Solidaarsuse alused ja vormid

Lauri Leppik, Tallinna ülikooli sotsiaal- ja rahvastikupoliitika professor

Solidaarsuse mõistet kasutatakse sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialakirjanduses sageli, kuigi solidaarsust käsitletakse kui hägusmõistet (ingl fuzzy concept). Selle mõiste piirid pole selged, eri autorid tõlgendavad seda küllalt erinevalt ja käsitlused olenevad kontekstist (Rusu 2012; Quandt ja Lomazzi 2023). Solidaarsust iseloomustab mõisteline avatus. Ühelt poolt on see mõiste paljudele intuitiivselt hoomatav, mis soodustab selle laialdast kasutust, teisalt on see piisavalt mitmetähenduslik ja täidetakse erineva sisuga. Solidaarsus võib ühtedele tähendada vabatahtlikku abistamist ja teistele moraalset kohustust. Solidaarsust saab käsitleda ühiskonda koos hoidva jõuna või rühmakooslusi tsementeeriva meie-tundena. Solidaarsus võib olla poliitiline kategooria, keskendudes ühisele tegevusele ebaõigluse vastu ja võrdsema ühiskonna eest. Ent solidaarsus võib olla ka eetiline kategooria, mis hõlmab hoolivust ja empaatiat vahetutes inimsuhetes. Solidaarsus võib puududa ja teatavate tingimuste korral tekkida. Solidaarsus on graduaalne ehk seda võib olla rohkem või vähem. Teatavates oludes võib selle määr suureneda või väheneda. Solidaarsuse sisu muutub, olenevalt ajastust, kultuurist või olukorrast.

Solidaarsuse käsitlusi saab kohandada ühiskondlike muutustega.

Kõnealuseid mõisteid on kirjeldatud olemuslikult vaidlustatavatena (ingl essentially contested concepts) ja solidaarsus vastab niisugusele mõistetüübile: see on väärtusseisukohtadel põhinev, kvalitatiivset ja hinnangulist laadi abstraktne kategooria, mis on mitmeti tõlgendatav ja mille kasutust saavad teised samal ajal vaidlustada (Gallie 1956). Sellised vaidlused peegeldavad sageli sisulisi erimeelsusi väärtuste, ühiskonna toimimise ja inimkäitumise olemuse üle. Kuid mõistekasutuse vaidlustatavus ei tähenda siiski, et solidaarsuse mõiste olekski vormitu ja sisutu (vt Leino 2010). Hägusus ei ole tingimata solidaarsuse mõiste puudus, vaid seda saab vaadelda ka tugevusena: solidaarsuse käsitlusi saab kohandada ühiskondlike muutustega, peegeldades keerukaid inimsuhteid, mis alati ei mahu jäikadesse raamidesse.

Teoreetilised lähtekohad

Solidaarsusel on tõesti küllalt erinevaid teoreetilisi käsitlusi ja lähtekohti. Üks tuntumaid on juba 19. sajandi lõpust pärinev Prantsuse sotsioloogi Émile Durkheimi (1858–1917) käsitlus, mis vaatles solidaarsuse aluste muutust ühiskonna moderniseerimise käigus. Ta eristas sarnasusele tuginevat mehaanilist solidaarsust erinevustele ja vastastikusele sõltuvusele põhinevast orgaanilisest solidaarsusest, seostades solidaarsuse vormi muutust ühiskonnatüübi muutusega. Durkheimi järgi toimib orgaaniline solidaarsus individualistlikus, üksikisiku vabadusi väärtustavas ühiskonnas lepingulise solidaarsusena (ingl contractual solidarity). Lepinguline solidaarsus põhineb ametlikel, õiguslikel kokkulepetel, kus vastastikku sõltuvad indiviidid osutavad teineteisele spetsialiseeritud teenuseid, kasutades igaüks oma unikaalseid oskusi. Durkheim leidis, et lepinguline solidaarsus võimaldab koostööd keerukates ühiskondades ja seob üksikisikuid ning tekitab sotsiaalset ühtekuuluvust individualiseerunud ühiskonnas. (Durkheim 1893)

Sajand hiljem esitas Ameerika filosoof ja ajaloolane Richard Rorty (1931–2007) käsitluse solidaarsusest kui sotsiaalsest konstruktsioonist: solidaarsus kui miski, mida saab teadlikult ehitada, näiteks kasvatades meie-tunnet ja empaatiat ühiste lugude jagamise ning ühismeele loomise kaudu (Rorty 1999). Durkheim käsitles solidaarsust kui ühiskonna toimimiseks vältimatult vajalikke sidemeid, Rorty aga nägi solidaarsust kultuurilise saavutusena.

