Täiskasvanute erimeelsused ei tohi varjutada lapse heaolu

Ebeli Berkman
sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna juhataja

Laste heaolu spetsialistide töös juhtub sageli, et vanemate kooselu lõppemise või muude sündmuste tõttu on laps kaotanud või kaotamas kontakti ühe vanemaga ning täiskasvanute suhtlus on pingestunud. Sellistes olukordades pöördutakse sageli laste heaolu spetsialisti poole ootusega, et ta aitaks hinnata, kas tegemist on lapse vanemast võõrandumisega/võõrandamisega[1], kes olukorra eest vastutab ning kuidas saaks võimalikult kiiresti taastada lapse ja lahuselava vanema kontakti.

Selle artikli eesmärk on juhtida tähelepanu, et selliste pöördumiste korral tuleks järgida lastekaitsetöö üht keskset mõtteviisi, mille kohaselt tuleb lapsega seotud puudutavates otsuste korral hoida tähelepanu eelkõige lapse heaolul.

Kui terminile keskendumine nihutab tähelepanu lapselt

Eesti avalikus arutelus, aga ka spetsialistide hulgas (vt näiteks Raadik 2025) on hakatud aina enam rääkima lapse kontakti katkemisest lahuselava lapsevanemaga kui tema heaolu ohustavast probleemist. Eriti siis, kui täiskasvanud mõjutavad last, kahjustades tema suhteid vanemaga, on see igal juhul lapse õigusi rikkuv olukord. Siiski on lastekaitsetöötajad välja toonud, et sageli võidakse võõrandamisele viidata ka siis, kui seda tegelikult ei ole toimunud ning pole selge, mida see täpselt tähendab.

Lapsega seotud otsuste korral tuleb hoida tähelepanu eelkõige lapse heaolul.

Terminile „vanemast võõrandamine“ ei leia ühest määratlust rahvusvahelises kirjanduses. Teadlastel puudub üksmeel nii selle sisus kui ka selles, kuidas peaks seda kindlaks tegema. Erinevates käsitlustes rõhutatakse erinevaid aspekte: osa autoreid keskendub võõrandumist soodustava vanema teadlikule või mitteteadlikule käitumisele, teised kirjeldavad nähtust lapse vaimsele seisundile avaldatava mõju või peresüsteemi dünaamika kaudu. Ühtset, teaduspõhist ja usaldusväärset metoodikat, mille abil oleks võimalik eristada teise vanema mõjul vanemaga suhtlemisest hoiduvat last lapsest, kes ei soovi vanemaga suhelda muudel põhjustel, ei ole seni välja kujunenud.

Näiteks Saksamaa õigussüsteemis ei kasutata vanemast võõrandamist lapse väärkohtemise ametliku liigi või õigusliku kategooriana ning puuduvad ka ametlikud juhised selle tuvastamiseks. Küll aga tegi Saksamaa põhiseaduskohus 2023. aastal otsuse, milles rõhutati, et laste huvide kaalumisel ei tohi tugineda võõrandamise teooriale, sest see ei ole piisavalt teaduslikult põhjendatud ega ole välistatud laste õiguste rikkumise oht (Bundesverfassungsgericht 2023).

Iirimaal kasutatakse vanemast võõrandamise terminit küll kohtupraktikas, kuid selle tähendus varieerub olenevalt olukorrast ning riigis ei ole sellise tegevuse ametlikku definitsiooni (Department of Justice 2023).

Tuleb lähtuda lapse olukorrast, hinnata tema turvalisust ja heaolu.

Meie naaberriigis Soomes ei ole samuti vanemlikku võõrandamise mõistet seaduses defineeritud. Lahutavatele paaridele koostatud juhises aga kirjeldatakse (Suomi.fi, i.a) seda kui strateegiat, kus üks vanem kahjustab oma käitumisega lapse ja teise vanema suhet, näiteks rääkides teisest vanemast halvustavalt, manipuleerides lapsega või piirates lapse ja teise vanema suhtlemist.

Teiste riikide kogemused peegeldavad ka Eesti olukorda, kus vanemast võõrandamise mõiste sisu ei ole üheselt selge. Vaidlemine mõiste üle teeb spetsialistide töö keeruliseks. Tähtis on meeles pidada, et laste heaolu spetsialisti tegutsemine ei saa oleneda sellest, kas tegemist on või ei ole võõrandamisega. Selle asemel tuleb lähtuda lapse olukorrast, hinnata tema turvalisust ja heaolu ning püüda vältida täiskasvanute konfliktide süvendamist.

Lapse vastumeelsus vanemaga suhelda võib tuleneda mitmest asjaolust

Lapse keeldumine või vastumeelsus suhelda ühe vanemaga võib anda laste heaolu spetsialistile olulist teavet lapse vajaduste kohta, kuid selle tõlgendamine nõuab teadlikku tähelepanu ja hoolikat analüüsi.

