Õendushaiglate patsientide vajaduste märkamisest ühise tegutsemiseni. Mida õpetas CARE-H projekti esimene inspiratsiooniseminar?

Koidu Saia, PhD, Tallinna tehnikaülikooli ärikorralduse instituudi teadustöö koordinaator, Tallinna ülikooli külalisteadur

Taimi Tulva, PhD, Tallinna tervishoiu kõrgkooli dotsent, Tallinna ülikooli emeriitprofessor

Tutvustame artiklis erialadevahelist rakendusuuringu projekti, tuginedes inspiratsiooniseminari kogemusele. Projekti esimene inspiratsiooniseminar 12. oktoobril 2026. a Tallinna tehnikaülikoolis tõi esile, et tervikliku patsiendikäsitluse keskseid küsimusi on, kuidas muuta patsiendi vajaduste ja murede märkamine teadlikuks ning toimivaks koostööks, milleks spetsialistid on valmis ja mida organisatsiooni töökorraldus ja väärtused toetavad.

Projekti CARE-H enda idee tõukus eelkõige Eesti terviseteaduse uuringutest, mille keskmes on õendusteadus ja selle muutumine (Ernits 2018; Ernits 2025; Kõrgemaa 2026) ning rahvusvahelisest teaduskirjandusest, mis käsitleb patsientide heaolu toetamist interprofessionaalses koostöös (Condelius jt 2025; Arna jt 2026). See tugineb holistilisele ja psühhosotsiaalsele käsitlusele, mis sisaldab ka eksistentsiaalse ja spirituaalse heaolu komponente. Raha ja võimaluste nappus, personalipuudus ning igapäevased kiiret lahendamist nõudvad olukorrad lükkavad tervishoius ja hoolekandes spirituaalse mõõtmega tegelemise tähtsuse järjekorras tahapoole, mis piirab selle valdkonna vajaduste süsteemset käsitlemist (Linnuste 2025, 56; Soom ja Leedjärv 2026).

Interdistsiplinaarne koostöö tervishoiuteenuste osutamisel, sealhulgas õendusabi haiglas, on ravi tulemuslikkuse ja patsiendi heaolu toetamisel väga oluline.

Lisaks õendusele ja hingehoiule on õendushaiglates oluline roll tervishoiusotsiaaltööl, seda nii patsiendi heaolu kui ka tervishoiuasutuse kui terviku toimimise seisukohast (Narusson 2003). Sotsiaalsete probleemidega tegelemine õigel ajal aitab suurendada ravi tõhusust ja vähendada ravikulusid, mis muudab tervishoiusotsiaaltöötaja tervishoiuasutuse oluliseks meeskonnaliikmeks; lisaks praktiliste küsimuste lahendamisele toetavad õed, hingehoidjad ja sotsiaaltöötajad inimesi ka eetiliste dilemmadega toimetulekul (Ernits 2025). 

CARE-H uurib patsiendi terviklikku toetamist

Tänavu Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritöö kinnitas, et protseduurikeskne õendus on kujunemas veelgi inimkesksemaks, oluliseks peetakse käsitleda patsienti kui tervikut koos kõigi tema vajadustega (Kõrgemaa 2026). Õenduses aga püsib suur töökoormus, üha rohkem on keerulisi patsiente, kelle jaoks piisavalt toetavate lahenduste leidmine eeldab nii õppimist kui ka tegutsemist tihedas meeskonnatöös teiste erialade spetsialistidega (samas).

Interdistsiplinaarne koostöö tervishoiuteenuste osutamisel, sealhulgas õendusabi haiglas, on ravi tulemuslikkuse ja patsiendi heaolu toetamisel väga oluline. Kuigi seda mõjutavad eri valdkondade spetsialistide suhtlus, sh võimalikud rollikonfliktid ja võimusuhted, toetub tervishoiuteenuse osutamine ja töö patsientidega nüüdisaegse teooria kohaselt kindlasti meeskonna koostööle ja patsiendikesksusele ning patsiendi terviklikule toetamisele (Reeves jt 2018), sh spirituaalseid vajadusi arvestades. 

