Kadri Käsk, teenuseomanik (perelepitus), sotsiaalkindlustusamet
Sotsiaalkindlustusamet on perelepitusteenust osutanud neli aastat. See on andnud väärtuslikke kogemusi ja õppetunde, millele toetudes saame teenust edasi arendada.
Mõeldes sama vanusele lapsele nagu on riiklik perelepitusteenus, võib öelda, et nelja-aastane laps ei pea aru saama hooldusõigusest, menetlustest ega kohtumäärustest. Ta ei oska ka hinnata, milline lahendus tema elu korraldamiseks on juriidiliselt kõige sobivam. Ta teab ainult, et tal on vaja ema ja isa.
Neli aastat on riiklik perelepitusteenus aidanud vanematel ehitada sildu seal, kus need muidu kipuksid lagunema. Ikka selleks, et vanemad leiaksid võimaluse jätkata lapse kasvatamist koostöös ja laps ei tunneks, et peab valima talle kahe kõige olulisema inimese vahel.
Kuidas riiklik perelepitusteenus toetab vanemlust?
Riikliku perelepitusteenuse osutamist koordineerib sotsiaalkindlustusamet. Teenuse eesmärk on toetada lahku läinud või lahku minevaid lapsevanemaid professionaalse perelepitaja toel kokkulepete sõlmimisel, mis lähtuvad lapse huvidest ja arenguvajadustest. Perelepitus aitab lahendada lapse elukorralduse, vanemaga suhtlemise ja ülalpidamise küsimusi ning saavutada toimiva elukorralduse ka pärast vanemate kooselu lõppemist.
Neli aastat on riiklik perelepitusteenus aidanud vanematel ehitada sildu seal, kus need muidu kipuksid lagunema.
Perelepitusteenus annab vanematele võimaluse leida lahendusi kohtuväliselt või juba kohtumenetluse varases etapis. See aitab säästa aega ja raha ning vähendada emotsionaalset pinget, mis sageli kaasneb vaidlustega lapse elukorralduse üle. Turvalises ja toetavas keskkonnas saavad vanemad keskenduda sellele, mida laps tegelikult vajab, ning leida lahendusi, mis aitavad lapsel vanemate lahkuminekuga paremini toime tulla.
Perelepitusteenuse eesmärk on toetada vanemlussuhet, mitte panna vanemaid ära leppima ega taastama lõppenud paarisuhet. Nagu üks riiklik perelepitaja on perelepituse olemust tabavalt kirjeldanud: „Perelepitus on vabatahtlik, inimesi säästev ja järkjärguline protsess. Perelepituses kulgevad paralleelselt mitu sügavat tasandit: inimesed jätavad hüvasti abikaasa või elukaaslase rolliga ja õpivad suhtlema täiesti uuel tasandil – vanematena. Nad õpivad teineteist uuesti usaldama, mõistes lihtsat, kuid kõige tähtsamat tõde, et paarisuhe võib lõppeda, kuid emaks ja isaks jäävad nad elupäevade lõpuni.“
Perelepitusteenus annab vanematele võimaluse leida lahendusi kohtuväliselt või juba kohtumenetluse varases etapis.
Just see ongi perelepitusteenuse üks läbiv mõte: lahkuminek võib muuta perekonna senist elukorraldust, kuid ei lõpeta vanemlust, sest lapse jaoks jäävad vanemad alati tema pereks.
Millistele küsimustele perelepituses lahendust otsitakse?
Sageli jõutakse perelepitusteenusele lapse elukorraldusega seotud erimeelsuste tõttu. Tavapärased on näiteks lapsega suhtlemise korra ja ülalpidamise, sealhulgas elatise maksmise küsimused.
Perelepitusteenuse eesmärk on toetada vanemlussuhet.
Kohtu suunamise korral saab perelepitusteenusel käsitleda ka ühise hooldusõiguse lõpetamise või muutmise küsimusi. Siin on oluline erisus: üldjuhul saab lapsevanem teenusele pöörduda ise, esitades selleks taotluse, kuid ühise hooldusõiguse lõpetamise või õiguste muutmise küsimuse käsitlemiseks on vaja kohtu suunamist. Vanema hooldusõiguse lõpetamine või piiramine on äärmuslik meede ja selle üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse lapse parimast huvist.
