Ele Laks
Tartu ülikooli õppekava „Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu“ magistrant, endine noorsootöötaja
Üksildus on üha kasvav probleem, mis mõjutab igas vanuses inimesi. Kõige haavatavamad on noored, kelle sotsiaalsed oskused alles arenevad eakaaslaste ja teiste ühiskonnaliikmetega suhtlemise käigus. Just varateismelises eas toimub põhiline isiksuseks kujunemine. Üheks üksilduse kogemise põhjuseks peetakse väheseid sotsiaalseid oskusi, mis tekitavad usaldamatust teiste inimeste vastu (Stepanova jt 2024).
Üha rohkem noori soovivad kogeda sarnaseid sõpradega jagatud hetki, mida nende vanemad meenutavad oma lapsepõlvest.
Tänapäeval võib see mure jääda vahel kahe silma vahele, sest noored näivad suhtlevat ekraanide vahendusel. Sõbrad on justkui alati taskus kaasas. Enda noorsootöö kogemuse põhjal võin öelda, et tihti on olukord hoopis vastupidine. Üha rohkem noori, kellega olen vestelnud, on toonud välja, et nad tunnevad puudust vahetust suhtlemisest ja soovivad kogeda sarnaseid sõpradega jagatud hetki, mida nende vanemad meenutavad oma lapsepõlvest.
Kogukondade arendamist defineeritakse kui kavakindlat pingutust, mis parandab elanike elukvaliteeti ühise koostoimetamise kaudu (Green ja Haines 2016). Läbi aegade on inimesed harjunud kellegagi koos tegutsema, see on tuumikväärtus, mis muudab elu tähendusrikkaks ja elatavaks (Gilchrist 2019). Siit ka küsimus, kuidas kogukonnad saavad olla noortele toeks ja mida üksildus tänases maailmas üldse tähendab?
Üksildust tajutakse negatiivsena
Inimese üks põhivajadus on kuuluvustunne. Üksildus vähendab juurdepääsu võrgustikule ja võimalustele, mis aitavad hoida oma vaimset heaolu (Kaarakainen jt 2025). Neil, kellel puudub „kogukondlik tunne“, on suurem risk langeda sotsiaalsesse isolatsiooni, mis viib üksilduse tekkeni (Chipuer 2001). WHO 2021/2022. aasta uuringu kohaselt oli viimase aasta jooksul tundnud end üksildasena 16% maailma noortest (Cosma jt 2023). Eesti noortest enim muret tekitavad näitajad olid 15-aastaste tüdrukute seas: selles rühmas on iga päev või suurema osa ajast tundnud üksildust 36% küsitletud noortest (Cosma jt 2023). Ühtlasi tundsid tüdrukud suuremat üksindustunnet võrreldes poistega (Cosma jt 2023).
Inimese üks põhivajadus on kuuluvustunne.
Üksildustunde keskmes on noorte jaoks alati sõprussuhted, aga ka sotsiaalne dünaamika suhetes eakaaslastega (Kaarakainen jt 2025). Sõprussuhete puudumisele eelistatakse pigem kehvi sõprussuhteid (Kaarakainen jt 2025), sest noorte jaoks tähendab üksildus midagi negatiivset ja seda kirjeldades nimetatakse tühjust, kurbust ning ka eraldatust (Verity jt 2025).
Verity jt (2025) toovad välja, et arusaam üksildusest muutub elu jooksul. Nende järgi mõistetakse nooremas koolieas üksildust rohkem iseenda kaudu, käsitledes end kui olulist mängupartnerit teistele eakaaslastele. Noorel täiskasvanul on erinevalt lapsest olulisem kuuluvustunne ja seotus teistega, kellel on sarnane taust ja selles vanuses ei vaadata enam enda suhteid teistega individuaalsel tasandil, vaid tervikuna enda kuulumist ühiskonda (Verity jt 2025).
