Kell on kaks öösel. Kolmenädalane laps nutab. Ema on teda söötnud, kussutanud ja rahustanud, aga miski ei aita. Lähedastele helistamiseks on liiga hilja, Facebooki kirjutamine tundub liiga avalik. Perearsti nõuandeliin tuleb küll meelde, kuid ema kõhkleb, sest äkki pole mure piisavalt suur. Telefonis on aga keegi, kes vastab alati: ChatGPT.
Sellise pildiga alustas Tallinna Ülikooli psühhosotsiaalse töö dotsent Mariann Märtsin oma ettekannet „Täiuslik lapsevanem ja tema uus nõuandja“. Konverents toimus 17. septembril Tallinna Ülikoolis ning selle korraldasid sotsiaalkindlustusamet ja Tallinna Ülikool.
Vanemast on saanud lapse elu projektijuht
Märtsini sõnul oodatakse vanemalt praegu väga palju. Ta peab mõistma lapse tundeid ja toetama tema arengut, teadma tervisest ja digimaailmast ning lisaks korraldama pere igapäevaelu. Vanemast on saanud justkui lapse elu projektijuht ja tulevikustrateeg, kelle tänastest valikutest peaks sõltuma lapse homne edu.
Sellist ootuste kogumit nimetatakse intensiivseks vanemluseks. Last kasvatades tuleb panustada palju aega ja jõudu ning teha valikuid ekspertide soovituste järgi. Mida rohkem soovitusi on, seda sagedamini tekib aga kahtlus, kas enda valik oli ikka õige.
Märtsin tutvustas ka Eesti pere- ja sündimusuuringu andmeid. Nende järgi tunnevad vanemluspinget sagedamini naised, väikeste laste vanemad ja vanemapuhkusel olijad. Väikelaste vanematest koges seda ligikaudu 23 protsenti ehk peaaegu iga neljas. Pinget tundsid rohkem ka need, kelle majanduslik olukord oli kehvem. Kui vanem teab, mida lapse heaks teha võiks, kuid tal pole selleks võimalusi, võib see teadmine muutuda koormaks.
Tehisarult otsitakse ka lohutust
Sellises olukorras on lihtne pöörduda nõuandja poole, kes on alati olemas ja kellelt küsides ei pea kartma hinnangut. Märtsin tõi näite Türgist. Seal tehtud uuringus osales 40 vanemat, kelle lapsed olid nelja- kuni kuueaastased. Vanemad küsisid tehisarult ideid, mida lapsega koos teha. Nad palusid kirjutada lapse huvidest lähtuvaid unejutte ja abi, et keerulisi teemasid lapsele eakohaselt selgitada.
Vestlusrobotile räägiti aga ka süütundest pärast seda, kui oldi lapse peale häält tõstetud. Vahel ei otsitagi nõu, vaid lohutust ja võimalust oma tunnetest rääkida nii, et keegi hukka ei mõista.
Kuidas hoida usku oma otsustesse?
Märtsin hoiatas ka lõksu eest. Kiire nõuanne võib aidata hetkeolukorrast üle saada. Kui vanem otsib aga pidevalt kinnitust väljastpoolt, võib tema usaldus oma otsustusvõime vastu väheneda.
„Kui ma kogu aeg küsin kelleltki teiselt, siis ma õpin ära selle, et see vastus ongi kuskil mujal, mitte minu sees,“ ütles ta.
Seepärast soovitab Märtsin spetsialistidel uurida, mida vanem tehisaruga vesteldes vajas ja mis talle saadud vastuses korda läks. Ta tunnistas, et peab vahel ka ise end tagasi hoidma, et mitte kohe vanema saadud nõuandeid parandama hakata. Vanema enesekindlust kasvatab pigem ühine arutelu: mida sa ise märkasid, mille kasuks otsustasid ja miks see sinu perele sobis?
Märtsini sõnul vajab vanem eelkõige võimalust küsida ja kedagi, kellega oma valikuid läbi arutada. Hea abi järel tunneb vanem, et ta tunneb oma last ja oskab ise otsustada, aga ei pea üksi hakkama saama.
Mariann Märtsini ettekannet „Täiuslik lapsevanem ja tema uus nõuandja“ saab vaadata YouTube’is.
