Solidaarsus ja kogukondlik koostöö kerksuse suurendamiseks

artikli autorid:

Kristi Aav, Ida Joao-Hussar ja Tiia-Triin Truusa

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut

Viimaste kümnendite kogemused pandeemiate, kliimakriisi ja sõjaga Euroopas on näidanud, et kogukonna toimevõimekuse suurendamiseks on vaja eri tasandite koostööd, ainuüksi riigi valmisolekust jääb väheseks. Kogukondlikud algatused on olulised ühiskonna kerksuse suurendamisel (Patel jt 2017). Kerksus on ühiskonna võime tulla toime kriisidega, taastuda pärast raskeid sündmusi ja olla paremini valmis tulevasteks ootamatuteks olukordadeks (Orru jt 2023). Kui vastupanuvõime keskendub eeskätt pingetele ja kriisidele vastu pidamisele, siis kerksus hõlmab ka ennetavat valmisolekut, kohanemisvõimet ning suutlikkust muutustest õppida ja nende tulemusel oma toimimist parandada.

Lausa hädavajalik on kaasata kogukonnad kriisijuhtimisse, et rakendada laiapõhjalist julgeolekukontseptsiooni ja käsitleda riigikaitset terviklikult, hõlmates kogu ühiskonda. Üksnes ülalt alla korraldatud tegevus võib jätta tähelepanuta kohalikud olud ja kogukondade tegeliku võimekuse. Edukad kogukonnad kaasavad eksperte ja teevad tihedat koostööd kohalike omavalitsustega. See on osutunud eriti tõhusaks just keeruliste probleemide lahendamisel, kui on vaja rakendada kohapealseid teadmisi ja oskusi (Imperiale ja Vanclay 2021).

Hädavajalik on kaasata kogukonnad kriisijuhtimisse.

Solidaarsus, mis väljendub vastastikuses abis ja sidususes, on kogukonna kerksuse tuum.

Artiklis vahendame Eesti tsiviilkaitseekspertide ja kogukonnajuhtidega korraldatud intervjuudes kõlanud mõtteid.[1]

Lähtudes arusaamast, et kohalikud oskused ja teadmised on kerksuse kujundamisel olulised, piiritleme uuringu tulemused ja arutelu sotsiaalse kapitali ning solidaarsuse mõistetest lähtudes. Sotsiaalne kapital tähistab mitmekesiseid ja viljakaid üksikisikute, rühmade ja organisatsioonide vahelisi suhteid, mida saab kasutada kogukondliku kerksuse edendamiseks (Lloyd ja Lewis 2024). Usalduse tekitamine, koostöö soodustamine ja sotsiaalsete võrgustike arendamine hõlbustavad infovahetust, ühistegevust ja vastastikust abi kriisi ajal. Kerksus ei ole staatiline lõppseisund, vaid protsess, mis nõuab pidevat kohanemist ja õppimist.

Teoreetiline raamistik

Viimaste aastakümnete kriisid on toonud fookusesse kogukonna kerksuse ehk suutlikkuse taluda keskkonnakatastroofe, taristurikkeid ja muid kriise ning neist taastuda. Kriisis ise toimida suutvad kogukonnad toetavad ühiskonna üldist kerksust, seda eriti laiaulatuslike või mitmikkriiside puhul, kus riigi tugi võib viibida. Kogukondlik kerksus põhineb erinevatel ressurssidel kui ka protsessidel, mida toetab ja soodustab sotsiaalne sidusus, mis on sotsiaalse kapitali üks tahkudest.

Sotsiaalne kapital on kogukonna kerksust toetava tegevuse arendamise keskmes. Sotsiaalse kapitali mõiste on laialt kasutusel sotsiaalsete suhete ja kogukondlike võrgustike analüüsimisel (Giorgas 2007). See hõlmab ühiseid väärtusi, norme, suhteid ja võrgustikke, mis soodustavad koostööd ja sidusust (Putnam 2000). Kirjanduses eristatakse kolme tüüpi sotsiaalset kapitali: siduv (ingl bonding), sildav (ingl bridging) ja ühendav (ingl linking) (Azad ja Pritchard 2023; OECD 2001; Söylemez 2020). Kõiki kolme on vaja kogukondlikku kerksust toetava tegevuse arendamiseks ja tugevdamiseks. Sotsiaalse kapitali tüüpide seoseid illustreerib joonis.

