Kujuta ette, et ruumi siseneb noor, kes ütleb, et ta on 16-aastane. Sinu pilk peatub võib-olla kõigepealt tema pikkusel, kehaehitusel või habemel. Need tunnused ei ütle aga tema vanuse kohta midagi kindlat, sest inimeste välimus ja areng võivad märkimisväärselt erineda. Seepärast arvestatakse vanust hinnates palju enamat kui esmamuljet.
Miks on vanuse väljaselgitamine oluline?
Eriti oluline on see saatjata alaealiste puhul. Vanusest sõltub, millised õigused, kaitsemeetmed ja teenused inimesele laienevad. Hindamise peamine eesmärk on selgitada välja, kas inimene on alaealine või täisealine. Nii saab ta vanusele vastava kohtlemise ja vajaliku kaitse.
Kes vanust hindavad?
Vanuse hindamist korraldab komisjon, mille tööd juhib Politsei- ja Piirivalveamet (PPA). Komisjoni kuuluvad psühholoog, meditsiiniekspert, PPA ja Sotsiaalkindlustusameti esindajad ning Tallinna linna rändekeskuse ekspert. Lisaks on alaealisega kaasas tema esindaja, kelleks võib olla nii tema eestkostja, SKA ametnik või mõni eestkostja poolt määratud sobivate teadmiste ja omadustega inimene.
Komisjon võtab arvesse dokumente, vestlusel kuuldut ning inimese füüsilist ja psühholoogilist arengut. Samuti arvestab ta inimese elukeskkonda ja kultuurilist tausta. Vajaduse korral kasutatakse psühhosotsiaalset hindamist, mis aitab mõista inimese arengut ja elukogemust. Mitme valdkonna eksperdid kujundavad koos tervikpildi, sest ükski väline tunnus ega üksik vastus ei ole hinnangu andmiseks piisav.
Mis vestlusel toimub?
Vestlust juhib PPA ametnik. Noor räägib oma perekonnast, haridusteest, koduriigist ja igapäevaelust ning sellest, kuidas ta Eestisse jõudis. Komisjoni liikmed kuulavad, teevad märkmeid ja hindavad kuuldut oma erialaste teadmiste põhjal.
Vestlus toimub keeles, millest inimene aru saab, ja vajaduse korral kaasatakse tõlk. Alati ei ole aga võimalik leida tõlki, kes tõlgiks eesti keelest otse noore emakeelde. Sel juhul kasutatakse vahenduskeelt, näiteks inglise keelt, ning iga küsimus ja vastus läbib kaks tõlget. Selline vestlus kestab kauem ja nõuab kõigilt erilist täpsust.
Ebaselgeks jäänud vastuseid täpsustatakse ning ühe arusaamatu sõnastuse põhjal järeldusi ei tehta. Alaealise esindaja jälgib, et noor mõistaks menetlust, saaks väljendada oma arvamust ning tema vajadustega arvestataks.
Kas üks ebatäpsus tähendab valetamist?
Ei tähenda. Vestluse ajal hindab komisjon, kas kirjeldatud sündmused sobivad ajaliselt ja sisuliselt kokku. Kui noor ütleb näiteks, mis aastal ta kooli läks, vaadatakse, kui vana ta sel ajal pidi olema. Samuti arvestatakse, mis vanuses alustavad lapsed tema päritoluriigis tavaliselt kooliteed.
Ebatäpsusel võib olla mitu põhjust. Koolisüsteemid on riigiti erinevad ja inimene võib olla kogenud traumaatilisi sündmusi. Vastuseid võivad mõjutada ka kultuurilised erinevused või raskused sündmuste ajalisel järjestamisel. Seepärast ei järelda komisjon ühe vastuolu põhjal, et inimene valetab.
Kui vastuolud korduvad eri teemade juures, hindab komisjon neid koos ülejäänud teabega. Mõnikord parandab inimene vestluse jooksul ise oma sünniaega või ütleb, et on täisealine. Mõnikord jääb ta esialgse vanuse juurde, kuid kogutud teave viitab komisjoni hinnangul vanemale eale.
Millal tehakse meditsiiniline uuring?
Meditsiinilist uuringut kaalutakse alles siis, kui muud meetodid ei ole andnud piisavalt selgust. Ka siis valitakse võimalikult väheinvasiivne meetod ehk selline, mis sekkub inimese kehasse nii vähe kui võimalik.
Meditsiiniline hindamine võib alata vaatlusest ja füüsilise arengu hindamisest. Vajaduse korral võidakse teha ka röntgenuuring. Selleks on vaja nii alaealise enda kui ka tema esindaja nõusolekut. Esindajaks võib olla eestkostja ülesandeid täitev kohalik omavalitsus või PPA menetlustoimingutes last esindav Sotsiaalkindlustusamet. Meditsiiniline ekspertiis on üks võimalik osa vanuse hindamisest, kuid seda ei tehta automaatselt. Ka uuringu tulemust vaadatakse koos muu kogutud teabega.
Kui kaua hindamine kestab?
See sõltub juhtumist. Mõni vestlus lõpeb kiiresti, sest inimene täpsustab kohe oma sünniaega. Teine võib kesta poolteist tundi või kauem. Keerulisemal juhul võib kogu hindamine võtta mitu tundi või isegi päevi.
Komisjon kogub võimalikult tervikliku teabe ja annab selle põhjal ühise põhjendatud hinnangu. Seda hinnangut kasutatakse edasises menetluses.
Mis saab siis, kui inimene ei ole otsusega nõus?
Inimene saab tema kohta tehtud otsuse seaduses sätestatud korras vaidlustada. Vaidluse korral annab lõpliku hinnangu kohus.
Hindamise käigus kuulevad eksperdid lugusid lahkumisest, kaotustest ja ohtlikest rännakutest. Need kogemused on osa inimese taustast ning komisjon arvestab neid. Hindamise keskmes on alati inimene ja eesmärk tagada talle vanusele vastav kohtlemine ja kaitse.