Noorel võib üksildustunne olla seotud mitme aspektiga, nagu kiusamine ja vägivald, emotsionaalsed ja sotsiaalsed raskused, kogunenud probleemid, tõrjutus, normidest kõrvalekaldumine, eksistentsiaalsed küsimused ning perekonnaga seotud tegurid (Kaarakainen jt 2025). Uuringute kohaselt põhjustab neist teguritest noortes enim üksildust kiusamine, mis paneb kogema negatiivseid suhteid kui ka vähendab noore võimekust efektiivselt tegutseda, suurendades vaimse tervise probleeme (Kaarakainen jt 2025). Kiusamine pole ühtlasi alati ka väga nähtav. Tõrjumine sotsiaalmeedias ja vaimne terror võib olla spetsialistidele ning lapsevanematele märkamatu. Olen näinud juhtumeid, kui jaole saadakse alles viimastel hetkedel ja toimuvat kontrolli alla saada on äärmiselt keeruline. Tuleb aga pidada meeles, et nii kiusamine kui ka tõrjumine pole lühiajalised nähtused, vaid mõjutavad inimest kogu elu jooksul ja vähendavad soovi luua sotsiaalseid suhteid hilisemas eas (Kaarakainen jt 2025).
Tõrjumine sotsiaalmeedias ja vaimne terror võib olla spetsialistidele ning lapsevanematele märkamatu.
Üksildustunne on seotud usaldusega. Indiviid, kellel on vähem usku inimestesse enda ümber, tunneb end tihti rohkem üksikuna, sest näeb teisi tõrjuvate ja ebasiiratena (Chen jt 2025). Samas on välja toodud (Stepanova, Alt ja Hopefensitz 2024), et tihti aetakse segamini üksildustunde kogemine ja sotsiaalsed oskused, mida on vaja suhete loomiseks: üksildased inimesed, kes usalduse mõõtmiseks korraldatud mängus osalesid, olid altimad võtma sotsiaalseid riske, usaldades teisi mängijaid.
Enda töökogemuse põhjal olen märganud, kuidas üksildust tajuvad noored on tihti valmis senisest rohkem otsima suhtlust noorsootöötajatega ja näivad vestlustes avatumad, muidugi juhul, kui nende vaimne seisund on veel küllaltki hea. Vahel võivad noored olla vaimselt väga keerulises olukorras, kui ollakse kogenud eriti tugevat sotsiaalset isolatsiooni.
Tähtis on, et noorel oleks juba varajases eas võimalus kogeda toetavaid sotsiaalseid suhteid. See annab tulevikuks eelise ja võimekuse luua paremaid suhteid kogukonnas ja tunda vähem üksildust.
Kogukonna tähtsus noorte toetamisel
Psühholoogilist tervist arvestades on olulised nii inimeste vahetud suhted kui ka kogukonda kuulumine (Chipuer 2001). Eriti olulised on need noorukieas, sest sel eluperioodil toimub sotsiaalne areng (Thomas jt 2025). Kõige enam tuli kogukondade olulisus välja COVID-19 ajal, kui isolatsioon vähendas vaimset heaolu (Thomas jt 2025). Eriti olulised olid aktiivsed sotsiaalsed suhted niigi haavatavas olukorras noortele, sest eraldatus mõjutas neid veelgi negatiivsemalt (Thomas jt 2025).
Tähtis on, et noorel oleks juba varajases eas võimalus kogeda toetavaid sotsiaalseid suhteid.
Kogukondade arendamine aitab oluliselt kaasa väärtuslike ja võimestavate inimsuhete tekkele (Gilichrist 2019). Samal ajal tuleb aidata üle saada võimalikest takistustest, mis võivad inimeste omavahelistes suhetes ilmneda (Gilchrist 2019). Noorsootöös olen tihti märganud, kuidas eri eas noori mõjutab suhete muutus eakaaslastega ja neile oluliste võrgustike lagunemine.