Solidaarsuse alustena on välja toodud alternatiivseid lähtepunkte. Neid võib käsitleda üksteist täiendavatena, kuid vähemalt osaliselt ka konkureerivatena, sest need annavad solidaarsuse mõistele mõneti erineva normatiivse tähenduse.

Solidaarsusel võib olla evolutsiooni-bioloogiline alus. Mõttekäike, mille järgi on solidaarsus omalaadne evolutsiooniline ellujäämisstrateegia, seostatakse juba inglise loodusteadlase Charles Darwini (1809–1882) kui evolutsiooniteooria rajajaga. Darwin ei kasutanud küll otseselt solidaarsuse terminit, kuid jõudis äratundmisele, et „meie“ on sageli tugevam kui „mina“. Ta kirjeldas, et hõim, mille liikmetel on suur patriotism, ustavus, kuulekus, julgus ja vastastikune sümpaatia ning kes on alati valmis üksteist aitama ja end ühise hüve nimel ohverdama, peaks olema võidukas enamiku teiste hõimude üle – ja sel juhul oleks see looduslik valik (Darwin 1871, 166). Teisisõnu, Darwini järgi on ühtsetel ja koostööd tegevatel rühmadel evolutsiooniline eelis. Darwin leidis samuti, et sellise eelise säilitamiseks peaks väikeste hõimude liitumisel suuremateks kogukondadeks iga liituva hõimu iga liige laiendama oma „sotsiaalsed instinktid ja sümpaatiad kõigile sama rahva liikmetele, isegi kui ta neid isiklikult ei tunne“ (Darwin 1871, 100).

Ühiskonna tasandile laiendatud solidaarsusel on enamasti normatiivne alus.

Ehkki solidaarsuse evolutsioonilise aluse üle on olnud kirglikke vaidlusi, pole selline mõtteliin akadeemilisest kirjandusest kuhugi kadunud. Meie kaasaegsetest autoritest esitab Austraalia filosoof ja Princetoni ülikooli professor Peter Singer argumendi, et inimesel on evolutsiooniliselt kalduvus eelistada „omasid“, ehk sugulasi ja hõimlasi (ingl kin selection). Sel juhul oleks onupojapoliitika ehk nepotism omalaadne evolutsioonilise solidaarsuse ilming, mis võib aga tekitada konflikti laiema rühma- või ühiskonnatasandi solidaarsusega. Singeri järgi on selliste bioloogilise alusega eelistuste ületamine proovikivi, et solidaarsuse ringi laiendada ja rakendada seda erapooletult. (Singer 2011)

Solidaarsus võib põhineda ka ratsionaalsel valikul. Sel juhul on solidaarsus rühma liikmete või ka riikide koostöö, mis teenib kõigi osalejate huve – selliselt põhistab Euroopa riikide vahelist solidaarsust Sangiovanni (2013), kelle vaadetest tuleb pikemalt juttu allpool. Pelgalt ratsionaalsetele kalkulatsioonidele tuginev solidaarsus aga võib olla habras eelkõige just suurte rühmade korral (Olson 1971).

Sageli on solidaarsusel identiteediline alus. Sel juhul põhineb solidaarsus jagatud identiteedil, mis võib olla rahvus, sugu, seotus mõne eriala, kooli, geograafilise kohaga jm. Identiteedil põhineva solidaarsuse korral aga tekib sageli meie-nemad eristus ning tugev identiteedil põhinev rühmasisene solidaarsus distantseerib teistest identiteedil põhinevatest rühmadest.

Solidaarsusel võib olla ka emotsionaalne alus. Selline solidaarsus tekib empaatiast, emotsionaalsetest sidemetest, aga ka teiste kannatuste märkamisest ja kaastundest. Ameerika filosoof Martha Nussbaum leiab, et õiglane ühiskond peab narratiivide abil kultiveerima positiivseid emotsioone: patriotismi, armastust, kaastunnet ja empaatiat, mis on solidaarsuse alus (Nussbaum 2013). See aitaks paremini ületada ühiskondlikke lõhesid ja luua sidet haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimestega, keda isiklikult ei tunta, sest pelgalt viitamine solidaarsusele kui abstraktsele printsiibile ei tööta.

