Kristi Paron, PhD,
õigus- ja sotsiaalteadlane, laste õiguste ekspert
KOKKUVÕTE
Artikkel annab ülevaate seadustest tulenevatest lapsevanema kohustustest, keskendudes eelkõige isikuhooldusele. Lapsevanema vastutuse piire analüüsitakse Eesti õigusaktide ja laste õiguste rahvusvaheliste põhimõtete kontekstis. Lugeja leiab artiklist vastused küsimustele: kuidas suunab vanemlikku vastutust lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõte; mida tähendab vanema kohustus last kasvatada ja tema igakülgse heaolu eest hoolitseda; kuidas sisustada vanema kohustust lapse arvamusega arvestada ning tema iseseisvumist toetada; mida tähendab vanema kohustus oma lapse järele valvata. Seadused sätestavad küll lapsevanema vastutuse, kuid iga vanem kujundab oma kasvatuspõhimõtted ise. Vanemlusele annavad lisaks õigusnormidele sisu ka eetilised ja moraalsed põhimõtted, sotsiaal-kultuurilised normid ning ühiskonnas omaksvõetud käitumisstandardid ja arusaamad heast vanemlusest.
Märksõnad: vanemlus, lapsevanema kohustused, isikuhooldus, lapse õigused, lapse parimad huvid.
Üha enam räägitakse vanemlusest ja sellest, mida tähendab olla hea lapsevanem. Viimastel aastatel on neis aruteludes esile tõusnud „piisavalthealapsevanema“ mõiste. Eesti avalikus arutelus on see mõiste jõudnud nii vanemlusnõustamisse kui meediasse, kus käsitletakse ootusi vanematele, vanemlikku süütunnet ja vajadust leppida oma ebatäiuslikkusega.1 Vanemluse teemal korraldatakse koolitusi, tehakse podcast’e, kirjutatakse artikleid ning arutletakse tele- ja raadiosaadetes. Märksa vähem tähelepanu pööratakse aga vanemluse õiguslikule mõõtmele: mida tähendab olla „piisavalt hea“ lapsevanem seaduse silmis, millised kohustused kaasnevad vanemaks olemisega ning kus jooksevad vanemliku vastutuse piirid?
Vanema vastutusest tuleks rääkida ka ennetavalt, aidates mõista, mida seadus vanemalt ootab ning millised võimalused ja piirid tema õigustega kaasnevad.
Õiguslikud küsimused tõusevad avalikus arutelus enamasti esile siis, kui lapse elu või tervis on vanema kohustuste täitmata jätmise tõttu ohtu sattunud. Vanema vastutusest tuleks aga rääkida ka ennetavalt, aidates mõista, mida seadus vanemalt ootab ning millised võimalused ja piirid tema õigustega kaasnevad. Teadlikkus vanemlikust vastutusest aitab probleeme ennetada ja ka lahendada. Seetõttu peaks igal lapsevanemal olema vähemalt esmased teadmised seadusest tulenevatest kohustustest. Sama oluline on, et vanemliku vastutuse ulatust ja piire tunneksid lastekaitsetöötajad ning teised laste ja peredega töötavad spetsialistid, kes lapsevanemaid nõustavad ja abistavad.
Artiklis annan kokkuvõtliku ülevaate seadustest tulenevatest vanema kohustustest, keskendudes eelkõige isikuhooldusele: mida tähendab vanema kohustus last kasvatada, tema heaolu eest hoolitseda ja tema järele valvata? Artikli maht ei võimalda käsitleda kõiki selle teema õiguslikke ja praktilisi nüansse. Loodetavasti aitab käsitlus siiski avada laiema arutelu ja innustab nii üliõpilasi kui ka teadlasi teemat edasi uurima. Eraldi tähelepanu väärivad lapse esindamise küsimused, lapse vara hooldus ja majandusliku heaolu tagamine ning see, kuidas väljenduvad vanema kohustustes lapse õigus tervisele ja haridusele ning laiemalt õigus arengule.
