Sotsiaalkiirabi või pigem sotsiaal- ja kriisiabi? Soome kogemus

Merike Mikk
Soome Länsi-Uusimaa sotsiaal- ja kriisikeskuse sotsiaaltöötaja

Erakorralist abi pakkuvate sotsiaal- ja kriisikeskuste (sm sosiaali- ja kriisipäivystys) võrgustik moodustati Soomes 2007. aastal. Keskused osutavad kogu ööpäeva kiireloomulisi sotsiaal- ja kriisiteenuseid ja nende pädevusse kuuluvad kõik nii laste kui ka täiskasvanutega seotud juhtumid, sh kukkunud eakate abistamine, lastekaitse-, aga ka kiireloomulised ohvriabi juhtumid. Kokku on 22 sellist keskust, nende tegevuspiirkonnad kattuvad heaolupiirkondadega[1], ainult Helsingis on sotsiaalkeskus ja kriisikeskus eraldi üksustena. 

Sotsiaal- ja kriisikeskuse pädevusse kuuluvad kõik elukaarele mahtuvad sündmused, imikutest vanainimesteni ja sünnist surmani.

Sotsiaal- ja kriisikeskuste töö põhimõtted tulenevad Soome sotsiaalhoolekande seadusest. Lastekaitseseadus eeldab, et omavalitsused peavad olema valmis kogu ööpäeva jooksul tegema lastekaitsetoiminguid. Psühhosotsiaalse toe pakkumise nõue tuleb päästeteenistusega seotud seadustest. Sotsiaal- ja kriisikeskustel on oluline roll suurõnnetuste ning üleriigiliste kriisiolukordade korral.

Väljakutsetel üle kogu Länsi-Uusimaa

Olen töötanud Soomes Länsi-Uusimaa sotsiaal- ja kriisikeskuses sotsiaaltöötajana viis aastat. Töö on väga mitmekülgne, huvitav ja kiireloomuline: iga olukord on ainulaadne ning sageli on vaja viivitamata otsustada ja tegutseda.

Eesti keeles kasutusele võetud termin „sotsiaalkiirabi“ tekitab minus võõristust. Ise kasutan oma töökohast ja tööülesannetest rääkides väljendeid „valvesotsiaaltöötaja“ või „kiire sotsiaalabi“. Tööd tutvustades ütlen sageli, et kui helistad 112, siis see kõne tuleb tõenäoliselt mulle ja vajaduse korral tulen koos töökaaslasega kohale. 

Töötame sarnaselt päästjate, politsei ja kiirabiga kogu ööpäeva ja kolmes vahetuses. Kellaajast olenevalt on korraga tööl 2–6 inimest. Ka väljasõitudel ja kontoris toimuvatel kliendikohtumisel osaleb korraga alati vähemalt kaks töötajat. See tagab õiguskaitse ja turvatunde ning võimaldab oma tegevust koos töökaaslasega mõtestada. 

Länsi-Uusimaa sotsiaal- ja kriisikeskuses on 16 sotsiaaltöötajat, 7 kriisitöötajat[2], 2 juhtivat sotsiaaltöötajat ja juhtiv kriisitöötaja.

Väljasõidul Hanko poolsaarele. Foto: erakogu

Meie tööpiirkonnas Länsi-Uusimaal elab ligi 500 000 inimest. Piirkonda kuulub kümme omavalitsust, millest suuremad on Espoo, Hanko, Karkkila, Kauniainen, Lohja ja Raasepori linnad. Põhiosa väljakutseid tuleb Espoo ja Lohja piirkonnast, aga vajaduse korral läheme ka kahetunnise autosõidu kaugusele Hanko linna või otsime öösel aadressi sügaval Vihti metsade vahel.