CARE-H uuringu eesmärk on selgitada, kuidas õendushaiglates töötavate õdede, tervishoiusotsiaaltöötajate ja hingehoidjate interprofessionaalses koostöös, kuhu kaasatakse vajaduse järgi ka teisi spetsialiste, patsiente paremini toetada, võttes arvesse ka nende spirituaalseid ja eksistentsiaalseid vajadusi.

Holistiline ehk terviklik patsiendikäsitlus lähtub arusaamast, et inimese füüsiline tervis, psühholoogiline heaolu, sotsiaalsed suhted, toimetulek ning vaimsed ja eksistentsiaalsed vajadused on omavahel seotud. Näiteks võib eaka mure haiglast koju naasmise pärast olla ühtaegu praktiline, sotsiaalne ja emotsionaalne. Läbi mõelda tuleb palju küsimusi alates sellest, kas kodus on vajalikud abivahendid, kuni selleni, kas keegi ootab teda koju, kas lähedastega on suhted säilinud ning kas inimene ise soovib ja suudab senist elu jätkata.

Projekti uurimisrühm näeb ja rakendab inspiratsiooniseminari kui kaasava õppimis- ja aruteluvormi metoodikat, et tuua kokku eri kutsealade juhid, töötajad, teadlased ja teised asjaosalised.

CARE-H projekti käigus töötatakse läbi teemakohane teaduskirjandus, intervjueeritakse õendushaiglate õdesid, tervishoiusotsiaaltöötajaid ja hingehoidjaid ning selle põhjal töötatakse välja interprofessionaalse koostöö korralduse praktilised soovitused. Selleks kasutatakse ekspertide hinnanguid ja inspiratsiooniseminaride arutelude tulemusi. Uuringust saadud teadmisi saab kasutada ka spetsialistide taseme- ja täiendusõppe arendamisel. Projektiga kogutakse teavet nii eri professioonide spetsialistidele vajalike oskuste kui ka selle kohta, kuidas eri valdkondade teadmised ja pädevus patsiendi heaolu nimel ühiselt tööle panna.

Projektis kasutatakse inspiratsiooniseminari, mida projekti uurimisrühm näeb ja rakendab kui kaasava õppimis- ja aruteluvormi metoodikat, et tuua kokku eri kutsealade juhid, töötajad, teadlased ja teised asjaosalised. Inspiratsiooniseminari metoodika on osalejaid kaasav õppimis- ja aruteluvorm, mille eesmärk on anda võimalus jagada teadmisi ja kogemusi, käsitleda uuritavat küsimust eri vaatenurkadest ning koos sõnastada, mida saaks igapäevatöös muuta või edasi arendada. Inspiratsiooniseminaridel kuulatakse ekspertide ja praktikute lühikesi ettekandeid teema avamiseks ja osalejatele ühise lähtekoha kujundamiseks. Juhtumikirjeldused ja kogemuslood aitavad mõista patsientide, lähedaste, töötajate ning juhtide vaatenurki ning paneeldiskussioonide arutelud osaliste kogemusi. Arutelu ettekannete eel, vahel ja järel aitab märgata koostöövõimalusi ning takistusi, otsida kogemustel põhinevaid lahendusi ja koguda andmeid uuringu jaoks ning uuteks inspiratsiooniseminarideks.

Esimene inspiratsiooniseminar: märkamisest algab tegutsemine

CARE-H esimene inspiratsiooniseminar „Patsientide spirituaalsete vajaduste toetamine interprofessionaalses koostöös“ tõi kokku õenduse, tervishoiusotsiaaltöö, hingehoiu ja tervishoiujuhtimise praktikud, teadlased, õppejõud ning koostööpartnerid.