Perelepitusteenusel on kesksel kohal lapse huvid. Seetõttu ei saa ühe pere lugu lahendada teise pere kogemuse eeskujul, sest iga olukorda tuleb vaadata eraldi ja arvestada juhtumipõhiselt lapse ning lapsevanemate vajadusi, nende suhteid ja muid asjaolusid.
Tavapäraseks on kujunenud, et vanemad jõuavad perelepitaja vastuvõtule ühe probleemiga, kuid vanemluskokkulepe sõlmitakse mitmes lapse elu puudutavates küsimustes. Näiteks võidakse pöörduda perelepitusteenusele, kui vanematel on erimeelsused lapsega suhtlemise korra üle, kuid kohtumiste käigus jõutakse kokkuleppele ka lapse ülalpidamise küsimuses. Või on kohus suunanud vanemad teenusele ühise hooldusõiguse muutmise küsimuses, kuid lepituse tulemusena lepitakse kokku hoopis uus lapsega suhtlemise kord ja hooldusõiguse muutmine ei osutu vajalikuks.
Eespool kirjeldatut kinnitas ka 2025. aastal valminud riikliku perelepitusteenuse tulemuslikkuse uuring, mille tegi sotsiaalkindlustusameti tellimusel Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. Uuringu kohaselt on teenusel oluline mõju ka siis, kui ametlikku vanemluskokkulepet lõpuks ei vormistata: väärtuslik tulemus võib olla vanemate omavahelise suhtluse paranemine, konflikti vähenemine ja lapse parimate huvide selgem teadvustamine. Just sellised olukorrad näitavad, miks ei saa perelepituse tulemuslikkust hinnata ainult vanemluskokkulepete arvu järgi.
Kuidas võetakse kuulda lapse häält perelepitusteenuse käigus?
Perelepitusteenuse keskmes on lapse heaolu tagamine, seetõttu on oluline, et lapsel oleks võimalus oma mõtteid ja tundeid väljendada.
Riikliku perelepitusteenuse seadus (RPLS) sätestab, et lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb anda vaidlusest puudutatud lapsele lepitusmenetluse käigus võimalus oma arvamust avaldada, arvestades tema vanust ja arengutaset. Lapse ärakuulamine ei tähenda, et laps peab otsustama, kumma vanema juures ta elada soovib või millise kokkuleppe vanemad sõlmivad. Vastutus otsuste eest jääb vanematele. Lapsele antakse võimalus rääkida, kuidas tema olukorda tajub, mida ta vajab, mida kardab ja mida loodab.
Lapsele antakse võimalus rääkida, kuidas tema olukorda tajub, mida ta vajab, mida kardab ja mida loodab.
Lapse kaasamine on tähtis ka seetõttu, et laps on sageli loomupäraselt lojaalne mõlemale vanemale. Vanemate lahkumineku ajal võivad nii vanemad kui ka lapsed olla emotsionaalselt keerulises olukorras ja laps ei pruugi soovida oma tegelikke mõtteid vanematele väljendada, sest kardab ühe või teise tundeid riivata. Teinekord on vanemad üleliia hõivatud omavahelise konfliktiga ega pane lapse vajadusi ja tunded tähele, seetõttu võib vestlus erapooletu perelepitajaga anda lapsele turvalise võimaluse oma mõtteid väljendada.
Lapsega vesteldakse, et mõista tema tundeid ja vajadusi, jättes hindamata vanemad ja säästes last valikust, kumma vanema juures elada. Otsustamise vastutus peab jääma täiskasvanutele ja laps peab saama olla laps, mitte vanematevaheline sõnumitooja. Perelepitaja ülesanne on aidata lapse mõtteid ja vajadusi vanematele edasi anda nii, et last ei asetata vanemate konflikti keskmesse.
Lapsed saavad jagada perelepitusel oma tundeid ja soove. Foto: erakogu
Riikliku perelepitusteenuse tulemuslikkuse uuring (2025) kinnitas samuti, et laste kaasamine on perelepituse oluline ja suure mõjuga osa.
Kõike eespool kirjeldatut kinnitavad ka laste endi sõnad, mis on talletatud laste kaasamise protokollides.
