Solidaarsus kui sotsiaaltöö erialahariduse, uurimise ja praktika raamistik

Jorunn Vindegg
Oslo Metropolitan University (OsloMet)
sotsiaaltöö, laste heaolu ja sotsiaalpoliitika osakonna emeriitprofessor

Håvard Aaslund
Oslo Metropolitan University (OsloMet)
sotsiaaltöö, laste heaolu ja sotsiaalpoliitika osakonna dotsent

Solidaarsust peetakse sotsiaaltöö professiooni põhiväärtuseks ja juhtivaks põhimõtteks: suurt tähelepanu pööratakse sotsiaalsele õiglusele ja inimeste kaasamisele. Eeldatakse, et sellel alal tegutsejad seisavad haavatavas olukorras inimeste kõrval, tunnustades nende õigusi ja väärikust ning toetades nende kaitsmist. Sellest hoolimata võib solidaarsuse mõiste jääda abstraktseks ja näida pigem moraalse ideaali või headuse üllast eesmärki tähistava aunimetusena.

Selles artiklis püüame uurida solidaarsuse erinevaid lähtekohti ühiskonnateadustes ja näidata, kuidas on seda edendatud valdkonna õppejõudude ja sotsiaaltöötajate õppeprogrammis Euroopa viie linna näitel.

Solidaarsus kui sotsiaaltöö põhiväärtus

Rahvusvahelises sotsiaaltöö definitsioonis (IFSW, IASSW 2014) on välja toodud elukutse peamine vastutusvaldkond: „Olles solidaarne ebasoodsas olukorras olijatega püüab sotsiaaltöö professioon leevendada vaesust, vabastada kaitsetuid ja rõhutuid ning edendada sotsiaalset kaasatust ja ühiskonna sidusust.“

Rahvusvahelise dokumendi „Eetika põhimõtted sotsiaaltöös“ (IFSW 2018) punktis 3.5 räägitakse solidaarsuse ülesehitamisest: „Sotsiaaltöötajad töötavad kogukondades ja koos kolleegidega nii professiooni sees kui ka väljapool, et ehitada üles solidaarsusvõrgustikke, mille toel kutsuda esile ümberkujundavaid muudatusi ning saavutada kaasavad ja vastutustundlikud ühiskonnad.“

Solidaarsus ei ole mitte ainult moraalne kohustus, vaid ka sotsiaalse õigluse saavutamise strateegiline viis.

Definitsiooni ja eetikapõhimõtete dokumendi järgi on solidaarsus seotud sotsiaalse kaasatuse ja kogukonnatööga, mille kaudu muudetakse ühiskonda paremaks. Dokumendi „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös“ (IFSW 2018) punktis 3 käsitletakse sotsiaalse õigluse edendamist, eelarvamusliku kohtlemise ja institutsionaalse diskrimineerimise vastu võitlemist (3.1), mitmekesisuse austamist (3.2), õiglastele vahenditele juurdepääsu võimaldamist (3.3) ning ebaõiglaste poliitikameetmete ja tavade vaidlustamist (3.4). Tunnistatakse, et sotsiaaltöötajad töötavad konfliktiolukordades ja tegelevad nende lahendamisega ning märgitakse, et sotsiaaltöötajad ei ole kohustatud töötama iseennast ohtu seades.

Solidaarsus ei ole seega mitte ainult moraalne kohustus, vaid ka sotsiaalse õigluse saavutamise strateegiline viis. See tähendab vastastikust toetust, kollektiivset vastutust ning ühist pühendumist inimväärikusele ja -õigustele. Solidaarsus, nagu on väljendatud eetikapõhimõtete dokumendis, on muutuv ja mitmetahuline põhimõte, mille üle tuleb sotsiaaltöös pidevalt läbirääkimisi pidada. Vaadeldes selle rakendamist uuringutes, erialahariduses ja praktikas ning konkreetsete näidete varal, saame paremini aru nii solidaarsuse ümberkujundavast potentsiaalist kui ka piirangutest. Seda tehes kutsume üles edasisele autelule, kuidas saaks solidaarsuse põhimõtet globaliseerunud ja pluralistlikus maailmas eetiliselt ning tõhusalt järgida.

Kõigepealt vaatame, kuidas solidaarsuse mõiste on ajalooliselt kujunenud, seejärel tutvustame mõningaid nüüdisaegseid teooriaid ja lõpetuseks jagame näiteid sotsiaaltöö praktikast projekti LOCUS põhjal.