Oluline on arvestada, et laps võib üht vanemat teisele eelistada mitmel põhjusel. Näiteks on loomulik, et nooremad lapsed otsivad stressirohketes olukordades turvatunnet ühe kindla täiskasvanu juurest (Bowlby 1988).

Oluline on arvestada lapse ja vanema varasemat suhete dünaamikat.

Peres toimunud muutused, sealhulgas vanemate lahkuminek, võivad oluliselt mõjutada lapse emotsionaalset turvatunnet ja laps võib hakata väljendama vastumeelsust ühe vanema vastu (Davies jt 2002). Selle põhjus võib olla mõnikord ka asjaolu, et üks vanem on olnud lapse elust pikema aja jooksul eemal, laps peab kohanema uute peresuhetega või pereliikmetega, sealhulgas kasuvanema, lisandumisega.

Samuti on oluline arvestada lapse ja vanema varasemat suhete dünaamikat. Kui kontakt ei olnud ka varem tihe või lapse jaoks emotsionaalselt tähenduslik, võib vastumeelsus temaga suhtlemise vastu peegeldada juba kujunenud suhtemustrit, mitte üksnes lahkuminekust tingitud muutusi (Kelly ja Johnston 2001).

Lapse vastumeelsuse ühe vanemaga suhtlemisel võib põhjustada lojaalsuskonflikt (Miralles jt 2023). Sellises olukorras kogeb laps sageli vastandlikke tundeid: ühelt poolt igatseb ta kontakti eemal elava vanemaga ja tunneb kurbust selle puudumise pärast, teisest küljest hoiab ta end ja oma tundeid tagasi, sest ei ole psühholoogiliselt valmis kontakti taastama või kardab teist vanemat kurvastada.

Lapse heaolu seisukohast on tähtsaim, millises emotsionaalses seisundis on tema jaoks olulised täiskasvanud.

Lojaalsuskonflikti korral võib laps hakata tajuma vastutust ühe või mõlema vanema emotsionaalse heaolu eest ja kohandada oma käitumist vanema vajadustega. See suurendab lapse sisemist pinget ja eneseregulatsiooni koormust (Byng-Hall 2002). Lahuselava vanemaga kontakti katkemine võib tekitada lapses ajutist kergendustunnet, kuid sellega kaasnevad ka süütunne ja hirm täiskasvanute reaktsioonide ees.

Olenemata sellest, miks on lapse kontakt ühe vanemaga katkenud, on lapse heaolu seisukohast tähtsaim, millises emotsionaalses seisundis on tema jaoks olulised täiskasvanud.

Lapse heaolu ei kujune üksnes kontakti olemasolu või selle puudumise põhjal, vaid eeskätt sellest, kas lapse igapäevases keskkonnas valitseb emotsionaalne turvatunne. Laps tajub täiskasvanute emotsioone ja nende ebapiisava reguleerimise korral võib hakata tundma vastutust oma vanemate tunnete eest, mis peresüsteemse käsitluse järgi tähendab lapse asetumist arenguliselt ebasobivasse rolli (Minuchin 1974).

Selline vastutus mõjutab lapse toimetulekut ja heaolu ka väljaspool kodu, sest korduv kokkupuude täiskasvanute reguleerimata emotsioonide ja konfliktidega on seotud lapse suurema stressi ning emotsionaalse ebakindlusega (Davies ja Cummings 1994).

Tähtis on teadvustada, et isegi kui kontakti katkemine ühe vanemaga võib lapse jaoks ajutiselt suurendada turvatunnet, ei ole lapse heaolu püsiv, kui teda ümbritseb pinge, ärevus või emotsionaalne ebastabiilsus.

Lapse kogemus ja heaolu kontakti katkemisel vanemaga

Vanemaga kontakti katkemisel võib laps kogeda ärevust, segadust ning süü- ja häbitunnet. Sageli ei suuda laps neid tundeid sõnaliselt väljendada, vaid need avalduvad käitumise kaudu, näiteks ärrituvuse, endasse sulgumise, unehäirete või kooliraskustena.

Otsuste tegemisel tuleb lähtuda lapse turvalisusest, toimetulekust ja konkreetse olukorra arenemisest.

Põhjendamatu ja järsk kontakti katkemine mõjutab lapse turvatunnet, kiindumussuhet ning usaldust lähisuhetes (Waddoups jt 2019). Lapses võib kujuneda arusaam, et suhted on ebapüsivad ja võivad täiskasvanute otsuste tõttu ootamatult katkeda. See omakorda mõjutab lapse identiteedi kujunemist ning tema võimet luua tulevikus turvalisi ja püsivaid suhteid. Lapse kogemus olulise suhte järsust ja põhjendamatust katkemisest võib kanduda edasi ka täiskasvanuikka (Baker 2007).

