Ebeli Berkman, sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna juhataja
Lapsevanemal tekib sageli küsimusi oma lapse arengu, käitumise, õppimise või tervise kohta. Teinekord tuntakse sedagi, et vajatakse ise vanemana tuge, olgu põhjus vaimse tervise mure, majanduslikud raskused või miski muu. Kust peaks alustama?
Laste ja perede toetamise süsteem on paratamatult mitmetahuline.
Vastus sellele näiliselt lihtsale küsimusele oleneb sageli sellest, millise valdkonnaga mure kõige rohkem seostub. Kas pöörduda perearsti, lasteaia või kooli, kohaliku omavalitsuse, nõustaja või hoopis kellegi teise poole? Vanema jaoks selgeid valdkondade piire enamasti ei ole. Tema ees on laps, tema pere ja mure, millele ta vajab vastust.
Sageli hakatakse abi otsima siis, kui vanema jõuvarud on juba vähenenud. Just sellises olukorras on eriti keeruline võrrelda teenuseid, selgitada välja eri asutuste vastutus ja otsustada, millise ukse taha minna.
Laste ja perede toetamise süsteem on paratamatult mitmetahuline. Küsimus on selles, kui suure osa selle keerukusest peab kogema pere. Korralduse tundmine ei tohiks olla abi saamise eeltingimus.
Mitu valdkonda, üks pere
Laste ja perede toetamine on valdkondadeülene. Lapse heaolu mõjutavad tema tervis, areng, haridus, suhted, pere toimetulek ja keskkond. Ükski spetsialist, teenus ega asutus ei saa ega peagi üksi kõigega tegelema.
Sama põhimõtet rõhutab maailma terviseorganisatsiooni algatusel moodustatud „Nurturing Care“ raamistik (WHO jt 2018): ühegi valdkonna võimalustest üksi ei piisa, et pakkuda lastele ja nende eest hoolitsevatele täiskasvanutele kogu tuge, mida nad vajavad. Laste ja perede terviklik toetamine eeldab tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalvaldkonna ning olenevalt olukorrast nii mõnegi teise valdkonna koostööd.
Lapse ja pere vajaduste rahuldamine võibki eeldada mitme spetsialisti teadmisi ja tuge.
Ka Eesti vanemluse toetamise arengudokumentides (nt Sotsiaalministeerium 2024) on probleemina välja toodud teenuste killustatust ning sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonna ebaselget rollijaotust. Erivajadusega laste tugisüsteemi reformi materjalides (Sotsiaalministeerium 2021–2024) on samuti märgitud muret, et lapsele toe saamiseks peab vanem pöörduma eri valdkondadesse ja esitama mitu eraldi taotlust.
Eri valdkondade abivõimaluste kasutamine on otstarbekas: lapse ja pere vajaduste rahuldamine võibki eeldada mitme spetsialisti teadmisi ja tuge. Pere jaoks aga on tähtis, et oleks keegi, kes näeb olukorda tervikuna ja asjaosalistel oleks selge, kes mida teeb.
Spetsialistide koostöö ei tähenda ainult seda, et osaletakse samadel kohtumistel või vahetatakse infot. Pere kogeb koostööd, kui abi saamise teekonnal liikudes ta teab alati, mis edasi juhtub ja kes teda järgmise sammuni aitab. Vanemat tuleb säästa otsast peale alustamisest, kui esimene kontakt ei vii peret vajadust arvestades kohe õige lahenduseni.
Kui palju peab pere ise abi korraldust tundma?
Näiteks märkab vanem, et laps ei taha enam kooli minna, magab halvasti ja kurdab sageli kõhuvalu. Kas alustada koolist, perearstist või vaimse tervise spetsialistist? Vanem ei pruugi teada, kas küsimus on õppimises, tervises, suhetes või milleski muus. Ja tegelikult ei peakski ta seda enne abi küsimist teadma. See eeldab, et vanem oskab oma mure sõnastada, mõista selle seost eri valdkondadega ja valida sobiva pöördumiskoha.
Kindla teenuse asemel võib olla vaja asjatundlikku inimest, kes kuulab, aitab muret mõtestada ja hinnata, milline võiks olla sobiv järgmine samm.
Süsteemis on lihtsam orienteeruda neil, kellel on rohkem teadmisi, aega, parem keeleoskus, digivõimekus või rohkem varasemaid kogemusi teenustega. Seetõttu on toe ladus leidmine oluline ka abi võrdse kättesaadavuse seisukohast. Seda seost tasuks Eestis põhjalikumalt uurida.
Vanemal ei pruugi alguses olla selgelt määratletud probleemi ega teadmist, millist teenust või tuge ta vajab. Tal võib olla lihtsalt mure või tunne, et lapse olekus on midagi muutunud. Sel juhul võib kindla teenuse asemel olla vaja asjatundlikku inimest, kes kuulab, aitab muret mõtestada ja hinnata, milline võiks olla sobiv järgmine samm. Niisugune nõustamine on ennetuse tähtis osa.
