Vaigistamise kultuur lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud naiste kogemuste põhjal

Cristi Sikora, MA, juhtumikorraldaja, 
Tallinna laste turvakeskuse noorte arenguprogramm

KOKKUVÕTE

Artikkel põhineb Tallinna ülikoolis 2025. aasta kevadel kaitstud magistritööl[1]. Eesmärk oli välja selgitada, kuidas väljendub vaigistamise kultuur lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud naiste kogemustes ja mis aitab vaigistamist alal hoida või murda.

Kasutasin kvalitatiivset uurimisviisi. Kogusin andmeid poolstruktureeritud intervjuudega, vesteldes üheksa täisealise naisega, kes olid lapsepõlves kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Enamik osalejatest olid seotud lapsena seksuaalvägivalda kogenud täiskasvanute tugigrupiga. Andmete analüüsimisel rakendasin temaatilist analüüsi.

Uuringu tulemused näitasid, et seksuaalsest väärkohtlemisest vaikimine kujunes intervjueeritavate jaoks kohanemisstrateegiaks, mis oli seotud hirmu, häbi, süütunde ja usaldamatusega täiskasvanute vastu. Vahel tundusid rääkimise võimalikud tagajärjed lapse jaoks isegi ohtlikumad kui väärkohtlemise jätkumine. Vaigistamine ei toimunud üksnes pereringis, vaid seda toetasid ka ühiskondlikud hoiakud ning spetsialistide vähene valmisolek väärkohtlemist märgata ja sellele reageerida. 

Väärkohtlemisest rääkimise murdepunkt saabus enamasti täiskasvanueas, sageli teiste ohvrite lugudega samastumise või turvalise ja toetava keskkonna mõjul. Rääkimine tõi kaasa kergenduse, kuid harva võimaluse õiglus jalule seada. Uuring rõhutab vajadust traumateadliku küsitluse ja turvalise keskkonna järele, kus laps saaks väärkohtlemisest turvaliselt rääkida.

Uuring toob esile ohvrite hääle ja pakub soovitusi lastega töötavate spetsialistide traumateadlikkuse suurendamiseks.

Märksõnad

Seksuaalne väärkohtlemine, vaigistamise kultuur, lapse kogemus, traumateadlikkus, võrgustikutöö

Laste seksuaalne väärkohtlemine on tõsine ja sageli varjatud sotsiaalne probleem, millel võivad olla pikaajalised vaimsed, emotsionaalsed ja füüsilised tagajärjed (Caprioli ja Crenshaw 2017; London jt 2005; van der Kolk 2015).

Eestis tehtud uuringu kohaselt on 28% lastest ja noortest kogenud seksuaalset väärkohtlemist ning 17% juhtumitest toimus see enne 12. eluaastat (Hillep ja Pärnamets 2020). Rahvusvahelised uuringud on välja toonud, et 30–80% seksuaalse väärkohtlemise ohvritest ei räägi oma kogemusest enne täiskasvanuks saamist või ei räägi sellest kunagi (London jt 2005). See osutab vajadusele uurida seksuaalsest väärkohtlemisest vaikimist nii indiviidi tasandil kui ka laiemas sotsiaalses ja institutsionaalses kontekstis (Kennedy ja Prock 2019). Seksuaalse väärkohtlemise päevavalgele toomine on väga oluline: see on ainus viis katkestada väärkohtlemine, vältida uusi ohvreid ja seada õiglus jalule (Katz jt 2020).

Seksuaalselt väärkoheldud laste vaigistamise kultuur

Vaigistamise kultuur on nähtamatu, kuid sügavalt juurdunud nähtus, mis vähendab lapse võimalusi väärkohtlemisest rääkida ja abi saada. Seksuaalne väärkohtlemine on tihti kaetud häbi, saladuse ja stigmaga (Caprioli ja Crenshaw 2017; Kennedy ja Prock 2019). Eriti haavatavad on koolieelikud, kes ei pruugi mõista ega osata kirjeldada, mida täiskasvanu nendega teeb (Lanning 2018). Arusaamine toimunust võib tulla alles hiljem, kui lapses on juba juurdunud süü- ja vastutustunne.