Seminari kavas olid ekspertide ja praktikute ettekanded, kogemuslood ning eri kutsealade esindajate paneeldiskussioon. Osalejaid suunati arutlema, kuidas patsiendi vaimseid, sotsiaalseid ja eksistentsiaalseid vajadusi märgatakse ning kuidas teave nende kohta jõuab sobiva spetsialistini. Arutelude põhjal saadi teavet esmaste koostööd toetavate ja takistavate tegurite kohta ning saadi ideid järgmisteks inspiratsiooniseminarideks. Arutatud küsimused olid mitmekülgsed ning käsitlesid õendushaigla patsientide vajadusi ja nendega seotud probleeme.

Ettekannetes ja paneeldiskussioonis käsitleti õe professionaalse tegevuse kujunemist, patsiendi spirituaalseid vajadusi ning õendushaiglate eri spetsialistide koostöö igapäevaseid võimalusi ja takistusi. Arutelu ulatus konkreetsetest patsiendijuhtumitest tervishoiuasutuste töökorralduse ning ühiskonna üldise suhtumiseni vananemisse, suremisse ja surma. Ettekannetele järgnenud aruteludes ja paneeldiskussioonis tõstatati mitu küsimust, mis aitavad täpsustada CARE-H inspiratsiooniseminaride ja uuringu järgmiste etappide fookust.

Patsiendi vajaduste märkamine on alles esimene samm 

Õed ja hooldajad puutuvad patsientidega kokku iga päev ning võivad olla võtmeisikud, kes saavad märgata inimese meeleolu muutust, üksildust, ärevust või soovi oma vajadustest rääkida. Patsient aga ei pruugi, soovi või ei suuda oma muret otsesõnu väljendada. Mõnikord avaldub see vaikimises, suhtlemisest hoidumises või hoopis korduvalt esitatud tõsistes küsimustes. Praegusel ettearvamatult ja kiiresti muutuval ajal on õe pädevust nõudvaid ülesandeid aina enam. Tänapäevane õendus eeldab lisaks kliinilistele teadmistele suhtlemisoskust, empaatiat, patsiendi väärtuste mõistmist ja võimet hinnata ka neid vajadusi, mida inimene ise kohe sõnastada ei oska.

Vaja oleks mõtestada patsiendi mure märkamist ja sellele järgnevat terviklikku tegutsemist.

Kuid ainult märkamisest on vähe. Kui õde või hooldaja mõistab, et patsiendil on sügavam mure, peab olema selge, mida edasi teha. Kas piisab vestlusest? Millal kaasata sotsiaaltöötaja, hingehoidja, psühholoog, terapeut, vaimse tervise õde või mõni teine praktik? Kuidas jõuab vajalik teave järgmise spetsialistini ja kes vastutab selle eest, et patsient abi tegelikult saaks? Kas need spetsialistid on üleüldse kättesaadavad? Kuidas leida koostöös ja olemasolevatele võimalustele tuginedes patsientide ja nende lähedaste jaoks sobivad lahendused?

Oluline sõnum CARE-H projekti jaoks oli, et vaja oleks mõtestada patsiendi mure märkamist ja sellele järgnevat terviklikku tegutsemist. Interprofessionaalset koostööd tuleb hinnata eelkõige selle järgi, kuidas patsiendi ja tema lähedaste hinnangul spetsialistide koostöö toimib ning mis patsienti päriselt aitab, mitte üksnes haiglas olemasolevate spetsialistide nimekirja põhjal.

Hingehoid on enam kui religioosne nõustamine

Seminari üks sisukamaid arutelusid käsitles spirituaalsete vajaduste mõistmist. Hingehoidu seostatakse endiselt sageli religiooni, kiriku ja vaimulike talitustega. Spetsialistide kogemused aga näitavad, et õendushaigla patsientide küsimused on märksa mitmekesisemad. Mõni võib soovida rääkida elatud elust, kahetsusest, katkenud suhetest lähedastega, üksildusest või surmahirmust. Teise jaoks on oluline saada endiselt tuge oma usuelus ja usutalitustes osaleda, kolmandale aga on lihtsalt vaja kedagi, kes kuulaks hinnanguid andmata.