Joonis. Kerksust toetav tegevus

Siduv sotsiaalne kapital tekitab usaldust ja soodustab ühist tegutsemist homogeensetes, tihedalt seotud kooslustes, nagu sõbrad, pereliikmed ja muud lähedasi ühendavad rühmad. Selliste gruppide liigne suletus aga võib ka piirata koostööd kogukonnaga laiemalt. (Giorgas 2007; Putnam 2000) Kindel grupp pakub emotsionaalset tuge ja kuuluvustunnet, suurendades nii individuaalset kui ka kogukondlikku kerksust. Kui siduvat kapitali aga ei täienda teised vormid, võib see muutuda piiravaks. Siin tuleb mängu sildav sotsiaalne kapital, mis ühendab eri gruppe, suurendades nõnda ressursside ja teadmiste jagamist (Johnson jt 2015; Partelow 2021). Ressurssipuuduse korral on oluline ka kogu ühiskonda ühendav sotsiaalne kapital, mis loob sidemeid kogukondade ja kogukonnaväliste organisatsioonide vahel, pakkudes juurdepääsu vahenditele ja toetusele (Cohen-Salgado jt 2021).

Sotsiaalne kapital hõlmab ühiseid väärtusi, norme, suhteid ja võrgustikke, mis soodustavad koostööd ja sidusust.

Sotsiaalne kapital, mida määratletakse suhete, usalduse, normide ja vastastikuse toetuse võrgustikuna, aitab hoida kohaliku majanduse elujõulisust, edendada kogukonna vastupidavust ja tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust (Ieiri jt 2026). See toimib kogukondi ühendava „liimina“, soodustades ühistegevust ja koostööd vastastikuse kasu saamiseks (Ackermann jt 2004). Kui kogukonnad suudavad selliseid sidemeid arendada, suureneb nende võime kriisidega toime tulla.

Eestis on kriisivalmidus teadlikult detsentraliseeritud, vastutus on jagatud ministeeriumide, omavalitsuste ja kohalike kogukondade vahel. Selline kriisijuhtimise mudel, mis rõhutab alt-üles tegevuse korraldamist ja kogukondade võimestamist, on hea näide demokraatliku kerksuse kujundamisest (Siseministeerium 2021a; Randla 2023). Sotsiaalne kapital aitab kaasa solidaarsuse kujundamisele kogukondades, edendades vastastikust usaldust, abi ja koostööd.

Sotsiaalne kapital toetab kriisivalmidust ja demokraatlikku kaasatust.

Arvestades, et kogukondade eestvedajatel pole sageli piisavalt teadmisi, oskusi, vahendeid ega võimalusi, on Eestis välja töötatud kerksuse suurendamise meetmed sihipäraste algatuste kaudu. Nende hulka kuuluvad rahastusmeetmed kriisikoolituste, õppuste ja kriisivahendite jaoks. Sellise mitmetasandilise tegutsemise alus on hädaolukorra seadus (2025), mis sätestab üksikisikute, omavalitsuste ja riigi ülesanded kriisijuhtimises. Tsiviilkaitse põhimõte eeldab igaühe panust ja võimet kaitsta ennast ning aidata teisi. Eesti kriisi- ja sõjavalmiduse detsentraliseeritud mudel toob selgelt välja, et kerksus on kõige tõhusam, kui seda kujundatakse kogukonnas. See käsitlus haakub tihedalt sotsiaalse kapitali teoreetilise raamistikuga: sidumine, sildamine, ühendamine. Eesti kogemus näitab, kuidas need koos tugevdavad kerksust. Sotsiaalne kapital toetab kriisivalmidust ja demokraatlikku kaasatust, samal ajal kui riiklik poliitika loob kohaliku algatusvõime tugistruktuurid, edendades ühendatud ja võimestatud kogukondi.

Solidaarsuse kujunemise tõkked

Kogukondliku kerksuse edendamisel on mitmeid takistusi. Üks suuremaid vajakajäämisi on kogukondade juhtijate teadmiste, oskuste ja ressursside puudus. Kriisiks on vaja teadlikult valmistuda, tarvis on ka korraldus-, ajaplaneerimis- ja analüüsioskust ning osata tõhusalt kasutada kogukonna võimalusi ja vahendeid.

Ka meie uuringus osalejad tõid ühe takistusena välja just teadmiste ja oskuste puuduse. Kogukonna liikmed ei pruugi osata anda esmaabi, koguda varusid või evakueeruda. Samal ajal võivad kogukonna juhid leida, et kriisi hinnata, otsuseid langetada ja tegevust koordineerida on keeruline, sest nad ei tea, millised on võimalused.