Valvesotsiaaltöö algab ja lõpeb töövahetusega

Töövahetus algab alati samamoodi: paneme tööle raadiosaatjad, telefonid ja arvutid ning oleme valmis kõigiks juhtumiteks, mis jõuavad meieni häirekeskuse või telefoni kaudu. Oleme tihedalt seotud häirekeskusega, mis suunab meile osa juhtumeid, lisaks võib iga inimene kogu ööpäeva jooksul helistada otse sotsiaal- ja kriisikeskusesse.

Vastame kahel telefoninumbril[3], salastatud number on mõeldud ainult ametnikele ja teine on kõigile avalik kliendinumber. Ametnike liinile helistavad sageli politseinikud, kiirabitöötajad, vanglate töötajad, teiste piirkondade sotsiaal- ja kriisikeskused.

Töövahetused varieeruvad kellaajaliselt: hommikuvahetus on kell 8–18 või 8–20. Päevases vahetuses on tööaeg 10–22 või 11–21, õhtuvahetus on 14 –22 ja öövahetuses ollakse alati 20.30–8.30. Kolm korda päevas, kell 8, 14 ja 20.30, on vaheraporti aeg, kui vahetuse vanem annab ülevaate hetkeseisust ja võimalikest eesootavatest väljasõitudest ning kohtumistest.

Töötame sarnaselt päästjate, politsei ja kiirabiga kogu ööpäeva ja kolmes vahetuses.

Argipäeviti kell 8–15 saadame häirekeskuselt tulnud teated otse piirkonna lastekaitsesse, eakate sotsiaalteenuste üksusele või täiskasvanute sotsiaaltöö üksustesse. Pärast kella 15 ehk argipäeviti kuni kella 8-ni on meie vastutusalas kõik juhtumid, kus on vaja sotsiaal- või kriisitööd. Kõige kiirem on nädalavahetuseti, mis algavad meie jaoks reedel kell 15 ja lõpevad esmaspäeval kell 8. Õhtupoolikul ja öösel on enamasti tööl 4–5 inimest, kellest suurem osa on sotsiaaltöötajad. 

Töögraafikud koostatakse kuueks nädalaks. Selle perioodi jooksul teeb sotsiaaltöötaja kaheksa öövahetust ning saab endale sobival ajal kasutada kuus vaba päeva. Ülejäänud tööpäevad kujunevad vastavalt vajadusele. Põhipuhkuse on 28 kalendripäeva ning staaži alusel lisanduvad lisapuhkusepäevad. Õhtu-, öö- ja nädalavahetuse töö eest makstakse lisatasu.

Selged ülesanded tõhustavad koostööd

Soomes on aastate jooksul ametkondade koostööd teadlikult ja eesmärgipäraselt arendatud. Kiiret koostööd nõudvates ja kriisiolukordades teab iga politseinik, pääste-, kiirabi- ning sotsiaaltöötaja oma ülesannet sellega kaasnevaid õigusi ja vastutust. See on välja kujunenud ühiskoolituste ja eluliste juhtumite hilisema analüüsi tulemusena. Koostöö on tavaliselt sujuv, vastastikku hinnatakse ja arvestatakse teise valdkonna ametnike oskusi ning professionaalsust.

Näiteks olen olnud koos politseinikega peres, kus laste oma sotsiaaltöötaja, kes oli selle perega juba varem tegelenud, oli juba päeval teinud otsuse, et perevägivalla tõttu paigutatakse lapsed ajutiselt perekeskusesse ehk eraldatakse perest. Kodukülastusele minnes jagasid politseinikud infot, et sellel aadressil on varem olnud olukordi, kus politsei korraldusi ei ole täidetud, lisaks võib majas olla relvi. Kui politsei sai andmebaasist selle aadressiga seotud lisainfo, otsustasid nad, et kohapeale on vaja kolme politseipatrulli. Meie ehk sotsiaaltöötajad kohtusime politseinikega lähedal asuvas bensiinijaamas, kus arutasime koos veel lühidalt läbi, kuidas tegutsetakse. Kohapeal võib olukord kiiresti muutuda, kõnealuse juhtumi korral oli pereemale vaja kutsuda ruttu kiirabi, pereisa oli äärmiselt agressiivne ja tarvitanud alkoholi. Sotsiaaltöötajatena oli meie ülesanne rääkida rahulikult, miks oleme tulnud ja kuhu lapsed lähevad, aidata lastel asju pakkida. Politsei oli meid toetamas ja turvamas, kuni saime lastega autosse ja sõitsime majast eemale.

