Selgitab sotsiaalkindlustusameti teenusejuht Annika Silde.
Seksuaalvägivalla järel võib inimene olla šokis, hirmul või segaduses. Ta ei pruugi täpselt mäletada, mis juhtus, ega teada, millist abi ta vajab või kelle poole pöörduda. Mõnikord võib ka abi küsimine ise tunduda ületamatult raske.
Seetõttu on oluline, et abi oleks võimalikult lihtsasti kättesaadav ning inimene ei peaks keerulises olukorras ise eri asutuste ja teenuste vahel teed leidma.
Eestis pakuvad ööpäev läbi tasuta abi viis seksuaalvägivalla kriisiabikeskust ehk SAKi. Abi on mõeldud kõigile, sõltumata vanusest, seksuaalsest või soolisest identiteedist. Pöörduda võib ka siis, kui inimene ei ole kindel, mis juhtus, või seksuaalvägivalla kahtlus ei ole veel kinnitust leidnud. Eelnevalt ei pea politseisse pöörduma. Alaealised võivad tulla ka ilma täiskasvanud saatjata.
Miks ei saa pärast seksuaalvägivalda vajalikku abi igas haiglas?
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused tegutsevad Lääne-Tallinna keskhaiglas, Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu haiglas, Kohtla-Järvel Ida-Viru keskhaiglas ja Kuressaare haiglas. Keskuste asukohtade valikul on arvestatud Eesti piirkondade ja suuremate linnadega ning vajadusega pakkuda abi ka saarel.
Seksuaalvägivalla järgne kriisiabi hõlmab enamat kui tavapärane arstlik läbivaatus või erakorraline abi. Lisaks terviseseisundi hindamisele ja ravile võib inimene vajada näiteks HIV-nakkust ennetavat ravi või SOS-pille raseduse ärahoidmiseks. Samuti peab vajaduse korral olema võimalik koguda kohtumeditsiinilist tõendmaterjali, dokumenteerida vigastusi ning pakkuda esmast emotsionaalset tuge.
Selleks on vaja spetsiaalse ettevalmistusega tervishoiutöötajaid, kes on valmis abi pakkuma ööpäev läbi, sobivaid töövahendeid ning kokkulepitud töökorraldust.
Miks ei võiks igas haiglas olla tõendite kogumise komplekt?
Tõendite kogumise komplekt ehk tõendmaterjali kogumise karp on ainult üks osa kriisiabikeskuses pakutavast abist. Sama oluline on see, et läbivaatuse teeks vastava väljaõppe saanud spetsialist, kes oskab tõendeid nõuetekohaselt koguda ja säilitada ning arvestada seksuaalvägivalla üleelanu vajadustega.
Tõendeid võidakse kasutada hilisemas kriminaalmenetluses, mistõttu tuleb neid koguda hoolikalt ja nõuetekohaselt. Samal ajal peab inimene saama vajalikku meditsiinilist abi ja emotsionaalset tuge.
Seetõttu ei piisaks abi kättesaadavuse parandamiseks ainult tõendite kogumise komplektide paigutamisest kõikidesse haiglatesse. Vaja on ka väljaõppinud töötajaid ja valmisolekut vajalikku abi pakkuda.
Mida teha, kui inimene pöördub haiglasse, kus kriisiabikeskust ei ole?
Kui seksuaalvägivald on toimunud viimase seitsme päeva jooksul, tuleks aidata inimesel jõuda ühte viiest seksuaalvägivalla kriisiabikeskusest.
Kui inimene ei saa või ei soovi sinna minna, tuleks kohapeal teha üldine läbivaatus, pakkuda vajalikku ravi ning võimaluse korral dokumenteerida läbivaatuse tulemused ja antud abi.
Kuidas jõuda kriisiabikeskusesse, kui see asub kaugel?
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused asuvad Lääne-Tallinna keskhaiglas, Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu haiglas, Ida-Viru keskhaiglas ja Kuressaare haiglas.
Lääne-Tallinna keskhaiglas tuleb minna Pelgulinna sünnitusmaja vastuvõtutuppa. Teistes haiglates tuleb pöörduda erakorralise meditsiini osakonda ehk EMOsse, kust juhatatakse edasi kriisiabikeskusesse.
