Toevajadusega noore teekond tööturule Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse näitel

Kert Valdaru
Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse direktor

Veronika Kaska
Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse direktori asetäitja

Eesti rahvaarv väheneb aastatel 2025–2100 prognooside kohaselt 518 700 inimese ehk 39% võrra (Pärna 2025). Selle tagajärjel muutub töötajate leidmine aina keerulisemaks, kuid nõudlus tööjõu järele suureneb pidevalt. Inimene, kellel on tööturu jaoks kas või väiksemgi sobiv oskus, muutub aina hinnalisemaks.

Riigi majandusliku jätkusuutlikkuse, sotsiaalse sidususe ja elukvaliteedi hoidmiseks on oluline, et suudaksime Eestis pakkuda kõigile kodanikele võimetekohast haridust ja nad siseneksid tööturule seal vajalike oskustega. Praegu on selge vajadus nii kõrgema kui ka madalama kvalifikatsiooniga töötajate järele. Riik ei saa ega tohi demograafilist kriisi lahendada üksnes välistööjõu sisserännet suurendades. Esmalt tuleks keskenduda oma elanikele ja luua neile tööturul vajalike oskuste omandamise võimalused. Erivajadusega inimeste parem kaasamine võimaldaks leevendada tööjõupuudust tööturu mitmes nišis.

Astangu keskuses oleme üleminekute olulisust teadvustanud ja tagame oma õpilastele tervikliku toe.

Kuidas paremini kaasata erivajadusega inimesi tööturule? Üks võimalus on süsteemselt tegeleda toevajadusega noortega[1]. Tuleb luua õpikeskkond, kus neile on tagatud vajadustest lähtuv tugi ja saab omandada tööelus tarvilikke oskusi vastavalt oma võimetele. Kutseharidus peaks pakkuma selleks hea aluse, võimaldades toevajadusega noorel õppida talle sobivamas tempos ja õppekaval selge sihiga tööturu ja iseseisvama elu suunas. Paraku on tugisüsteemis endiselt lünki nii noore jõudmisel kutsekooli kui ka seal hakkamasaamisel ning tööturule jõudmisel.

Järgnevalt toomegi välja Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse 31-aastase tegevuse põhjal kõige olulisemad etapid, kui õigeaegne ja vajadusi arvestav tugi võimaldab saavutada lõppeesmärgi: jõuda tööturule.

Üleminekute toetamise tähtsus

Iga inimese elus on aegu, kui vajatakse tavapärasest rohkem tuge. Haridusteel ja tööellu liikumisel on need seotud üleminekuga ühest eluetapist teise: lasteaiast kooli, põhikoolist kutsekooli või gümnaasiumisse, ametikoolist või ülikoolist tööellu. Iga sellise ülemineku käigus tuleb omandada uued reeglid, kohaneda uue keskkonnaga ja leida seal oma koht.

Toevajadusega noorele tähendab iga selline üleminek veelgi suuremat eneseületust ja suuremaid terviseriske, kui vajalik tugi viibib või jääb üldse saamata (Bültmann 2020). Sellest keerukast olukorrast saavad osa ka noore vanemad, kelle igapäeva- ja tööelu oleneb sageli sellest, kas nende laps saab vajaliku toe, sest vastasel juhul langeb see koormus perekonnale (Eelrand 2026).

Astangu keskuses oleme üleminekute olulisust teadvustanud ja tagame oma õpilastele tervikliku toe. Keskuses õppiva iga noore ümber kujuneb tema vajadustest lähtuv tugivõrgustik ja vajaduse korral toetab pädevaid spetsialiste koondav rehabilitatsioonimeeskond. Selline tugi ei ole kutsehariduses praegu veel laialt levinud, kuigi koolid seda sooviks. Kutseõppeasutusel on küll kohustus tagada õpilasele vajaduse korral tugiteenused: karjäärinõustamine, õpiabi, eri- ja sotsiaalpedagoogi ning psühholoogi teenus (kutseõppeasutuse seaduse § 3 lg 2 p 2), kuid selle täitmist piirab kutsehariduse ebapiisav rahastus. See tähendab, et koolid ei saa palgata piisavalt tugispetsialiste ega avada väiksemaid õpperühmi, mis oleksid vajalikud paljudele toevajadusega õpilastele. Samuti on raskendatud individuaalsete lahenduste rakendamine, näiteks kohandatud õppekava alusel õppimine või järjepidev karjäärinõustamine.

