Naine elab nüüd selles suures majas ja talle näib olevat kõik lubatud – välja arvatud see, mille mees on keelanud. Kui naine rikub mehe seatud reeglit, peab mees seda piisavaks põhjuseks tema suhtes vägivalda kasutada. Ühel hetkel avastab naine, mis on juhtunud enne teda seal elanud naistega ning mõistab, et ka tema ise on ohus. Nüüd tuleb tal hakata oma elu eest võitlema.
See lugu pärineb Charles Perrault’ 17. sajandi muinasjutust „Sinihabe“. Kuigi tegemist on muinasjutuga, räägib see millestki, mis pole sajandite jooksul kadunud: naise üle võimu saavutamisest, tema elu kontrollimisest, hirmutamisest ja vägivallast. Ka tänapäeval elavad paljud naised suhtes, kus partner kasutab nende vastu vägivalda ja hoiab neid hirmu all.
Samas küsitakse sageli, miks räägime naistevastasest vägivallast eraldi, kui vägivalda kogevad ka mehed ning ka naised võivad olla vägivalla toimepanijad. See on õigustatud küsimus, sest vägivalla ohvriks võib sattuda igaüks. Miks siis keskenduda eraldi naistevastasele vägivallale?
Põhjus on selles, et naised ja mehed kogevad sageli erinevat laadi vägivalda ning ka selle tagajärjed võivad olla erinevad. Seetõttu ei piisa üksnes vägivallakogemuste arvu võrdlemisest. Oluline on ka see, kui tõsine on vägivald, kuidas see inimese elu mõjutab ja millised on ta võimalused vägivaldsest suhtest lahkuda.
Kujutame ette kahte paarisuhet, kus mõlemas on esinenud füüsilist vägivalda. Esimeses on üks tõsine tüli lõppenud löömisega. See on vägivald, millele ei ole õigustust, kuid see ei ole osa pidevast hirmutamisest ja kontrollist. Teises suhtes on vägivald aga igapäevaelu osa – üks partner kontrollib teise raha, liikumist ja suhtlemist, ähvardab teda ning hoiab teda pidevas hirmus. Vägivalda kogev inimene peab iga päev jälgima, mida ta ütleb või teeb, et vältida järgmist vägivallapuhangut.
Mõlemal juhul on tegemist tõsise vägivallaga, kuid teises suhtes kasutatakse vägivalda ka selleks, et teist inimest oma kontrolli all hoida. See ei piira üksnes tema igapäevast vabadust, vaid võib muuta ka suhtest lahkumise ohtlikuks ja keeruliseks.
Uuringud näitavad, et üksikute vägivallategude puhul võivad naiste ja meeste kogemused olla suhteliselt sarnased. Pikaajalise kontrolli, hirmutamise ja allutamisega seotud vägivalla ohvrid on aga valdavalt naised.
Vägivalda tuleb hinnata ka selle raskuse, kordumise ja tekitatud hirmu järgi
Statistikaameti suhteuuringu andmetel on 41% Eesti naistest kogenud elu jooksul paarisuhtes vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Kõige levinum on vaimne vägivald, mida on kogenud 39% naistest. Füüsilist vägivalda või sellega ähvardamist on kogenud 13% ja seksuaalvägivalda 9% naistest. Need näitajad kattuvad, sest sama inimene võib olla kogenud mitut vägivalla vormi. Arvude taga on väga erinevad kogemused: vägivald võib tähendada nii löömist kui ka pidevat alandamist, ähvardamist, seksuaalset sundimist või kontrolli inimese igapäevaelu üle.
Samast uuringust selgub, et 22% naistest, kelle suhtes praegune partner on olnud vägivaldne, on tundnud, et nende elu on ohus. Endise partneri vägivalla puhul on seda tundnud koguni 38%. See näitab, miks ei piisa üksnes vägivallajuhtumite kokkulugemisest. Peame küsima ka seda, kui sageli vägivald kordub, kui suurt hirmu inimene tunneb ning kuidas see mõjutab tema tervist ja igapäevaelu.
Eriti selgelt ilmneb sooline erinevus seksuaalvägivalla puhul. Euroopa Liidu politseistatistikas on registreeritud vägistamisohvrite seas naisi märksa rohkem kui mehi. 2024. aastal registreeriti Euroopa Liidus 100 000 elaniku kohta 42,4 naisohvrit ja 4,8 meesohvrit.
Ka Eesti uuringus teatas 9% naistest, et on kogenud paarisuhtes seksuaalvägivalda. Meeste seas oli vastav näitaja 1%, kuigi uuringute erineva metoodika tõttu ei saa neid protsente otseselt võrrelda.
Miks ta siis lihtsalt ära ei lähe?
See on üks sagedasemaid küsimusi, mida vägivaldse suhte kohta esitatakse. Kõrvaltvaatajale võib lahendus tunduda lihtne: kui partner teeb haiget, tuleb lahkuda.
Aga kuhu minna, kui sul pole oma raha ega elukohta? Kuidas korraldada laste elu? Mis saab siis, kui partner ähvardab lapsed ära võtta või jätkab jälitamist ja ähvardamist ka pärast lahkuminekut? Naised vastutavad Eestis endiselt suurema osa laste eest hoolitsemise ja igapäevase koduse töö eest. See võib muuta vägivaldsest suhtest lahkumise keerulisemaks, eriti kui lisandub majanduslik sõltuvus partnerist.
Vägivalla toimepanija võib kontrollida pere raha, takistada partneril tööl käimist või piirata tema suhtlemist lähedastega. Nii võib inimene jääda ilma võimalustest, mida tal lahkumiseks kõige rohkem vaja oleks.
Ka ei tähenda lahkuminek alati vägivalla lõppu. Kontroll ja ähvardused võivad jätkuda ning ühiste laste tõttu võib suhtlemine endise partneriga olla vältimatu.
Naistevastasest vägivallast rääkimine ei jäta mehi kõrvale
Naistevastase vägivalla eraldi käsitlemine ei tähenda, et meeste kogetud vägivald oleks vähem tõsine. Iga vägivallaohver vajab kaitset ja abi.
Istanbuli konventsioon keskendub naistevastasele vägivallale, sest teatud vägivallavormid mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt palju.
Me ei pea otsustama, kelle kannatused on suuremad või kellel on rohkem õigust abile. Küll aga peame mõistma, et vägivallal on erinevad näod. Naistevastasest vägivallast ei räägita selleks, et teiste ohvrite kannatusi pisendada. Sellest räägitakse selleks, et ükski vägivalla vorm ega selle ohver ei jääks märkamata.
Abi on olemas
Ohvriabi poole võivad pöörduda kõik inimesed sõltumata soost – nii vägivalla või kuriteo tõttu kannatanud inimesed kui ka nende lähedased ja teised abistajad. Abi saab küsida ka siis, kui juhtunust on möödunud aastaid.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi telefon 116 006 töötab ööpäev läbi ning abi saab tasuta ja soovi korral anonüümselt.
Sotsiaalkindlustusameti emotsionaalse toe telefon 116 123 on avatud iga päev kell 10–24.
Ohvriabiga saab suhelda ka veebivestluses aadressil ohvriabi.ee.
Naiste tugikeskused on igas maakonnas.
Laste ja noortega seotud mure korral saab ööpäev läbi abi lasteabist telefonil 116 111.
Vahetu ohu korral helista 112.