Teise juhtumi korral oli vaja toimetada narkootikumide mõju all noor kodust noortekodusse. Politsei oli meid toetamas nii noorega kohtumisel kui ka noortekodusse sõitmisel.

Ametkondade koostööd on aastate jooksul teadlikult ja eesmärgipäraselt arendatud.

Sotsiaaltöötajana tean, et ma pole politseinik ja minu ülesanne on õigesti hinnata olukorra turvalisust, mitte seada end ohtu. Ülikriitilises olukorras tuleb korterist või majast võimalikult kiiresti lahkuda.

Häirekeskuse kaudu tulnud teade ei tähenda, et läheme alati koos politseinike või kiirabitöötajatega sündmuskohale. Sotsiaaltöötaja ülesanne on tutvuda pere või üksikisiku taustaga ja hinnata, kas on vaja kohe kokku saada. Vajaduse korral läheme aga kohapeale üsna kiiresti ja siis ei ole meil pere, sealsete inimeste või neile osutatavate teenuste kohta enamasti väga palju infot. Olukorda on tarvis kiiresti hinnata, teha otsused või toimingud, kuid ei tohi ka üle reageerida.

Näiteks kui naaber helistab häirekeskusesse ja ütleb, et ridaelamu kõrvalboksi õue peal käib juba mitu tundi kõva pidu ning ta on varem näinud peres väikseid lapsi, siis läheb sündmuskohale esimesena politsei. Sotsiaaltöötajana saan rahvastikuregistri andmetest vaadata, kes on sellele aadressile sisse kirjutatud ja kas nad on pereteenistuse, lastekaitse või mõne täiskasvanute sotsiaalteenuse kliendid. Kui naabrid lärmavad, läheb kohapeale politsei, kes kaasab valvesotsiaaltöötaja vaid vajaduse korral.

Kirjeldatud juhul kutsus politsei meid välja, sest selgus, et oli olnud korralik kaklus, elamine oli täis puruks loobitud mööblit ja põrandal palju verd. Kui politseinik leidis tagumisest toast voodi alla hirmuga pugenud kolmeaastase lapse, kellega samas toas võrevoodis magas seitsmekuune imik, helistati ka meile. Mõlemad vanemad olid tugevas joobes ja meie ülesanne sotsiaaltöötajatena oli toimetada lapsed turvalisse kohta. Politsei julgestas meie tegevust ehk vaatas, et olukord ei muutuks ohtlikuks lastele ega sotsiaaltöötajatele. Meie töö jätkus autos. Kontoris olnud töökaaslane selgitas kiiresti välja, millisesse perekeskusesse või turvaperesse saame lapsed viia. Samal ajal teatasime häirekeskusele uue aadressi, kuhu lastega sõidame. Häirekeskus on kursis kõigi juhtumitega ehk sellega, millised üksused on mõnel sündmuskohal, kes on töö lõpetanud ja kelle töö selle juhtumiga jätkub.

Sotsiaaltöötajana tean, et ma pole politseinik ja minu ülesanne on õigesti hinnata olukorra turvalisust, mitte seada end ohtu.

