Eeva Koplimets, koostöö koordinaator, Eesti LGBT Ühing
Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2023. aasta uuringu järgi on viimase aasta jooksul 15–17.aastaste Eesti LGBTIQ noorte seas suitsiidimõtteid mõelnud 38% harva, 24% sageli ja 9% pidevalt. Vaid 30% pole suitsiidimõtteid viimase aasta jooksul üldse mõelnud. 28% on elu jooksul teinud enesetapukatse. Need arvud rõhutavad, kui oluline on iga täiskasvanu ja spetsialisti toetav roll LGBT+ noore elus. Kuidas siis neid noori toetada?
Kõige tähtsam on pakkuda turvalist ja hinnangutevaba ruumi, kus noor saab end väljendada nii, nagu ta on. Toetav täiskasvanu kuulab, aitab noorel sõnastada, mis teda vaevab ja otsib lahendusi koos temaga. Iga kord, kui noor jagab oma mõtteid või identiteeti, on see usalduse märk ja täiskasvanu reaktsioon võib määrata, kas noor julgeb tulevikus veel abi otsida.
Spetsialisti roll ei piirdu ainult empaatilise kuulamisega – sama oluline on tugineda usaldusväärsele ja teaduspõhisele infole. LGBT+ teemadel liigub endiselt palju müüte ja väärarusaamu, mis võivad tahtmatult noore olukorda halvendada. Kui teema on sulle spetsialistina uus ja teadmisi napib, on täiesti sobilik seda ausalt tunnistada ning lubada, et viite end kurssi ja õpite juurde. See sõnum näitab noorele, et ta võib teid usaldada ja et te võtate tema kogemust tõsiselt. Just teadlik, avatud ja lugupidav suhtumine loob aluse usalduslikule suhtele ning tõeliselt toetavale abile.
Oluline on aktsepteerida noort sellisena, nagu ta on, ilma tema identiteeti kahtluse alla seadmata. LGBT+ olemine ei ole valik ega soov erineda, vaid osa inimese identiteedist. Kui noor peab pidevalt tõestama, et tema kogemus on päris, tekitab see lisastressi ja tunnet, et teda ei mõisteta. Osad inimesed kardavad noore eneseotsingut toetada hirmust, et see võib olla mööduv faas. Kuid toetavat ja avatud tuge vajavad ka need noored, kelle jaoks see tõesti on vaid faas. Nii saab noor saab ennast pingevabalt avastada ning tundma õppida ja läbi selle jõuda oma tõelise identiteedini. Kui me takistame noorel eneseavastamist läbi häbi ja allasurumise, siis see teeb noorele kahju olenemata sellest, millise identiteedini ta oma otsingu lõpuks jõuab.
Sama oluline on austada noore privaatsust – tema ise peab saama otsustada, kellele ja millal ta oma identiteedist räägib. Ilma noore nõusolekuta ei tohi seda teavet teistele jagada. “Kapist väljatulemisele” järgnev vaimne või füüsiline vägivald on reaalne risk, mida tuleb väga tõsiselt võtta. Arvestades LGBT+ noorte kõrget suitsiidiriski, peab olema väga ettevaatlik, et haavatavas seisundis noore toetamine oleks päriselt ka toetav ning ei suurendaks niigi suurt stressi ja üksindustunnet.
Kuigi Eesti ühiskond on LGBT+ õigustes edasi liikunud, vajavad LGBT+ noored endiselt mõistmist ja tuge. Paljud neist kogevad tugevat vaimset pinget, üksindust, hirmu, tõrjutumist ja vägivalda. Toetav täiskasvanu võib mängida otsustavat rolli noore heaolus – oluline on kuulata hinnanguvabalt, aktsepteerida last sellisena nagu ta on ning hoida tema privaatsust. Kui teema on uus, piisab ausast ja avatud suhtumisest ning valmisolekust end harida. Spetsialisti või lähedase hooliv ja teadlik toetus võib sõna otseses mõttes päästa elu.
