Valmisolek on hoolimine. Sotsiaalvaldkond liigub jõudsalt kriisivalmiduse suunas

Liisa Paavel
Sotsiaalkindlustusameti sotsiaal- ja erihoolekande osakonna toimepidevuse ja rände talituse Põhja-Eesti piirkonna koordinaator

Aprilli lõpus Narva-Jõesuus ja Tallinnas Pirital toimunud kriisiõppus „Suur vedamine“ tõi tähelepanu keskmesse teema, mis on nii Eestis kui ka laiemalt üha tähtsam: sotsiaalvaldkonna valmisolek ulatuslikeks kriisideks.

See oli esimene nii mahukas ja üldhooldusteenust osutava hoolekandeasutuse evakuatsiooni väliõppus Eestis ja üks eelõppus enne laia riigikaitse suurõppust „Ilves 2026“.

Evakuatsioon on süsteemne ja inimesekeskne protsess, mille edukus oleneb koostööst, ettevalmistusest ja selgest ülesannete jaotusest.

Sotsiaalvaldkonna kriisivalmidus on elanikkonnakaitse väga tähtis osa, sest kõik ulatuslikud kriisid jõuavad varem või hiljem just sellesse valdkonda. Lisaks valmisolekule reageerida kriisidele hõlmab see võimet tagada toimepidevus ja toetada inimesi pikaajaliselt pärast kriisi vahetut lõppu.

Õppus näitas selgelt, et evakuatsioon ei ole pelgalt logistiline operatsioon, see on süsteemne ja inimesekeskne protsess, mille edukus oleneb koostööst, ettevalmistusest ja selgest ülesannete jaotusest. Üheskoos planeerides ja töötades saame soovitud suunas liikuda.

Iga kriis on ka sotsiaalvaldkonna kriis 

Sageli mõeldakse kriisidest valdkondade kaupa, näiteks energia-, tervise-, julgeolekukriis või loodusõnnetus. Kuid päriselus ei jää ükski kriis ainult ühte valdkonda, enamasti esinevad kobarkriisid. Seejuures on oluline teadvustada, et kõik kriisid mõjutavad inimesi ja muutuvad seetõttu paratamatult ka sotsiaalvaldkonna kriisideks.

Elektrikatkestus hooldekodus tähendab ohtu elanikule, kes sõltub meditsiiniseadmetest. Üleujutus ei tähenda ainult kahjustatud taristut, vaid ka koduta jäänud inimesi, kes vajavad tuge. Julgeolekukriis ei ole ainult riigikaitse küsimus, sest see mõjutab ka peresid, lapsi ja kogukondi. Seega on oluline, et laias riigikaitses, selle planeerimisel ja rahastamisel, oleks esindatud ning hõlmatud ka sotsiaalvaldkonna kriisivalmidus.

Sotsiaalvaldkonna toimepidevus ja kriisivalmidus hõlmab nii valmisolekut kriisile reageerida kui ka võimet toetada inimesi pikaajaliselt pärast kriisi vahetut lõppu.

Mõnes valdkonnas on kriisiolukord ajaliselt piiritletud: elekter taastatakse, teed parandatakse, oht möödub. Kuid sotsiaalvaldkond tegeleb sageli nende kriiside tagajärgedega veel aastaid: psühholoogiline mõju, toimetulekuraskused, suurenenud teenusvajadus, kogukondade taastumine ja muude sotsiaalsete probleemide leevendamine on pikk ja vaevanõudev töö.

Just seetõttu on sotsiaalvaldkonna toimepidevus ja kriisivalmidus eriti tähtis. See hõlmab nii valmisolekut kriisile reageerida kui ka võimet toetada inimesi pikaajaliselt pärast kriisi vahetut lõppu. Seetõttu on oluline, et kriisivalmidus hõlmaks ka taastumise planeerimist. Sotsiaalvaldkonna ülesanded ei lõpe kriisi lahendamisega: need jätkuvad, kuni inimesed tulevad taas võimalikult stabiilselt toime.