Vaigistamise kultuur on nähtamatu, kuid sügavalt juurdunud nähtus.

Vaigistamise kultuur algab sageli juba enne väärkohtlemist, kui väärkohtleja valib lapse välja ja loob temaga sideme. Peibutamine (ingl grooming) tähendab väärkohtleja kavatsetud ja enamasti vägivallatut tegevust, mille eesmärk on kujundada lapsega näiliselt usalduslik, kuid tegelikult kontrolliv suhe (Lanning 2018). Lapsel on keeruline ära tunda, et täiskasvanu käitumises on midagi sobimatut, sest peibutamise alguses võib väärkohtleja näida hooliva ja tähelepanelikuna (samas). Sageli on ohvrid lapsed, kes on mingil moel haavatavad: neil puudub usaldusväärne täiskasvanu, nad on tõrjutud või emotsionaalselt üksildased. Paljudel juhtudel on väärkohtleja lapsele tuttav inimene: pereliige, sugulane või muu lähedane täiskasvanu (Lyon ja Dente 2012).

Peibutamise kõrval hoiab vaikimist alal täiskasvanu ja lapse ebavõrdne võimusuhe, mis võimaldab täiskasvanul last kontrollida, temaga manipuleerida ja vastutust vältida (Palmer jt 2024). Laps ei saa anda teadlikku ja toimuvast arusaamisel põhinevat nõusolekut seksuaalseks kontaktiks täiskasvanuga. Seetõttu on igasugune lapse ja täiskasvanu seksuaalne kontakt ärakasutamine ning vastutus lasub alati üksnes täiskasvanul (Reynaert 2015).

Lastega töötavate spetsialistide roll

Lastekaitsesüsteemil ja lastega töötavatel spetsialistidel on võtmeroll seksuaalse väärkohtlemise juhtumite ennetamisel, märkamisel ja käsitlemisel (Lastekaitseseadus 2014). Just peresisese väärkohtlemise korral võivad last ümbritseva võrgustiku liikmed – õpetajad, lastekaitsetöötajad, sotsiaaltöötajad, arstid ja teised lastega kokku puutuvad täiskasvanud – olla esimesed, kes märkavad muutusi lapse käitumises, enesetundes või suhetes teistega. Teadmiste ja oskuste puudumine, hirm valesüüdistuse ees või ebakindlus lapse käitumise tõlgendamisel võib aga viia selleni, et väärkohtlemisele viitavad märgid jäävad tähelepanuta (Broaddus-Shea jt 2021).

Selleks et laps ei jääks oma kogemusega üksi, ei piisa ainult üldisest märkamisvalmidusest. Spetsialistil peab olema ka traumateadlik arusaam, kuidas väärkohtlemine muudab lapse käitumist, usaldust täiskasvanute vastu ja võimet rääkida (Strand ja Sprang 2018). Lapse vaikimist ei saa tõlgendada tõendina, et midagi ei ole juhtunud. See võib olla hoopis hirmu või häbi märk, lojaalsus väärkohtleja vastu või ei tunne laps end rääkimiseks piisavalt turvaliselt (samas).

Uuringu korraldus ja eetilised kaalutlused

Soovisin välja selgitada, kuidas väljendub vaigistamise kultuur lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud naiste kogemustes: kuidas see toimib ja mõjutab laste valmisolekut abi küsida. Samuti pakkus huvi, kuidas lapse võrgustik saaks paremini märgata seksuaalselt väärkoheldud last ja aidata tal kiiresti abi saada.

Uuringus osalesid üheksa täisealist naist, kes olid lapsepõlves kogenud seksuaalset väärkohtlemist. Enamik neist võtsid minuga ühendust lapsena seksuaalvägivalda kogenud täiskasvanute tugigruppi saadetud kutse kaudu. Andmed kogusin poolstruktureeritud intervjuudega, mis võimaldas osalejatel rääkida oma kogemusest neile sobivas tempos ja ulatuses. Intervjuud toimusid osalejatele sobivas keskkonnas veebi vahendusel või silmast silma kohtumisel. Andmete analüüsimisel kasutasin temaatilist analüüsi.

