Alexander võrdles lapse eneseväärtuse tunnet puu juurtega ja enesekindlust okste ning lehtedega – mida tugevamad on juured, seda kindlamalt püsib laps püsti ka elu tormides.
Kuidas neid tugevaid juuri igapäevaelus kasvatada? Alexander tõi välja kuus Taani vanemluse põhimõtet, mis aitavad luua lapsele turvalise kasvukeskkonna ning tuua pereellu rohkem rõõmu.
1. Mäng on lapse töö – anna talle aega ja lase saada poriseks
Lapsed vajavad mängu, sest selle kaudu mõtestavad nad oma päeva ja ümbritsevat maailma. Taanis suhtutakse vabasse mängu väga tõsiselt – ka tuntud Taani kaubamärgi LEGO nimi tuleb sõnadest leg godt ehk „mängi hästi“.
Lastega koos mängimine mõjub hästi ka vanematele. Alexander viitas rahvusvahelisele uuringule, mille järgi koges 91% lastega mänginud vanematest vähem stressi ning 93% tundis, et side lapsega on tugevam.
Vanematena tunneme sageli survet täita laste päevad huviringide ja kohustustega, kuid Alexander soovitab jätta aega vabaks mänguks. Ka igavust ei pea kartma – just igavusest sünnib loovus!
Las laps ronib puu otsa, teeb lõket, saab poriseks ja proovib tegevusi, millega kaasneb ka risk. Nii õpib ta oma võimeid tundma ja usaldama. Kui me usaldame oma lapsi, üllatavad nad meid oma oskustega.
2. Ehedus ja ausus – elu ei koosne ainult kollasest värvist
Taanlased usuvad, et lastega tasub olla aus ja rääkida elust eakohaselt nii, nagu see on. See hõlmab ka raskemaid teemasid nagu kaotused, haigused või lahutused, millest rääkimist vanemad sageli ise kartma kipuvad.
Alexander võrdles emotsioone värvipaletiga. Kui maailmas oleks ainult kollane värv ehk õnn, oleks pilt üsna ühetaoline. Emotsioonid annavad elule sügavuse ning aitavad kasvatada lapse vastupidavust.
Vanem ei pea lapse ees teesklema, et kõik on alati hästi. Eakohane ausus ja haavatavus õpetavad lapsele, et kõik tunded on lubatud ning keegi ei pea olema eksimatu.
3. Ümbermõtestamine – vaata olukorda teise nurga alt
Ümbermõtestamine ei tähenda põhjendamatut optimismi, vaid oskust märgata olukorras ka teist vaatenurka ja valida sõnu.
Taanis öeldakse näiteks, et pole olemas halba ilma, on vaid valesti valitud riietus. Alexanderi sõnul mõjutab see, kuidas me maailma kirjeldame, ka seda, kuidas me seda kogeme.
See on eriti oluline laste puhul. Näiteks kui tihti räägitakse „kohutavatest kahestest“ (ingl k terrible twos), siis Taanis nimetatakse seda piiride katsetamise eaks ning sellist käitumist nähakse normaalse arenguetapina.
Ka silte nagu „tüütu“ või „agressiivne“ tasub vältida. Selle asemel võiks küsida: milline tugevus võib sellise käitumise taga peituda? Alexander tõi näiteks oma kolmeaastase poja, kes nuttis terve päeva koju ununenud lemmikauto pärast. Tema taanlasest abikaasa nägi lapse jonnis hoopis sihikindlust ja pühendumust – omadusi, millest võib tulevikus palju kasu olla.
4. Empaatia – ellu jääb see, kes oskab teha koostööd
Taani mudel: ellu ei jää mitte kõige tugevam, vaid kõige sõbralikum. Inimesed ei ole läbi ajaloo toime tulnud ainult tänu füüsilisele tugevusele, vaid eelkõige tänu võimele teha koostööd.
Empaatia on oskus, mida saab õppida ja õpetada. Taanis pööratakse koolides palju tähelepanu teiste mõistmisele, lohutamisele ja koostööle.
Alexander andis lapsevanematele ühe väga praktilise soovituse: kui laps on kurb või nutab, ära torma tema tunnet kohe „parandama“ või vaigistama. Luba tal seda tunda ja ole tema kõrval. Nii õpib laps oma emotsioone märkama ja usaldama.
Samuti tasub meeles pidada, et vanemad on koolis justkui „nähtamatud klassikaaslased“. See, kuidas räägime kodus teistest lastest, nende vanematest või õpetajatest, jõuab lapse kaudu ka klassiruumi.
Vaata, kui palju ühist võib olla inimestel, kes esmapilgul tunduvad väga erinevad:
5. Vähem ultimaatumeid – ole turvaline majakas
Pidevad ultimaatumid – „kui sa praegu kingi jalga ei pane, siis täna televiisorit ei vaata“ – viivad kergesti võimuvõitluseni, kus üks peab võitma ja teine kaotama.
Alexander soovitab austada lapse väärikust ning olla talle majakaks: anda selgeid, rahulikke ja järjekindlaid signaale ka siis, kui ümberringi on torm.
Lapsed ei ürita meelega vanema päeva rikkuda. Ähvarduse asemel võib kasutada hoopis austavat ja positiivset sõnumit: „Paneme kiiresti kingad jalga, et saaksime autos sinu lemmiklaulu kuulata.“
Mõte ei ole piiridest loobuda, vaid vähendada tarbetuid võimuvõitlusi. Austusega koheldud laps õpib ka ise teisi austama.
6. Hygge ehk aeg, mil „mina“ asemel on „meie“
Hygge on midagi palju enamat kui küünlad, pleedid ja soe tee. Alexander kirjeldas seda kui psühholoogilist ruumi, kuhu sisenedes jäetakse mõneks ajaks ukse taha tööstress, kaebused, keelepeks ja muud teemad, mis inimesi üksteisest eemale viivad.
Sel ajal keskendutakse „mina“ asemel „meile“. Mängitakse lauamänge, meenutatakse naljakaid lugusid, minnakse koos jalutama või lauldakse. Kõige tähtsam on olla mõnda aega täielikult koos. Hygge on soe koosolemine, mis toidab iga pereliikme hinge.
Vaata ettekannet:
Ole endaga leebem – vanemlus on teekond
Jessica Alexanderi ettekandest jäi kõlama mõte, et hea vanemlus ei tähenda täiuslikkust. Olulisem on olla lapse jaoks olemas, usaldada tema võimeid, seada turvalisi piire ja luua kodus keskkond, kus ka keerulised tunded on lubatud.
Kui vanem on väsinud või ei tea, mida teha, võib ta abi küsida. Nagu ütles konverentsil sotsiaalkindlustusameti peadirektor Maret Maripuu, ei näita abi küsimine vanema ebaõnnestumist – vastupidi, see näitab, et ta hoolib.
Võib-olla tasubki alustada kõige lihtsamast: jätta lapse päeva veidi rohkem vaba ruumi, kuulata teda enne, kui hakkame lahendusi pakkuma, ning võtta aega, mil pere saab lihtsalt koos olla.