Kuni kestab tugispetsialistide põud kutsekoolides, jäävad paljud noored vajaduspõhise toeta.

Sellele probleemile on viidanud ka riigikontroll 2025. aastal avaldatud auditis „Haridusliku erivajadusega noorte kutseõpingute ja töölesiirdumise toetamine“. Auditi andmete kohaselt ei saa haridusliku erivajadusega õpilased kutsekoolides vajalikku tuge: küsitluses osalenud kutsekoolide esindajatest 90% tunnistas, et nende kool ei suuda pakkuda vajalikke tugiteenuseid vajalikus mahus. Psühholooge, eripedagooge ja sotsiaalpedagooge on kutsekoolides liiga vähe, mistõttu jääb toe vajadus sageli õigel ajal märkamata. Riigikontrolli auditis analüüsitud 24 kutsekoolis töötas kokku 45 tugispetsialisti, kuid kutsekoolide esindajate hinnangul oli puudu veel 40. Auditi andmeil aga on viimastel aastatel toevajadusega noorte osatähtsus kutsehariduses suurenenud, kasvutrend on nähtav kutseõppeasutustes kvalifikatsiooniraamistiku tasemel 2 kuni 4 õppivate noorte seas[2]. Näiteks kui 2019/2020. õppeaastal õppis kutseõppasutustes 1317 haridusliku erivajadusega õpilast (7% kõigist õpilastest), siis 2023/2024. õppeaastal oli sellised õpilasi juba 2830[3] (13% kõigist õpilastest).

Lisaks toob riigikontroll välja, et alates 2019. aastast ei ole suurendatud rahastust, mis on mõeldud erivajadustega kutseõppurite toetamiseks. Samuti leidis riigikontroll, et gümnaasiumis õppiva haridusliku erivajadusega noore tugimeetmete rahastus õpilase kohta on märkimisväärselt suurem kui kutsekoolis ja sedavõrd suur erinevus ei ole põhjendatud.

Kuigi audit hindas olukorda kriitiliselt, on positiivne, et haridus- ja teadusministeerium on kitsaskohti teadvustanud ning hakanud otsima lahendusi nii tugispetsialistide juurde palkamiseks kui ka rahastuse suurendamiseks. Seda kinnitati nii vastates aruande ettepanekutele kui ma viimati 23 jaanuaril 2026 Astangu keskuse aastapäeva konverentsil „Hoolime“.[4]

Astangu keskuses oleme veendunud, et tugi peab olema lõimitud noore igapäevaellu.

Kuni aga kestab tugispetsialistide põud kutsekoolides, jäävad paljud noored vajaduspõhise toeta. Eriti oluline on toevajadust märgata ja tuge pakkuda just esimesel aastal pärast üleminekut põhikoolist kutsekooli, kui õpingute katkestamise risk on suurem, sest ilma eduelamuseta väheneb nii õpimotivatsioon kui ka koolirõõm. Isegi kui noor jätkab õpinguid vajaduspõhise toeta, ei pruugi ta lõpueksameid sooritada. Kui see tal õnnestubki, ei pruugi ta siiski tööturule liikuda, vaid jääb koju, sest toetava keskkonnata kuhjuvad toevajadusega õpilasel tervisemured, mille murdepunkt võib saabuda erinevates eluetappides, tuues kaasa pikaajalised negatiivsed tagajärjed (Schulenberg 2004).

Kõnealust tõsiasja ilmestab riiklik statistika. Haridusstatistika andmeid koondava veebikeskkonna Haridussilm andmetel oli 2025. aastal kutsehariduses kokku ja kutsekeskhariduse esimesel õppeaastal õpingute katkestanute osatähtsus mõlemal juhul 16,3% ning nominaalajaga lõpetanute osa kutsehariduses vaid 60,8% ja kutsekeskhariduses 57,6%. Siinkohal on paslik märkida, et statistika sisaldab ka toevajadusega noori, kuid autoritel ei olnud võimalik nende osa täpsustada.