Teine oluline takistus on usalduse ja motivatsiooni puudus. Varasemad negatiivsed suhtlemiskogemused mõne inimrühma või institutsiooniga võivad vähendada kogukonnaliikmete motivatsiooni ja suurendada umbusku, mis omakorda raskendab koostööd. Ajal, mil kogukonnad seisavad silmitsi mitmesuguste kriisidega, sealhulgas suurenenud avaliku hirmuga sõjalise konflikti ees, võib usalduse puudumine oluliselt takistada kriisijuhtimist.

Riik annab juhised, mida kriisis teha, aga kui me ei usalda riiki, ei usalda juhiseid, siis me ei järgi neid. Kui tuleb sõda ja me ei saa hakkama, oleme koormaks riigile. (Päästeameti ennetusbüroo juht)

Seda probleemi süvendab omakorda kohaliku ning riigitasandi tegijate nõrk kommunikatsioon, mis võib oluliselt vähendada koostöövalmidust ja nõrgendada kerksust toetavaid algatusi. Usaldus on kogukondliku kerksuse algatuste edu alus. Kuigi intervjuudes rõhutati järjekindlalt usalduse kriitilist rolli, on see aspekt praegu alauuritud.

Usaldus on kogukondliku vastupanuvõime algatuste edu alus.

Kolmas märkimisväärne takistus võib olla keele- ja sotsiaalkultuuriline erinevus. Erinevatel sotsiaalsetel gruppidel on erinev juurdepääs infole ja vahenditele, mis võib muuta mõned rühmad kriisis haavatavamaks (Hansson jt 2020; Orru jt 2021). Riigikeele oskus mõjutab kriisiinfo mõistmist ja õiget reageerimist (Aav jt 2025). Keelebarjäär on eriti problemaatiline hädaolukorras, kui kiire ja täpne info on eluliselt tähtis. Kogukonna ja riiklik kriisiinfo ei pruugi jõuda kõigini, sest osa inimesi ei kasuta ametlikke meediakanaleid.

Me oleme kakskeelsed ja meil on kallutatud inimesed, see tuleb välja koolitustel. On selge, et nad on teises meediamaailmas. (Päästeameti ennetusbüroo juht)

Erinev kultuuritaust mõjutab ka seda, kuidas kriisi tajutakse ja sellele reageeritakse. Lisaks võib individualism ja vastutuse vältimine takistada kogukonna heaks tegutsemist. Individualistlikus ühiskonnas seavad inimesed oma huvid ja vajadused kogukonna omadest ettepoole.

Meil on see individualism, liiga palju mõtet mina-skaalal, liiga vähe meie-skaalal. See on suurim takistus. (Eesti külaliikumise Kodukant juhatuse liige)

Inimesed võivad eeldada, et riik või omavalitsus hoolitseb nende eest kriisi ajal, mistõttu nad ei näe vajadust ise midagi teha. See viib nõrga kogukondliku kriisivalmiduseni.

Järgnevalt esitame kogukondliku tegevuse mõned head näited, mis aitavad suurendada kogukonna kerksust, tugevdada solidaarsust ja tõsta sotsiaalse kapitali väärtust.

Kriisikoolitused ja kriisiplaanid

Kriisikoolitused ja kriisiplaanide koostamine suurendavad kogukondade teadlikkust, tekitavad usaldust ja tugevdavad sidusust. Kriisiplaani koostamine hõlmab koostööd päästeametiga, kes tegutseb juhendajana, Naiskodukaitsega, kohaliku omavalitsuse, esmavajalike teenuste osutajate ja teiste partneritega, kelle toetus on kogukonnale kriisi ajal hädavajalik. Viimase viie aasta jooksul on päästeamet ja Naiskodukaitse korraldanud elanikkonnakaitse koolitusi koostöös kogukondadega. Kriisiplaani koostamine aitab teha kindlaks kogukonna ressursid, et neid kriisi ajal paremini ja tõhusamalt kasutada, näiteks oskused, varad ja kontaktid, mis aitavad kriisi hallata ja infot õigel ajal jagada.

Kriisiplaani koostamine aitab teha kindlaks kogukonna ressursid.

Riiklikud programmid, mis edendavad kogukondlike kriisiplaanide ja koolituste koostamist, toovad kokku kogukonna eri rühmad ja loodavad kontakte spetsialistide ning omavalitsuse ametnikega.