Sotsiaalvaldkonnas tähendab see muu hulgas

• riskianalüüse, toimivaid ja läbi harjutatud toimepidevuse- ning kriisiplaane;
• töötajate teadlikkust oma rollis ja ülesannetest ning kindlustunnet;
• toimivaid koostöövõrgustikke teiste asutuste, ametkondade ja kogukonnaga;
• töötajate isiklikku kriisivalmidust;
• valmisolekut kohaneda ettenägematute ja kiiresti muutuvate olukordadega.

Sotsiaalkindlustusameti veebilehel on kohalikele omavalitsustele ja teenuseosutajatele kättesaadavad juhised sotsiaalteenuste toimepidevuse tagamiseks ning teenuseosutajatele kriisiplaanide koostamiseks. Need materjalid aitavad süsteemselt riske hinnata, kriisiplaani koostada, teenuste jätkusuutlikkust planeerida ning tugevdada osaliste koostööd.

Sotsiaalvaldkonna roll ulatuslikus evakuatsioonis

Päästeameti käsitluse järgi on ulatuslik evakuatsioon keerukas mitmetasandiline protsess, mis võib hõlmata tuhandeid inimesi ja nõuab eri tasandite koordineeritud tegutsemist: riik, kohalik omavalitsus, kogukond ja teenuseosutajad peavad toimima ühtse süsteemina. Sotsiaalvaldkond on selles olukorras üks keskseid tegutsejaid, kelle töö mõjutab otseselt inimeste turvalisust ja toimetulekut. Päästeameti juhiste kohaselt evakueeritakse ulatusliku ohu korral eelkõige need inimesed, kes ei suuda iseseisvalt ohutusse kohta liikuda. See paneb sotsiaalvaldkonnale erilise vastutuse abivajavate inimeste toetamisel ja juhendamisel.

Ulatusliku ohu korral evakueeritakse eelkõige need inimesed, kes ei suuda iseseisvalt ohutusse kohta liikuda.

Eesti seni suurim evakuatsiooniõppus „Lõuna sild“ (2024), kus osales ligi tuhat inimest, kinnitas, et ulatuslik evakuatsioon on logistiliste ülesannete kõrval eelkõige koostöö ja valmisoleku küsimus. Õppusel „Lõuna sild“ harjutati sadade inimeste liikumist ohupiirkonnast turvalisemasse kohta ning selle käigus sai selgeks, et evakuatsiooni edukus oleneb asutuste koostööst ja elanike valmisolekust. Õppusel harjutati iseseisvalt toimetulevate elanike evakueerimist, mitte aga ühiskonna kõige haavatavamate liikmete – ööpäevaringset sotsiaalteenust saavate inimeste – ohutusse kohta toimetamist. Kõnealuse tühimiku täitmiseks korraldasime õppuse „Suur vedamine“, et hinnata ühiselt välja töötatud plaanide ja kokku lepitud ülesannete selgust ning rakendatavust reaalses olukorras.

Õppuse „Suur vedamine“ kogemus

Sarnaselt varasemate õppustega toetab ka „Suur vedamine“ järeldust, et kriisideks peab valmistuma süsteemselt ja ühiskonnaüleselt. Õppuse stsenaariumi kohaselt seadis ulatuslik üleujutus ohtu kohaliku omavalitsuse hallatava Narva-Jõesuu hooldekodu töö Ida-Virumaal ja selle elanikud tuli ümber paigutada turvalisse asukohta, mis stsenaariumi kohaselt oli Pirita Südamekodu Harjumaal. Õppusel osalesid sotsiaalkindlustusameti, päästeameti, Narva-Jõesuu linnavalitsuse, Narva-Jõesuu hooldekodu ja Südamekodud AS-i töötajad. Päästeamet juhtis sündmusele reageerimist, sotsiaalkindlustusamet koordineeris sotsiaalteenuste toimimist, kohalik omavalitsus ja teenuseosutajad vastutasid inimeste liikumise ning vastuvõtu eest.