Kui häirekeskuse kaudu tuleb meile sündmuse info, näeme kohe, millised üksused (ametnikud) on veel tulemas ja mitme minuti pärast on nad kohal. Tulekahju korral võib korrusmaja suurema põlengu tõttu olla välja kutsutud enam kui kümme tuletõrjeautot, lisaks mitu kiirabi, sageli ka meditsiinihelikopter. Sotsiaaltöötajad on selles nn rivis viimased, sest sündmuskoha esmase vaatluse ja info annavad üldiselt politsei või päästeamet. Kiirete ja kriitiliste olukordade korral on tähtis, et kohapeal on vaid hädavajalikud üksused ja infot jagatakse kindlate põhimõtete järgi. Sotsiaal- ja kriisitöötajate ülesanne on osutada kohapeal kriisiabi, organiseerida kiire majutus ilma koduta jäänud inimestele, anda esmased juhised, kuidas suhelda kindlustusfirmadega. Kui kõrbeb pliidile unustatud söök, siis me kohale ei sõida. Saanud päästeteenistuselt ja kiirabilt esmase info, näiteks et inimene peab ainult korterit tuulutama ega vaja haiglas järelkontrolli, helistame inimesele, anname esmast kriisiabi ja räägime kodukindlustusest. Kriisiabiteenuseid rahastatakse heaolupiirkonna kaudu.

Lastekaitse ja perevägivallajuhtumite korral kutsub häirekeskus esimesena kohale politsei. Vajaduse korral saadab häirekeskus või kohapeal olev politseinik kutsungi kiirabile, sotsiaaltöötajana olen tihti nii-öelda sündmusega kaasas, aga ei ole alati kohapeal. Näiteks perevägivallajuhtumite korral tuleb aidata lapsevanem koos lastega turvakodusse. Seda saab korraldada telefoni teel: leppida kokku turvakoduga, et perele on kohti, korraldada transport, rääkida veel abistatavaga ja kirjutada hiljem aruanded nii vanema kui ka laste kohta seoses koduvägivallaga.

Infovahetus on ladus ja inimeste andmed on hästi kaitstud

Kõigisse kliendiprogrammidesse logime sisse isikliku sote-kaardiga, süsteemid on mitmeastmeliselt turvatud ja kaitstud. Kasutame mitmeid PIN-koode ning iga inimese andmete vaatamisest ja aruannete koostamisest jääb maha jälg. Juhtumite käsitlemisel kirjutame üksikasjalikult üles, mis kell saime teate häirekeskuselt, mida seejärel tegime ning millisele üksusele juhtum edasi suunati. See võimaldab vajaduse korral kontrollida, kes ja mida on teinud. Samuti on see teave hädavajalik häirekeskusele.

Näiteks võib esialgu tunduda, et laps vajab abi, kuid hiljem selgub, et tegemist oli naljakõnega. Sellisel juhul võib algselt lastekaitsejuhtumina käsitletud olukord osutuda valehäireks. Sellest hoolimata koostame juhtumi kohta aruande lastekaitsele, sest lapse ja perega tuleb kohtuda, et ennetada sarnaste olukordade kordumist.

Kõigil häirekeskusest saabuvatel juhtumitel on oma kood ning juba selle põhjal saame esmase ettekujutuse, millist tüüpi juhtumiga võib olla tegemist.

Kõigist juhtumitest teeme kirjalikud aruanded, meil on ligipääs rahvastikuregistrile, sotsiaalteenuste ja terviseinfo portaalidele. Õhtul ja öösel koostatud aruanded jõuavad kohe järgmisel hommikul vastava piirkondliku sotsiaaltöötajani. Selline korraldus toimib hästi. Sotsiaaltöötaja saab meilt otse infot, mis ja kuidas on toimunud ning see aitab teistel üksustel (lastekaitse, täiskasvanute sotsiaaltöö, pereteenused, vägivallatöö, puuetega inimeste sotsiaaltöö, eakate sotsiaaltöö) oma tööd planeerida. Kõik aruanded on ühtses süsteemis. Valvesotsiaaltöötajana näen omakorda, mida piirkondlik sotsiaaltöötaja on inimese või pere abistamiseks varem teinud või millal on kokku lepitud järgmine kokkusaamine. 