Ma töötan kogukondadega, kellel aitan kriisiks valmistuda, algatus tuleb neilt. Mina toetan nõu ja jõuga /---/ mõned on koostanud kriisiplaani ja kavandavad või juba on korraldanud õppusi. (Päästeameti kogukonna ennetuspartner)

Sellistes algatustes osalemine annab inimestele kindlustunde, et nad oskavad kriisi ajal toime tulla ja teisi aidata, suurendades kollektiivset tõhusust. Intervjueeritavad rõhutavad, et valmistunud kogukond on tugevam ja suudab toetada neid, kes ise hakkama ei saa.

Kogukonnas on kindlasti vaja teada, kes on haavatavad, kes nendega ühendust võtab jne. See peaks olema kriisiplaani osa. (Päästeameti ennetusbüroo juht)

Tähtis on, et keegi ei jääks kõrvale ja kõigi häält võetaks kuulda kerksuse planeerimisel, et tagada kõikehõlmav strateegia ja ühiskondlik õiglus, mis on demokraatia üks põhitalasid.

Kerksuskeskused

Kerksuskeskused on kohaliku omavalitsuse või kogukonna toimepidevust toetavad hooned, kus on võimalik kohalike süsteemide abil toime tulla ka elektri, vee, kütte ja muude esmavajalike teenuste puudumise korral ning kust kriisi ajal saab infot (Päästeamet 2024). Selliste keskuste ehitamine on kogukondlike algatuste suurepärane näide. Erinevalt nõukogudeaegsetest varjenditest, mis olid mõeldud sõja ajal maa alla peitu pugemiseks, esindavad Eesti kerksuskeskused põhimõtteliselt teistsugust kriisivalmiduse käsitlust, mis põhineb demokraatlikul osalusel ja kogukonna võimestamisel.

Päästeameti veebilehel (2025) märgitakse, et kerksuskeskused asuvad strateegiliselt tuttavates, ligipääsetavates kogukonnahoonetes: raamatukogudes, vallamajades, kultuurikeskustes, kus inimesed iga päev käivad. Need on ka infopunktid ja vastastikuse abi keskused, osutades esmavajalikke teenuseid (nt joogivesi, telefoni laadimine), andes reaalajas kriisiinfot ja käitumisjuhiseid ning tugevdades samal ajal sotsiaalset kapitali ja kodanikualgatust, mis on demokraatliku kerksuse alus. Üleminek passiivsest riiklikust kriisijuhtimisest osalus- ja kogukonnapõhisele kerksusele näitab, kuidas kodanikud muutuvad passiivsetest turvalisuse tarbijatest aktiivseteks tegutsejateks.

Kerksuskeskuste rajamine ja töös hoidmine aitab kogukonna eestvedajatel omandada uusi teadmisi ja oskusi, mida jagatakse koolitustel, samuti kujundada kogukonna liikmete koostööd ja tekitada usaldust ning edendab kogukonnaliikmete aktiivset osalust ja vastutust.

Kogukonna vahendid ja võimalused

Kogukonna ressurssidele toetuv rahvusvaheliselt tunnustatud ABCD-mudel (USA-s välja töötatud mudel asset-based community development) (Green ja Haines 2016; McKnight ja Russell 2018) võimaldab kindlaks teha kogukonna tugevad küljed ja ressursid ning arendada kogukonda nende põhjal. Mudel aitab kujundada kogukondlikku kerksust ja tugevdada kriisides hakkama saamist, pakkudes praktilisi lahendusi takistuste ületamiseks. Selle alusel tegutsemine tugevdab inimeste motivatsiooni ja vastutustunnet, sest nad tajuvad selgelt, kuidas nende oskused ja ressursid aitavad kriisi ajal kogukonda toetada. Eestis on mudelit katsetatud aastatel 2023–2025 enamikus maakondades.

Tänu ABCD-programmile muutus Mikitamäe kogukond aktiivseks grupiks ja nende pered ning sõbrad samuti. See oli äratuskell heas mõttes. Programmi põhimõte on avastada kogukonna ressursid. Külavanemana julgustas see mind kaasama inimesi tegevustesse ja aruteludesse. (Külavanem, Lõuna-Eesti)

Kerksuskeskused asuvad strateegiliselt tuttavates, ligipääsetavates kogukonnahoonetes.

Mudeli rakendamine kogukonnas näeb ette töötubasid ja arutelusid, kus jagatakse teadmisi, muresid ning ideid kriisivalmiduse suurendamise kohta. Metoodika rakendamine soodustab omavahelist suhtlemist, info jagamist ja koostöö arendamist.