Isikliku ja valusa teema uurimisel oli osalejate turvalisus minu jaoks keskne ja ülioluline. Sain uuringu tegemiseks koos juhendajaga kooskõlastuse Tallinna ülikooli eetikakomiteelt (14. jaanuari 2025 otsus nr 2) ja intervjueeritavad andsid enne uuringus osalemist selleks teadliku nõusoleku. Enne intervjuud selgitasin naistele uuringu eesmärki, osalemise vabatahtlikkust ja nende õigust intervjuu igal hetkel katkestada või mõnele küsimusele vastamata jätta. Intervjuude ajal oli oluline hoida rahulikku ja toetavat õhkkonda, et osalejad saaksid ise otsustada, kui palju ja kuidas nad oma kogemust avavad. Uurijana reflekteerisin teadlikult ka enda tegevust, pöörates tähelepanu sellele, kuidas survestamata esitada valusaid küsimusi, kuulata hinnanguteta ning tasakaalustada empaatiat teadustöö eesmärkidega. Keegi ei katkestanud intervjuud ja kõik lubasid kasutada artiklis oma tsitaate. Osalejatele oli ühiskonna teadlikkuse suurendamine väga oluline: nad loodavad, et nende kogemuse jagamine aitab teistel seksuaalse väärkohtlemise ohvritel oma läbielatut mõista, sellest rääkida või abi otsida.

Uuringu tulemused

Teadlikkus seksuaalsest väärkohtlemisest ja selle märkidest peres

Uuringus osalenud naised tõid esile, et nende arvates ei jäänud nende seksuaalne väärkohtlemine lapsena pereliikmetele täiesti märkamatuks. Mitu intervjueeritavat mäletas täpselt, et rääkis sellest kellelegi oma perest, kuid see ei viinud kunagi tegutsemise ega väärkohtlemise lõpetamiseni. Mõned osalejad tajusid, et perekond, eriti ema, võis aimata, mis nendega toimub, kuid otsustas siiski mitte sekkuda.

Mitu osalejat põhjendas ema võimalikku mitteteadmist sellega, et neil puudus hea ja usalduslik suhe emaga. Seetõttu nad isegi ei osanud arvata, kas ema teadis: „Et jah, mul emaga ei ole ka väga … ei ole sihukest usaldust, et sein on vahel nagu.“ (V4)

Kuigi pereliikmed võisid teada või kahtlustada väärkohtlemist, ei tehtud midagi selle peatamiseks.

Ühe osaleja kogemus näitas eriti valusalt, kuidas vanema uskumatus võib lapse sulgeda ja jätta ta täielikult üksi oma traumaga. Ta oli emale rääkinud, mis temaga toimub, kuid ema ei uskunud tema juttu. Pärast seda ei julgenud ega proovinud ta enam kellelegi teisele rääkida ega abi otsida: „Tegelikult mingil ajal mu ema teadis, sest ma talle rääkisin seda, ta ei uskunud mind, vähemalt ta ütles, et ära aja lolli juttu, et see ei ole võimalik ja nii edasi. Aga tegelikult ta teadis, ilmselgelt ta teadis ja noh, siis selle peale muidugi läksin mina lukku, ega ma siis kusagilt eriti abi ei osanud otsida.“ (V8)

Võib järeldada, et kuigi pereliikmed võisid teada või kahtlustada väärkohtlemist, ei tehtud midagi selle peatamiseks. Puudus selge toetus. See mõjutas ohvreid sügavalt, tekitades üksildust, hüljatustunnet ja abitust. Intervjueeritavad tundsid, et neid ei kuulatud või nende muresse ei suhtutud tõsiselt, seega oli vaikimine ainus paratamatu valik, isegi kui see tähendas väärkohtlemise jätkumist: „Kuna ma olin keskmine laps ehk siis nähtamatu laps, siis mul ei tulnud isegi mõttesse, et ma midagi sellist räägin kellelegi oma perest, sest meil ei olnud üldse selline kokkuhoidev pere. Ma tundsin tollel ajal väga palju üksindust ja hüljatust. Ja ma mõtlesin, et mind nagunii keegi ei kuula. Ja siis ma otsustasin, et ma ei hakkagi rääkima.“ (V5)