Kolmel päeval, 20.–22. aprillil toimunud õppus oli üles ehitatud võimalikult realistlikult: evakueeritavaid kehastasid osatäitjad, kellele olid ette antud erineva terviseseisundi ja käitumismustriga inimeste rollid. Mõni evakueeritav vajas abi vaid liikumisel, mõni nii liikumisel kui ka toimuva mõistmisel, mõni oli rahutu ning vajas pidevat hoolt ja järelevalvet. Õppusel kogetu kinnitas, et kriis ei testi ainult süsteeme, vaid ka inimesi: nende suhtlemisoskust, paindlikkust ja võimet hoida turvatunnet olukorras, kus tuleb tegutseda surve all. Sotsiaalkindlustusameti ida piirkonna koordinaatori Riina Haljasoksa sõnul on evakuatsioon palju enam kui inimeste liigutamine ühest kohast teise. See tähendab hoolt, selgust ja turvatunnet inimestele, kes on juba niigi haavatavas olukorras. Just inimene kriisi keskmes on sotsiaalvaldkonna kriisivalmiduse alus.

Sotsiaalvaldkonna töötajad ei ole kriisis ainult teenuse osutajad, vaid sageli ka rahustajad, selgitajad ja turvatunde hoidjad. Foto: Markus Sein

Õppus „Suur vedamine“ kinnitas, et hoolekandeasutuse ja tavaelanikkonna evakueerimisel on erinevusi. Need tuleb eelnevalt läbi mõelda, näiteks

• kuidas mõista triaaži põhimõtte rakendamisel, kes suudab iseseisvalt liikuda ja kes vajab rohkem tuge ning abi;
• kuidas tegutseda nii, et niigi hapras seisus elanikele lisavaevusi ei tekita ja tagada emotsionaalne turvatunne;
• milliseid transpordivahendeid on vaja inimeste ohutuks ümberpaigutamiseks ja kuidas korraldada lamavate inimeste transport;
• kuidas tagada evakueerimise ajal ravimite olemasolu ja manustamine;
• kuidas säilitada ligipääs dokumentidele ja infole ning veenduda, et isikuandmed on kaitstud;
• kuidas tagada side hoidmine lähedastega;
• kuidas tekitada uues keskkonnas turvatunne inimestele, kelle kohanemine võib olla väga raske.

See kõik eeldab, et sotsiaalteenused on paindlikud, hästi juhitud, põhinevad koostööl ja nende toimepidevuse ning kriisivalmidusega tegeletakse süsteemselt. Südamekodude AS-i juhatuse liikme Meelis Mälbergi sõnul kinnitas õppus, et kriisivalmidus on igapäevase töö osa. See tähendab pidevat valmisolekut nii teadmiste, oskuste kui ka hoiakute tasandil.

Õppus „Suur vedamine“ näitas, et kui kohalik omavalitsus, teenuseosutajad ja riigiasutused tegutsevad koos, on võimalik kujundada toimiv ja paindlik lahendus ka keerulises olukorras.

Koostöö kujunemiseks on vaja seda teadlikult arendada, regulaarselt suhelda, korraldada arutelusid ja harjutusi.

Õppetunnid ja arengusuunad

Õppus „Suur vedamine“ kinnitas, et asutuste koostöö toimib, kuid tõi esile ka vajaduse määratleda veelgi täpsemalt rollid ja vastutus. Kriisi korral ei ole aega ülesannete jagamiseks ega juhiste täpsustamiseks: iga osaline peab teadma oma rolli ja suutma seda täita ka ebakindlas ja kiiresti muutuvas olukorras. Õppus kinnitas, et süsteem töötab, kuid seda on vaja täpsustada.