Üks kriisiks valmis inimene on tegelikult väga suur asi riigi jaoks. Aga veelgi enam on seda kogukond, kes on kriisiks valmistanud. Kuna inimestel on erinevad oskused, teadmised, võimed, mis ongi selle kogukonna ressurss, siis siin ei võrdu üks pluss üks kahega, vaid kahekümne kahega. (Päästeameti kogukonna ennetuspartner)

Näiteks saavad kogukonna liikmed arutada võimalikke ohte, jagada kogemusi ja ideid ning otsida koos lahendusi. Selle käigus tehakse kindlaks oskused, võimalused ja kogukonna liikmete kogemused, mida saab kriisi ajal kasutada. See aitab kogukonna potentsiaali avada. Näiteks pannakse kirja meditsiinitöötajad, esmaabi oskustega inimesed, generaatorid ja muu varustus. See aitab tagada, et plaanid on kohandatud kohalikele vajadustele. ABCD-mudeli rakendamise ja põhimõtete kohta saab lisainfot Kogukonnaveebist.

Digivahendid ja huvikogukonnad

Mobiilirakendus „Ole valmis!“ pakub kriisiinfot kolmes keeles ja töötab ka internetiühenduseta, võimaldades kõigil olenemata asukohast kriisiks valmistuda ja olla kriisi korral ohust teavitatud. Rakendus ühendab kogukonnad riiklike kriisijuhtimise institutsioonidega, tuues kokku vabatahtlikud, ametnikud ja eksperdid ning tugevdades siduvat sotsiaalset kapitali.

Naiskodukaitse vabatahtlikud koostöös päästeameti, sisekaitseakadeemia ja teiste tsiviilkaitseorganisatsioonidega tagavad info usaldusväärsuse ja ajakohasuse ning tutvustavad rakendust, alates lasteaialastest kuni eakateni. Kõigile kättesaadav tasuta rakendus võimaldab suurendada kogukonnaliikmete teadlikkust, kaasatust ja ühist vastutust. See on hea näide, kuidas tehnoloogiline lahendus võib tugevdada solidaarsust.

Kokkuvõte

Eesti kogemus näitab, et solidaarsus ei ole ainult väärtus, vaid praktiline vahend, mis aitab ühiskonnal kriiside ajal paremini vastu pidada. Solidaarsuse arendamine aga nõuab teadlikku kogukonnatööd. Kogukondi tuleks kaasata planeerimisse ja otsustamisse, et tugevdada usaldust ja vastutust, investeerima peaks kerksuskeskustesse ja digivahenditesse, mis ühendavad inimesi ja institutsioone.

Solidaarsus on praktiline vahend, mis aitab ühiskonnal kriiside ajal paremini vastu pidada.

Kriisikoolitused, kogukondlikud kriisiplaanid, kerksuskeskused ja kogukonna ressurssidel põhineva käsitluse mudeli alusel tegutsemine aitavad inimestel üksteist tundma õppida, usaldada ja koos tegutseda. Nii tekib kogukonnas tugevam sidusus, mis on kriisi ajal väga tähtis. Kogukondlik tegevus tekitab positiivse ahela: ühine tegutsemine suurendab solidaarsust, solidaarsus parandab kriisivalmidust ja parem kriisivalmidus tugevdab omakorda kogukonda.

• Sidumine ehk kogukonnaliikmete sidemete tugevdamine kujundab usaldust ja sidusust tihedalt seotud rühmades, näiteks peredes. Kohapeal korraldatud kriisikoolitused ja plaanide koostamine aitavad kaasata ka haavatavaid gruppe.
• Sildamine laiendab eri rühmade ja külade koostööd, soodustades infovahetust ning kerksust, nagu näitavad külaülesed kriisiplaanid ja ühisalgatused.
• Ühendamine viib kogukonnad kokku institutsioonidega: kerksuskeskuste ja riiklike agentuuride koordineeritud tugi näitavad, kuidas kriisideks valmistumisest saab ühine vastutus.

Need kolm sotsiaalse kapitali vormi koos kujundavad kogukondliku kerksuse.