Omanäolised juhtumid kujundavad erinevad tööpäevad

Sotsiaal- ja kriisikeskuse pädevusse kuuluvad kõik elukaarele mahtuvad sündmused, imikutest vanainimesteni ja sünnist surmani. Iga töövahetus on erinev, aga oleme kogu aeg päriselu keskel. Juhtumite lahendamine ja kiire otsustamine ei luba tekkida rutiinil ja nõuab vahel ka loovaid lahendusi. 

Teeme sotsiaal- ja kriisikeskuses ära nn valvesotsiaaltöö, kliendiga kohtumised ja pikemaajaline töö jääb järgmistele üksustele. Meil ei ole kindlaid kliente, kuid mõned inimesed jäävad oma muredega paratamatult meelde. Näiteks on samal aadressil sageli peretülisid või on mäluhäiretega vanamemm jälle seiklema läinud, sest tal on kinnisidee, et ta peab Espoost Helsingisse sõitma, sest töötab pangas.

Iga olukord on ainulaadne ning sageli on vaja viivitamata otsustada ja tegutseda.

Kiire töövahetus tähendab, et õhtupoolikul või öövahetuses on mul sotsiaaltöötajana korraga töös 7–10 juhtumit. Ühe juhtumi kohta võin oodata telefonikõnet kodukülastusele läinud politseinikelt. Teise juures täpsustan tausta ja vaatan andmebaasidest varasemaid selle inimesega seotud juhtumeid. Kolmas juhtum võib olla seotud eakaga, kelle juurde olen tellinud turva-aitajaid[4] ja ootan lõpparuannet, kas voodist maha kukkunud vanainimene on tagasi voodisse aidatud, vajab hoopis kiirabi või edasist abistamist, sest kodu on segamini ja inimesel tunduvad olevat mäluprobleemid. Viimasel juhul teen oma aruande ja asjaga tegeletakse kohe järgmisel hommikul eakate sotsiaalteenustes. Samal ajal võib heliseda telefon ja inimene ütleb, et tal on kogu raha otsas, pole millegi eest süüa osta või on vaja üürivõla tõttu kodutuks jäänud inimesele kiiresti korraldada öömaja. Sinna vahele mahub telefonikõne lastehaiglast, et laps on toodud üledoosi tõttu tilgutite alla, aga kumbki vanematest ei taha tema juurde haiglasse tulla.

Oodatakse inimlikku suhtlust

Meile tuleb palju telefonikõnesid koostööpartneritelt. Lasteaedadest ja koolidest palutakse konsultatsiooni, asenduskodud ja lastekaitseüksused on mures kadunud noorte pärast, tugiperedes võib olla probleeme psüühiliselt ebastabiilsete lastega. Tihe koostöö on tervishoiutöötajatega, haiglatest võib tulla konsultatsioonikõnesid. Haiglasse sattunud inimene võib seal esimest korda rääkida, et ta on üksikvanem ja lapsed jäid üksi koju. Kõige sagedamini teeme tervishoiutöötajatega koostööd seoses eakatega. Näiteks on üks abikaasadest haiglasse viidud ja teine vajab kodus kiiresti abi või on tervis äkki muutunud, aga haiglaravi ei ole otseselt vaja. Sel juhul on valvesotsiaaltöötaja ülesanne leida kliendile kiiresti hooldushaiglakoht.

Kliendiliinile helistavad sageli lapsevanemad, kellel on raskusi teismeliste või keeruliste diagnoosidega lastega. Nõu küsitakse seoses majandusliku olukorra, üksinduse või elu kriisidega. Lapsed ja noored helistavad, sest ei taha enam kodus olla, on mures vanemate käitumise või alkoholi tarvitamise pärast. Kaugemal Soomes elavad inimesed helistavad, sest on mures eakate vanemate pärast, kellega ei ole juba mitu päeva ühendust saanud. Sageli tahavad inimesed lihtsalt rääkida, sest digiteenused ja tehisaru on toonud nn automaatvastajad ja chat-vestlused ning tuntakse, et keegi ei kuula ja kuskilt ei saa abi.