Kui kohalik omavalitsus, teenuseosutajad ja riigiasutused tegutsevad koos, jõutakse ka keerulises olukorras toimiva lahenduseni. Foto: Markus Sein

Üldistatuna tõusid esile järgmised küsimused, millele keskenduda:

• vaja on selgemalt määrata rollid ja vastutus;
• info liikumise kiirus ja ühtsus tagab õnnestunud tegevuse;
• logistiliste lahenduste detailid on vaja eelnevalt kindlaks määrata;
• inimesekeskset suhtumist tuleb hoida ka pingelises olukorras.

Õppuste suurim väärtus on, et kitsaskohad tulevad ilmseks turvalises keskkonnas. Nii saab teha parandusi enne päris kriisi. See põhimõte on kooskõlas ka päästeameti seisukohaga, mis rõhutab õppuste tähtsust kriisideks valmisoleku kujundamisel ja süsteemi puuduste tuvastamisel.

Praktikute vaade ja inimlik mõõde kriisis

Kriisiõppused, nagu „Suur vedamine“, toovad esile ka ühe sageli alahinnatud asjaolu: töötajate ülesanded ja koormuse kriisiolukorras. Sotsiaalvaldkonna töötajad ei ole kriisis ainult teenuse osutajad, vaid sageli ka rahustajad, selgitajad ja turvatunde hoidjad. See tähendab, et lisaks tehnilistele oskustele on kriisivalmiduse oluline osa ka psühholoogiline valmisolek. 

Kriisivalmiduse oluline osa ka psühholoogiline valmisolek. 

Evakueeritavad võivad olla segaduses, hirmunud või osutada vastupanu, eelkõige just eakad ja kognitiivse erivajadusega inimesed. Sel juhul ei pruugi ratsionaalsetest selgitustest piisata: oluline on suhtlemisviis, hääl, kohalolu. See omakorda tähendab, et kriisivalmidus peab hõlmama ka suhtlemisoskuste arendamist, valmisolekut anda psühholoogilist esmaabi ja töötajate toetamist.

Samuti on tähtis töötajate endi toimetulek. Pikaajalised ja intensiivsed kriisiolukorrad võivad tekitada läbipõlemise või kaastundeväsimuse. Seetõttu tuleb kriisivalmiduse käsitluses keskenduda peale süsteemi ja teenuse saaja ka töötajale.

Selleks jätkab sotsiaalkindlustusamet eri osaliste toetamist psühholoogilise esmaabi koolitustega ja uuendab õppuse kogemuste põhjal seniseid abimaterjale. Kohalikele omavalitsustele ja teenusosutajatele on kavas koostada täiendavalt abimaterjal samasuguste evakuatsiooniõppuste iseseisvaks korraldamiseks, et nad saaksid testida oma kriisiplaane ning koostöö elemente ka väiksemate kriiside korral.

Kriisivalmidust tuleb hoida ja arendada

Õppus „Suur vedamine“ oli hea kogemus Eesti sotsiaalvaldkonna kriisivalmiduse arendamisel. See näitas, et koostöö toimib ja süsteem on olemas, kuid kriisile reageerimise valmidust on vaja pidevalt edasi arendada .

Just inimene kriisi keskmes on sotsiaalvaldkonna kriisivalmiduse alus.

Kriisivalmidus ei ole kunagi lõplikult saavutatud seisund. See on pidev protsess, mis nõuab harjutamist, õppimist ja kohanemist. Kõige olulisem aga on mõista, et kriisivalmidus on rohkem kui ainult tehniline ja korralduslik küsimus. See on hoolimine – valmisolek inimesi toetada ka siis, kui olukord on ebakindel, vahendid piiratud ja otsuseid keeruline langetada. Just see on sotsiaalvaldkonna ülesanne: hoida inimlikkus alles ka kõige keerulisemates olukordades.

Sotsiaalkindlustusamet jätkab kohalike omavalitsuste ja sotsiaalvaldkonna teenuseosutajate toetamist kriisivalmiduse suurendamisel. Üheskoos loome kõigi Eesti elanike, sh kõige haavatavamate rühmade turvalisuse.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2026.