Kuuluvustunne ja naabruskonna solidaarsus. Uued teadmised projektist LOCUS

Sjoukje Botman
Amsterdami ühiskonnateaduste rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö kool (Holland)

Pieter Cools
Antwerpeni ülikool / AP ülikooli rakendusteaduste kolledž (Belgia)

Wietse Woensdregt
Amsterdami ühiskonnateaduste rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö kool (Holland)

Erasmus+ projekti LOCUS[1] raames uurisid üliõpilased eriilmeliste ja teadaolevalt keerukamate sotsiaalsete oludega linnaosade elanike vajadusi ning kogemusi. Iga projektiaasta alguses valisid kohalikud sotsiaaltöötajad ja õppejõud koos välja uurimisküsimused, millele keskendutakse, ja asjakohased uurimismeetodid. Ülesande lõpus korraldati kogukonnakohtumine, kus üliõpilased arutasid uuringu järeldusi linnaosa elanike ja spetsialistidega. Selline uuringudisain aitas tutvustada üliõpilastele uuringute tegemist reaalses linnakeskkonnas, muutes samal ajal nende uurimistöö asjakohaseks ja kättesaadavaks kohalikele spetsialistidele ja elanikele.

Aastate jooksul hakati projektis üha rohkem uurima kuuluvustunde ja solidaarsuse väljendusi, mis avalduvad kindlates oludes ja kohas. Eesmärk oli mõista, kuidas taristu ja igapäevased suhtlemisvõimalused panevad elanikke tundma ennast kaasatuna ja tunnustatuna. Projekti LOCUS käigus saadud kogemustele tuginedes näitame selles artiklis, kuidas just kuuluvustunne ja solidaarsusega seotud tavad naabruskonnas ärgitavad inimesi muutuvates ühiskondades oma sotsiaalseid õigusi kasutama. Selles mõttes võib kuuluvustunnet pidada solidaarsuse ja sotsiaalsete õiguste elavaks väljenduseks. Kui inimesed tunnevad, et nad on olulised, nende häält võetakse kuulda ja nad saavad kujundada oma elukeskkonda, siis solidaarsus toimib.

Selline uuringudisain aitas tutvustada üliõpilastele uuringute tegemist reaalses linnakeskkonnas, muutes uurimistöö asjakohaseks ja kättesaadavaks kohalikele spetsialistidele ja elanikele

Esitame järgnevalt kaks põhiargumenti. Esiteks on sotsiaaltöö praktikal ja uurimisel oluline roll kuuluvustunde ja solidaarsustavade märkamisel ning nende edendamisel siin ja praegu mitmekesistes linnanaabruskondades. Teiseks annab sotsiaaltööüliõpilaste kaasatus koosloomes sündivatesse kogukonnauuringutesse (van Ewijk 2011) neile ainulaadse võimaluse kujundada uudishimulikku suhtumist ja arendada olulisi ametialaseid kompetentse, suheldes kohalike elanike ja valdkonna praktikutest partneritega.

Solidaarsuse ümbermõtestamine mitmekesisuses

Oma mõjukas raamatus „Solidaarsus Euroopas: ühe idee ajalugu“ (ingl „Solidarity in Europe: The History of an Idea“ 2004, 25) määratleb Norra sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika teadlane Steinar Stjernø solidaarsust kui „vahendite jagamist ja ümberjaotamist, tuginedes tundele, et jagatakse sama saatust ja ollakse lojaalsed“. Solidaarsusega seotud tavad on seega lahutamatult seotud jagatud identiteedi kogemustega.

Nüüdisaegne ajalugu näitab, et identiteet ja solidaarsus on kõige sagedamini välja kasvanud ühisest tundest; kuulutakse samasse rühma, klassi või rahvuse hulka, mis on ajalooliselt kujunenud; sellega kaasnevad ühised kogemused, võitlus ja vastastikune aktsepteerimine, kui on ületatud niisugused takistused nagu erinevad keeled ja religioon (Stjernø 2011, 172).