Oluline on rõhutada, et edukaks üleminekuks ja õpilaste koolist väljalangemise ennetamiseks ei peaks tugi piirduma ainult koolipäevaga. Astangu keskuses oleme veendunud, et tugi peab olema lõimitud noore igapäevaellu: seda tuleb pakkuda õpilaskodus, kodus ja kogukonnas. Selleks korraldame õpilaste lähedaste vestlusringe, kaasame kohaliku omavalitsuse spetsialiste ning loome seosed riiklike teenustega, et uued oskused ja teadmised kinnistuksid päriselus.

Kui toetav keskkond jääb loomata, on just toevajadusega õpilased need, kes haridusteelt kõige kergemini välja langevad, mis märgib ebaõnnestunud üleminekut põhikoolist kutsekooli ja toob kaasa noore koju jäämise. Sageli ei katkestata õpinguid tahtlikult, vaid seetõttu, et haridussüsteem ei suuda noorele piisavalt toeks olla õigel ajal ning pakutav tugi ei ole vajaduskohane.

Oma eriala leidmise võimalused

Lisaks vajaduspõhisele toele ja tugispetsialistidele, kes on väga olulised noore siirdumisel põhikoolist kutsekooli ja sealt edasi tööle, on tähtis ka õpivõimaluste lai valik. Igal noorel peab olema võimalus leida teda huvitav ja talle ligipääsetav eriala ning kool peab omakorda tagama, et õppekavad on kooskõlas Eesti tööjõuvajadusega ja annavad piisavad oskused. Kui aga noor ei tea veel, mis eriala ta tahab õppida, sest nii noores eas on keeruline teha põhjapanevaid otsuseid oma tööelu kohta, peab leidma viisi, kuidas noor sobiva kooli leiab. Tähtis on, et ta ei jääks koju, sest pärast põhikooli kontakti kaotamine noorega tähendab, et hiljem on teda kooli meelitada palju raskem.

Iga kümnes noor jääb Eestis põhiharidusega.

Praegu jääb liialt paljudel noortel pärast põhikooli lõpetamist haridustee pooleli. Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt (2026) ei jätkanud 2024/2025. õppeaasta lõpetajatest haridusteed ligi 800 põhikoolilõpetajat. Statistikaameti analüüsi andmete kohaselt (2023) oli Eestis 2021. aastal 22 900 noort vanuses 15–29 aastat, kes ei töötanud ega õppinud (NEET). Kõige suurem risk NEET-staatusesse sattuda on noortel, kelle haridustee on piirdunud põhiharidusega ja noortel, kes haridustee mõnel tasemel pooleli jätavad (samas). Meil pole täpseid andmeid, kui suur osa NEET-staatusesse sattunud noortest olid toevajadusega, kuid tõenäoliselt on nende osa ebaproportsionaalselt suur just seetõttu, et tugisüsteemis on lüngad seal, kus noor tuge kõige enam vajab, ja seetõttu, et puue on üks riskitegur NEET-staatusesse sattumisel (Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium 2025).

Samal ajal suureneb igal aastal tööturule jõudvate kutseoskusteta töötajate hulk, kelle peavad välja õpetama tööandjad. Põhikoolilõpetajatest 2023/2024 ei jätkanud haridusteed ligi 800 ja umbes 600 noort langes esimesel põhikoolijärgse hariduse omandamise aastal koolist välja: seega jääb iga kümnes noor Eestis põhiharidusega. Tööturul edukalt läbilöömiseks aga on põhiharidusest ilmselgelt vähe. (Haridus- ja teadusministeerium 2025)

Haridussilma statistika kohaselt ei jätka ligi 40% gümnaasiumi lõpetanutest õpinguid ja suundub tööturule erialaoskusteta. Haridus- ja teadusministeerium on võtnud selgelt kursi suurendada kutseõppe populaarsust, lootes, et käimasoleva kutseharidusreformiga jõuab 2035. aastaks rakenduslikku keskharidusse või kutseõppesse 40–50% noortest (samas). Haridussilma statistika alusel õpib 2025/2026. õppeaastal kõigist keskharidust omandatavatest õpilastest kõigest 25% kutsekeskhariduses (12 350 õpilast 49 158 õpilasest).

Toevajadusega noored vajavad rohkem tase 2 ja tase 3 õppekavasid.