Ühiskonna tasandile laiendatud solidaarsusel on enamasti normatiivne alus. Siin on solidaarsus õiguslik või moraalne kohustus, mis tuleneb riikidevahelistest lepetest, inimõigustest, siseriiklikest seadustest, lepingutest, eetikakoodeksitest või muudest kokkulepitud reeglitest.

Solidaarsuse vormid

Solidaarsus võib väljenduda ja seda saab väljendada erinevates vormides. Solidaarsus saab olla ühepoolne: üks pool aitab teist või annab midagi, nii et saaja andjat ei tunne ega puutu temaga kokku. Solidaarsus saab olla ka vastastikune, nii et osalised on vahetult seotud. Sageli mõtestatakse solidaarsust altruismi, vastastikuse toetuse ja kollektiivse tegevuse kaudu. Kõnealused kolm vaatenurka toovad välja solidaarsuse eri tahke.

Solidaarsus kui kollektiivne tegevus tähendab rühma või kogukonna ühist, koordineeritud jõupingutust, mis taotleb ühiseid eesmärke.

Altruism tähendab isetut hoolt teiste heaolu eest ja hõlmab enamasti vabatahtlikku tegevust, mis toob teistele kasu ilma otsese vastutasuta abistajale. Ameerika poliitikateadlane Robert Axelrod leidis, et altruistlik abistamine võib mõnel juhul olla omamoodi valgustatud enesehuvi: teist aidates luuakse eeldusi, et too teine aitab meid tulevikus (Axelrod 1984).

Solidaarsus kui vastastikune toetus tähendab vastastikust abi, koostööd, vahendite jagamist ja emotsionaalse või sotsiaalse toe pakkumist rühmades ja kogukondades väljaspool ametlikke institutsioone. Sellises vormis solidaarsus ühtaegu nii peegeldab kui ka tugevdab sotsiaalseid sidemeid rühmades ja kogukondades. Selline solidaarsus ei ole ühekordne heategu, vaid pikaajaline suhe: kui osalised teavad, et nad kohtuvad taas, on kasulikum üksteist toetada ja mitte petta (Axelrod 1984).

Solidaarsus kui kollektiivne tegevus tähendab rühma või kogukonna ühist, koordineeritud jõupingutust, mis taotleb ühiseid eesmärke, sotsiaalset või poliitilist muutust. Selline kollektiivne tegevus ühtaegu mobiliseerib liikmeid ja liidab neid ühiste väärtuste ja eesmärkidega.

Kuid analüütiliselt eristatud solidaarsuse vorme on rohkem. Solidaarsus võib olla hoiakuline, peegeldudes suhtumises, tunnetes, sentimendis (Quandt ja Lomazzi 2023). Hoiakuline solidaarsus (ingl attitudinal solidarity) võib väljenduda näiteks kirjalikes toetusavaldustes, sotsiaalmeediapostitustes, Ukraina lipu lisamises oma sotsiaalmeediaprofiilile, muus sõnalises või visuaalses vormis sümboolse väärtusega poolehoiu või toetuse näitamises. Hoiakulisest solidaarsusest kaugemale läheb tegevuslik ehk käitumuslik solidaarsus (ingl enacted or behavioral solidarity), mis väljendub juba otsestes tegudes.

Tegudega väljendatud solidaarsusel on omakorda erinevaid vorme. Reaktiivne solidaarsus põhineb vahetutel reaktsioonidel tajutud ebaõiglusele, õnnetustele, kriisidele või avalikele abipalvetele. ETV iga-aastane heategevussaade „Jõulutunnel“, toidupanga kogumiskampaaniad või sotsiaalmeedia kaudu mõnele konkreetsele hätta sattunud inimesele annetuste kogumise üleskutsed käivitavad paljudes lühiajalise solidaarsuse, mis aga ei pruugi jääda püsivaks (Kaldmäe 2015). Suuremat pühendumist näitab aktiivne solidaarsus, mille korral on toetav tegevus regulaarne ja järjekindel. Korduv meeleavaldustel osalemine või erinevad sekkumised haavatavate rühmade kaitseks on sellise aktiivse solidaarsuse näited, mis eeldavad oma aja, energia ja muude võimaluste kestvamat pühendamist ning tähendavad mõnikord ka teatavate isiklike riskide võtmist üldisemate eesmärkide hüvanguks.