Paneeldiskussioonis osalenud hingehoidja tõi oma töökogemuse põhjal esile, kui palju oleneb sellest, kuidas hingehoidjat haigla patsiendile tutvustatakse. Kui inimene ekslikult arvab, et hingehoidja tuleb teda usku pöörama, võib ta abist selle valearusaama tõttu teadmatusest keelduda. Kui aga selgitatakse, et hingehoidja on spetsialist, kellega saab rääkida oma mõtetest ja muredest, võib inimene olla valmis kohtuma. Õendushaiglas toetavad hingehoidjad ka patsientide lähedasi ja keerulise tööalase olukorra üle elanud kolleege.

Meenutati olukordi, kui patsiendile oli nõustamise ja vastuste otsimise asemel toeks lihtsalt teise inimese kohalolek ja koos vaikimine. 

Spirituaalsete vajaduste toetamine peab lähtuma patsiendi maailmavaatest, väärtustest ja soovidest, mitte spetsialisti eeldustest või eelistustest.

Üks seminaril osaleja kirjeldas oma töös kuuldud patsientide eksistentsiaalseid vajadusi järgmiselt: „Õendushaigla patsiendil on oluline leida elus tähendus, lootus, sisemine rahu, kuuluvustunne ja side teiste inimeste või millegagi, mida inimene peab endast suuremaks. Need võivad olla seotud religiooni ja usuga, kuid võivad väljenduda ka looduse, väärtuste, armastuse, kultuuri või isiklike veendumuste kaudu. Tähtis on mõista ja mõtestada oma elu, haigust, kannatusi, kaotusi ja surelikkust. Nendega võivad kaasneda küsimused elu mõtte, identiteedi, vabaduse, väärikuse, süütunde, üksinduse, lootuse ja tuleviku kohta.“

Arutelus rõhutasid nii ettekandjad kui ka kuulajad, et spirituaalsete vajaduste toetamine peab lähtuma patsiendi maailmavaatest, väärtustest ja soovidest, mitte spetsialisti eeldustest või eelistustest. See eeldab kõigilt meeskonnaliikmetelt teadlikkust hingehoiu võimalustest ja oskust neid patsiendile arusaadavalt selgitada. CARE-H uuringus vajab seetõttu erilist tähelepanu see, kuidas spetsialistid spirituaalseid ja eksistentsiaalseid vajadusi mõistavad, milliseid mõisteid kasutavad ning millised hoiakud võivad mõjutada vajaduste märkamist ja abi pakkumist.

Tervishoiusotsiaaltöötaja tugi ulatub praktilisest abist kaugemale

Tervishoiusotsiaaltöötaja ülesannete käsitlemisel tõusid seminaril esile nii patsiendi edasise toimetuleku korraldamine kui ka sügavamad psühhosotsiaalsed vajadused. Õendushaiglas tuleb sageli juba varakult mõelda sellele, mis saab patsiendist pärast haiglaravi. Kas ta saab naasta koju? Kas kodu on vaja kohandada? Milliseid kohaliku omavalitsuse teenuseid või muid toetusvõimalusi on vaja? Kas lähedased saavad ja soovivad abistamises osaleda? Need on tervishoiusotsiaaltöötaja töö igapäevased küsimused. Seminaril jagatud kogemused näitasid aga, et praktilise abivajaduse taga võib peituda hoopis sügavam mure või mitmetahulisemad probleemid.

Haigla sotsiaaltöötaja tõi järgmise näite: raskelt haige inimene võib soovida enne elu lõppu taastada katkenud suhte lähedasega. Sellisel juhul on sotsiaaltöötaja ülesanne peale teenuste korraldamise mõista ka inimese elulugu, suhteid ja soove, mis on osa tema enesemääramisõigusest. Mõnikord ei ole kõik see võimalik, aga ka siis on oluline, et patsiendi muret oleks kuulatud ja tema soovidesse tõsiselt suhtutud.

Tervishoiusotsiaaltööd tuleb käsitleda patsiendi tervikliku raviteekonna ja heaolu toetamise osana, mitte üksnes haiglast väljakirjutamise ettevalmistusetapina.