Lapse parimad huvid lapsevanema suunanäitajana
Lapsevanemaks olemise õigusliku tuuma sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus (PS), mille § 27 järgi on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Vanemate õigused ja kohustused tulenevad ka ÜRO lapse õiguste konventsioonist (LÕK), mis on laste inimõigusi sätestav rahvusvaheline leping2 ning ühtlasi lapse põhiõiguste tõlgendamise tööriist (Paron 2021). LÕK-i artikkel 5 kohustab konventsiooniga ühinenud riike austama vanemate vastutust, õigusi ja kohustusi, et tagada lapsele tema arenevate võimete ning konventsioonis tunnustatud õigustega kooskõlas olev suunamine ja juhendamine. Nii eesti kui ka rahvusvahelises õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et neid vanema vastutuse alussätteid tuleks tõlgendada eelkõige vanemlikku põhikohustust sisaldavatena (Jaanimägi jt 2020) – lastel on õigus saada oma vanematelt hoolitsust ning lapsevanema ülesandeid tuleb eelkõige mõtestada tema kohustusena tegutseda oma lapse parimates huvides (Hodgkin ja Newell 2007).
Lapse parimate huvide hindamine tähendab sisuliselt hinnangut sellele, milline eluline lahendus on konkreetsele lapsele konkreetses olukorras parim.
Lapse parimate huvide esikohale seadmise põhimõte on üks laste inimõiguste aluspõhimõtteid. See on sätestatud LÕK-i artiklis 3 ning lastekaitseseaduse (LasteKS) §-s 213 ja sellest tuleb lähtuda lastega seotud otsuste tegemisel. See põhimõte kohustab täiskasvanuid arvestama lapse kui iseseisva õigussubjekti huvidega ja aitab tasakaalustada laste piiratud võimalusi mõjutada nendega seotud otsuseid oma vanuse ning elukogemuse tõttu (Aru ja Paron 2022). Kui püüda ühte lausesse kokku võtta kontseptsiooni, mille kohta on avaldatud hulgaliselt teadusartikleid ja ÜRO LÕK-i komitee (LÕK komitee) üldkommentaar nr 14 (2013), võiks öelda, et lapse parimate huvide hindamine tähendab sisuliselt hinnangut sellele, milline eluline lahendus on konkreetsele lapsele konkreetses olukorras parim, lähtudes tema individuaalsetest tunnustest ja vajadustest (lapse parimate huvide hindamise kohta loe täpsemalt Aru ja Paron 2015). Selle lahutamatu osa on lapse ärakuulamine ja tema arvamusega arvestamine vastavalt lapse vanusele ning küpsusele (vanema kohustust arvestada lapse arvamusega ning toetada tema autonoomia kasvu käsitletakse artiklis allpool).
Ka vanemad peavad lapse kasvatamisel ja arendamisel lähtuma tema parimatest huvidest (LÕK, art 18). Lihtsustatult tähendab see, et lapsevanem ei saa otsustamisel lähtuda ainuüksi sellest, mis talle endale meeldib, vaid ta peab otsust analüüsima ka lapse ning tema individuaalse eripära ja vajaduste vaatepunktist. Tehes otsuseid lapse elu puudutavates küsimustes, peab lapsevanem seega astuma lapsega dialoogi, et mõista lapse kui eraldi indiviidi vaadet (Tobin ja Seow 2019). Sarnane kontseptsioon, lapse huvidest juhindumine ja lapsega asjade läbiarutamine, on sätestatud ka perekonnaseaduse (PKS) §-des 116 lg 3 ja § 118 lg 1.
Nii PS-i §-st 27 kui ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklist 8 tuleneb perekonnaautonoomia ning eraelu puutumatuse põhimõte, mis tähendab, et lapsevanematel on õigus kasvatada lapsi kooskõlas oma isiklike veendumustega. Vastus küsimusele, mis on see lävend, millest alates on õigustatud sekkumine perekonnaautonoomiasse ja lapsevanema isiklike veendumustega mittearvestamine, oleneb iga juhtumi asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et määravad on lapse parimad huvid, mis võivad olla kaalukamad lapsevanema huvidest.4
Näiteks ei pidanud EIK kohtuasjas Wunderlich vs. Saksamaa (2019, p 57) ebaproportsionaalseks sekkumiseks perekonnaellu ega EIÕK artikli 8 rikkumiseks seda, et Saksamaa kohus piiras vanemate hooldusõigust ja eraldas lapsed ajutiselt perekonnast, sest vanemad keeldusid oma veendumustest lähtudes laste kooli saatmisest. Seevastu kohtuasjas Hoffmann vs. Austria (1993, p 36) tuvastas EIK EIÕK artikli 8 koostoimes artikliga 14 rikkumise, kui Austria kohus eelistas vanemate hooldusõiguse vaidluses isa sisuliselt põhjusel, et ema oli Jehoova tunnistaja. Need lahendid näitavad, et vanema veendumused ei välista riigi sekkumist lapse kaitseks, kuid ei tohi iseenesest saada põhjendamatuks aluseks vanema õiguste piiramisel.