Kuuluvustunne ja solidaarsus võivad esineda eri vormis, alates inimeste tavast üksteisele vajaduse korral appi tulla kuni väga tehniliste ja institutsionaalsete lahendusteni, kus heaolu jaotatakse ümber rahaliste toetuste, asendussissetuleku ja hoolekandeteenuste kaudu. Koos nüüdisaegsete heaoluriikide arenguga Euroopas viimase sajandi jooksul on solidaarsuse mõiste muutunud üha enam rahvusriigi osaks. Seda formaliseeritud solidaarsust toetavad haridussüsteemid, mis taastoodavad jagatud etno-kultuurilise identiteedi ja väärtuste ideid, toetades elukorraldust, milles töötavad inimesed aitavad kaudselt toetada neid, kes ei saa (või enam ei saa) säilitada oma sotsiaalset staatust töötulu kaudu (Garland 2016).

See on kaasa toonud nii ametlike kui ka tegelike sotsiaalsete õiguste märkimisväärse laienemise 20. sajandi teisel poolel (Dean 2024). Viimastel aastakümnetel on Euroopa sotsiaalkaitsesüsteemid olnud siiski märkimisväärse maailmavaatelise ja finantssurve all (Hemerijck 2013, Deeming 2018), mis sunnib meid ümber mõtestama, kuidas solidaarsus toimib nii formaalselt kui ka mitteformaalselt. Rõhutame, et me ei väida, justkui solidaarsuse kohalikud ja mitteametlikud vormid peaksid asendama heaoluriiki. Vastupidi, oleme huvitatud hoopis sellest, kuidas solidaarsuse uued vormid saavad täiendada formaalseid solidaarsusmehhanisme ja aidata neid kohandada keerulistel aegadel.

Ulatuslikule kirjandusülevaatele tuginedes on kindlaks tehtud neli solidaarsuse allikat: vastastikune sõltuvus, jagatud normid ja väärtused, võitlus sama eesmärgi nimel ja üksteisega kohtumine (Oosterlynck jt 2016). Tabelis on esitatud kõigi nende mõistete määratlus ja ülevaade nende peamistest autoritest.

Tabel. Solidaarsuse allikad

Allikas: Oosterlynck jt 2016, 766.

Kuigi need neli solidaarsuse allikat on endiselt olulised, et mõista tänapäevast kuuluvustunnet ja solidaarsustavasid, on solidaarsuse ruumilised ning ajalised piirid heaoluriikides üha enam vastuolus meie ikka mitmekesisemate ühiskondade olemusega. Väidetakse, et meie arusaamist solidaarsusest, mis põhineb kindla territooriumiga riikide ruumilisel piiratusel ja väidetavalt kultuuriliselt homogeensete rahvaste põlvkondlikul järjepidevusel, tuleks täiendada ja rikastada põhjalike teadmistega solidaarsusest, mis areneb täiesti erinevas ruumilises ja ajalises mõõtmes: nimelt igapäevastes kohtades ja tavades, kus inimesed koos tegutsevad, ületades etnilisi ja kultuurilisi piire. (Oosterlynck jt 2016, 764)

Meie riiklikult kinnistunud ja põlvkondliku suunitlusega solidaarsussüsteemid näivad olevat surve all neoliberaalsete ümberkorralduste ja demograafiliste muutuste tõttu, nagu vananemine ja aina suurem etno-kultuuriline mitmekesisus, peaksime otsima uusi solidaarsusvorme igapäevaelus siin ja praegu. Sellised solidaarsustavad tekivad siis, kui piirkonna elanikud toetavad üksteist, sest nad kõik hoolivad oma laste turvalisusest, hakkavad vastu uutele kinnisvaraarendustele, töötavad samas kogukonnaaias või märkavad hätta sattunud naabreid.