Riigi ootused kutsekoolidele on seega suured: ühelt poolt tuleb kujundada õppekavad, mis meelitaksid noori kutseharidusse, teiselt poolt peavad need vastama tööturu vajadustele. Toevajadusega noorte jaoks tähendab see eelkõige vajadust mitmekülgsemate 2. ja 3. taseme õppekavade järele võimalikult erinevates valdkondades, et igaüks leiaks enda huvidele ja võimetele vastava õpitee. Näiteks ei ole Eestis praegu kutsehariduses kuigi palju erialasid, mida lihtsustatud õppekava lõpetanud õpilased saaksid õppima asuda. Veel keerulisemas olukorras aga on lihtsustatud õppekava lõpetanud õpilased, kellel on ka füüsiline puue. Nende valikud on olematud, sest paljud erialad või koolikeskkond ei ole endiselt ligipääsetavad.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskusel on olnud võimalus kaasa aidata selle lünga täitmisele: osalesime uue kaheaastase toitlustuse ja teeninduse abitöötaja eriala (tase 2) õppekava väljatöötamisel, mille vastuvõtt käivitub 2026/2027. õppeaastast. Samuti on meil algselt tööandjatega koostöös välja töötatud kaubanduse abitöötaja eriala (tase 2), mis uuest õppeaastast on kutsehariduse osa. Tase 2 erialadest on Astangu keskuse valikus veel puiduettevõtte abitöölise õppekava. Lisaks on Astangu keskuses võimalik õppida tase 3 erialadel abipagar, abikokk ja puidutöötleja.

Abipagari eriala õppekava koosneb praktilisest erialaõppest ja seda toetavatest ainetest ning sotsiaalset toimetulekut arendavatest moodulitest. Foto: Astangu KRK

Kui toevajadusega noor veel ei tea, millist eriala õppida, on vaja arendada sotsiaalseid ja igapäevaelu oskusi või on vaja selgust, kas siirduda õppimise asemel otse tööturule, siis senini oli selleks kutsekoolides kutsevaliku aastane kursus (KUVA). See oli haridusliku erivajadusega noorele hea ja turvaline üleminek põhikoolist kutsekooli, et jõuda selgusele oma õpivõimekuses ja -soovis ning siirduda pärast kursuse lõpetamist erialaõppesse või tööturule. Sügisest aga asendatakse KUVA ettevalmistava õppega.

Ettevalmistava õppe eesmärk on aidata noorel jõuda valmisolekuni jätkata kutse- või keskhariduses.

Ettevalmistava õppe eesmärk on valmistada noor ette ainult õpingute jätkamiseks. Erinevalt KUVA-st, kuhu olid oodatud eri vanuses NEET-noored (15–29 eluaastat), eelistatakse ettevalmistavas õppes eelkõige õppimiskohustusega noori kuni 18. eluaastani, kes ei jätka pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumis ega erialaõppes.[5] Noortel tekib õigus ettevalmistavasse õppesse kandideerida juulis pärast seda, kui põhivastuvõtt koolides on lõppenud. Haridus- ja teadusministeerium kinnitab, et õpilasega tegeletakse individuaalselt: igal õpilasel on oma õppekava, mis kujundatakse tema vajaduste alusel ning ta saab omandada õpingute jätkamiseks vajalikke oskusi ja teadmisi.

Meie naabritel soomlastel aga on meist juba palju suuremad kogemused toe vajadusega noorte toetamisel üleminekul põhikoolist järgmisesse kooliastmesse või tööellu. Kasutusel on kaks eraldi suunitlusega õppekava: TUVA ehk gümnaasiumi- või kutseõppeks ettevalmistav õpe ning TELMA ehk tööks ja iseseisvaks eluks ettevalmistav õpe. Nendest saab lugeda lisaloost artikli lõpus.

Õpilaste toetamise metoodika

Isegi kui tugispetsialiste on piisavalt ja õppekavade valik mitmekülgne, jääb sellest väheks, kui kutsekoolides puudub toevajadusega noore abivajaduse hindamise ja individuaalse toe pakkumise süsteem. Astangu keskuses oleme aastaid töötanud isikupõhise toimemudeli alusel: iga õppija seab endale eesmärgid vastavalt oma võimetele ja huvidele ning õpetajad ja tugispetsialistid pakuvad vajaduspõhist tuge nende saavutamiseks. Sama põhimõtet toetab Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, mille kohaselt peab iga õppija saama kujundada oma õpitee vastavalt vajadusele ja võimetele.