Tervishoiusotsiaaltöötaja peab saama ka tööks vajalikku teavet ning tegema koostööd kohaliku omavalitsuse ja teiste teenuseosutajatega. Haigla sotsiaaltöötaja ülesanded võivad hõlmata keerukat juhtumikorraldust. Aga tema võimalused vajalike andmete ja tugisüsteemide ning patsienti senini toetanud kogukonnani jõudmisel on oluliselt piiratumad, võrreldes näiteks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga.

Teine seminaril kõlama jäänud oluline sõnum on, et tervishoiusotsiaaltööd tuleb käsitleda patsiendi tervikliku raviteekonna ja heaolu toetamise osana, mitte üksnes haiglast väljakirjutamise ettevalmistusetapina. 

CARE-H projekti järgmistes etappides on oluline selgitada, kuidas tervishoiusotsiaaltöötajad, kelle töökorraldust mõjutab ka käimasolev tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö reform, ise oma ülesandeid määratlevad, millal neid patsiendi abistamisse kaasatakse ning millised töökorralduslikud tingimused võimaldavad neil tegutseda võrdväärse meeskonnaliikmena.

Koostööks on vaja rohkem kui ainult head tahet

Korduvalt kõlas mõte, et patsientide tervikliku toetamise vajadust mõistetakse, kuid igapäevane töökorraldus ei pruugi seda piisavalt toetada. Õdedel ja hooldajatel on palju vältimatuid ning ajakriitilisi ülesandeid. Raviprotseduurid, terviseseisundi jälgimine ja igapäevane hooldus peavad olema tagatud. Patsiendiga pikemalt vestlemist aga võidakse suure töökoormuse korral edasi lükata. See ei tähenda tingimata vähest empaatiat. Pigem tõstatab see küsimuse, kas organisatsioon loob töötajatele patsiendi tervikliku toetamise tingimused. Kas see on praeguses tervishoiusüsteemis üldse võimalik või kui palju ja mis tingimustel seda praktiseerida?

Toodi näiteid koostööst, kus sotsiaaltöötaja ja hingehoidja jagavad pidevalt teineteisele infot patsiendi toetamisvajaduse kohta või meeskonnaliikmed saavad keerulise juhtumi lahendamiseks kokku kas või kohvinurgas. Siiski tunnistati, et tuleks rohkem koostöökohti näha ja spetsialistid võiks infot paremini vahetada. See aga peaks olema organisatsioonis väärtusena läbi räägitud, töökorraldus peaks seda võimaldama ja juhid tunnustama. Vastasel korral võib juhtuda nii, nagu üks õde mõtlemapanevalt kirjeldas: „Mul on üks kogemus õena, mis on minuga jäänud. COVID-i ajal oli mul väga raskes seisundis patsient, kes küsis minult: „Mis minust saab?“ Ma teadsin, et tema lahkumine on tõenäoliselt tundide küsimus, kuid ei suutnud talle seda öelda. Ma põgenesin. Võib-olla ongi surmakultuuri üks olulisemaid küsimusi see, kas me oskame olla inimese kõrval ka siis, kui meil ei ole enam lahendust pakkuda. Ka vaikides.“

Mõtestada tuleb ülesannete jaotus, koostöö juhtimine, teabevahetus ja organisatsioonikultuur.

Eraldi rõhutati hooldajate ja teiste õendushaigla patsientidega kokku puutuvate spetsialistide kaasamise tähtsust. Näiteks võib hooldaja veeta patsiendiga palju aega ja kuulda vestlustes muresid, mis teiste spetsialistideni ei jõua. Kui hooldaja tähelepanekud ei jõua meeskonna ühisesse arutellu, võivad patsiendi vajadused jääda märkamata. Näiteks nimetati pesemas käimist: selleks kulub aega ja inimene võib sel ajal hooldajale usaldada nii mõnegi olulise mure.