Intervjueeritavad kirjeldasid ka erinevaid füüsilisi või käitumuslikke märke, mis võisid lapseeas nende olekus viidata sellele, et nendega on midagi valesti. Need märgid ei olnud alati otsesed või üheselt mõistetavad. Mõnel väljendus trauma endassetõmbumises, teistel tugevates emotsioonides, segaduses, hirmus või isegi enesetapukatsetes ja enesevigastamises. Tagantjärele hinnates nägid osalejad, et väärkohtlemisele viitavaid asjaolusid oli, kuid neid ei märgatud või ei osatud väärkohtlemisega seostada: „Kasvõi see, et oma perekond oleks võinud ka ju näha minu igasuguseid arme ja siis neid tabletisöömisi ja käitumist kindlasti.“ (V7)

Vaigistamise kultuuri tähendus, põhjused ja tagajärjed

Vaigistamise kultuur tähendas intervjueeritavate jaoks enamat kui lihtsalt lapse vaikimist. Osalejad rääkisid, kuidas vaigistamine avaldub nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil: väärkohtleja sihipärane tegevus, ühiskonna kartus sekkuda ning last ümbritsevate inimeste püüd väärkohtlemist pisendada jätsid lapse üksi ja hääletuks.

See süvendas lapse hirmu, häbi ja isolatsiooni. Üks naine kirjeldas enda kogemust nii: „Ma kellelegi koolikaaslastest seda rääkisin. Ja ilmselt see keegi siis rääkis õpetajale ja ma hakkasin nii kartma, sest väärkohtleja ähvardas mind kogu aeg, et kui ma räägin, siis ma saan peksa, nii et hambad on suust läinud. Ja siis ma pärast ütlesin õpetajale, et ma valetasin, et midagi sellist pole tegelikult olnud. Et see oli nagu siis minu vaigistamine. Siis justkui tunnistasin, et ma olen valetanud.“ (V8)

Naised seisid silmitsi takistustega, mis ei lasknud neil oma kogemusest rääkida või mõjutasid nende usaldust lähedaste ja institutsioonide vastu. Üks suurim ja tihti ka esimene takistus oli pereliikme reaktsioon, eriti siis, kui lapse juttu ei usutud või see tagasi lükati: „Ja mu ema esimene asi, mis ta mulle ütles, oli see, et miks sa räägid sellist juttu? Mis sul viga on? Ta on ju nii tore mees, kust sul sellised asjad tulevad?“ (V1)

Püsiv usaldamatus ja sotsiaalne isoleeritus viitab sellele, et vaikimise mõju ei piirdunud väärkohtlemise hetkeolukorraga, vaid kandus edasi kogu elukaarde.

Üks oluline tegur väärkohtlemisest vaikimisel oli väärkohtleja mõjukas sotsiaalne või autoriteetne positsioon, mis tekitas lapses uskumuse, et selle täiskasvanu teod on õigustatud: „Et kuna tegu oli justkui nii-öelda autoriteetse, nii-öelda turvalise isikuga, siis järelikult see, mida tema ütles, on õige.“ (V2)

Samuti ilmnes, et väärkohtlejad manipuleerisid lapsi ähvarduste ja emotsionaalse väljapressimise abil, pannes neid uskuma, et tõe avaldamisel oleks traagilised tagajärjed nii lapse enda kui ka temale oluliste inimeste jaoks: „Siis ta ütles kogu aeg, et kui sa seda peaksid kellelegi rääkima, siis sa tapad oma vanaema ära. Et noh, vanaema sureb ära selle teadmise tagajärjel. Ja seda ma ei tahtnud, sest ma väga armastasin oma vanaema, et ta oli nii-nii äge ja nii nunnu ja nii hea.“ (V7) Selle kaudu kinnistus vaikiv kokkulepe iseendaga: ma vaikin, et kaitsta teisi, minu vajadused pole olulised.