Eestis on lapsevanema hooldusõigusesse kohtuliku sekkumise piir sätestatud PKS-i §-s 134. Kohus võib rakendada vajalikke abinõusid, piirata vanema hooldusõigust või selle täielikult ära võtta, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus oma kohustusi täita või kolmanda isiku käitumine ning vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma. Kooskõlas rahvusvaheliste põhimõtetega sätestab PKS-i § 123, et hooldusõigust käsitleva lahendi tegemisel lähtub kohus esmajoones lapse huvidest.
Lapsevanema hooldusõigus
PKS jaotab vanema hooldusõiguse kolmeks komponendiks: isikuhooldus ehk õigus hoolitseda lapse isiku eest; varahooldus ehk õigus hoolitseda lapse vara eest ning õigus otsustada lapsega seotud asju. Nagu eespool käsitletud, tuleb neid õigusi tõlgendada vanemlike põhikohustustena ning PKS kasutab terminit „hooldusõigus“, et tähistada vanema kohustust ja õigust hoolitseda oma alaealise lapse eest (PKS § 116 lg 2 esimene lause).
Laps on iseseisev õigussubjekt ja põhiõiguste kandja, mistõttu ei saa vanema otsustusõigus olla piiramatu ega lähtuda üksnes vanema enda eelistustest.
Selle artikli keskmes on isikuhooldus, eelkõige selles sisalduvad vanema kohustused. PKS-i § 124 sätestab isikuhooldusõiguse sisu. Selle sätte esimese lõike järgi on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Perekonnaseaduse eelnõu seletuskirjas (2007) selgitatakse, et isikuhooldusõigus tähendab vanema jaoks nii õigust kui ka kohustust teha kõik, et tagada lapse heaolu ja tema nii füüsiline kui ka psüühiline areng. See hõlmab seletuskirja järgi faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist (sealhulgas toit, eluase, riided, tervishoid), kasvatamist (sealhulgas lapsele hariduse andmise küsimused) lapse järele valvamist ning tema suhtlusringkonna määramist (sealhulgas kohustus hoida last teda ähvardavate ohtude eest) ning lapse viibimiskoha üle otsustamist.
Milliseid kohustusi hõlmab isikuhooldus?
Vanema isikuhoolduses saab eristada järgimisi komponente (PKS § 116, 124–126):
- kohustus ja õigus last kasvatada, sh keeld kasutada alandavaid kasvatusabinõusid ning last kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt väärkohelda;
- kohustus ja õigus lapse igakülgse heaolu eest hoolitseda;
- kohustus lapse arvamusega arvestada, vastavalt lapse arengutasemele, ning toetada lapse iseseisvumist;
- kohustus ja õigus lapse järele valvata ja tema viibimiskohta määrata;
- kohustus ja õigus otsustada lapse haridusega seotud küsimusi;
- õigus määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda, ning õigus nõuda lapse väljaandmist.
See artikkel käsitleb ülalnimetatud kohustustest nelja esimest. Lapse haridusega seotud otsuste tegemine ning vanema ülesanded ja vastutus koostöös haridusasutusega väärivad eraldi põhjalikku käsitlust, nii vanema ja kooli suhetes esile kerkivate praktiliste küsimuste kui ka hariduse olemust ja eesmärke eelduslikult ümber kujundavate muutuste tõttu, sealhulgas tehisintellekti kiire arengu tõttu.
Põhjalikumat õiguslikku analüüsi vajab ka PKS-i § 126 lõikes 2 sätestatud vanema õigus määrata, kellega tema laps võib suhelda. Eelkõige tõusetub selle sätte puhul küsimus vanema õiguse piiridest: kas põhiõigusi austavas ühiskonnas saab vanem piiramatult otsustada, kellega laps tohib sõbrustada ja suhelda? Laps on iseseisev õigussubjekt ja põhiõiguste kandja, mistõttu ei saa vanema otsustusõigus olla piiramatu ega lähtuda üksnes vanema enda eelistustest. Vastupidine käsitlus jätaks piisava tähelepanuta lapse põhiõigused, tema areneva iseseisvuse ning tänapäevased inimõiguste põhimõtted.