Patsiendi terviklikuks toetamiseks on vaja mõista tema ümber tegutseva meeskonna infovahetust, vastutuse jagamist, otsustus- ja tegutsemisprotsessi. Mõtestada tuleb ülesannete jaotus, koostöö juhtimine, teabevahetus ja organisatsioonikultuur. Uurida, kuidas saab patsiendi ja tema lähedased kaasata otsustamisse, nii et nad tõepoolest oleksid kaasatud oma elu ekspertide, sisuliste osaliste ja võrdväärsete partnerina.

Surmast rääkimise oskus on professionaalse pädevuse osa

Jõuliselt kerkisid esile ka elu lõpu ja surmaga seotud küsimused. Meditsiini areng võimaldab elada kauem ja tulla toime haigustega, mis varem oleksid tähendanud elu kiiremat lõppu. Tehnoloogia areng aga võib kujundada ootuse, et ravi peab igal juhul jätkuma ja surm tähistab justkui meditsiini ebaõnnestumist.

Interprofessionaalne haridus peab sisaldama lisaks koostööoskustele ka keeruliste vestluste pidamise, leina, eetiliste dilemmade ja elulõpu küsimuste käsitlemist.

Paneeldiskussioonis küsiti, kas ühiskond ja tervishoiutöötajad on piisavalt valmis rääkima olukordadest, kus ravi võimalused ammenduvad ning esmaseks muutuvad patsiendi elukvaliteet, väärikus ja soovid. Erilist tähelepanu pälvisid olukorrad, kui patsiendi ja tema lähedaste arusaamad haiguse kulust või ravi eesmärkidest erinevad. Patsient võib olla oma olukorraga juba leppimas, kuid lähedased alles eitamise või lootuse otsimise etapis. Sellistes olukordades vajavad tuge kõik.

Arstid ja õed saavad selgitada raviküsimusi, hingehoidjad abistavad eksistentsiaalsete küsimuste ja leina korral ning sotsiaaltöötajad aitavad mõista perekondlikke suhteid ja korraldada tuge. Kultuuriloolane Marju Kõivupuu juhtis tähelepanu sellele, et surmast rääkimise oskust tuleb kujundada. Kui varasemad perekondlikud traditsioonid enam teadmisi ega kogemusi edasi ei anna, suureneb hariduse ja teadliku ettevalmistuse tähtsus (vt ka Kõivupuu 2024).

Siit tuleneb CARE-H projekti kolmas oluline sõnum: interprofessionaalne haridus peab sisaldama lisaks koostööoskustele ka keeruliste vestluste pidamise, leina, eetiliste dilemmade ja elulõpu küsimuste käsitlemist. Neid teadmisi on vaja nii õdedele, tervishoiusotsiaaltöötajatele ja hingehoidjatele kui ka teistele patsiendiga töötavatele spetsialistidele.

Ka abistajaid on vaja toetada

Patsiendi tervikliku heaolu kõrval kerkis seminaril tervishoiutöötajate heaolu küsimus. Raskete haiguste, leina, surma ja lähedaste emotsioonidega kokku puutumine võib olla töötajatele psühholoogiliselt koormav. Mõnikord peab spetsialist jätkama tavapärast tööd vahetult pärast väga rasket sündmust. Seminaril räägiti kogemusest, kuidas hingehoidja toetas oma vestlusega ka õendusosakonna töötajaid. See näitab, et lisaks patsiendi ja lähedaste toetamisele võib hingehoidja tegevus hõlmata ka meeskonna tööheaolu toetamist.

Tuge aga on vaja ka hingehoidjatel ja sotsiaaltöötajatel. Professionaalne enesehoid, supervisioon, keeruliste juhtumite ühine analüüs ja võimalus tööga seotud emotsioone turvaliselt käsitleda on hooliva organisatsioonikultuuri tunnus. CARE-H projekti seisukohalt tähendab see, et koostöömudeli arendamisel tuleb peale patsiendi heaolu arvestada ka spetsialistide tööheaolu ja organisatsiooni võimekust toetada töötajaid.