Laste heaolu spetsialisti seisukohast ei tähenda eespool kirjeldatu siiski, et katkenud suhe tuleks esmajärjekorras kiiresti taastada. Otsuste tegemisel tuleb lähtuda eeskätt lapse turvalisusest, toimetulekust ja konkreetse olukorra arenemisest.

Lapse heaolu ei määra üksnes kontakt vanemaga: sunnitud või lapse valmisolekut ja turvalisust mitte arvestav suhtlus võib osutuda lapsele hoopis koormavaks või kahjustavaks.

Laste heaolu spetsialisti otsustusloogika lapse heaolu vaates

Lapse heaolust lähtuv otsustusloogika eeldab, et enne edasiste sammude kavandamist on kõigil osalistel kujunenud terviklik arusaam lapse olukorrast ja seda mõjutavatest teguritest. Tuleb hinnata, milline oli lapse ja eemaloleva vanema suhe enne kontakti katkemist ning kuidas laps seda suhet koges ja mõtestas. Lapse jaoks ei ole oluline üksnes kontakt kui selline, vaid selle sisuline tähendus ja mõju.

Kui lapse ja vanema suhe oli juba kooselu ajal nõrk või emotsionaalselt kauge, ei pruugi lahus elamise järel kontakti kiirustav taastamine ega kohtumiste sageduse ja kestuse suurendamine iseenesest toetada lapse heaolu. Sellisel juhul on vaja edasisi samme eriti hoolikalt kaaluda ja luua kohtumisteks tingimused, mis aitavad suurendada lapse valmisolekut kontaktis olla ning pakuvad talle turvatunnet.

Lapse arvamuse ärakuulamine, tema tunnetega arvestamine ja lapse jaoks sobiva rütmi järgimine aitavad kaasa lahenduste kujunemisele, mis last tegelikult toetavad.

Lapse valmisolek vanemaga suhelda on seega oluline lähtekoht edasiste sammude kavandamisel. Ka siis, kui suhtlemine võõraks jäänud vanemaga võib tulevikus toetada lapse arengut ja heaolu, võib laps vajada selget ning turvalist raamistikku ja tegevus peaks olema ajaliselt hästi läbi mõeldud.

Lapse arvamuse ärakuulamine, tema tunnetega arvestamine ja lapse jaoks sobiva rütmi järgimine aitavad kaasa lahenduste kujunemisele, mis last tegelikult toetavad. See vähendab riski, et laps satub olukorda, kus ta peab täiskasvanute ootuste nimel oma kogemuse või tunded tagaplaanile jätma.

Lapsega seotud otsuste keskmes peab alati olema lapse turvalisus ja heaolu. Enne kui hakatakse kaaluma vanema ja lapse kontakti taastamist või suurendamist, peab olema selge, et lapse keskkond on tema jaoks turvaline. See tähendab, et peresuhetes ei esine vaimset ega füüsilist vägivalda ning laps seda ei koge ega näe pealt. Lapse turvalisus ei ole üks eraldiseisev hindamispunkt, vaid järjepidev fookus, millele tuginedes otsuseid tehakse ja millest lähtuvad kõik edasised sammud lapse elu ja suhete korraldamisel.

Kui lapse heaolu seisukohalt määravad asjaolud ei ole piisavalt põhjalikult hinnatud ja lapse turvalisus ei ole tagatud, võivad ka heade kavatsustega sekkumised avaldada lapsele soovimatut mõju ning süvendada tema ebakindlust.

Praktilised järeldused ja soovitused spetsialistile

Otsuste langetamisel lapse hoidmine tähelepanu keskmes eeldab teadlikku keelekasutust. Neutraalsete ja kirjeldavate väljendite kasutamine, nagu „lapse ja vanema kontakti katkemine“, selle asemel, et rääkida, kuidas üks vanem võõrandab lapse teisest, aitab vältida vastandumist ning hoida vestlused lapse vajadustel, mitte vanemate omavahelistel vaidlustel.

Tõsisemate juhtumite korral saab kaasata lastepsühholoogi, kes aitab last mõista ja tema käitumist mõtestada lapse kogemuste kaudu. Samuti võib soovitada vanematel pöörduda pereteraapiasse, et kolmas osaline aitaks parandada vanemate suhtlust. See aitab vähendada lapse pinget, mis on seotud vanematevaheliste konfliktidega.

Sageli on vanematel lahkumineku järel illusioon, et kooselu lõppemisega kaovad ka konfliktid. Paraku ei pruugi see nii olla ja lahkumineku järel võivad pinged hoopis süveneda. Nendega tegelemine on oluline, et laps saaks end mõlema vanemaga turvaliselt tunda.