Tugeva solidaarsusnormiga rühmades ei paisu väiksemad riived, ebaõiglus või rivaliteet süsteemi lõhkuvaks konfliktiks.

Veel kaugemale läheb transformatiivne solidaarsus, mis kätkeb ühist tegevust ja pikaajalist kaasatust ühiskondliku muutuse ning kollektiivsete eesmärkide nimel. See võib tähendada vastastikuse abi, toetus- või heategevusorganisatsioonide moodustamist ning nende ühistegevuses ja aktsioonides osalemist koos samu väärtusi jagavate ja samade eesmärkide nimel tegutsevate mõtte- ja võitluskaaslastega.

Erinevatest ühiskondadest leiab ka institutsionaliseeritud solidaarsuse näiteid. Need on ühiskondlikud struktuurid, kus solidaarsusest on saanud kohustuslik õigusnorm ja see pole enam pelgalt vabatahtlik sotsiaalne norm. Näiteks võib tuua sotsiaalse ravikindlustuse (Normand ja Weber 2009), mis institutsionaliseerib nii põlvkonnasisese solidaarsuse – õigus arstiabile ei olene inimese maksevõimest – kui ka põlvkondadevahelise solidaarsuse: laste ja eakate arstiabivajadus on suurem kui tööealistel, kelle töötasude maksudest süsteemi rahastatakse.

Solidaarsuse avaldumise tasandid

Solidaarsus võib avalduda eri tasanditel, mis ei ole tingimata üksteisest sõltumatud. Ilmselt kõige lihtsam on mõtestada solidaarsust mikrotasandil, diaadilistes ehk kahe inimese suhetes. Ühe inimese solidaarsus teisega võib tähendada nii avalikku toetusavaldust, teise kaitseks väljaastumist kui ka rahalist toetust või muus vormis appi minekut. Solidaarsuse teine levinud toimeruum on perekond, sõpruskond, töökollektiiv. Rühmasisesel tasandil kujundavad ühine suhtlemine ja jagatud kogemused pereliikmete, sõprade või kolleegide vastastikusest toetusest omamoodi sotsiaalse normi, mis hoiab alal rühma kui sotsiaalse süsteemi tasakaalu (Parsons 2013). Nii ei ole rühmasisene solidaarsus lihtsalt moraalne printsiip või hea emotsionaalne tunne, vaid rühma stabiilsust säilitav regulatsioonimehhanism. See ei välista veel rühma liikmete pingeid ega hõõrdumisi, ent tugeva solidaarsusnormiga rühmades ei paisu väiksemad riived, ebaõiglus või rivaliteet süsteemi lõhkuvaks konfliktiks, sest ühtekuuluvustunne ja vastastikune usaldus kaaluvad sellised pinged üle ja aitavad neid siluda. Nõrga solidaarsusnormiga rühmad aga on sageli haprad ja võivad suurema välissurve või sisemise konflikti korral laguneda.

Kogukondlikul tasandil, näiteks külakogukonnas, ühingus või erakonnas, põhineb solidaarsus sageli jagatud identiteedil. Külakogukonnas on see jagatud kohaidentiteet, ühine tähenduslik seotus sama paigaga, selle inimeste, maastiku, ajaloo ja kultuuriväärtustega. Poliitilises erakonnas avaldub jagatud identiteet sarnase maailmavaate, ühiste eesmärkide ja väärtusseisukohtade kaudu. Ühiskonna tasandil avaldub solidaarsus sageli institutsionaliseeritud vormis, nagu eespool juba osutatud. Seda on kirjeldatud kodifitseeritud solidaarsusena, mis on valatud lepinguliste, õiguslike või halduspraktiliste normide vormi (Prainsack ja Buyx 2017). Kõnealune solidaarsuse astmeline mudel aitab mõtestada solidaarsust nii indiviidi, rühma kui ka ühiskondlike institutsioonide tasandil. Nii-öelda madalamate tasandite solidaarsus võib eksisteerida kõrgemateta (ehk ilma institutsionaalse toe ja kodifitseerimiseta), kuid kõrgema tasandi solidaarsus on sageli, ehkki mitte alati, kasvanud välja madalamatel tasanditel avaldunud solidaarsusest (Prainsack ja Buyx 2017). Seda võiks vaadelda ka institutsionaliseeritud solidaarsuse sotsiaalse eeldusena. Teisisõnu, ühiskonnas on raske seadustada solidaarsusele põhinevaid reegleid ja süsteeme, mida ühiskonna liikmed ei ole omaks võtnud. Selline solidaarsuse astmete käsitlus jätab solidaarsuse mõiste siiski ühe ühiskonna siseseks küsimuseks.