Kohustus last kasvatada ja tema igakülgse heaolu eest hoolitseda
Analüüsimaks, mida tähendab lapsevanema kohustus last kasvatada, tuleks esmalt vastata küsimusele, mida tähendab kasvatus. Sellele küsimusele vastuse otsimine on paljude teadusdistsipliinide, sealhulgas filosoofia, sotsioloogia ja kasvatusteaduse uurimisvaldkond. LÕK-i põhimõtetega haakub Tiiu Kuurme pakutud definitsioon, mille järgi kasvatus on „teadlik, sihipärane suhe ning tegevus teise inimese arengu suunamiseks ja toetamiseks /…/, arenevate võimete ja eelduste toetamine, dialoogiline suhe ning vastus lapse arenguvajadustele“ (Kuurme 2013). Ka LÕK-i artikli 5 keskmes on lapsevanemate kohustus last suunata ja juhendada, arvestades lapse arenevate võimetega ning artikkel 18 rõhutab lapsevanema vastutust lapse arengu tagamisel.
Eesti seadused kasvatuse eesmärke perekonna kontekstis otsesõnu ei reguleeri.5 Küll aga tuleneb PKS-ist lävend, millest allapoole ei tohi kasvatuspraktika langeda: vanemal on keelatud kasutada selliseid kasvatusvõtteid, mis last alandavad või mida käsitletakse kehalise, vaimse või hingelise väärkohtlemisena. Lisaks sätestab LasteKS-i § 24 lapse väärkohtlemise keelu, keelates lapse hooletusse jätmise, lapse vaimse, emotsionaalse, kehalise ja seksuaalse väärkohtlemise, sealhulgas lapse alavääristamise, hirmutamise ja kehalise karistamise, samuti lapse karistamise mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist. Justiitsministeerium on selgitanud, et füüsiline väärkohtlemine on tahtlik, mitteõnnetuslik füüsilise jõu kasutamine lapse suhtes, mis võib vigastada last või põhjustada lapsele kergemaid, raskemaid või isegi eluohtlikke füüsilisi ja ka psühholoogilisi kahjustusi. (Justiitsministeerium, i.a) Valu tekitav kehaline väärkohtlemine, nt kehaline karistamine, on kriminaalkorras karistatav (karistusseadustik § 121).
Emotsionaalne väärkohtlemine tähendab lapsele emotsionaalse pingeseisundi tekitamist, mis võib põhjustada raskeid või pöördumatuid kahjustusi lapse emotsionaalsele arengule.
Hinnangu andmine sellele, kas vanema tegevus või tegevusetus põhjustab lapsele hingelisi kannatusi sel määral, et see õigustaks lastekaitsetöötaja või kohtu sekkumist, on keeruline ja mitmetahuline ning oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest. Suhetes tuleb ette, et üks osalistest, olgu see laps või täiskasvanu, võib tunda end teise inimese käitumisest häirituna ja hingeliselt haavununa. Iga ebameeldiv või haiget tegev suhtlusolukord ei tähenda vaimset või emotsionaalset väärkohtlemist. Justiitsministeerium on selgitanud, et emotsionaalne väärkohtlemine tähendab lapsele emotsionaalse pingeseisundi tekitamist, mis võib põhjustada raskeid või pöördumatuid kahjustusi lapse emotsionaalsele arengule; ning et emotsionaalne väärkohtlemine on lapse kohtlemine väärtusetu, ebaadekvaatse, mittearmastatu ja -vajatuna. (Justiitsministeerium, i.a)
Lapsevanema kasvatuskohustuse ulatus tuleneb kaudselt ka nendest normidest, mis reguleerivad lapsevanema vastutust oma lapse tegevuse eest. Võlaõigusseaduse § 1053 järgi vastutavad vanemad oma kuni 14-aastase lapse teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest. See tähendab näiteks, et kui 12-aastane laps lööb katki kellegi autoakna või kahjustab teiste inimeste vara muul viisil, peavad tema vanemad tekitatud kahju hüvitama. Vanemad vastutavad 14–18-aastase lapse õigusvastaselt tekitatud kahju eest siis, kui nad ei tõenda, et on teinud kahju ärahoidmiseks kõik, mida saab mõistlikult oodata.
Vanem peab toetama lapse kujunemist iseseisvaks ja vastutustundlikuks ühiskonnaliikmeks, kes mõistab oma tegude tagajärgi ning austab teiste inimeste õigusi.