Viidatud allikad

Ackerman, M.S., Huysman, M., Carroll, J.M., Wellman, B., ... Wulf, V. (2004). Communities and technologies: an approach to foster social capital? Proceedings of the 2004 ACM conference on Computer supported cooperative work.
Aav, K., Joao‐Hussar, I., Hansson, S., Orru, K. (2025). Communication‐Related Vulnerability of War Refugees: The Case of Ukrainians Escaping Russia’s Invasion. Risk, Hazards & Crisis in Public Policy, 16(3), e70032. https://doi.org/10.1002/rhc3.70032
Azad, M. J., Pritchard, B. (2023). Bonding, bridging, linking social capital as mutually reinforcing elements in adaptive capacity development to flood hazard: Insights from rural Bangladesh. Climate Risk Management, 40, 100498. https://doi.org/10.1016/j.crm.2023.100498
Cohen-Salgado, D., García-Frapolli, E., Mora, F., Crick, F. (2021). How does social capital shape the response to environmental disturbances at the local level? Evidence from case studies in Mexico. International Journal of Disaster Risk Reduction, 52, 101951. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2020.101951
Giorgas, D. (2007). The Significance of Social Capital for Rural and Regional Communities. Rural Society, 17(3), 206–217. https://doi.org/10.5172/rsj.351.17.3.206
Green, G. P., Haines, A. (2016). Asset Building Community Developmnet (4. tr). Sage Publications.
Hansson, S., Orru, K., Siibak, A., Bäck, A.,... Morsut, C. (2020). Communication-related vulnerability to disasters: A heuristic framework. International Journal of Disaster Risk Reduction, 51, 101931. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2020.101931
Ieiri, Y., Okutani, R., Dan, H., Yoshie, O. (2026). Dynamic Analysis of Social Capital in Commercial Areas Using Connection Networks. Teoses: I.-A. Chounta, H. Egi, A. Nugraha, H. Budi Santoso, T. Inoue, T. Adriani Salim (toim), Collaboration Technologies and Social Computing (lk 179–194). Springer Nature Switzerland.
Johnson, B. J., Goerdel, H. T., Lovrich, N. P., Pierce, J. C. (2015). Social Capital and Emergency Management Planning: A Test of Community Context Effects on Formal and Informal Collaboration. The American Review of Public Administration, 45(4), 476–493. https://doi.org/10.1177/0275074013504127
Lloyd, N., Lewis. P. R. (2024). A Socio-Technical Perspective on Fostering Sustainable Community Development via Social Capital and Social Cohesion. 2024 IEEE International Conference on Autonomic Computing and Self-Organizing Systems Companion (ACSOS-C), 61–66. https://doi.org/10.1109/ACSOS-C63493.2024.00032
McKnight, J. L., Russell, C. (2018). The Four Essential Elements of an Asset-Baed Community Development Process. Asset-Based Community Development Institute at DePaul University.
OECD. (2001). The Well-being of Nations: The Role of Human and Social Capital. United States: OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/9789264189515-en
Orru, K., Hansson, S., Klaos, M., Nero, K. ...Siimsen, I. (2021). Kuidas mõista ja vähendada ühiskonna haavatavust kriisides? Turvalisuskompass, 1 (2).
Orru, K., Nero, K., Siimsen, I. (2023). Ühiskonnas tõrjutute kriisikogemused: õppetunnid koroonapandeemiast. Sotsiaaltöö, 4.
Partelow S. (2021). Social capital and community disaster resilience: post-earthquake tourism recovery on Gili Trawangan, Indonesia. Sustainability science, 16(1), 203–220. https://doi.org/10.1007/s11625-020-00854-2
Patel, S. S., Rogers, M. B., Amlôt, R., Rubin, G. J. (2017). What Do We Mean by ‘Community Resilience’? A Systematic Literature Review of How It Is Defined in the Literature. PLoS Currents, 9. https://doi.org/10.1371/currents.dis.db775aff25efc5ac4f0660ad9c9f7db2
Putnam, R. D. (2000). Bowling alone: The collapse and revival of American community. Simon & Schuster.
Päästeamet. (2024). Kerksuskeskuse info. https://www.rescue.ee/et/kerksuskeskus (27.12.2025).
Randla, K. (2023). Päästeamet ja Naiskodukaitse. Koos elanikkonna kaitseks! Kaitse Kodu! 70–71.
Siseministeerium. (2021). Kriisireguleerimispoliitika ülevaade 2021.
Söylemez, A.O. (2020). Significance of Non-Monetary Forms of Capital: Importance of Social Capital. Teoses: Dincer, H., Yüksel, S. (toim.) Strategic Priorities in Competitive Environments. Contributions to Management Science. Springer, Cham. https://doi.org/10.1007/978-3-030-45023-6_13