Keskusesse võib minna iseseisvalt või koos usaldusväärse saatjaga.
Kui keskusesse sõitmiseks ei ole võimalust, saab abi leidmiseks helistada ohvriabi kriisitelefonil 116 006. Helistada võib ka siis, kui inimene ise või tema lähedane ei tea, mida edasi teha, või soovib rohkem infot kriisiabikeskuse ja teiste abivõimaluste kohta. Kui helistada on raske või seda ei soovita, saab kirjutada veebivestluses aadressil www.palunabi.ee.
Vahetu ohu või tõsiste vigastuste korral tuleb helistada hädaabinumbril 112. Kiirabi või politsei saab seksuaalvägivalla üleelanu viia haiglasse, kus on olemas kriisiabikeskus.
Miks peab EMO vastuvõtus ütlema, et inimene on kogenud seksuaalvägivalda või kahtlustab seda?
Haiglate EMOdes, kus asuvad SAKid, tuleb vastuvõtus lühidalt märku anda, mis põhjusel abi otsitakse. Juhtunut ei pea üksikasjalikult kirjeldama.
On mõistetav, et pärast seksuaalvägivalla üleelamist või selle kahtluse korral võib ka mõne sõna ütlemine olla väga raske. Piisab sellest, kui öelda: „Soovin pöörduda seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse.“ Võib ka öelda, et soovitakse rääkida naistearstiga või vajatakse abi kogetud vägivalla tõttu.
Kui rääkimine on raske, võib pöördumise põhjuse kirja panna või näidata seda telefoni ekraanilt. Kaasa võib tulla ka usaldusväärne inimene, kes aitab abi vajadusest teada anda.
Vastuvõtutöötajal on pöördumise põhjust vaja teada eelkõige selleks, et kutsuda kohale kriisiabikeskuse töötaja, kes võtab inimese vastu ja korraldab talle vajaliku abi. Samuti on seksuaalvägivalla kriisiabi tasuta ning selle saamiseks pöörduvalt inimeselt ei küsita EMO visiiditasu.
Vastuvõtutöötajale ei pea oma läbielatut selgitama ega tõendama. Piisab lühikesest märguandest, et jõuda õige abini.
Kui töötaja saab teada, et inimene pöördub seksuaalvägivalla tõttu, kutsutakse ta edasiseks vestluseks privaatsesse ruumi.
Mida täpsemalt seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses tehakse?
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses kuulatakse inimene ära, selgitatakse talle abivõimalusi ning pakutakse tema vajadustest lähtuvat abi.
Vajaduse järgi saab keskuses
- esmast nõustamist ja tuge;
- terviseseisundi hindamist ja vigastuste ravi;
- meditsiinilist läbivaatust ja tõendite kogumist;
- abi raseduse ärahoidmisel ehk SOS-pille;
- suguhaiguste testimist ja vajaduse korral ravi;
- HIV kontaktijärgset ravi;
- järelnõustamist ja abi psühholoogilise või muu toe leidmisel;
- tuge politseisse pöördumisel.
Abi saab ööpäev läbi ja tasuta, ka ravikindlustuseta inimene. Kõik toimingud tehakse inimese nõusolekul. Enne selgitatakse, mida ja miks pakutakse.
Kriisiabikeskusesse võib pöörduda ka siis, kui inimene ei mäleta juhtunut täielikult või kahtlustab, et teda võidi uimastada.
Abivõimalusi tutvustab ka see video.
Kas seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses abi saamiseks peab enne politseisse pöörduma?
Ei pea. Kriisiabikeskusesse saab pöörduda sõltumata sellest, kas inimene on politseile avalduse teinud või soovib seda edaspidi teha.
Vajaduse korral saab keskuses koguda kohtumeditsiinilist tõendmaterjali, mida hoitakse turvaliselt haiglas juhuks, kui politsei seda hiljem vajab. Kui inimene ei soovi politseisse pöörduda või ei ole veel otsustanud, hoitakse tõendmaterjali haiglas ning umbes aasta pärast küsitakse, kas tema soov on muutunud.
Pärast seksuaalvägivalda ei pruugi inimene olla valmis kohe otsustama, kas anda juhtunust teada ka politseile. Abi saamine ja politseisse pöördumine ei pea olema üks ja sama otsus, ka siis kui politsei on abiks SAKi jõudmisel.