Vaigistamise ja vaikimise mõju ei piirdunud lapsepõlvega: kirjeldati raskusi lähedastes suhetes ka täiskasvanutena, kardeti teisi enda lähedale lasta: „Olles täna sellises teadlikus kohas, kus ma olen, nähes neid mustreid ja saades aru sellest, et ma pole mitte kunagi mitte kellegagi lähedane olnud.“ (V2) Püsiv usaldamatus ja sotsiaalne isoleeritus viitab sellele, et vaikimise mõju ei piirdunud väärkohtlemise hetkeolukorraga, vaid kandus edasi kogu elukaarde. Lapsepõlves kogetud vaikima sundimine moonutas ohvrite arusaamu enda väärtusest ja sotsiaalsetest suhetest, nad tundsid end tähtsusetutena.

Kuigi lapsepõlves vaikiti, tõid uuringus osalejad esile tegureid, mis aitasid neil hiljem, täiskasvanuna, oma kogemusest rääkida: sageli oli see toetav inimene, näiteks sõbranna või tugigrupp, või hoopis meediakajastus, mis tekitas tunde, et nende kogemused on olulised.

Üks osalejatest rääkis juba lapsena väärkohtlemisest oma heale sõbrannale ja seejärel proovis ka emale rääkida. Ema ei uskunud ega tegelenud olukorraga, kuid sõbrannast oli sellele naisele palju tuge: „Mul oli hea sõbranna. Temale ma olin tegelikult rääkinud seda sellest ajast alates, kui mul need unenäod tekkisid. Ma rääkisingi talle, et saad aru, see oli nii reaalne, see unenägu.“ (V1)

Intervjueeritavad, kes tulid uuringusse seksuaalse väärkohtlemise tugigrupi kaudu, nägid täiskasvanuna „Pealtnägija“ saateid, kus seksuaalse väärkohtlemise ohvrid rääkisid oma lugusid. See ajendas ka neid abi otsima: „Siis tuli see, nagu kõikidel, see „Pealtnägija“ saade, siis vaatad, ahaa, et sellest võib isegi rääkida ja isegi mingi tugigrupp on olemas ja nii ammuilma tagasi juhtunud asja saab ka nüüd ikka veel nagu avada.“ (V4)

Kuigi osalejad lõpuks rääkisid oma kogemusest alles täiskasvanueas, uskusid nad, et päriselt õigluse saavutamisel ja abi saamisel on seksuaalselt väärkoheldud lastel mitmeid takistusi. Üks suurprobleem on süsteemne vahendite ja võimaluste puudus ning ametkondlikud piirangud: „Ma tean, lastekaitse poole pealt kindlasti ressurssi on lihtsalt jube vähe. Ametnikel ei ole aega tegeleda sellega. Aga kuivõrd palju peab see kõik üldse tõestatud olema, ma ei tea seda juriidika poolt ka. Et kas see on sõna sõna vastu, kas see loeb? See võib olla ju üks takistus, et väike laps ei lähe ju üksinda täiskasvanud inimese vastu, mis õigust tal on üksinda?“ (V3)

Mõne osaleja sõnul tegid õigussüsteemi tõrked ja ühiskonna umbusk ohvrite vastu õigluse saavutamise keeruliseks: „On teatud inimesi, kes nagu ei taha uskuda, et need asjad on olemas tegelikult, päriselt, see nagu oleks väljamõeldis. Ja ma ei tea, kuidas niisugustele inimestele selgeks teha, et see ei ole väljamõeldis.“ (V6)

Märkamine, teavitamine ja ennetamine on kogukonna, spetsialistide ja ühiskonna ülesanne

Uuringu tulemused viitavad, et seksuaalse väärkohtlemise ennetamine ja varajane märkamine ei saa jääda ainult lapse enda ega ühe spetsialisti vastutuseks. Lapse ümber on alati laiem võrgustik: pere, sõbrad, naabrid, lasteaed, kool, tervishoiusüsteem, lastekaitse ja kogukond. Kui mõni neist lülidest märkab, kuid ei tegutse, võib laps jääda endiselt kaitseta: „Seda on ju ka väga palju, kus inimesed näevad midagi, aga ütlevad, et ma ei julge midagi teha, sest et ma tunnen seda ema ja isa ja mul tuleb sellest hull pahandus. /.../ Ikkagi kardetakse, et kui see välja tuleb, siis minu elu läheb põrguks.“ (V7)