Seetõttu tasub küsida, kas piisab sellest, et lapsevanem suudab abivõimalustes hästi orienteeruda, või peaksime püüdma selle poole, et tugi jõuaks võimalikult sageli pereni enne, kui ta peab seda ise kaua otsima. Kui suudame toe vajadust varem märgata või olemasoleva info põhjal inimesele sobivat järgmist sammu pakkuda, saab süsteem olla lisaks kättesaadavusele ka ennetavam ja proaktiivsem. Selle võimalikkus ja vajalikkus oleneb teenusest. Proaktiivsus ei tähenda ka pere eest otsustamist, pigem sobival hetkel toe võimaluse pakkumist, jättes inimesele valiku, kas ja kuidas ta pakutud tuge kasutab.
Üks uks tähendab rohkem kui üht teenust
„Ühe ukse“ põhimõte võib tekitada ettekujutuse, et peredele vajalik kogu tugi peaks olema koondatud ühte kohta. See ei ole realistlik ega vajalik. Üks eri valdkondades esmanõustamist pakkuv veebikeskkond ei asenda perearsti ega muu valdkonna asjatundjat ning üks nõustaja ei täida korraga õpetaja, psühholoogi, sotsiaaltöötaja ega lastekaitsetöötaja ülesandeid. Mõne pere jaoks piisab ühest kontaktist, teise pere olukord eeldabki mitme spetsialisti ja valdkonna koostööd.
„Üks uks“ tähendab pigem, et vanemal on koht, kust alustada, ka siis, kui ta veel ei tea, mida täpselt vajab. Kui esimene uks ei ole see, kust tuge saab, peab sealt olema võimalik jõuda järgmise sobiva sammuni.
„Üks uks“ tähendab pigem, et vanemal on koht, kust alustada, ka siis, kui ta veel ei tea, mida täpselt vajab.
Pere jaoks võiks kehtida põhimõte, et vale ust ei ole. Iga laste ja peredega kokku puutuv spetsialist, kuigi ta ei pruugi teada kõiki vastuseid, peaks oskama aidata perel jõuda järgmise asjakohase kontaktini. See eeldab, et spetsialistidel on piisavalt selge ülevaade teiste valdkondade võimalustest ja kokkulepped, kuidas inimene järgmise abistaja juurde suunata. Perega kokku puutunud esimene spetsialist ei peagi kõik mured ise lahendama, aga ta võiks pakkuda järgmist konkreetset sammu: kontakti, selgitust või kokkulepet, mis saab edasi.
Kui pere peab liikuma mitme ukse vahel
Õige esimese ukse leidmisele järgnevad siiski uued küsimused. Kui pere vajab mitme spetsialisti tuge, tuleb mõelda ka, kui palju peab pere ise abistamiskohtade vahel ühendusi looma ja infot vahendama. Kui vanem peab olema korraga oma lapse toetaja, spetsialistide töö koordineerija ja kogu varasema info edastaja, võib lapsele abi korraldamine muutuda koormavaks.
Ka siin on lahendus võrdlemisi keeruline. Abisaamise teekonnal kohatud uue spetsialisti palve vanemal oma olukorrast rääkida on süsteemi normaalne osa. Spetsialistil on oma ülesande täitmiseks vaja asjakohast infot ja vanemal peab säilima kontroll, kellele ning millist teavet tema pere kohta jagatakse.
Eesmärk ei saa olla süsteem, kus kogu pere kohta olemasolev info liigub automaatselt kõigi spetsialistide vahel. Andmete kasutamine peab olema põhjendatud, õiguspärane ja inimese jaoks läbipaistev. Hea infovahetus tähendab vajaliku info turvalist ja eesmärgipärast kasutamist pere teadmisel ning talle arusaadavalt, mitte võimalikult paljude andmete liikumist.
Vanemal peab säilima kontroll, kellele ning millist teavet tema pere kohta jagatakse.
Tuleb aga eristada olukordi, kui info uuesti küsimine on sisuliselt vajalik, neist olukordadest, kui sama teavet oleks võimalik olemasolevate andmete või kokkulepitud infovahetuse kaudu jagada. Kui info on riigil või teenuseosutajal juba olemas ja seda saab õiguspäraselt kasutada, võiks vähendada selle uuesti esitamist.
Vahel peab pere mõnd infot uuesti jagama. Tähtis aga on, et teenuste ja spetsialistide vahel ühenduste loomine ei jääks pere enda õlule. Pere peab olema oma teekonna aktiivne osaline, kuid ei peaks olema selle ainus koordinaator.
Kui palju saab süsteem pere eest ära teha?
Ühe ukse põhimõttest on lihtsam rääkida kui seda praktikas ellu viia. Ka sotsiaalkindlustusametis oleme otsinud võimalusi, kuidas siduda laste ja peredega seotud küsimused paremini tervikuks ning vähendada inimese vajadust süsteemi ülesehitust tunda.