Kohtupraktika analüüsist (Kersa 2022) nähtub, et vanemate vastutuse hindamisel on olulisteks asjaoludeks peetud muu hulgas järelevalve piisavust, asjakohaste kasvatusmeetodite kasutamist ning vanema teadlikkust lapse viibimiskohast ja tegevusest. Kohtud on arvesse võtnud ka lapse riskikäitumist, alkoholiprobleeme ja koolist põhjuseta puudumist. Sellised asjaolud võivad aidata hinnata, kas vanem on täitnud oma järelevalve- ja kasvatuskohustust piisava hoolsusega. Siiski ei saa lapse õigusvastasest teost automaatselt järeldada, et vanem on oma kasvatuskohustust ebatõhusalt täitnud. Vanema vastutuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest. Laiemalt osutab kohtupraktika aga vanema kasvatuskohustuse ühele olulisele mõõtmele: vanem peab toetama lapse kujunemist iseseisvaks ja vastutustundlikuks ühiskonnaliikmeks, kes mõistab oma tegude tagajärgi ning austab teiste inimeste õigusi.
Last kasvatades peab lapsevanem hoolitsema lapse igakülgse heaolu eest. Mida tähendab aga lapse heaolu, mille tagamise eest vanem vastutab? LasteKS-i § 4 kohaselt on lapse heaolu lapse arengut toetav seisund, kus lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud. Vanemate võimalused neid vajadusi rahuldada on paratamatult erinevad ja seda tuleb arvestada ka vanemlike kohustuste sisustamisel. Seaduse eesmärk ei ole ega saagi olla tagada kõigile lastele ja peredele ühesugune elustandard. Üldiselt aktsepteeritakse ühiskonnas, et inimeste võimekus erinevaid eluülesandeid täita ei ole ühtlane.
Praktikas hinnatakse vanema võimekust oma lapse igakülgse heaolu eest hoolitseda eelkõige siis, kui kohalikule omavalitsusele saab teatavaks lapse heaolu ohustamine (LasteKS § 26). Seejärel hindab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja lapse ja pere olukorda ning saab pakkuda vanematele lapse eest hoolitsemisel abi. Mõistagi ei ole alati lihtne piiri tõmmata, kust maalt langeb vanemlik hoolitus alla sellise taseme, et õigustada abi pakkumist või vanema hooldusõigusesse sekkumist. Nii LÕK kui ka LasteKS lähtuvad põhimõttest, et lapse arengu ja kasvamise loomulik keskkond on perekond ning vanematel on esmane vastutus oma laste eest.
Vanematel on õigus otsustada kasvatuse üle oma isiklikest veendumustest lähtudes (vt eespool, „Lapse parimad huvid lapsevanema suunanäitajana“). Siiski on autoreid, kelle arvates seab LÕK lati liiga madalale, jättes määratlemata, kuidas vanemad peavad oma vastutust rakendama ja pakkudes lastele kaitset alles siis, kui kahju on juba tekkinud (Todres ja Kilkelly 2025).
Vanema kasvatuskohustuse täitmine peab olema suunatud lapse igakülgse heaolu ja arengu toetamisele, austades tema õigusi, arvestades tema arenevaid võimeid ning lähtudes tema parimatest huvidest.
Riigisisese õiguse rakendamisel tuleb laste põhiõiguste sisustamisel lähtuda ka LÕK-i põhimõtetest, seega on oluline, mida LÕK lapsevanema kasvatuskohustuse kohta sätestab. Tobin, Varadan ja Seow (2019) leiavad, et minimaalselt peab kasvatus olema:
- kooskõlas LÕK-is sätestatud lapse õigustega;
- suunatud sellele, et lapse võimekus õigusi maksma panna pidevalt kasvaks;
- lapse arenevaid võimeid arvestav;
- lapse parimaid huve arvestav.
Kokkuvõttes peab vanema kasvatuskohustuse täitmine olema suunatud lapse igakülgse heaolu ja arengu toetamisele, austades tema õigusi, arvestades tema arenevaid võimeid ning lähtudes tema parimatest huvidest.
Kohustus arvestada lapse arvamusega ning toetada tema autonoomia kasvu
LÕK-i artkkel 12 ning LasteKS-i § 21 lg 2 p 2 sätestavad lapse õiguse avaldada arvamust igas temaga seotud küsimuses ja täiskasvanute kohustuse anda lapse arvamusele kohane kaal vastavalt lapse vanusele ja küpsusele.6 Ka lapsevanemad peavad last kasvatades arvestama lapse üha suureneva võime ja vajadusega iseseisvalt ning vastutusvõimeliselt tegutseda. Lapsega tuleb tema eluga seotud küsimusi arutada, lähtudes mõistagi lapse arengutasemest (LÕK art 5 ja 18; PKS § 116 lg 3).
Õigus- ja sotsiaalteadlasena pean lapse autonoomia toetamist ja kasvatamist üheks olulisimaks lapsevanema ülesandeks.