Kas kriisiabikeskuse töötajad teavitavad ise politseid võimalikust seksuaalkuriteost?
Kriisiabikeskuse töötajad teavitavad politseid vaid täisealise inimese enda nõusolekul.
Alaealiste puhul tuleb arvestada ka lastekaitseseadusest tulenevate teavitamiskohustustega. Hädaohus olevast lapsest teavitatakse politseid, abivajavast lapsest laste heaolu spetsialisti.
Ka lapsele selgitatakse alati, miks spetsialist tema elu või tervise pärast muretseb, kellele juhtunust teada antakse ja mida järgmisena tehakse.
Lisainfo abivajava ja hädaohus lapse kohta lasteabi.ee lehel.
Mis saab siis, kui inimene on end juba pesnud või juhtunust on möödas mitu päeva?
Ka siis tasub kriisiabikeskusesse pöörduda.
Tõendite kogumiseks, soovimatu raseduse ärahoidmiseks ja HIV-nakkuse riski vähendamiseks on oluline abi otsida võimalikult kiiresti. Pesemine või riiete vahetamine ei tähenda aga, et abi saamiseks oleks liiga hilja.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused pakuvad abi eelkõige esimese seitsme ööpäeva jooksul pärast juhtunut.
Kui möödunud on rohkem aega, saab edasiste abivõimaluste kohta nõu ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 või veebivestlusest aadressil www.palunabi.ee. Emotsionaalset tuge saab ka telefonilt 116 123, mis on avatud iga päev kell 10–24.
Kas seksuaalvägivalla kriisiabi lõpeb esmase läbivaatusega?
Ei. Pärast esmast abi saab vajaduse korral kokku leppida järelkontrolli aja, saada tervisealast nõustamist ning tuge psühholoogilise või muu vajaliku abi leidmisel.
Seksuaalvägivalla mõju võib olla pikaajaline. Seetõttu on tähtis teada, kust saab tuge ka hiljem. Ohvriabi kriisitelefon 116 006 ja veebivestlus aadressil www.palunabi.ee on avatud ööpäev läbi. Ühendust võib võtta alati, kui on vaja tuge.
Abi peab olema arusaadav ja kättesaadav
Seksuaalvägivalla järel võib abi otsimine nõuda väga suurt pingutust. Seetõttu on oluline, et spetsialistid oskaksid inimest toetada juba esimesest pöördumisest alates.
Inimene peab saama selget teavet oma võimaluste kohta. Ta ei pea ise teadma, millises haiglas on vajalikud spetsialistid või vahendid.
Lisainfot leiab järgmistest allikatest:
- Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste info.
- Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste infoleht mitmes keeles. Infoleht on olemas ka trükituna.
- Meedikute juhend seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks (2016; vajab ajakohastamist).
- Tegevusjuhend perearstidele lähisuhtevägivalla käsitlemiseks (2026), mis sisaldab ka infot seksuaalvägivalla kohta.
Abi saamiseks ei pea ise juhtunut tõendama, leidma õigeid sõnu ega olema valmis politseisse pöörduma. Abi saab ka siis, kui ei ole veel kindel, mis juhtus.
Kus asuvad seksuaalvägivalla kriisiabikeskused?
Keskused tegutsevad ööpäev läbi Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Kuressaares.
Tallinn – Lääne-Tallinna keskhaigla
Sõle 23
Telefon 5342 4724 (vastuvõtutuba)
Kohtla-Järve – Ida-Viru keskhaigla
Ilmajaama 12
Telefon 331 1094 (sünnitusosakonna valveõde)
Pärnu – Pärnu haigla
Ristiku 1
Telefon 447 3508 (naistehaiguste osakond)
Tartu – Tartu Ülikooli kliinikum
L. Puusepa 8
Telefon 731 9954 (günekoloogia osakond)
Kuressaare – Kuressaare haigla
Aia 25
Telefon: 452 0089 (sünnitus- ja günekoloogia osakond)
Vaata täpsemalt, millised on abivõimalused SAKis: Palunabi
Ohvriabi telefon ja chat 24 h: www.palunabi.ee, helista 116 006
Lasteabi telefon ja chat 24 h: www.lasteabi.ee, helista 116111
Hädaolukorras helist: 112.