Solidaarsus mitmekesisuses ei põhine samasusel, vaid suhetel. See avaldub siis, kui inimesed tegutsevad oma koolis, linnaosas või töökohas. Seda on nimetatud läheduse poliitikaks (Amin 2004). Need ei ole abstraktsed ideaalid, vaid väljakujunenud tavad: vastutuse jagamine, erimeelsuste üle läbirääkimine ja võimaluste loomine vastastikuseks tunnustamiseks. Solidaarsus muutub käegakatsutavaks, kui inimesed tegutsevad koos seal, kuhu nad tunnevad end kuuluvat, ja kui kogetakse vastastikust sõltuvust, ühiseid väärtusi, ühist millegi nimel võitlemist või kui saadakse üksteistega tuttavaks igapäevaste kohtumiste kaudu.

Solidaarsus tekib siis, kui piirkonna elanikud toetavad üksteist, sest nad kõik hoolivad oma laste turvalisusest, hakkavad vastu uutele kinnisvaraarendustele, töötavad samas kogukonnaaias või märkavad hätta sattunud naabreid.

Just selliste tavade kaudu uuendatakse kollektiivse kooselu aluseid. Avalik taristu, kogukondlik sotsiaaltöö ja paljud organisatsioonid aitavad tugevdada ning suunata naabruskonna tunnet, mis kuulub uute solidaarsustavade hulka (vt Dirksmeier 2025). Linnad, mida on kirjeldatud kui võõraste maailma (Lofland 1971), pakuvad sobivat olustikku, et otsida uusi solidaarsustavasid mitmekesisuses ja nende edendamise võimalusi.

Kuuluvustunne ja õiguste teostamine alt üles

Selline arusaam solidaarsusest kui suhetel põhinevast nähtusest annab sotsiaaltööle olulise rolli kuuluvustunde edendamisel. Professiooni tuum on selle kahetine ülesanne toetada üksikisikuid ja võidelda samal ajal struktuurse ebaõigluse vastu.[2] Sotsiaaltöötajad peavad ühest küljest n-ö asju koos hoidma, teistpidi aga sekkuma kriitiliselt poliitikasse ja võimudünaamikasse, mis inimeste elu kujundab. See kajastab sotsiaaltöö algusaegadest pärinevat, sotsiaaltöö teerajaja Jane Addamsi (1860–1935) arusaama, et abi vajajate tõhusaks toetamiseks tuleb tegeleda ebavõrdsust põhjustavate süsteemidega ning mõista, kuidas inimesed mõtestavad oma elu igapäevase tegevuse kaudu (Knight 2010).

Sotsiaaltöö oluline eesmärk on edendada kuuluvustunnet osalusele suunatud, kogukonnapõhise praktika kaudu.

Sotsiaaltöö eesmärk on muuta väärikuse, osaluse ja õigluse abstraktsed põhimõtted elavaks reaalsuseks (Ife 2012; Dean 2024). Õigused saavad tegelikkuseks spetsialistide, kodanike ja institutsioonide suhete kaudu ning läbirääkimiste käigus, millega saavutatakse, et sotsiaalsete vajaduste rahuldamisest kujuneb jagatud vastutus. Solidaarsus toimib siin isikliku hoolitsuse ja kollektiivse õigluse eetilise ning emotsionaalse sillana. See muudab kaastunde kaasvastutuseks ning ühendab inimõiguste ja sotsiaalsete õiguste eraelulise ning poliitilise mõõtme. Seda silmas pidades on sotsiaaltöö oluline eesmärk edendada kuuluvustunnet osalusele suunatud, kogukonnapõhise praktika kaudu.

Jane Addamsile viidates saab selgeks, et projekt LOCUS jätkab rikkalikku kogukonnale suunatud sotsiaaltöö traditsiooni. Selle järgi on kuuluvustunnet alati püütud siduda solidaarsuse ja õiguste teostamisega nii konkreetsete praktiliste lahenduste kui ka riigiüleste reformide kaudu.