Mida laiem on solidaarsuse ring, seda nõrgemaks see kipub muutuma.

Solidaarsus võib olla ka riikidevaheline. Euroopa Liidu riikide solidaarsus on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid, mis hõlmab liikmesriikide vastastikust toetust ja ühistegevusi kriiside korral, toetusmeetmeid madalama majandusarenguga piirkondadele või abi Ukraina rahvale kui sõja ohvrile. Euroopa tasandi solidaarsust mõtestavad näiteks Saksa filosoof ja sotsioloog Jürgen Habermas (1929–2026) ja Londoni King’s kolledži filosoofiaprofessor Andrea Sangiovanni. Habermasi järgi vajab Euroopa rahvaste solidaarsust, mille alus peaks olema ühine poliitiline kultuur, mitte üksnes majanduslik kasu (Habermas 2012). Sangiovanni võtab pragmaatilisema vaate, mõtestades Euroopa riikide vahelist solidaarsust nii, et ühisturul tegutsedes on Euroopa riigid ühises paadis ja koostöö lagunemine oleks kõigile kahjulik. Ta leiab, et jõukamate riikide solidaarsus vaesematega on tasu koostööst saadava kasu eest (Sangiovanni 2013). Pole raske näha Sangiovanni koostöökasule tugineva solidaarsuse ja Durkheimi orgaanilise ehk vastastikusel sõltuvusel põhineva solidaarsuse paralleele.

Solidaarsuse paradoks

Solidaarsuse tasanditega seostub nn solidaarsuse paradoks, mille järgi on solidaarsuse ulatus ja sügavus omavahel pöördvõrdelises seoses: mida laiem on solidaarsuse ring, seda nõrgemaks see kipub muutuma. Väiksemas, omavahel tihedalt seotud inimeste grupis, näiteks peres või sõpruskonnas, on solidaarsus sageli tugevam, sest toetub isiklikele suhetele, jagatud väärtustele, aga ka vastastikusele kontrollile. Inimeste ringi laienemisel muutub huvide spekter kirjumaks, vahetud sidemed ja vastastikune kontroll nõrgemaks. Seetõttu väheneb ühtsustunne, kahaneb vastastikune usaldus ja valmidus panustada, mis murendavad solidaarsust. Suuremas grupis suureneb iga liikme anonüümsus, mis nõrgendab vastutustunnet teiste ees.

Rühma suuruse ja solidaarsuse intensiivsuse seost võib seletada ka briti antropoloogi Robin Dunbari tähelepanekuga, et evolutsiooniliselt suudab inimene hoida tähendusrikkaid sotsiaalseid suhteid vaid piiratud arvu inimestega, keskmiselt 150-ga (Dunbar 1992). See seaks loomuliku piiri, kui suur inimkooslus suudab veel toimida tõhusa ja ühtehoidva kogukonnana, kus empaatia ja solidaarsus püsivad ehtsana, ilma et see muutuks pelgalt intellektuaalseks klišeeks. Ehkki Dunbari arvu 150 on korduvalt seatud küsimärgi alla (sageli pakkudes, et selline arv võiks olla suurem), paistab ilmne, et näiteks tuhandetesse ulatuvate „sõprade“ arvude korral sotsiaalmeedias on enamasti tegemist kunagiste või kaugemate tuttavate või passiivsete jälgijatega, mitte aktiivsete solidaarsusvõrgustikega.

Ameerika poliitikateoreetik Michael Walzer eristas „kodus“ ja „võõrsil“ ehk kodumaal ja üleilmselt kasutatavaid moraalseid argumente, peegeldades samuti solidaarsuse tugevuse erinevusi. Kodumaal saab kaaskodanike suhtes kasutatav solidaarsuse argument olla „tummisem“, sest tugineb kultuuriliselt seotud ja üle aja settinud suhetele peredes, kogukondades ning rahvuse tasandil. Piiriüleselt ja kultuuridevaheliselt väljenduv solidaarsus, näiteks türannia, nälja või sõjalise konflikti tõttu kannatavate rahvaste toetamine ja universaalsete inimõiguste kaitse, jääb „õhemaks“, sest emotsionaalne seotus on abstraktsem, kaugem ja vähem kohustav. (Walzer 1994)