LÕK komitee on lapse kasvava iseseisvusvajadusega arvestamist selgitanud järgnevalt: „Mida rohkem on lapsel endal teadmisi, kogemusi ja arusaamisvõimet, seda rohkem tuleb lapsevanemal, eestkostjal või lapse muul esindajal asendada lapse juhendamine ja suunamine meeldetuletuste ja nõuannetega ning hiljem võrdsetele alustele rajatud mõttevahetusega. See muutus ei leia aset ühes kindlas lapse arengutee punktis, vaid järk-järgult, kui last julgustatakse tema endi seisukohti väljendama“ (LÕK komitee 2012, p-d 84 ja 85 ja 2013, p 44). See tähendab, et lapse ja lapsevanema otsustamismäär on pöördvõrdelises seoses: mida kompetentsemaks ja küpsemaks saab laps, seda enam nõrgeneb vanema õigus lapse asju otsustada ja lapse nimel tegutseda (Jaanimägi jt 2020; lapse autonoomia kohta vt Paron, Palu ja Liin 2026).
Õigus- ja sotsiaalteadlasena pean lapse autonoomia toetamist ja kasvatamist üheks olulisimaks lapsevanema ülesandeks. Seda ülesannet tuleb käsitleda nii õiguslikus kui ka arengupsühholoogilises kontekstis.
Esiteks, õiguskord on üles ehitatud selliselt, et kui laps saab 18-aastaseks, hakkab ta üldiselt kandma täit vastutust oma tegude eest. Mida tõhusamalt õpib laps oma arenguteekonnal erinevaid elulisi ülesandeid iseseisvalt ja vastutustundlikult lahendama, seda paremini on ta valmis täiskasvanueluga toime tulema. Õpitakse harjutamise kaudu: lapse kompetentsuse kasvatamiseks tuleb anda talle ohtralt võimalusi erinevaid valikuid kaaluda ja otsustada ning turvalistes tingimustes harjutada (Freeman 2009).
Teiseks, inimesel on kaasasündinud vajadus autonoomia järele.7 Uuringud kinnitavad, et kui vanem toetab lapse autonoomiat, soodustab see lapse arengut ja on seotud paremate tulemustega, näiteks parem eneseregulatsioon, parem hakkamasaamine koolis ja vähem käitumisprobleeme (Kuczynski, Pitman ja Twigger 2018). Kui aga noor tajub autonoomia puudumist, vähendab see tema enesehinnangut ja mõjutab negatiivselt argumenteerimis- ning eneseväljendusoskuse arengut; samuti „õpivad“ noored sel moel, et nende arvamusel pole tähtsust ja seetõttu ei arene nende oskus usaldada oma võimekust otsuseid teha (Rap 2025).
Lapse iseseisvumist tuleb toetada eakohaselt, seades piire ja arvestades lapse individuaalsete eripäradega.
Lapse autonoomia toetamine ei tähenda siiski piiranguteta vabadust. Lapse iseseisvumist tuleb toetada eakohaselt, seades piire ja arvestades lapse individuaalsete eripäradega. Tasakaalu leidmine lapse arengut toetavate piiride kehtestamise ja liigse kontrolli vältimise vahel on üks vanemluse keerukamaid ülesandeid. Rahvusvahelised uuringud keskmises noorukieas noorte kohta viitavad sellele, et vanemate toetus lastele ja nende käitumise kontrollimine annab noore psühhosotsiaalses arengus ning käitumises positiivseid tulemusi, samas kui suur psühholoogiline kontroll võib olla noore arengule kahjulik (Williams 2025).
Kohustus lapse järele valvata ja tema viibimiskohta määrata
Isikuhooldus hõlmab vanema kohustust lapse järele valvata ja tema viibimiskohta määrata (PKS § 124 lg 1). Järelevalvekohustuse täitmine ei tähenda siiski lapse pidevat jälgimist ega kontrollimist, vaid tema turvalisuse tagamist nii, et see arvestab lapse vanust, arengutaset, individuaalseid vajadusi ja konkreetse olukorra riske ning võimaldab eakohast iseseisvust ja privaatsust.