Kogukonnakeskne sotsiaaltöö avaldub Euroopas erinevalt ja mõnes riigis, näiteks Eestis, ei ole see institutsionaalsel kujul sotsiaaltöös kuigi levinud[3]. Sellest hoolimata tugevdas projekt LOCUS meie veendumust selle tähtsusest erialahariduse ja praktika jaoks. Saime teada, et sellistes linnades nagu Tallinn teevad kogukonna sotsiaaltööd de facto teised osalised selliste projektide kaudu nagu kogukonna remonditöökojad ja linnaaiad. Nende igapäevased jõupingutused annavad solidaarsusele hoogu juurde, kehastades seda suhetes, dialoogis ja kollektiivses probleemide lahendamises.

Jane Addamsi ja settlement-liikumisega[4] seotud ajaloolised näited inspireerisid projekti LOCUS vähemalt kahtmoodi. Esiteks osutavad nad sellele, kui tähtis on luua omamoodi episteemiline ehk kogemusi ja teadmisi ühendav kogukond akadeemilistest ja kodanikuühiskonna partneritest, kes soovivad koos töötada ja õppida, et saavutada oma ühine eesmärk: õiglasem ja kaasavam linn. Teiseks julgustavad need meid kasutama laia etnograafiast inspireeritud metoodilist käsitlust ja ühendama uuriva suhtumise sooviga kujundada koosloomes sotsiaalseid sekkumisi, mis parandavad inimeste elu ja võimalusi (vt Shaw 2011).

Mida peavad üliõpilased projektist LOCUS õppima

Algusest peale oli projekti LOCUS eesmärk valmistada tulevasi sotsiaaltöötajaid ette 21. sajandi linnaprobleemideks. Selleks saadetakse tudengid tänavatele, et nad saaksid jälgida avaliku ruumi kasutamist ja küsitleda elanikke. Pärast välitööd peavad üliõpilased suunama uurimistulemused tagasi kogukondadesse ja jagama oma kogemusi projekti partneritega teistest riikides. Niimoodi tegutsedes õpitakse sotsiaalteadusi praktilise tegevuse kaudu ning arendatakse sotsiaaltöötajale olulisi vestlemise ja inimestega kontaktivõtmise oskusi. Projekti käigus teevad õppejõud koostööd kohalike sotsiaalvaldkonna spetsialistidega, et määrata kindlaks sobivad uurimisvaldkonnad, uurimisküsimused ja -meetodid ning korraldada kohtumisi kohaliku kogukonnaga.

Alguses oli empiiriline tulipunkt elanike vajadustel ja kogemustel. Uurimistulemuste arutamisel meie praktikutest partneritega (peamiselt kogukonnale orienteeritud sotsiaaltöötajad) sai selgeks, et nad olid eriti huvitatud sellest, kuidas elanikud kogevad naabruskonna identiteeti, milliseid kohtumispaiku ja avalikku taristut kasutavad, kas tuntakse end seotuna teiste rühmadega ja kas inimestel on juurdepääs mitteametlikele tugisüsteemidele.

Sotsiaalteadusi õpitakse praktilise tegevuse kaudu.

Seoses uurimismeetodite ja -väljunditega tõukasid valdkonna praktikutelt saadud andmed meid kaasavamate ja praktikale suunatud käsitluste poole. Oldi seda meelt, et elanikke tuleks aktiivset kaasata ja viia nendeni ka uurimistöö tulemused. Projektis osalenud valdkonna praktikute arvates peaksid teadusuuringud pakkuma elanikele võimalusi ennast määratleda ja võtta osa mitmesugustest ettevõtmistest, milles kujuneb välja nende kollektiivne identiteet.

Toetudes sellele kogemusele otsustasime, et meie uus Erasmus+ projekt keskendub rohkem kindla elupaigaga seotud kuuluvustundele ja tavadele. Meetodite valikul ja kogukonna kaasamiseks tagame, et kohalikest elanikest vabatahtlikud osalevad aktiivselt üliõpilaste teadustöös. Uurimistulemustes ja kogukonnakohtumistel keskendutakse rohkem sotsiaalsetele eksperimentidele, mis on seotud naabruskonna identiteedi, kuuluvustunde ja kohapeal avalduva solidaarsusega. Sellise tegevuse kaudu muutub kuuluvus individuaalsest tundest kollektiivseks õiguseks – kuulumisõiguseks. Nii muutub kodanikuks olemine osalemiseks, mis ei piirdu õigusliku staatusega, lähtudes põhimõttest, et igaühel peaks olema võimalus kaasa rääkida oma kogukonna sotsiaalse elu ja ruumi kujundamisel (vt Biesta 2011).