Solidaarsuse paradoks esitab väljakutse ka suurtele sotsiaalpoliitilistele süsteemidele, mis tuginevad institutsionaliseeritud solidaarsusele. Solidaarsusega hõlmatute ringi laienemine kogu ühiskonnale loob soodsa pinnase ratsionaalse egoismi ilmingutele, mis on hästi tuntud nn priiküüdi (ingl free rider) probleemina. Ameerika majandusteadlane Mancur Olson (1932–1998) näitas, et ühiste hüvede loomisel toimivad väikesed rühmad teisiti kui suured. Kui väikese rühma liikmed märkavad, et keegi ei panusta või panustab teistest oluliselt vähem, siis käivituvad rühmas sotsiaalse kontrolli ja surve mehhanismid, et hoida ära ühishüvede kuritarvitamisi. Suurtes süsteemides tekib aga anonüümsus, mis võimaldab priiküütlust: tekib kiusatus kasutada ühishüvesid maksimaalselt, samal ajal oma panust maksude optimeerimise kaudu vähendades (Olson 1971). Kui priiküütlus levib, hakkab see tõsiselt õõnestama solidaarsust ja usaldust, mida need süsteemid püsimiseks aga hädasti vajavad, sest väheneb ka seniste ausate panustajate motivatsioon. Laialdase priiküütluse korral muutub institutsionaliseeritud sotsiaalpoliitiline solidaarsus lihtsalt üheks kohustuslikuks koormiseks, millest püütakse võimalusel vabaneda.

Solidaarsus põhineb usaldusel, kuid konfliktid hävitavad usaldust.

Solidaarsuse paradoks seab piire ka riikidevahelisele solidaarsusele. Küsimus on selles, milline Euroopa riikide solidaarsuse tase või Euroopa riikide solidaarsus Ukrainaga on ühelt poolt võimalik ja teiselt poolt jätkusuutlik, nii et sellele püsiks toetus kõigis liikmesriikides.

Solidaarsust kuritarvitava ratsionaalse egoismi kõrval on veel teisigi solidaarsust õõnestavaid ohte. Sellised solidaarsuse vastandid on apaatia, konkurents ja konfliktid ehk eirav, võistlev ja vastanduv suhe teistega, mis liitmise asemel lahutavad inimkooslusi. Esiteks, apaatia kui emotsionaalne ja sotsiaalne ükskõiksus. Kui solidaarsus tähendaks empaatiat teiste kannatustega, märkamist ja kaasabi, siis apaatne inimene ei reageeri üldse või kui reageerib, siis suhtumisega „võõras mure“ või „pole minu probleem“ (Perl 2021). Teiseks, konkurents kui võistlus piiratud vahendite, tähelepanu või staatuse pärast. Kui solidaarsus eeldaks vahendite jagamist ja ühist panustamist, siis konkurents tekitab suhetesse tõkkeid ja soodustab info varjamist, et saada teiste ees eeliseid (Andersson 2007). Kolmandaks, konflikt kui otsene vastasseis ja kokkupõrge. Konflikti korral ei ole huvid, väärtused või eesmärgid pelgalt erinevad, vaid teistele vastukäivad ja välistavad. Konfliktid lõhuvad perekondi, lagundavad kogukondi ja polariseerivad ühiskonda.

Solidaarsus põhineb usaldusel, kuid konfliktid hävitavad usaldust, asendades selle kahtluste või otsese vaenuga (Sciarra 2018). Koostöö asemel kulub energia üksteise takistamisele või hävitamisele. Ometi võib apaatia olla solidaarsuse jaoks kõige suurem oht, sest see on halb ka väikestes kogustes ja lammutab sotsiaalseid suhteid vaikselt, ilma aktiivse vastupanuta. Paras annus konkurentsi ja konflikte aga võib olla solidaarsusega ühilduv, ärgitades liikmeid pingutama ning käivitades muutusi ja innovatsiooni. Pigem on küsimus piiris, mille ületamisel hakkavad konkurents ja konfliktid solidaarsust murendama.