Osalejate kogemuste põhjal oleks võinud just mõni lähedane – sõbranna, naaber, õpetaja või muu täiskasvanu – olla see, kellel oleks olnud võimalus märgata. Siiski näitasid lood, et märkamisest üksi ei piisa, tähtis on ka valmisolek sekkuda ja lapse kogemusse tõsiselt suhtuda. Ühe naise loos oli tema sõbranna, tol ajal ka ise laps, toetav ja turvaline kuulaja, kuid lapse kaitsmine ei saa olla teise lapse vastutus.

Seksuaalselt väärkoheldud lapse toetamisel peab kogu võrgustik tegutsema teadlikult ja koordineeritult.

Lapsega töötavate spetsialistide teadlikkus ja valmisolek märgata seksuaalselt väärkoheldud last on väga tähtis. Uuringu tulemused näitavad, et ohvri kogemuse mittekuulmine või tähelepanuta jätmine oleneb sageli spetsialisti valmisolekust ja oskusest selliste küsimustega tegeleda, mitte üksnes tema ametipositsioonist. Seksuaalselt väärkoheldud lapse toetamisel peab kogu võrgustik tegutsema teadlikult ja koordineeritult: kui üks lüli ebaõnnestub, jääb laps kaitseta.

Tõhus võrgustikutöö eeldab haridusasutuste, lastekaitse, tervishoiu ja õiguskaitse koostööd. Selles koostöös osalejad peavad julgema sekkuda ja usaldama lapse häält. Spetsialiste koolitades tuleb käsitleda seksuaalse väärkohtlemise olemust, lapse psühholoogilisi reaktsioone, vaikimise põhjuseid, lapsega usaldusliku suhte kujundamist, ohvri toetamist ja võrgustikutööd.

Uuringu tulemused osutavad vajadusele tugevdada seksuaalse väärkohtlemise ennetust ja alustada kohustuslikku seksuaalkasvatust alushariduses ning koolis. Koduse seksuaalõpetuse järjepidevus ja kvaliteet ei ole alati tagatud, mistõttu on oluline, et lapsed saaksid haridusasutuses eakohast ja järjepidevat õpet oma keha ning isiklike piiride tundmaõppimiseks. Tagada tuleb turvaline keskkond, kus lastel oleks võimalus oma kogemusi jagada: „Kui ma oleks teadnud, kus on minu tupp või kus on minu häbememokad, kui ma oleks teadnud, mida need sõnad tähendavad, võib-olla siis oleks mul olnud rohkem teadmisi ja oskust ennast väljendada. /... / Seksuaalkasvatus tähendab väga palju ka piiride seadmist, piiride kehtestamise oskust.“ (V9)

Arutelu

Uurimistulemused kinnitavad, et seksuaalselt väärkoheldud laste vaikimine ei ole ainult individuaalse trauma tagajärg, vaid sotsiaal-kultuurilises keskkonnas kujunenud kaitsemehhanism, sest rääkimine tähendas ohtu.

Vaigistamise kultuur toimib mitmel tasandil: pereringis, kus valitseb emotsionaalne ükskõiksus või teiste pereliikmete hirm väärkohtleja ees, ning ühiskonnas, kus seksuaalsusest ei räägita või ohvreid ei usuta. Laps vaikib sageli selleks, et kaitsta oma peret või vältida häbi ja sotsiaalset tõrjutust.

Lastega töötavad spetsialistid peavad teadma, kuidas seksuaalne väärkohtlemine võib avalduda lapse käitumises.

Töö tulemused näitavad, et spetsialistide suurem teadlikkus ja valmisolek eeldab süsteemset koolitamist, mille keskmes on traumateadlikkus, empaatiline suhtlemine ja oskus märgata ka varjatud väärkohtlemise märke. Lastega töötavad spetsialistid peavad teadma, kuidas seksuaalne väärkohtlemine võib avalduda lapse käitumises, mis on vaikimise põhjus ja kuidas vältida taastraumeerimist.