Terviklik patsienditugi algab ühisest vastutusest

CARE-H esimene inspiratsiooniseminar näitas, kui oluline on tuua kokku erinevate erialade praktikud, juhid, teadlased ja koolitajad. Just nende kogemuste ühendamisel muutub nähtavaks toimiv praktika ja küsimused, millele ükski professioon eraldi vastata ei saa. Patsiendi terviklik toetamine tähendab oskust märgata, kuulata, mõista oma pädevuse piire, kaasata õigel ajal kolleeg ja võtta ühiselt vastutus selle eest, et inimene ei jääks oma murega üksi.

CARE-H projekti järgmistes etappides soovime jõuda teaduspõhise ja Eesti õendushaiglate igapäevatöös rakendatava koostöömudelini, mis aitaks senisest paremini siduda tervikuks õenduse, tervishoiusotsiaaltöö, hingehoiu ning teiste professioonide pädevuse, kogemused ja tegutsemise patsiendi ning tema lähedaste heaolu toetamisel.

CARE-H uurimisrühm: esireas vasakult Ülle Ernits, Taimi Tulva, Marju Kõivupuu, Pirge Toms; tagumises reas Mikk Leedjärv, Kaido Soom ja Koidu Saia. Foto: Tairi Tuulik 

Viidatud allikad

Arna, Y. D., Tulak, G. T. (2026). Interprofessional Approach in Healthcare Services: Its Impact on Patient Safety and Service Quality. Oshada, 3(1), 124–137; https://doi.org/10.62872/o.v3i1.493.
Condelius, A., Selan, D., Andersson, M. (2025). Conditions that hinder or facilitate the implementation of shared care plans in the care of older adults: A qualitative study from the perspective of professionals. Journal of interprofessional care, 39(2), 208–217; https://doi.org/10.1080/13561820.2025.2465595.
Ernits, Ü. (2018). Viron hoitotyön kehittyminen ja muotoutuminen yhteiskunnallisessa muutoksessa: Seurantatutkimus. (Eesti õenduse areng ja kujunemine ühiskonna muutustes: retrospektiivne uuring). University of Tampere. 
Ernits, Ü. (2025). Patsientide religiooniga seotud vajadused õendusprotsessis: religioosse heaolu toetamise võimalusi. Tartu ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, usuteaduskond. Magistritöö.
Kõivupuu, M. (2024). Inimese lahkumine. Raamat surma ja kalmistukultuurist. Tallinn: Pegasus.
Kõrgemaa, U. (2026). Eesti haiglaõdede tagasivaade hariduse, töökeskkonna ja õenduse arengule läbi kolme aastakümne, Tallinna ülikool.
Linnuste, I. (2025). Spirituaalse dimensiooni integreerimise võimalusest ja vajadusest tervishoiu- ja rehabilitatsioonisüsteemis. Tartu ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, usuteaduskond. Doktoritöö.
Narusson, D. (2003). Sotsiaaltöötajate tegevusvaldkonnad Eesti raviasutustes. Eesti Arst, 3, 222−227. 
Reeves, S., Xyrichis, A., Zwarenstein, M. (2018). Teamwork, collaboration, coordination, and networking: Why we need to distinguish between different types of interprofessional practice. Journal of Interprofessional Care, 32(1), 1–3; https://doi.org/10.1080/13561820.2017.1400150.
Soom, K., Leedjärv, M. (2026). Hingehoid ja tervishoid otsivad ühist keelt õendushaiglates. Eesti Kirik, 19, 13. mai; https://eestikirik.ee/hingehoid-ja-tervishoid-otsivad-uhist-keelt-oendushaiglates

Ülemisel pildil: Paneeldiskussioonis võtsid sõna Kaido Soom (Tartu ülikool), Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) hingehoidja Saima Sellak-Martinson, PERH õendusdirektor Katre Zirel, Lääne-Tallinna keskhaigla õendusabikliiniku õendusjuht Helle Kerb ja sama kliiniku sotsiaaltöötaja Kai Keller. Foto: Tairi Tuulik