Solidaarsuse mõiste käsitluste põgus ülevaade peegeldab ühelt poolt ühiskonna toimimise nüansirikkust ja teiselt poolt mitmekesiseid võimalusi nende keerukuste mõtestamisel. Paistab, et teinekord kipub selle nüansirikkuse kirjeldamisel sõnadest puudu jääma ja nii on solidaarsuse mõistele omistatud üsna eriilmelist sisu. Sestap nõuab solidaarsuse mis tahes kirjeldus või sellele tuginev argument täpsustusi: millist solidaarsust, kelle vahel, millisel alusel, millises vormis ja millistes piirides silmas peetakse? Vastused neile küsimustele pole ilmsed ja selliste täpsustusteta kannatab solidaarsuse mõistekasutuse analüütiline selgus.

Viidatud allikad

Andersson, J. (2007). Solidarity or Competition? Teoses: Magnusson, L., Stråth, B. (toim.) European Solidarities: Tensions and Contentions of a Concept. P.I.E. Peter Lang.
Axelrod, R. (1984). The Evolution of Cooperation. Basic Books. https://bert.stuy.edu/pbrooks/spring2015/materials/HumanReasoning-2/Axelrod_Robert_The_Evolution_of_Cooperation.pdf.
Darwin, C. (1871). The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex. Princton University Press. https://teoriaevolutiva.wordpress.com/wp-content/uploads/2014/02/darwin-c-the-descent-of-man-and-selection-in-relation-to-sex.pdf.
Dunbar, R. I. M. (1992). Neocortex size as a constraint on group size in primates. Journal of Human Evolution, 22(6), 469–493. https://doi.org/10.1016/0047-2484(92)90081-J.
Durkheim, E. (1893). The Division of Labor in Society. Free Press. https://ia601408.us.archive.org/14/items/in.ernet.dli.2015.233884/2015.233884.The-Division.pdf.
Gallie, W. B. (1956). Essentially Contested Concepts. Proceedings of the Aristotelian Society, New Series, 56, 167–198. https://www.jstor.org/stable/4544562.
Habermas, J. (2012). The Crisis of the European Union: A Response. Polity Press.
Kaldmäe, L. (2015). Heategevus Eestis – südame või mõistusega? Heategevuskultuuri jätkusuutlikkusest heategevusorganisatsioonide näitel. Tartu ülikooli sotsioloogia eriala magistritöö. http://hdl.handle.net/10062/48051.
Leino, M. (2010). Solidaarsuse sisu ja sisutus. Akadeemia, 2(251), 228–242. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104153/162395/page/31.
Normand, C., Weber, A. (2009). Social Health Insurance: A Guidebook for Planning. https://www.ilo.org/sites/default/files/wcmsp5/groups/public/@dgreports/@integration/documents/instructionalmaterial/wcms_568927.pdf.
Nussbaum, M. C. (2013). Political Emotions: Why Love Matters for Justice. Harvard University Press. https://doi.org/10.2307/j.ctt6wpqm7.
Olson, M. (1971). The Logic of Collective Action: Public Goods and the Theory of Groups. Harvard University Press. https://doi.org/10.2307/j.ctvjsf3ts.
Parsons, T. (2013). The Social System. Routledge. https://doi.org/10.4324/9780203992951.
Perl, G. (2021). The promise of solidarity. Anthropological Theory. https://www.at-commons.com/pub/the-promise-of-solidarity.
Prainsack, B., Buyx, A. (2017). Solidarity in Biomedicine and Beyond. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781139696593.
Quandt, M., Lomazzi, V. (2023). Solidarity: A European Value?. Teoses: Polak, R., Rohs, P. (toim.) Values – Politics – Religion: The European Values Study. Philosophy and Politics – Critical Explorations, Vol 26. Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-031-31364-6_7.
Rorty, R. (1999). Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tallinn: Vagabund.
Rusu, H. (2012). Measuring social solidarity: Some research notes. Social Change Review, 10(1), 71–90. https://doi.org/10.2478/scr-2013-0012.
Sangiovanni, A. (2013). Solidarity in the European Union. Oxford Journal of Legal Studies, 33(2), 213–241. https://doi.org/10.1093/ojls/gqs033.
Sciarra, S. (2018). Solidarity and Conflict. Cambridge University Press.
Singer, P. (2011). The Expanding Circle: Ethics, Evolution, and Moral Progress. Princeton University Press.
Walzer, M. (1994). Thick and Thin: Moral Argument at Home and Abroad. University of Notre Dame Press. https://doi.org/10.2307/j.ctvpj75nh.

Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö solidaarsuse erinumbrist (1/2026), mis on valminud koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja teiste partneritega.