Vanemate jaoks on lapse järele valvamise kohustuse ulatus igapäevase praktilise tähendusega: kas ja mis tingimustel lubada lapsel üksi koju jääda8, õue või sõbra juurde minna; kuidas hinnata, kas laps on valmis iseseisvalt kooli ja koolist koju tulema; millal on põhjendatud nõuda noorukilt täpset teavet tema asukoha kohta jne. Seadus ei anna retsepti, kui palju peab vanem lapse tegemisi kontrollima ega kehtesta standardit, millal on järelevalve piisav. Seega peab lapsevanem selliste otsuste tegemisel lähtuma nii oma lapse arengutasemest ja individuaalsetest eripäradest kui ka üldistest arusaamadest laste võimete arengu kohta. Kui lapsevanemal endal sellised teadmised puuduvad, tuleks nõu küsida. Näiteks on lapsevanemal õigus saada lapse arengu toetamisel tuge lasteaialt ja lastehoiult (alusharidusseadus § 31 lg 1 p 1). Samuti sätestab seadus, et lapsevanem küsib lapse hariduse küsimustes vajaduse korral nõu õpetajalt või muult asjatundlikult isikult (PKS § 125).
Vanema kohustus on rakendada mõistlikke ja olukorrale vastavaid abinõusid lapse kaitsmiseks, arvestades, et kõiki riske on võimatu kõrvaldada.
Seadusest tuleneva täpse suunise puudumise korral saab pidada asjakohaseks ka seda, et lapsevanem lähtub järelevalve kohustuse täitmisel ühiskonnas kehtivatest tavadest.9
Siiski on seadustes teatavad kindlad piirangud alaealistele, millel on mõju ka lapsevanema vastutusele. Näiteks ei tohi kuni 16-aastane viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas vahemikus 23.00–6.00, septembri algusest mai lõpuni, ning vahemikus 24.00–5.00, juuni algusest augusti lõpuni (LasteKS § 23). Samuti on alaealisel keelatud tarvitada alkoholi ja tubakat, mängida hasartmänge ning rikkuda alaealistele sätestatud liikluses osalemise piiranguid. Lapsevanema ülesanne on teha kõik endast olenev ja valvata, et laps nii ei käituks ega nende tegevustega seotud olukordadesse ei satuks. Vanema võimuses pole siiski kõrvaldada lapse elust kõiki võimalikke riske, vaid rakendada mõistlikke ja olukorrale vastavaid abinõusid lapse kaitsmiseks.
Kokkuvõte
Vanemliku vastutuse ulatuse määravad nii riigisisesed kui ka rahvusvahelised normid. Siiski ei paku kõnealused normid ühtset lapsevanemaks olemise standardit või universaalset retsepti, mille järgi last kasvatada. Lapse kasvatamine ja tema heaolu eest hoolitsemine nõuavad rohkem kui pelgalt õigusnormide järgimist. Vanemlust kujundavad ka eetilised ja moraalsed põhimõtted, sotsiaalkultuurilised normid ning ühiskonnas omaksvõetud käitumisstandardid ja arusaamad heast vanemlusest.
Siiski on seadustes olulised nõuded lapsevanema käitumisele, mida peaksid tundma nii lapsevanemad kui ka lastega töötavad spetsialistid. Pikaajaline kogemus laste õiguste valdkonnas nii praktiku kui ka teadlasena on kujundanud minu arusaama, et lapsevanema kohustusi ei teadvustata ühiskonnas samamoodi nagu paljusid teisi õiguslikke kohustusi. Üldiselt peetakse enesestmõistetavaks, et inimene peab teadma oma kohustusi tasuda maksud õigel ajal, järgida liikluseeskirja ja täita lepingutega võetud kohustusi, kuid lapsevanema vastutust käsitatakse sagedamini moraali ja tavade valdkonda kuuluva küsimusena. Leian, et üldine teadlikkuse parandamine lapsevanema õiguslikust vastutusest aitab kaasa lapsevanema ülesannete sisulisele mõtestamisele ning seega laste ja perede heaolu parandamisele.
Teadlikkus vanemliku vastutuse õiguslikest piiridest ei tähenda, et lapse kasvatamine tuleks muuta õigusnormide järgimise harjutuseks. Küll aga aitab see vanemal paremini mõista, millised on tema kohustused, kus algavad lapse õigused ja millal on põhjust abi otsida. Seetõttu tuleks senisest enam pöörata tähelepanu vanemate ennetavale teavitamisele ning siduda vanemliku vastutuse õiguslikud aspektid vanemahariduse ja peredele pakutavate tugiteenustega. Riigi eesmärk ei peaks olema vanematele ette kirjutada, kuidas oma lapsi kasvatada, vaid aidata neil teha teadlikke valikuid, mis austavad lapse õigusi ja toetavad tema heaolu ning arengut.
Viidatud allikad
Aru, A., Paron, K. (2015). Lapse parimad huvid. Juridica, VI, 375–386.
Aru, A., Paron, K. (2022).16. peatükk, p 2, lapse õiguste üldpõhimõtted. Inimoigusteraamat.ee. Õiguskantsleri kantselei.