Üks selline muutus on toimunud meie organisatsioonis. Alates 2025. aastast on vanemluse toetamise valdkond sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna osa. See võimaldab siduda vanemluse toetamise tihedamalt laste heaolu teiste küsimustega ja teha osakonnas koostööd valdkondades, mis pere jaoks omavahel sageli põimuvad. Organisatsiooni struktuur ei tekita iseenesest perele „üht ust“, kuid annab meile paremad eeldused näha lapse ja pere vajadusi terviklikult. Meie ülesanne on muuta need eeldused pere jaoks tajutavaks ehk selgemaks infoks, sujuvamaks suunamiseks ja paremini seotud toeks.
Teine näide on Lasteabi 116111. Lasteabi loodi eelkõige selleks, et inimestel oleks üks kindel koht abivajavast lapsest teatamiseks. Aja jooksul oleme üha enam julgustanud ka lapsevanemaid ise ühendust võtma, näiteks siis, kui nad on oma lapse pärast mures, kuid ei tea, mida teha või kelle poole pöörduda. Vanem ei pea enne helistamist oskama hinnata, millise teenuse või spetsialisti pädevusse tema küsimus kuulub. Lasteabi täiendab perearsti, kohaliku omavalitsuse ja teiste spetsialistide tegevust: seal kuulatakse vanema mure ära ja aidatakse leida sobiv järgmine samm.
Mõnel juhul saab süsteem olemasolevaid andmeid kasutades ise järgmise sammu algatada.
Samast mõttest lähtub portaali Tarkvanem.ee arendamine. Vanematele suunatud infot on palju, see on eri kohtades ja selle usaldusväärsust võib olla keeruline hinnata. Tarkvanema eesmärk on olla üks kindel ja usaldusväärne koht, kust vanem saab alustada teabe otsimist ka siis, kui ta veel ei tea, mida täpselt vajab. Lisaks artiklite kogule peaks see olema vanema teekonda toetav keskkond, mis aitab oma mure mõtestada, leida praktilist nõu ja vajaduse korral jõuda sobiva spetsialisti või teenuseni.
Inimese enda tööd abi otsimisel ja hüvitiste taotlemisel saavad vähendada riigi infoteenused ja proaktiivsed teenused. Näiteks pärast lapse sünni registreerimist teeb riik juba praegu olemasolevate andmete põhjal vanemale vanemahüvitise pakkumuse. Vanem ei pea ise õiget toetust üles otsima ega tavapärast taotlust esitama. See näitab, et mõnel juhul saab süsteem olemasolevaid andmeid kasutades ise järgmise sammu algatada, selle asemel et oodata inimese pöördumist.
Kõiki laste ja perede vajadusi ei saa muidugi registriandmete põhjal ennustada. Küll aga tasub iga teenuse korral küsida, millise osa asjaajamisest, info otsimisest või korduvast tõendamisest saaks süsteem inimese eest ära teha.
Kõigi nende näidete suund on sama: vähendada seda osa süsteemi keerukusest, mida pere peab ise kandma.
Süsteemi keerukus peaks jääma pere eest varjatuks
Laste ja perede vajadused on seotud sageli korraga mitme eluvaldkonnaga ja nende toetamine eeldab eri spetsialistide teadmisi ning koostööd. Seetõttu jääb ka süsteem paratamatult mitmetahuliseks. Kuid see keerukus võiks jääda pere eest varjatuks.
Tähtis on, et teenuste ja spetsialistide vahel ühenduste loomine ei jääks pere enda õlule.
Meie ülesanne spetsialistidena on küsida: kas vanem leiab toe ka siis, kui ta veel ei tea, mida täpselt vajab? Kas esimene kontakt aitab tal jõuda järgmise sammuni? Kas tugi jõuab pereni piisavalt vara? Kes hoiab tervikut siis, kui pere vajab mitme osalise abi?
„Ühe ukse“ põhimõte tähendab, et vale ust ei ole. Vanem ei pea tundma süsteemi ülesehitust, et saada tuge, ning pere ei peaks jääma üksi teenuste ja spetsialistide vahel ühendusi looma. Abi korralduse juhtimine peab olema eelkõige süsteemi, mitte abi vajava pere ülesanne.
Viidatud allikad
Sotsiaalministeerium (2021–2024). Erivajadusega laste tugisüsteemi reform; https://sm.ee/erivajadusega-laste-tugisusteemi-reform. (03.09.2026).
Sotsiaalministeerium (2024). Vanemluse toetamise valdkondadeülene tegevuskava 2024–2030; https://www.sm.ee/blogi/vanemluse-toetamise-valdkondadeulene-tegevuskava-2024-2030 (03.09.2026).
World Health Organization, United Nations Children’s Fund, World Bank Group. (2018). Nurturing care for early childhood development: A framework for helping children survive and thrive to transform health and human potential. World Health Organization; https://apps.who.int/iris/handle/10665/272603. (03.09.2026).
Ebeli Berkman teeb 17. septembril vanemluskonverentsil „Kasvame koos“ ettekande „Üks pere, mitu ust: kustkaudu jõuab tugi pereni?“
Esipilt: Virgo Haan
Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö 2026. aasta vanemluse teemalisest erinumbrist.
Loomise kuupäev: 10.09.2026