5-aastane laps ütles: „Ma ootan väga, et emme ja issi tuleksid mulle koos lasteaeda järele, et nad oleksid omavahel sõbralikud ega riidleks. Olge tublid! Ja leppige kokku.“
9-aastane laps sõnastas oma soovi nii: „Ma tahaks, et nad saaks hästi läbi. See on nende asi ära leppida, mina ei saa midagi teha, kui nemad on riius. Aga ma armastan neid mõlemaid ja tahan nendega koos elada korda mööda. /.../ Veidi on kahju, aga kui nad ei soovi koos elada, siis ei soovi. Ma ei kurvasta selle pärast.“
14-aastane noor ütles lihtsalt: „Lahkuminek on nüüd tehtud, tuleb edasi minna.“
Laps soovib, et täiskasvanud võtaksid vastutuse oma otsuste eest ja leiaksid viisi, kuidas laste elu võimalikult stabiilselt ja turvaliselt edasi läheks.
Need kolm mõtet on väga erinevad, nagu on erinevad ka laste vanused ja nende võime olukorda mõtestada. Kuid neis kõigis on midagi ühist: laps soovib, et täiskasvanud võtaksid vastutuse oma otsuste eest ja leiaksid viisi, kuidas laste elu võimalikult stabiilselt ja turvaliselt edasi läheks.
Mis on riikliku perelepitaja ülesanne?
Praegu osutavad teenust koostöös sotsiaalkindlustusmetiga 25 riiklikku perelepitajat.∗ Neist 13 on meiega olnud algusest peale, alates septembrist 2022. Perelepitajad oskavad kuulata ka siis, kui emotsioonid on tugevad, aidata näha lahendusi, kui neid esialgu ei paistagi ja hoida tähelepanu keskmes kõige olulisemat ehk last. Ilma riiklike perelepitajateta ei oleks riiklikku perelepitusteenust sellisena, nagu see praegu on. Nende töö loob päriselt lastele turvalisemat homset.
Üks riiklik perelepitaja on öelnud: „Minu ülesanne on tugineda teadmistele, et viia mõlemad pooled hoolivalt, kuid kindlalt läbi emotsionaalse tormi ja aidata neil ületada tekkinud kuristik. Olen siin selleks, et aidata teil kokku leppida kõige tähtsama, teie laste heaolu nimel.“
Ühise hooldusõiguse lõpetamise või õiguste muutmise küsimuse käsitlemiseks on vaja kohtu suunamist.
Perelepitaja ei otsusta vanemate eest ega anna hinnangut, kes vanematest käitub õigemini. Ta aitab vanematel kuulata, mõista ja läbi rääkida. See nõuab väga head suhtlemisoskust, teadmisi lapse arengust, perekonnaõigusest ja konfliktide lahendamisest ning valmisolekut töötada ka keerukate juhtumitega.
Riikliku perelepitusteenuse neli aastat arvudes
Riikliku perelepitusteenuse nelja aasta statistikat vaadates on põhjust uhkust tunda.
Septembrist 2022 kuni septembrini 2026 on perelepitusteenusel olnud ligi 4000 juhtumit (1 juhtum = 2 lapsevanemat + laps/lapsed). Seega on kõnealuse aja jooksul olnud teenusega seotud ligi 8000 lapsevanemat ja nende lapsed. Lisaks on toimunud kohtumised 2600 lapsega, kelle arvamus on ära kuulatud. Teiste Euroopa riikide kogemustega tutvudes võib öelda, et lapse kaasamisel oleme igati eesrindlikud: meil on laps olnud perelepituse menetlustes kaasatud suure osa juhtumite korral.
Sõlmitud on ligi 1000 sotsiaalkindlustusameti kinnitatud vanemluskokkulepet.
Vanemluskokkuleppe sõlmivad lapsevanemad, see koostatakse koostöös perelepitajaga ja selle kinnitab sotsiaalkindlustusamet. Kui vanemad jõuavad kokkuleppele, lõpetatakse lepituskohtumised. Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud vanemluskokkulepe on seaduse kohaselt täitedokument ja selle täidetavus on õiguslikult tagatud. Sõlmitud on ligi 1000 sotsiaalkindlustusameti kinnitatud vanemluskokkulepet. See tähendab peaaegu tuhandet korda, kui vanemad on leidnud võimaluse, kuidas oma laste nimel koostööd jätkata.
Milline on lapsevanemate tagasiside teenusele?