Kord helistas eakas vanapaar häirekeskusesse ja ütles, et naabrid on nende korterisse tunginud. Kohale kiirustanud politsei leidis eest abielupaari, kes väitis, et naabrid kiiritavad neid ja seepärast oli kogu kahetoaline korter koos kõigi asjadega pakitud fooliumpaberisse. Abielupaar istus hõbepaberisse mässitud diivanil, peas fooliumimütsikesed. Politsei vestles vanainimestega ja meie tegime arvuti kaudu aruande, et keegi eakate sotsiaalteenustest võiks selle paariga kohtuma minna.

Kodukülastustele ja väljasõitudele läheb alati kaks töötajat, sageli saame oma emotsioone ja tundeid töökaaslasega jagada juba tagasisõidul või hiljem kontoris.

Meenub ka lugu, kui sõitsime öösel kella kahe paiku maakonda paksu metsa vahele, sest pereisa oli mitu päeva pidutsenud ja unustanud hoolitseda väikese tütre eest. Kui saime politsei abiga mööda suurest koerast ja suutsime isa maha rahustada ning öelda, mis nüüd toimub, läksime koos tüdrukuga autosse ja püüdsime helistada lapse emale. Ema kodu oli 50 kilomeetri kaugusel. Ema aga ei vastanud telefonile, sest oli öö. Olime juba teel asenduskodusse, kui ema äkki helistas ja pidimegi sõitma 50 kilomeetrit teises suunas. Väikese tüdruku jaoks oli see kõik üks suur öine seiklus, kus kaks tädi teda sõidutasid ja viisid isa juurest ema juurde. Rahustasime ema ja rääkisime, mis oli juhtunud, tüdruk sai koos lemmikmänguasjaga mõnusalt magama minna. Meile sotsiaaltöötajatena tähendas see, et tagasiteel kontorisse nutsime mõlemad tänutundest ja kergendusest.

Töös saab alati tuge

Valvesotsiaaltöötajana teen ka kriisitööd, mis tähendab otsest kokkupuudet kriiside ja surmaga, olgu see raske haigus, liiklusõnnetus, tulekahju, enesetapp või õnnetus. Sageli läheme kodukülastusele, kui politsei on teatanud lähedastele pereliikme surmast ja inimene on soovinud kriisiabi. Mul on olnud juhtumeid, kui noore inimese õnnetu surma tõttu oli tema kodumajja kogunenud 15 noort. On olnud kodukülastus, kus noor pereema ei suutnud uskuda abikaasa enesetappu ja lisaks šokis emale pidime koos kolleegiga tegelema laste vanaema, kahe teismelise ning imikuga.

Kodukülastustele ja väljasõitudele läheb alati kaks töötajat, sageli saame oma emotsioone ja tundeid töökaaslasega jagada juba tagasisõidul või hiljem kontoris. Kord kuus on töökohal rühmasupervisioon. Läbipõlemise ja kaastundeväsimuse ennetamiseks on nii sotsiaal- kui ka kriisitöötajatel raskemate juhtumite korral võimalik saada kiiresti tuge psühhoterapeudilt. Igaüks meist on tavaline inimene, meil on oma pered, isikliku elu rõõmud ja mured. Aga on juhtumeid, mis jäävad mitmeks kuuks meelde. Enamasti on need äärmuslikud olukorrad, näiteks reaalne oht või väga kurb elujuhtum (hällisurm, lapse hukkumine, enesetapp).

Töö sotsiaal- ja kriisikeskuses on kiire, huvitav, mitmekülgne. Vahel ka väga raske, aga töö iseloom, klientide tagasiside ja erinevate juhtumite lahendamine teevad sellest ainukordse töökoha, kus iga päev on erinev ja meeldejääv. Ühised koolitused ja õppused sarnaselt meiega kogu ööpäeva teenuseid osutava politsei, päästeameti ja kiirabiga annab hea valmisoleku ka suuremateks kriisideks ja rahvusvahelisteks õnnetusteks.

Länsi-Uusimaa sotsiaal- ja kriisikeskus arvudes