Solidaarsuse kontseptsiooni alused

Mõiste varased õiguslikud ja keelelised juured viivad Rooma õigusest tuntud ladinakeelse terminini in solidum, millega tähistati olukorda, kui kaasvõlgnikud vastutasid ühiselt: see oli jagatud kohustuse varajane vorm (Bayertz 1999). Prantsuskeelset sõna solidarité kasutati esimest korda 1765. aastal Diderot’ ja d’Alembert’i entsüklopeedias ning see tähendas vastastikust vastutust ja ühiseid huve. Prantsuse revolutsiooni ajal ja vahetult selle järel (18. sajandi lõpust 19. sajandi alguseni) kasutati sõna solidarité laialdaselt selleks, et väljendada revolutsionääride ühtsust ja kollektiivset identiteeti; 19. sajandil seostati seda tööliikumise ja poliitilise ideoloogiaga, mis haakus nii progressiivsete kui ka konservatiivsete mõttevooludega (Metz 1999).

Oma analüütilises uuringus solidaarsusest Euroopas eristab Norra sotsioloog Steinar Stjernø (2004, 16) solidaarsuse nelja aspekti:

• solidaarsuse alus;
• solidaarsuse eesmärk või funktsioon;
• kaasamine: kes on kaasatud ja kes on välja jäetud;
• kollektiivne suunitlus: kui tugevalt väljenduvad individuaalsus ja isikuvabadus ning kui palju neid toetatakse.

Solidaarsuse jaoks on olulised nii samastumine ehk mõnda suuremasse rühma või kogukonda kuulumise tunnustamine kui ka vastastikuse sõltuvuse tajumine (Stjernø 2004). Ühiskonnateoorias kätkeb solidaarsus kaht põhielementi: minu ja meie suhe ning nende ja meie suhe. Lisaks on tähtis arvestada, kuidas on omavahel seotud ühelt poolt üksikisiku vabadus ja autonoomia ning teiselt poolt üksikisiku valmisolek allutada see rühmale koos ootustega sellega kaasnevatele kohustustele ja ülesannetele (Stjernø 2004).

Sotsiaalne solidaarsus põhineb identiteedil ja väärtustel ning eesmärk on sotsiaalne sidusus, episteemiline ehk teadmiste loomisega seotud solidaarsus põhineb ühiste metoodiliste nõuete järgimisel.

Nüüdisaegses sotsiaalteaduses tähendab solidaarsus sotsiaalset sidusust ja vastastikust toetust kogukonnas või ühiskonnas. See põhineb jagatud normidel, kollektiivsel identiteedil ja moraalsetel kohustustel. Nimelt eristab Prantsuse klassikaline sotsioloog Émile Durkheim (1858–1917) mehaanilist solidaarsust, mis põhineb sarnasusel ja traditsioonidel, ning orgaanilist solidaarsust, mis põhineb vastastikusel sõltuvusel ja spetsialiseerumisel kindlatele ülesannetele (Durkheim 1893; 2018). Solidaarsus on seega ühiskondliku korra säilitamise nii kirjeldav kui ka normatiivne põhimõte. Saksa filosoof ja sotsioloog Jürgen Habermas (1929–2026) näiteks väidab, et solidaarsus toetab arutlevat demokraatiat ja igasugust kommunikatiivset tegevust, mis on ühiskonna sidususe jaoks hädavajalik (Habermas 1996). Ameerika poliit- ja õigusfilosoof John Rawls (1921–2002) ühendab solidaarsuse õiguse ja õigluse põhimõtetega ning toob välja, et see toetab koostööd hästi korraldatud ühiskonnas (Rawls 1999).

Teadusteoorias avaldub solidaarsus aga hoopis teadlaste episteemilise ehk teadmisel põhineva koostööna. Ühised metoodikastandardid, usaldus kollektiivse uurimise vastu ja vastastikune kriitika tagab teadusloome usaldusväärsuse. Solidaarsuse see vorm on pigem protseduuriline ja episteemiline kui moraalne ning keskendub teadustavade terviklikkuse hoidmisele.