Uurimistulemused näitavad, et lapse vaikimine on valiku asemel sundseis. Intervjueeritavate kogemuste põhjal vaikiti sotsiaalse ebakindluse tõttu, sest rääkimine tundus ohtlik, võimatu ja mõttetu. Laps võis karta väärkohtleja ähvardusi, pere lagunemist, umbusku, häbistamist või lähedastele haiget tegemist. Seetõttu tuleb lapse vaikimise põhjuste asemel uurida keskkonda: kas läheduses oli märkav, küsiv, uskuv ja tegutsev inimene.

See paneb suure vastutuse lapse võrgustikule. Lastekaitse, kool, lasteaed, tervishoid ja kogukond ei saa jääda ootama, et laps ise oma kogemuse selgelt sõnastab. Tähtis on märgata muutusi lapse käitumises, suhtuda tema vihjetesse tõsiselt ja tegutseda ka siis, kui olukord ei ole lõpuni selge. Üks uskuv ja toetav täiskasvanu võib olla see, kes katkestab vaikimise ringi.

Vaigistamise kultuuri murdmine algab hetkest, kui lapse vaikimist mõistetakse kui ohu märki ja turvalise rääkimisvõimaluse puudumist.

Tänan kõiki uuringus osalenud naisi, kes minuga oma kogemusi jagasid, ja uurimistöö juhendajat Ingrid Sindit.

Viidatud allikad

Broaddus-Shea, E. T., Scott, K., Reijnders, M., Amin, A. (2021). A review of the literature on good practice considerations for initial health system response to child and adolescent sexual abuse. Child Abuse & Neglect, 116. doi:10.1016/j.chiabu.2019.104225
Caprioli, S., Crenshaw, D. A. (2017). The Culture of Silencing Child Victims of Sexual Abuse: Implications for Child Witnesses in Court. Journal of Humanistic Psychology, 57(2), 190–209. doi:10.1177/0022167815604442
Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Justiitsministeerium.
Katz, C., Tsur, N., Nicolet, R., Klebanov, B., Carmel, N. (2020). No way to run or hide: Children’s perceptions of their responses during intrafamilial child sexual abuse. Child Abuse & Neglect, 106(8). doi:10.1016/j.chiabu.2020.104541
Kennedy, A. C., Prock, K. A. (2019). „I Still Feel Like I Am Not Normal“: A Review of the Role of Stigma and Stigmatization Among Female Survivors of Child Sexual Abuse, Sexual Assault, and Intimate Partner Violence. Trauma, Violence & Abuse, 19(5), 512–527. doi:10.1177/1524838016673601
Lanning, K. (2018). The Evolution of Grooming: Concept and Term. Journal of Interpersonal Violence, 33(1), 5–16. doi:10.1177/0886260517742046
Lastekaitseseadus. (2014). Riigi Teataja I, 31.12.2024, 23. 
London, K., Bruck, M., Ceci, S. J., Shuman, D. W. (2005). Disclosure of child sexual abuse: What does the research tell us about the ways that children tell? Psychology, Public Policy, and Law, 11(1), 194–226. doi:10.1037/1076-8971.11.1.194
Lyon, T. D., Dente, J. A. (2012). Child Witness and the Confrontational Clause. The Journal of Criminal Law & Criminology, 102(4). 
Palmer, D., Cheung, C. Y.-L., Lum, S. H. (2024). The effects of perpetrator power on the duration and number of children victimized in episodes of child sexual abuse linked to a federated youth serving organization. Child Abuse & Neglect, 157. doi: 10.1016/j.chiabu.2024.107012
Reynaert, M. (2015). Sexual abuse of children as a form of power abuse and abuse of the body. Acta Theologica, 35(1), 189-200. doi:10.4314/actat.v35i1.11
Strand, V. C., Sprang, G. (toim.). (2018). Trauma Responsive Child Welfare Systems. Switzerland: Springer.
van der Kolk, B. (2015). The body keeps the score: Brain, mind, and body in the healing of trauma. Penguin Books.