Sotsiaaltöötajad tegutsevad eespool kirjeldatud protsesside piirimail. Nad teevad sageli koostööd nendega, kelle kuuluvustunne on habras, nagu sisserändajad, noored ja vaesust kogevad inimesed. Sotsiaaltöötajate ülesanne ei ole mitte ainult teenuseid osutada, vaid üles ehitada ka ühiskonna sotsiaalne struktuur: luua tugivõrgustikud, kus üksteisega kohtutakse ja üksteise eest hoolitsetakse, kus on võimalik vastastikune tunnustamine ja kodanikud saavad aktiivselt osaleda ühtekuuluvuse edendamisel solidaarsuse kaudu.

Meie arvates on kogukonna sotsiaaltöös kesksed pädevused õppimine ja refleksiivsus. Ebakindlal ajal peavad sotsiaaltöötajad õppima, kasvatama uudishimu, emotsionaalset intelligentsust ning võimet tegutseda ebakindluse ja selgusetuse tingimustes. See võimaldab spetsialistidel tegutseda sotsiaalsete suhete ja poliitika dünaamilisel väljal kriitiliselt ning koostööd tehes. Projektis LOCUS väljendub see kolmes põhimõttes.

1. Suhetega seotud tavad: usalduse ja tunnustuse ülesehitamine, vaatamata erimeelsustele
2. Reflekteerimise tava: ebakindluse omaksvõtmine ja sellest õppimine.
3. Poliitiline tava: kohalike kogemuste sidumine süsteemse huvikaitsega.

Solidaarsus on alati nn värske kehastumise otsimine (Bauman 2013). Sotsiaaltöö toetab seda protsessi igapäevase pühendumise ja loovuse kaudu. Meie arvates algab see uudishimulikust ja uurivast suhtumisest ning oskusest koguda autentset teavet selle kohta, mida inimesed vajavad ja tahavad, tehes seda vaatluste, dialoogi, kuulamise või mõne ühistegevuse kaaskorraldamise kaudu. Igast kohtumisest, ükskõik kui tagasihoidlikust, võib saada demokraatliku kooseksisteerimise eksperiment. Tegelenud kolm aastat projektiga LOCUS, oleme veendunud: kui saadame üliõpilased linnapiirkondade tänavatele, et nad osaleksid kogukonna uuringutes koos elanike ja professionaalsete kogukonnatöötajatega, on sellel väga suur potentsiaal.

Järeldus: kuuluvustunne kui lootus praktikas

„Kuuluvus /---/ on ühiskonna solidaarsuse ja sotsiaalse sidususe keskpunkt. Seotus kindla kohaga mõjutab inimeste identiteeti ja positsiooni, mida nad peavad ühiskonnas endale kuuluvaks“ (Dirksmeier 2025, 12).

Selles artiklis väideti, et solidaarsus, sotsiaaltöö, sotsiaalsed õigused ja kuuluvus ei ole eraldiseisvad mõisted, vaid ühise algatuse vastastikku kokkukuuluvad mõõtmed: need toetavad püüdlust elada mitmekesistes ühiskondades koosmeeles ja väärikalt. Mitmekesisuses avalduvat solidaarsust (Oosterlyncki jt 2016) silmas pidades ja tuginedes projekti LOCUS kogemusele, kus keskenduti kohal põhinevale kuuluvustundele, jõudsime järeldusele, et sotsiaaltöö on ümber kujunemas solidaarsust edendavaks elukutseks, mis aitab inimõigustel ja sotsiaalsetel õigustel leida väljundi inimeste igapäevastes suhetes.