Freeman, M. (2009). Children’s rights as human rights: Reading the UNCRC. The Palgrave handbook of childhood studies, 377–393.
Hodgkin, R. Newell, P. (2007).Implementation Handbook for the Convention on the Rights of the Child. UNICEF, 232.
Jaanimägi, K., Paron, K., Aru, A., Müller, K. (2020). Põhiseaduse § 27 kommentaar 31. Teoses: Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., parand. ja täiend. vlj. SA Iuridicum.
Justiitsministeerium (i.a). Laste väärkohtlemine peres. Kriminaalpoliitika.ee (04.11.2026).
Kersa, T. (2022). 14–18-aastaste alaealiste poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Magistritöö. Tartu Ülikool.
Kuczynski, L., Pitman, L., Twigger, K. (2018). Flirting with resistance: children’s expressions of autonomy during middle childhood. International Journal of Qualitative Studies on Health and Well-Being, 13 (sup1).
Kuurme, T. (2013). Kasvatus. Teoses: R. Mikser (toim.). Haridusleksikon, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 120–125.
Paron, K. (2021). Lapse osalemine teda puudutava küsimuse otsustamisel. Kuidas hinnata lapse küpsust ning anda tema arvamusele kohane kaal. Juridica, 9, 647–657.
Paron, K., Palu, A., Liin, T. (2026). Kas mida vanem, seda targem? Laste õiguste ja nende arengu omavahelised seosed. Juridica 1–2, 149–171.
Perekonnaseaduse eelnõu 55SE algteksti seletuskiri (2027).
Rap, S. (2025). Children’s Rights Law in Adolescence. Teoses: J. Todres, U. Kilkelly (toim.). Children’s Rights and Children’s Development. New York University Press, 217–252.
Ryan, R. M., Deci, E. L. (2000). Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being. American Psychologist, 55(1), 68−78.
Ryan, R. M., Deci, E. L. (2006). Self-Regulation and the problem of human autonomy: Does psychology need choice, self-determination, and will? Journal of Personality, 74(6), 1557–1586.
Tobin, J., Seow, F. (2019). Article 18. Parental Responsibilities and State Assistance. Teoses: J. Tobin (toim.). The UN Convention on the Rights of the Child. A Commentary. Oxford University Press, 646–686.
Tobin, J., Varadan, S. (2019). Article 5. The Right to Parental Direction and Guidance Consistent with a Child’s Evolving Capacities. Teoses: J. Tobin (toim.). The UN Convention on the Rights of the Child. A Commentary.
Todres, J., Kilkelly, U. (2025). Conclusion. Realizing Children’s Rights through an Integrated Approach: Themes and Opportunities. Teoses: J. Todres, U. Kilkelly (toim.) Children’s Rights and Children’s Development. New York University Press, 311–342.
ÜRO lapse õiguste komitee (2012). Üldkommentaar nr 12.Lapse õigus olla ärakuulatud; p-d 84 ja 85. Mitteametlik tõlge.
ÜRO lapse õiguste komitee (2013). Lapse õigus tema parimate huvide esikohale seadmisele; artikkel 3 par. 1. Mitteametlik tõlge.
Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö 2026. aasta vanemluse teemalisest erinumbrist.
Esipilt: Virgo Haan
Vt näiteks nt Lasteabi podcast: Kuidas lapsevanemana paremini toime tulla – isegi siis, kui oled väsinud, eksid või lihtsalt ei jaksa, 16. juuni 2025; ERR Novaator: „Teise mätta otsast“: hea lapsevanem ei pea enda elurõõmu ohverdama, 9. detsember 2025.
Vt lähemalt õiguskantsleri nõunike selgitust „Kas lapsi võib üksi koju jätta?“, 19.02.2026.
Näiteks leidis riigikohus 10.10.2014 otsuses asjas 3-1-1-45-14, et seitsmeaastase lapse üksi koju jätmine on üldiselt sotsiaalselt adekvaatne tegu (eeldusel, et ei esine lapsest tulenevaid eripärasid). Kohtuasi käsitles lapsevanema kriminaalvastutust oma seitsmeaastase lapse surma põhjustamise eest ettevaatamatuse tõttu. Vanem lahkus kodust ja jättis seitsmeaastase lapse üksi lukustatud korterisse, laps soovis lahkuda ja hakkas neljanda korruse rõdult alla ronima, libises ning kukkus asfaldile ja suri saadud vigastustesse.
Loomise kuupäev: 12.11.2026