Perelepituse mõju kõige vahetum kirjeldus tuleb sageli inimestelt, kes on teenusest kasu saanud. Üks lapsevanem on öelnud: „Kindlasti väga oluline teenus, sest vanemad ei pruugi suuta asju nii hästi ette näha. Väga-väga soovitan!“ Teine vanem on kirjeldanud: „Perelepitaja oli väga pädev ning meie kohtumised möödusid sujuvalt ja rahulikult. Perelepitaja oli tõesti hea ja osav ning suutis meid hästi lepitada.“
Perelepitaja aitab vanematel kuulata, mõista ja läbi rääkida.
Ka riikliku perelepitusteenuse tulemuslikkuse uuringus väljendasid lapsevanemad üldjoontes rahulolu teenusega. Uuringu kohaselt hinnati perelepituse juures näiteks neutraalset keskkonda, võimalust näha olukorda lapse vaatenurgast ja sobivat kiirust kokkuleppele jõudmisel.
Edasised sammud
Tulevikus peaks perelepitusteenus olema veel selgemalt vanemluse toetamise tervikliku süsteemi osa, mille keskmes on lapse heaolu ja vajadused. Oluline on suurendada nii lapsevanemate kui ka lastega töötavate spetsialistide teadlikkust perelepitusteenusest, et pered jõuaksid sobiva abini võimalikult vara ja laps ei jääks vanemate konflikti keskmesse. Eesmärk on toetada vanemaid uue elukorralduse kujundamisel nii, et lapsel säiliks võimalikult turvaline ja stabiilne suhe mõlema vanemaga.
Eesmärk on toetada vanemaid uue elukorralduse kujundamisel nii, et lapsel säiliks võimalikult turvaline ja stabiilne suhe mõlema vanemaga.
Teenuse arendamisel pöörame tähelepanu ka perelepituse kvaliteedi järjepidevale parandamisele. Selleks oleme välja töötanud riiklike perelepitajate arenguprogrammi ja pakume süsteemset täiendusõpet, mis toetavad perelepitajate professionaalset arengut ning aitavad tagada teenuse ühtlaselt head kvaliteeti. Käesoleval hetkel on loomisel ka riiklike perelepitajate kompetentsiprofiil.
Samuti oleme teinud olulise sammu teenuse digiteerimisel: perelepitusteenuse dokumentide menetlemise vaates oleme jõudnud terviklahenduseni, kus varasema seitsme erineva keskkonna asemel saab teenusega seotud dokumente vormistada ühes süsteemis. Ka need arendused teenivad lõpuks eesmärki, et abi jõuaks lapse ja tema vanemateni õigel ajal, oleks kvaliteetne ja toetaks lapse huvidest lähtuvaid lahendusi.
Lisainfo: perelepitus
Riikliku perelepitusteenuse korraldus
Kui lapsevanemate taotlused või kohtumäärus on jõudnud sotsiaalkindlustusametisse, tehakse kümne tööpäeva jooksul otsus riikliku perelepitusteenuse määramise kohta. Otsuse tegemisel hinnatakse, kas lapsevanematel on õigus teenust saada ning kas teenus on neil sel hetkel asjakohane. Otsusega määratakse perelepitaja, kes võtab vanematega ühendust, et leppida kokku kohtumise aeg.
Lapsevanemad saavad endale valida riikliku perelepitaja ka ise valida, seda juhul, kui mõlemad vanemad on sellega nõus. Teenus on paindlik: lapsevanemate vajadusi hinnatakse protsessi korralduse osas juhtumipõhiselt, nt on teatud juhtudel võimalik on pakkuda lepitusteenust videosilla vahendusel, rakendada protsessi kaaslepitajat jne.
Keskmiselt toimub 4–5 kohtumist kolme kuu jooksul. Perelepitusteenus on üle Eesti kättesaadav, lapsevanematele tasuta ning seda osutatakse praegu nii eesti, inglise kui ka vene keeles.
∗ Kaks riiklikku perelepitajat on sotsiaalkindlustusameti teenistujad ja 23 täidavad ülesandeid käsunduslepingu alusel. Perelepitajad on läbinud asjaomase väljaõppe mahus 160 akadeemilist tundi, neil on nõustamistöö kogemus ja erialateadmised – kõrgharidus psühholoogias, õigusteaduses või sotsiaaltöös.
Loomise kuupäev: 13.10.2026