Euroopa sotsiaalkaitsesüsteemid ja nende aluseks olev solidaarsusmehhanism on üha suurema demograafilise, rahalise ja maailmavaatelise surve all. Nendes oludes pakub kogukonna sotsiaaltöö rikkalik traditsioon lootust, et suudame ometigi leida uusi solidaarsustavasid, mis toimivad siin ja praegu eriilmelistes ning majanduslike probleemidega silmitsi seisvates linnapiirkondades.

Sotsiaaltöö on ümber kujunemas solidaarsust edendavaks elukutseks.

Solidaarsus on pidev kuuluvustunde praktikasse rakendamine: õppimis-, ühendamis- ja tegutsemisviis, mis loob ühiskonna sotsiaalse struktuuri iga päev uuesti. Sotsiaaltöötajad kehastavad sellist töötamisviisi oma suhte- ja õigustepõhise töö kaudu. Nad hoiavad asju koos mitte erinevusi eitades, vaid nendele ruumi tehes, muutes mitmekesisuse ja kõik selle, mida inimesed jagavad, kollektiivse säilenõtkuse vahenditeks.

Pärast aastatepikkust valdkondade koostööd ja rahvusvahelist ühistegevust pakub projekt LOCUS nii raamistikku kui ka elavat näidet, kuidas selline protsess rakendada.[5] Keskendudes kohtadele ja tavadele, kus ja mille käigus kuuluvustunne kujuneb, järeldasid projekti rakendajad, et solidaarsus ei kao kuhugi, see vaid muudab kuju. See ehitatakse kannatlikult ümber nende inimeste kätega, kes ikka veel usuvad, et ühenduse loomine ja kuuluvus on võimalikud. Julgustame sotsiaaltöö õppejõude ja koolitajaid kaasama üliõpilasi pidevasse kuuluvuse ja solidaarsuse otsingusse.

Tõlge inglise keelest: Tekstibüroo Eiffel ja ajakiri Sotsiaaltöö

Viidatud allikad

Amin, A. (2004). Regions unbound: Towards a new politics of place. Geografiska Annaler: Series B, Human Geography, 86(1), 33–44.
Bauman, Z. (2013). Solidarity: A word in search of flesh. New Eastern Europe, 2013(2), 1–6.
Biesta, G. J. (2011). Learning democracy in school and society: Education, lifelong learning, and the politics of citizenship. Springer Science & Business Media.
Dean, H. (2024). Sociality: social rights and human welfare. Routledge.
Deeming, C. (2018). The politics of (fractured) solidarity: A cross‐national analysis of the class bases of the welfare state. Social Policy & Administration, 52(5), 1106–1125.
Dirksmeier, P. (2025). A sense of belonging to the neighbourhood in places beyond the metropolis–the role of social infrastructure. Humanities and Social Sciences Communications, 12(1), 1–14.
Garland, D. (2016). The welfare state: A very short introduction. Oxford University Press.
Hemerijck, A. (2013). Changing welfare states. Oxford University Press.
Ife, J. (2012). Human rights and social work (3rd ed.). Cambridge University Press.
Knight, L. W. (2010). Jane Addams: spirit in action. WW Norton & Company.
Lofland, L. H. (1971). A World of Strangers; Order and Action in Urban Public Space. University of California, San Francisco.
Oosterlynck, S., Loopmans, M., Schuermans, N., Vandenabeele, J., Zemni, S. (2016). Putting flesh to the bone: Looking for solidarity in diversity, here and now. Ethnic and Racial Studies, 39(5), 764–782.
Shaw, I. (2011). Social work research—an urban desert? European Journal of Social Work, 14(1), 11–26.
Stjernø, S. (2004). Solidarity in Europe. The History of an Idea. Cambridge: Cambridge University Press.
Stjernø, S. (2011). The idea of solidarity in Europe. European Journal of Social Law, 3(5), 156.
Van Ewijk, H. (2011). Collaboration in community research: Samenwerking in buurtonderzoek. European Journal of Social Work, 14(1), 41–52.

 Autoritest

Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö solidaarsuse erinumbrist (1/2026), mis on valminud koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja teiste partneritega.