Igaks õppeaastaks koostatud personaalne tegevuskava, mis lähtub noore enda eesmärkidest, toetab nii tema motivatsiooni kui ka töötajate sihipärast tegutsemist.

Oleme püüdnud õppida Soome kolleegidelt. Soomes on igal kutsehariduse õpilasel HOKS ehk individuaalne oskuste arendamise kava, mis hõlmab õppija oskusi, arenguvajadust ja tugimeetmeid ning mille kinnitavad koos kool, õpilane, tööandja ja vajaduse korral eestkostja. Eestis saab koostada õpilasele individuaalse õppekava, kuid HOKS on sisuliselt laiem: see ei keskendu puudujääkide katmisele, vaid eesmärkidele, ning käsitleb õpilast tervikuna. Astangu keskuse praktika kinnitab, et igaks õppeaastaks koostatud personaalne tegevuskava, mis lähtub noore enda eesmärkidest, toetab nii tema motivatsiooni kui ka töötajate sihipärast tegutsemist. Loodame, et tulevikus laieneb selline töötamisviis kogu Eesti kutseharidusele. Nõustume, et see on töömahukas ettevõtmine, aga kui õpime tehisaru võimalusi oskuslikumalt kasutama, saab ehk töömahtu märkimisväärselt vähendada.

Hindamine annab vastuse, millised on inimese oskused konkreetsel ajahetkel, koos õpilasega koostatud tegevuskava annab teekaardi nende oskuste edasiarendamiseks.

Õpilaste terviklikuks hindamiseks oleme õppinud Soome Luovi ametikooli meetodist RUORI. See põhineb rahvusvahelisel funktsioneerimisvõime klassifikatsioonil (RFK), mis kehtestati Eestis riikliku klassifikatsioonina 2023. aastal. RUORI võimaldab hinnata õpilast neljas valdkonnas: 1) ressursid, 2) õppe- ja tööoskused, 3) koostööoskused, 4) igapäevaeluoskused. See ühendab õppija enesehindamise ja spetsialistide eksperdihinnangu ja seda saab kasutada alates nõustamisest põhikoolis kuni individuaalse oskuste arendamise kava koostamiseni. Hindamise ja individuaalse arengukava koostamise metoodika moodustavad terviku, mis tagab isikukesksuse ja õppija autonoomia kogu õpitee vältel: kui esimene annab vastuse, millised on inimese oskused konkreetsel ajahetkel, siis teine annab teekaardi nende oskuse edasiarendamiseks.

Astangu keskus on soomlaste eeskujul samm-sammult arendanud oma oskuste hindamise mudelit: pärast aastatepikkust elukvaliteedil põhinevat käsitlust katsetasime 2023/2024. õppeaastal esimest õpilase oskuste hindamismudelit ja oleme seda tagasiside põhjal pidevalt täiustanud. Mudel võimaldab jälgida õpilase arengut süsteemselt, hoida toetavat meeskonda ühises infoväljas ja seada selge fookus arendamist vajavatele oskustele.

IT-süsteemide nooremspetsialisti eriala pakub lõpetajale mitmekesiseid karjäärivõimalusi tööturul. Foto: Astangu KRK

Karjääriõpe ja üleminek tööturule

Teaduskirjanduse põhjal (Mazzotti jt 2016) võib kindlalt väita, et karjääriõppe mõju on kõige suurem siis, kui see algab varakult ja kestab kogu haridustee. Enesemääratlemise oskuste arendamine, karjääri eesmärkide seadmine ja töömaailmaga tutvumine peaks algama juba põhikoolieas. Samal ajal tuleb aru saada, et oma karjääri kujundamine ei toimu ega toimi isolatsioonis. Uuringute autorid (Theobald jt 2019) rõhutavad, et koolide, perekondade, karjäärispetsialistide ja tulevaste tööandjate koostöö on otsustav. Järjepidevalt on leitud (Shandra ja Hogan 2008), et päris töökoha kogemus enne tööturule sisenemist on annab kõige võimsam tõuke hiljem tööhõives jätkata, eriti just toevajadusega inimestele.