Erinevustest hoolimata on solidaarsuse käsitlusel ühiskonnateadustes ja teadusteoorias palju ühist: mõlemal juhul tuginetakse kollektiivsetele normidele, koostööle ja usaldusele, et säilitada ühiskonna stabiilsus või episteemiline usaldusväärsus. Erinevused avalduvad kummagi käsitluse rakendusvaldkondades, eesmärkides ja aluspõhimõtetes. Sotsiaalne solidaarsus põhineb identiteedil ja väärtustel ning eesmärk on sotsiaalne sidusus, episteemiline solidaarsus põhineb metoodilistel nõuetel, mida järgides tagatakse usaldusväärsed teadmised.

Solidaarsuse tulevikuväljavaated

Ameerika filosoof, kriitiline teoreetik ja feminist Nancy Fraser on samuti kaasa rääkinud solidaarsust käsitlevates aruteludes. Fraser tugineb oma seisukohtades Jürgen Habermasile ja Seyla Benhabibile[1], pidades eelkõige silmas sotsiaalse õigluse, feministlikku ja kriitilist teooriat. Tema mõtted leiab kokkuvõtvalt esseest „Toward a Discourse Ethic of Solidarity“ („Solidaarsuse diskursusiivse eetika suunas“, Fraser 1985), kus ta toob välja, kuidas domineerivatel rühmadel on eelisjuurdepääs sellele, mida ta nimetab „sotsiaal-kultuuriliseks tõlgendamis- ja suhtlusvahendiks“. Ta väidab, et keelekasutus, mis kujutab inimesi üldiselt ratsionaalsete ja omakasupüüdlikena, kajastab peamiselt valgete eurooplaste kogemusi ja seisukohti.

Teiste, eelkõige tõrjutud inimeste kogemuste ja seisukohtade tundmaõppimine ning oma vaadete ümberhindamine on üks peamine solidaarsusega seotud tava.

Sellest tulenevalt ei võimalda niisugune moraalne või poliitiline sõnavara teha oma häält kuuldavaks pidevat sõltuvust kogevatele inimestele, näiteks neile, kes kuuluvad allasurutud rassilistesse ja etniliste rühmade (sub)kultuuridesse. Naised, teise nahavärviga inimesed, vaesed ja teised ebasoodsas olukorras rühmad võivad kogeda struktuurseid takistusi ühiskonnaelus osalemisel ja sinna kuulumisel, jäädes kõrvale domineerivate rühmade liikmete järgi üles ehitatud kommunikatiivsest suhtlusest. Fraser näeb solidaarsust struktuurse ebaõigluse vastupanuvormina. Ebavõrdsust põhjustavate institutsionaalsete ja kultuuriliste struktuuride muutmiseks ei piisa ainult emotsionaalsest sidemest: vaja on nii poliitilist kui ka sotsiaalset võitlust. Seetõttu peab Fraser vajalikuks seada õiglus jalule kolme moodi: hüvede ümberjaotamise (majanduslik õiglus), tunnustamise (kultuuriline õiglus) ja esindamise (poliitiline õiglus) kaudu (Fraser 2005). Need vaatenurgad on väga olulised sotsiaaltöö praktikas. Sotsiaaltöötajad, kes on sageli pärit keskklassi peredest, töötavad ebasoodsas olukorras inimeste ja rühmadega ning nende ülesanne on parandada inimeste positsiooni ja toetada eneseväärikust. Sotsiaaltöö hõlmab igapäevaelu toetamist ja inimeste eest hoolitsemist eri tasanditel, läbirääkimisi üksikisikute, perekondade, naabrite ja kolleegidega, mis kõik on solidaarsuse väljendusviisid. Lisaks on solidaarsuse praktiline väljund ka elanikerühmade toetamine, mida saab teha, jagades teavet ebaõigluse kohta, mobiliseerides inimesi tegutsema ja ebaõigluse vastu protestima. Teiste, eelkõige tõrjutud inimeste kogemuste ja seisukohtade tundmaõppimine ning oma vaadete ümberhindamine on üks peamine solidaarsusega seotud tava.

Pärast teist maailmasõda muutus heaoluriik hädavajalikuks, et kaitsta demokraatiat totalitarismi ohtude eest. Tunnustatud Euroopa sotsiaaltöö uurija, professor Walter Lorenzi sõnul oli sotsiaaltööl selles oluline osa ja elukutse sai eespool nimetatud volituse kindlustada solidaarsuse toimimine, austades ja suurendades samal ajal igaühe isiklikku autonoomiat (Lorenz 2025).