Kooliealisele noorele on üheks olulisemaks kogukonnaks kool, kus ta veedab enamiku ärkveloleku ajast (Chipuer 2001). Kui noor tunneb end koolis kõrvalejäetu ja üksildasena, siis see mõjutab negatiivselt tema psühholoogilist heaolu (samas). Noorukieas kogetud isolatsioon mõjutab inimest enim, võrreldes teiste eluperioodidega (Thomas jt 2025). Tihti on just koolis üksilduse kogemise põhjus kiusamine ja vägivald (Kaarakainen jt 2025). Seetõttu on eriti oluline hoida iga noore kaasatust klassikollektiivi, et vähendada eraldumist eakaaslastest ja tekitada eakaaslase solidaarsus (Verity jt 2025).
Kogukonda kuulumisel ja noorsootööl on oluline roll noorte vaimse heaolu toetamisel, sest need pakuvad noortele mitmekülgse arengu ning ühiskonnas oma koha leidmise võimalusi (Christtmass jt 2025). Mitmekesine tegevus ja liikumine eri kohtades annab noorele võimaluse kogeda mitmekülgsemaid sotsiaalseid suhteid, tajuda kogukonda kuulumist ja arendada arusaama oma sotsiaalsest identiteedist (Cicognani jt 2014). Noorsootöö on üks tööriistadest, mis saab koos kogukondade arendajatega luua noore jaoks terviku. Oluline on, et seda toetaksid professionaalsed tegevuse korraldajad ja juhendajad, kellel on selleks vajalikud oskused ja kvalifikatsioon (Christtmass jt 2025). Praegu saavad Eestis selliseid osalemisvõimalusi luua noorsootöötajad.
Unustada ei saa ka sotsiaalmeediat, mis on andnud noortele võimaluse leida endale omanäolised kogukonnad.
Noored, kes võtavad endale kindlaid ja jätkusuutlikke kohustusi, kogevad tugevamaid ja positiivsemaid seoseid kogukondade ning neisse kuulumisega (Cicognani jt 2014). See suurendab noorte usku oma mõjusse ühiskonnas (Cicognani jt 2014). Uuringud toovad välja, kuidas tänapäeva ühiskonnas on üha olulisem luua eri vanuses inimestele juurdepääs sotsiaalseid suhteid võimestavatele võimalustele (Verity jt 2025, Chen jt 2025), olgu need kogukondlikud programmid (Verity jt 2025) või usaldust suurendav tegevus (Stepanova jt 2024). Poliitikakujundajatele pannakse südamele, et sekkumiste kujundamisel ei keskendutaks üksildusele kui sellisele, vaid sotsiaalsete oskuste arendamisele (Stepanova jt 2024), mis peaksid olema igale ühiskonna liikmele kättesaadavad (Chen jt 2025).
Unustada ei saa ka sotsiaalmeediat, mis on andnud noortele võimaluse leida endale omanäolised kogukonnad. Teismelised ega ka teised inimesed ei sõltu enam üksnes koolis loodud suhetest ega ka kohalikest kogukondadest. Tihti võivad olla nende sõpruskonnad ja ka võrgustikud kogu ilmas laiali. Seda olulisem aga on spetsialistidel pöörata tähelepanu kohalikele suhetele. Kuigi internetis toimuv on noorele oluline, on tähtsad ka suhted klassikaaslaste, teiste eakaaslastega ja elukoha ümbruses elavate inimestega, sest see mõjutab noort sama palju. Noorel peab olema võimalus kuuluda ja saada tuge nii enda loodud keskkondades kui ka igapäevases puutepunktides teiste inimestega.
Kokkuvõte
Kuuluvustunne on inimese üks põhivajadus, sest psühholoogiline heaolu eeldab tähenduslikke suheteid teistega. Kogukonda kuulumise tunde hoidmine on oluline, et ennetada sotsiaalset isolatsiooni. Seetõttu on tähtis juba varajases eas tekitada nii koolis kui ka laiemalt noorele positiivseid kogemusi ja võimalusi tunda end ühiskonna osana. Tuleb aga meeles pidada, et noorte suhted ei piirdu vaid nende praeguse kooli ega kodupiirkonna eakaaslastega. Nende suhtlusring on tihti mitmekülgsem ja rahvusvahelisem, mis loob nii uusi võimalusi kui ka tekitab probleeme. Tähtis on julgustada noori ja luua neile võrgustumisvõimalused mitmel tasandil. Elukohapõhistes kogukondades võiksid noortel olla võimalused suhtlemiseks nii omaealistega kui ka endast vanemate kogukonnaliikmetega, sh vanemaealistega, et noored tunneks end kõikjal hoituna. Senisest enam vajame ühiskonnas kokkupuutepunktide loomist, mis loob nii ühtsust kui ka kuuluvustunnet enda vaimse heaolu toetamiseks. Üksildusprobleem on end peitmas kõikjal.