Karjääriõppe mõju on kõige suurem siis, kui see algab varakult ja kestab kogu haridustee.

Selleks et üleminek koolist tööturule oleks tulemuslik ja toevajadusega noor viimases üleminekus alla ei annaks, töötavad Astangu keskuses tööhõivespetsialistid, kes toetavad õpilasi oma karjääri kujundamisega seotud oluliste oskuste arendamisel. Lisaks korraldavad tööhõivespetsialistid külastusi valdkonna ettevõtete juurde, leiavad õpilastele praktikakohad ja hiljem töökohad, toetavad õpilast ning praktikakohta praktika ajal ja töökohta õpilase tööle asumise järel. Tihti saavadki edukatest praktikakohtadest tulevased töökohad meie õpilastele. Välja on kujunenud tava, et vilistlane võib alati Astangu keskuse tööhõivespetsialisti poole uuesti pöörduda, kui ta ei ole töökohta leidnud või vajab selleks täiendavat tuge. Selleks et olla paremini kursis vilistlaste elukäigu ja tööturu olukorraga, korraldab Astangu keskus igal aastal vilistlaste tagasisideuuringu, kuhu kaasab kuus kuud ja poolteist aastat tagasi lõpetanud.

Hea meel on, et 2021. aasta Eesti tööandjate keskliidu uuring, mille raames küsitleti 861 tööandjat, näitas valdavalt positiivset hoiakut vähenenud töövõimega inimeste töölevõtmise vastu. See on küll mõne aasta tagune uuring, kuid selle järeldused on endiselt asjakohased. Uuringust selgus, et tööandjad pidasid riigi toetusi ja teenuseid vähenenud töövõimega inimeste värbamisel küllaltki motiveerivaks. Enamik vastanutest siiski ei teadnud, millised on erinevad riiklikud meetmed. Teati sotsiaalmaksu hüvitamise võimalust, kuid vähem teati ümber- või täiendusõppe kulude hüvitamisest, samuti tööruumide ja -vahendite kohandamise kulude hüvitamisest ja töötaja tugiisiku teenusest. (Poldre 2022)

Küll aga ei saa sellist tulemust vaadates loorberitele puhkama jääda, vaid töö teadlikkuse suurendamisega jätkub kogu aeg, üks inimene korraga. Seda teevad peale töötukassa tööandjate nõustajate ka Astangu keskuse tööhõivespetsialistid, kes toetavad tööandjat, kes värbab keskuse vilistlase, aidates kohandada töökohta ning uut töötajat toetada. Praegu kutsekoolidel sellist võimekust ei ole, vaid kutsekoolid peavad tegema koostööd töötukassa karjäärispetsialistidega. Riigikontroll on oma aruandes (2025) teinud ettepaneku, et haridus- ja teadusministeerium sõlmiks toevajadusega õpilaste tööle siirdumise toetamiseks töötukassaga selge kokkulepe kutsekoolide õpilastele karjääriteenuste pakkumiseks, nii nagu see on praegu korraldatud üldhariduskoolide õpilastele. Selline lahendus võimaldab tagada ühesuguse kohtlemise kõigile kutsekoolidele ja parema toe noortele tööturule sisenemisel õpingute järel.

Kokkuvõte

Selleks et noor suudaks edukalt läbida üleminekud ühest eluetapist teise: põhikoolist kutsekooli või gümnaasiumisse, koolist tööellu, on vaja terviklikku käsitlust, mis hõlmab paljude osaliste vastutust, et ükski noor ei kukuks läbi põrandalaudade prao. Süsteemsuse tagab see, kui muudatused tehakse kõiki osalisi kaasates, võttes aluseks toevajadusega õpilase õpitee. Tähtis on mõista, et iga inimese vajadus toe järele erineb. Mida varem tegeletakse õpilase ja tema individuaalse õpiteega, seda vähem kaotame hiljem väärtuslikku aega. Vigade parandus sellisel juhul on mitu korda kallim.

Iga õppija peab saama tuge õigel ajal ja see peab põhinema vajadustel, mitte võimalustel.