Millal mitte kiirustada kontakti taastamisega?

Kuigi lapse ja lahus elava vanema suhte säilitamine on enamasti oluline, ei ole kontakti taastamine või suurendamine alati esmane ega kiire lahendus.

Eriti ettevaatlik tuleb olla, kui

• täiskasvanute konflikt on terav ja püsiv;
• laps väljendab tugevat ja järjepidevat vastumeelsust lahuselava vanemaga suhtlemise vastu;
• lapse emotsionaalne turvatunne on selgelt ebapiisav.

Uuringud näitavad, et sunnitud või lapse valmisolekut mitte arvestav kontakt võib suurendada lapse stressi ja kahjustada tema heaolu (Amato 2010). Sellistes olukordades on lapse turvalisuse ja stabiilsuse taastamine esmane eesmärk.

Millal ja kuidas kaaluda järkjärgulist kontakti taastamist?

Kontakti taastamist või suurendamist lahuselava vanemaga, kellega suhtlemine on katkenud, saab kaaluda, kui on täidetud mitu tingimust.

Esiteks peab laps olema emotsionaalselt ja füüsiliselt turvalises olukorras. Teiseks peab täiskasvanute konflikt olema vaibunud nii palju, et last ei asetata lojaalsuskonflikti. Kolmandaks on sageli vaja last professionaalselt toetada, näiteks psühholoogilise nõustamise kaudu.

Peresüsteemse käsitluse kohaselt on lapse valmisolek suhete taastamiseks keskne otsustuskoht ja järkjärguline, lapse tempot arvestav tegutsemine aitab vältida olukorda, et laps tunneb vastutust täiskasvanute ootuste täitmise eest (Minuchin 1974; Byng-Hall 2002).

Kohtule või teistele asutustele seisukohti esitades on oluline sõnastada selgelt, kuidas vanemate käitumine ja peresuhted mõjutavad last ja millised lahendused toetavad lapse heaolu kõige enam. Põhjendatud ja lapsekeskne soovitus annab kohtule parema aluse langetada otsuseid, mis on lapse huvides.

Kokkuvõte

Laste heaolu spetsialisti roll ei seisne vaieldava mõiste kasutamise asjakohasuse kindlaks tegemises, vaid lapse olukorra mõistmises ja tema heaolu eest seismises.

Kui otsuste keskmesse jääb laps, tema turvalisus, vajadused ja areng, on võimalik langetada professionaalseid ja eetiliselt põhjendatud otsuseid ka siis, kui täiskasvanud kokkuleppele ei jõua.

Viidatud allikad

Amato, P. R. (2010). Research on Divorce: Continuing Trends and New Developments. Journal of Marriage and Family, 72(3), 650–666. https://doi.org/10.1111/j.1741-3737.2010.00723.x
Baker, A. J. L. (2007). Adult children of parental alienation syndrome. Breaking the ties that bind. W. W. Norton & Company.
Bowlby, J. (1988). A secure base: Parent-child attachment and healthy human development. Basic Books.
Bundesverfassungsgericht (2023). Beschluss 1 BvR 1076/23 vom 17. November 2023 (31.03.2026).
Byng-Hall, J. (2002). Relieving parentified children’s burdens in families with insecure attachment patterns. Fam Process, 41(3), 375–88. doi: 10.1111/j.1545-5300.2002.41307.x
Davies, P. T., Cummings, E. M. (1994). Marital conflict and child adjustment. Psychological Bulletin, 116 (3), 387–411. doi: 10.1037/0033-2909.116.3.387.
Davies, P. T., Harold, G. T., Goeke-Morey, M. C., Cummings, E. M., ... Jenkins, J. M. (2002). Child emotional security and interparental conflict. Monographs of the society for research in child development, i-127.
Department of Justice (2023). Parental Alienation: Review of Understandings, Assessment and  Interventions  (31.03.2026).
Kelly, J. B., Johnston, J. R. (2001). The alienated child: A reformulation reformulation of parental alienation syndrome. Family Court Review, 39(3), 249–266. https://doi.org/10.1111/j.174-1617.2001.tb00609.x
Minuchin, S. (1974). Families and family therapy. Harvard University Press.
Raadik, E. (2025). Laste võõrandamine vanemast Eestis: kolm asjaolu, mida on vaja kiiresti muuta. Sotsiaaltöö, 4.
Suomi.fi. (i.a). After divorce – My ex-partner tries to ruin the relationship between me and my child. Juhises: Divorce guide.  (31.03.2026).
Waddoups, A. B., Yoshikawa, H., Strouf, K. (2019). Developmental effects of parent–child separation. Annual Review of Developmental Psychology, 1(1), 387–410.