Kogukonda kuulumisel ja noorsootööl on oluline roll noorte vaimse heaolu toetamisel.
Noortes tekitab enim üksindustunnet kiusamine ja muu vägivald, mis on tihti seotud just kooliga. Seetõttu on oluline, et nii kool, huviharidus, kogukonnad kui ka noorsootöö pakuksid noortele mitmekesiseid programme eakaaslastega võrgustumiseks ja usaldustunde kujundamiseks. Tähtis on arendada noorte sotsiaalseid oskusi, sest see aitab ennetada sotsiaalset isolatsiooni. Seega on oluline arendada noorte omavahelisi suhteid nii, et tuntaks kuuluvust kogukonda. Kogukondade arendamine on noortevaldkonnas väga tähtis, kuid senini on seda veel vähe uuritud.
Viidatud allikad
Chen, Y., Fang, Y., Yang, Y., Dong, Y. (2025). Longitudinal associations among trust, loneliness, and life satisfaction among university students: A between- and within-person analysis. Journal of Personality, 93(2), 145–168. https://doi.org/10.1111/jopy.13023
Chipuer, H. M. (2001). Dyadic attachments and community connectedness: Links with youths’ loneliness experiences. Journal of Community Psychology, 29(4), 429–446. doi:10.1002/jcop.1027
Christtmass, R., Hughes, G., Marley, J., Mckinney, S., ... Smith, C. (2025). Young people’s right to flourish: A 21st century social justice issue for youth and community work. Support for Learning, 40(2), 138–146. https://doi.org/10.1111/1467-9604.12499
Cicognani, E., Klimstra, T., Goossens, L. (2014). Sense of community, identity, statuses, and loneliness in adolescence: a cross national study on Italian and Belgian youth. Journal Of Community Psychology, 42 (4), 414–432 doi: 10.1002/jcop.21618
Cosma A, Abdrakhmanova S, Taut D, Schrijvers K, ... Schnohr C. (2023). A focus on adolescent mental health and well-being in Europe, Central Asia and Canada. Health Behaviour in School-aged Children international report from the 2021/2022 survey. Volume 1. Copenhagen: WHO Regional Office for Europe.
Gilchrist, A. (2009). The well-connected community: A networking approach to community development. Bristol: Policy Press.
Green, G. P., Haines, A. (2016). Asset building and community development. 4. tr. Thousand Oaks, CA: SAGE Publications.
Kaarakainen, S.-S., Helenius, J., Laakso, M. (2025). Exploring loneliness among young people: Thematic analysis of loneliness experiences on Finnish YouthNet discussion forum. Youth & Society, 57(5), 852–877. doi:10.1177/0044118X241313475
Stepanova, E., Alt, M., Hopfensitz, A. (2024). Loneliness and trust: evidence from a large-scale trust game experiment. ffhal-04813938
Thomas, A. G., Fetterman, A. K., Drozdova Ziencina, A., Chlebuch, N. ... Cavanagh, C. (2025). Comparing justice-involved and community adolescents’ emotional well-being and feelings of social connection during COVID-19: A daily diary study of adolescents’ social contact. Criminal Justice and Behavior, Advance online publication. https://doi.org/10.1177/00938548251336784
Verity, L., Lau, J. Y. F., Fuhrmann, D., Riddleston, L. Qualter, P. (2025). Age differences in conceptualisations of loneliness: a qualitative exploration of youth perspectives. International Journal of Adolescence and Youth, 30(1), art. 2573649. https://doi.org/10.1080/02673843.2025.25736
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2026.
Loomise kuupäev: 08.04.2026