Et suudaksime Eestis rohkemaid noori kutseharidusse õppima suunata, peavad õppekavad olema mitmekesised, kõnetama noori, aga vastama ka tööturu nõuetele. Toevajadusega noored vajavad rohkem tase 2 ja tase 3 õppekavasid ning ka õppekava või õppekavasid, mis hoiavad noori kooliteel enne järgneva valiku tegemist õpitee jätkamiseks või tööturule sisenemiseks, selle asemel et nad koju nelja seina vahele vaikivateks häälteks jääksid.

Iga õppija peab saama tuge õigel ajal ja see peab põhinema vajadustel, mitte võimalustel. Nii saab noor liikuda põhikoolist kutsekooli, omandada eriala ja seejärel tööle suunduda. Toevajadusega inimesele hariduses ja hiljem tööturul isikustatud toe abil saab kindlustada, et aina rohkem inimesi jõuab tööandjateni vajalike oskustega. Nad panustavad Eesti majandusse oma võimete kohaselt, sõltuvad vähem sotsiaaltoetustest ja tulevad iseseisvalt toime, mis võimaldab ka nende lähedastel suuremat eneseteost tänu väiksemale hoolduskoormuse.

Eesti tööturgu ootavad ees keerulised ajad. Rahvastiku vähenemise tõttu jääb töökäsi aina vähemaks. Peame selleks targalt valmistuma ja leidma mooduseid toevajadusega inimeste tööturule kaasamiseks senisest enam, raiskamata nende potentsiaali. Iga inimene loeb.

Viidatud allikad

Bültmann, U., Arends, I., Veldman, K., McLeod, C. B. ... Amick III, B. C. (2020). Investigating young adults' mental health and early working life trajectories from a life course perspective: the role of transitions. Journal of epidemiology and community health, 74(2), 179–181. https://doi.org/10.1136/jech-2019-213245.
Eelrand, H. (2026). Üksi ja ülearune. Erivajadusega laps põrkub kooliteel ohtrate takistustega. Õpetajate Leht, 17. märts
Haridus- ja teadusministeerium (2026). Tuge vajavad õpilased gümnaasiumis ja kutseõppeasutuses. 15.01.2026 veebiseminari esitlus (30.03.2026).
Haridus- ja teadusministeerium (2025). Tähtsamad tegevused 2025/2026. õppeaastal. (30.03.2026).
Kutseõppeasutuse seadus (2013). Riigi Teataja I, 07.01.2026, 1.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (2025). Tuge vajavatest noortest teadmine, nendeni jõudmine, aktiviseerimine ja toetamine. Esitlus 03.06.2025 Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil. (30.03.2026).
Mazzotti, V. L., Rowe, D. A., Sinclair, J., Poppen, M., ... Shearer, M. L. (2016). Predictors of Post-School Success: A Systematic Review of NLTS2 Secondary Analyses: A Systematic Review of NLTS2 Secondary Analyses. Career Development and Transition for Exceptional Individuals, 39(4), 196–215. https://doi.org/10.1177/2165143415588047.
Poldre, A. (2022). Tööandjad: puue ei takista töötamist. Õpetajate Leht, 4. märts.
Pärna, O. (2025). Töö ja oskused 2035. Tallinn: SA Kutsekoda. (30.03.2026).
Riigikontroll (2025). Haridusliku erivajadusega noorte kutseõpingute ja töölesiirdumise toetamine. Kontrolliaruanne.
Shandra, C. L., Hogan, D. P. (2008). School-to-work program participation and the post-high school employment of young adults with disabilities. Journal of vocational rehabilitation, 29(2), 117–130. (30.03.2026).
Schulenberg, J. E., Sameroff, A. J., Cicchetti, D. (2004). The transition to adulthood as a critical juncture in the course of psychopathology and mental health. Development and psychopathology, 16(4), 799–806. https://doi.org/10.1017/s0954579404040015.
Statistikaamet (2023). Mis mõjutab noorte NEET-staatusesse langemist? Analüüsi aruanne. (30.03.2026).
Theobald, R. J., Goldhaber, D. D., Gratz, T. M., Holden, K. L. (2019). Career and Technical Education, Inclusion, and Postsecondary Outcomes for Students With Learning Disabilities. Journal of Learning Disabilities, 52(2), 109–119. https://doi.org/10.1177/0022219418775121.