Sport ei pea olema kannatamine
Sporditurvalisusest võib olla keeruline rääkida, sest inimestel on erinevad vastused küsimusele, mis on spordis aktsepteeritav (Constandt jt 2024). Sobimatu käitumise, sealhulgas vägivalla piire, ollakse valmis rohkem hägustama näiteks juhul, kui selle arvele saab kirjutada midagi tähendusrikast, nagu sportlase kiirem areng või paremad tulemused (Jacobs jt 2017). Sport on aga ühiskonna lahutamatu osa ja peab lähtuma inimõigustest. Sportlane ei kuulu rahvale ega riigile, vaid on inimene nagu kõigi teistegi elukutsete esindajad, kellel on õigus eraelule, turvalisele töökeskkonnale ja heaolule.
Tänapäeval on sageli juttu lumehelbekestest: eriti kergesti solvuvatest ja habrastest noortest, kes justkui ei ole eluks valmis. Sporti nähakse vahel selle vastandina: pingetaluvuse elukoolina, mis õpetab juba lapsena eesmärke seadma ja nende nimel pingutama (Wiersma ja Fifer 2008). Töötahe, järjekindlus ja oskus pingutada on muidugi positiivsed omadused, mille arendamise poole elus püüelda. Kuid mis saab siis, kui selle mõttesuunaga minnakse äärmustesse?
Sportlane on inimene nagu kõigi teistegi elukutsete esindajad, kellel on õigus eraelule, turvalisele töökeskkonnale ja heaolule.
Kahtlemata pole sport, pidev areng ja eriti tippsport kerged, kuid kas need peavad olema julmad? Meetodid, mille ainus eesmärk on võimalikult eredalt „kasvatada iseloomu“, ei aita tõenäoliselt kaasa sporditehniliste oskuste, läbimõeldud kommunikatsiooni ja vaimse paindlikkuse arengule, vaid on sageli pikas plaanis inimest hoopis kahjustavad (Kerr jt 2020; Salim ja Winter 2022). Õnneks pakuvad tänapäeval nende oskuste arendamiseks erinevaid tööriistu spordipedagoogika- ja psühholoogia (Lochbaum jt 2022). Eesmärkideni jõudmine eeldab ohverdusi ja pingutust, kuid nendeni jõudmiseks kasutatakse mõtestatumaid meetodeid.
Vanem saab kaasa aidata lapse turvalise ja positiivse spordikogemuse kujunemisele
Sisuka suhtlusega võib probleeme ennetada või neist varakult aimu saada. Kõik lapsed ei ole muidugi ühtviisi jutukad, kuid dialoogi saab pidada ka loomupäraselt vaiksemate lastega. Mida varem kujundada peres treeningkogemustest rääkimise harjumus, seda parem. Küsimusele „Kuidas sul täna trennis läks?“ on võimalik anda napp vastus „hästi“, kuid küsimused „Mis sulle tänasest trennist kõige paremini meelde jäi?“ ja „Milline harjutus sul täna kõige paremini välja tuli?“ aitavad käivitada sisukamaid vestlusi.
Väga tähtis on suhtlus treeneriga ja ühine infoväli.
Võimalikult vara peaks lapsega läbi rääkima, milline teiste inimeste käitumisviis on sobimatu ja millest tuleb vanematele kindlasti rääkida. Tasub meeles pidada, et laste ja teismeliste vaimsed võimed ei ole nii arenenud kui täiskasvanutel. Ka igati asjalikud ja oma vanuse kohta väga pädevad lapsed ei suuda kõiki olukordi mõista ega adekvaatselt tõlgendada. Seega on täiskasvanu pilk omal kohal, kui laps mõnd probleemi ei oska või ei taha näha.
Väga tähtis on suhtlus treeneriga ja ühine infoväli. Eesmärk võiks olla lugupidav kahepoolne suhtlus, mille keskmes on treeningutes osalev laps ja tema vajadused. Treenerile tulemuste kohta nõudmiste esitamine, pidev kriitika ja survestamine, aga ka treeneri mõistlike palvete ignoreerimine ei aita koostöisele suhtlusele sugugi kaasa. Lapsega võistlustel kaasas käimine ja ühised vestluskanalid aitavad hoida ühist infovälja teiste vanematega, kus tõstatuvad mured ja küsimused võivad leida kiiremini lahenduse.
Keerulisi vestlusi aitavad pidada avatud ja lugupidav suhtlus ning oma eesmärkide läbimõtlemine.
Lapse trenni panemisel tasub end kurssi viia, kes treener üldse on. Milline on tema kvalifikatsioon? Milliseid väärtusi ta laste treenimisel tähtsaks peab? Lisaks tasub uurida, millised inimesed samas spordiorganisatsioonis veel töötavad ja kelle poole tuleks murede korral pöörduda. Treeneriga murede arutamist ei tasu konfliktikartuses peljata, sest lahendamata kommunikatsiooniprobleemid kipuvad ajas kuhjuma. Ka keerulisi vestlusi aitavad pidada avatud ja lugupidav suhtlus ning oma eesmärkide läbimõtlemine.
Vanematele on rasked juhtumid, kui võib tekkida kahtlus, et laps on sattunud vägivalla ohvriks. Eestis saab sel juhul nõu ja abi otsida Lasteabist või Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuselt (EADSE). Isegi kui kahtlused on mõnevõrra ebamäärased või olukord tundub, vastupidi, liiga õudne, et tõsi olla, aitab vestlus spetsialistiga toimuvat paremini mõista ja järgmisi samme kavandada. Spetsialistid on sarnaste olukordadega ka varem kokku puutunud ja oskavad näha tervikpilti või vajadusel suunata õigema abistaja juurde.
Turvalisemat spordikeskkonda saab toetada olles hooliv lapsevanem: olla lapse jaoks olemas, tunda tema tegevuse vastu huvi ja vajadusel astuda samme, mida laps veel üksi ei suuda teha.
Viidatud allikad
Constandt, B., Vertommen, T., Cox, L., Kavanagh, E.,... Woessner, M. (2024). Quid interpersonal violence in the sport integrity literature? A scoping review. Sport in Society, 27(1), 162–180; https://doi.org/10.1080/17430437.2023.2233433
Gurgis, J. J., Kerr, G., Battaglia, A. (2023). Exploring stakeholders’ interpretations of safe sport. Journal of Sport & Social Issues, 47(1), 75–97; https://doi.org/10.1177/01937235221134610
Hannus, A. (2023). Turvalise spordi seireuuring Eestis 2023. Lõpparuanne. Tartu Ülikool; https://eadse.ee/wp-content/uploads/2024/01/Turvalise-spordi-seireuuringu-lopparuanne_2023.pdf
Hartill, M., Rulofs, B., Allroggen, M., Demarbaix, S., ... Vertommen, T. (2023). Prevalence of interpersonal violence against children in sport in six European countries. Child Abuse & Neglect, 146, 106513; https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2023.106513
Jacobs, F., Smits, F., Knoppers, A. (2017). „You don’t realize what you see!“: the institutional context of emotional abuse in elite youth sport. Sport in Society, 20(1), 126–143; https://doi.org/10.1080/17430437.2015.1124567
Kerr, G., Willson, E., Stirling, A. (2020). „It was the worst time in my life“: The effects of emotionally abusive coaching on female Canadian national team athletes. Women in Sport and Physical Activity Journal, 28(1), 81–89; https://doi.org/10.1123/wspaj.2019-0054
Lochbaum, M., Stoner, E., Hefner, T., Cooper, S. ... Terry, P. C. (2022). Sport psychology and performance meta-analyses: A systematic review of the literature. PloS One, 17(2), e0263408; https://doi.org/10.1371/journal.pone.0263408
Salim, J., Winter, S. (2022). „I still wake up with nightmares“ … The long-term psychological impacts from gymnasts’ maltreatment experiences. Sport, Exercise, and Performance Psychology, 11(4), 429; https://doi.org/10.1037/spy0000302
Wiersma, L. D., Fifer, A. M. (2008). „The schedule has been tough but we think it's worth it“: The joys, challenges, and recommendations of youth sport parents. Journal of Leisure Research, 40(4), 505–530; https://doi.org/10.1080/00222216.2008.11950150
Loomise kuupäev: 22.09.2026