Tuleks arendada oskusi ja meetodeid, mille abil saab tugevdada kõrvale jäänud inimeste suutlikkust tegeleda konfliktide ja tõrjutusega ning osaleda ühiselt poliitilistes muutustes.

Institutsioonilisel ja poliitilisel tasandil väljendavad solidaarsust sotsiaalkaitsesüsteemid, nagu üldine tervishoid, tasuta haridus ja sotsiaalne tugi. Need on rajatud ideele, et inimesed vastutavad üksteise ees. Ametiühingud on klassikaline näide solidaarsusest praktikas, kus töötajad ühinevad õiguste kaitseks ja töötingimuste parandamiseks. See käib eriti Põhjamaade kohta, kus riiklikud sotsiaalvaldkonna erialaorganisatsioonid täidavad korraga ametiühingu ja kutseliidu ülesandeid. Humanitaarabi, kliimaõiglus ja demokraatlike liikumiste toetamine teistes riikides on piiriülese rahvusvahelise solidaarsuse olulised väljendusviisid.

Praegu ohustavad sotsiaaltööd nii neoliberalism kui ka populistlik natsionalism. Sõjad, tervisega seotud ebakindlus, rassilised ja soolised konfliktid, kliimakriis ja identiteedikriis on lõhestavad suundumused, mis muudavad sotsiaalse solidaarsuse olemust. Need on põhimõttelises vastuolus sotsiaaltööle omase käsitlusega ja nimelt, et solidaarsus tuleb rajada koostöisele pühendumisele ühiste eesmärkide, sotsiaalse õigluse väärtuste ja algatuste elluviimisel. Lorenz pakub välja demokraatiat edendava käsitluse sotsiaaltöös rakendatavatele oskustele ja meetoditele, mille abil peaks olema võimalik tugevdada kõrvale jäänud inimeste suutlikkust tegeleda konfliktide ja tõrjutusega ning osaleda ühiselt poliitilistes muutustes (Lorenz 2025).

Akadeemilise sotsiaaltöö ülesanne on eelkõige aidata kaasa sotsiaalse õigluse edendamisele. Koolitamisel ja teadustöös saab solidaarsuse edendamisele kaasa aidata, lisades marginaalseeritud rühmade vaatenurki ja rõhumisvastaseid käsitlusi õppekavadesse ning kujundades kaasavaid õpikeskkondi. Solidaarsus õppetöös ja uurimises võib aga hõlmata ka ebasoodsas olukorras inimeste või teenusekasutajate kaasamist õpetamisse ning teadmiste loomisesse ja levitamisesse (Aaslund 2023, Beresford 2012). On püütud mõtestada, kuidas õppejõud peavad tasakaalustama hariduslikke eesmärke inimeste võimestamise eesmärkidega (Laging ja Heidenreich 2017). Samal ajal räägivad üliõpilased solidaarsusest kui tulemusest, milleni jõutakse, töötades kõrvuti keeruliste oludega kogukondade elanikega (Aaslund ja Woll 2019).

Piiriülese solidaarsuse ülesehitamise kogemus

Solidaarsuse kujundamise asjakohane näide sotsiaaltöö erialahariduses on projekt LOCUS, mis on lühend ingliskeelsest väljendist labs of contextualized urban social work (kontekstuaalse linnasotsiaaltöö laborid). See oli uuenduslik algatus, mis viidi ellu Euroopa riikide üliõpilaste, linnaelanike ja kogukonna arendusspetsialistide koostöös. Madridi, Oslo, Amsterdami, Antwerpeni ja Tallinna sotsiaaltöö üliõpilased kogusid andmeid koos projektiga hõlmatud kogukondade spetsialistide ja elanikega. Koostöös elanike, sotsiaaltöötajate ja õppejõududega koostati enam kui 2000 elaniku küsitlusandmetel põhinev audiovisuaalsete materjalide andmebaas. Lisaks tegid üliõpilased silmast silma intervjuusid ja kogusid osalejate tähelepanekuid.

Projekti LOCUS üldeesmärk oli valmistada sotsiaaltöö üliõpilasi ette kaasa aitama sotsiaalse kaasatuse ja kogukonna ülesehitamisele 21. sajandi Euroopa linnades, edendades nõnda solidaarsust igapäevaelus. Põhieesmärk oli võimaldada üliõpilastel aidata kaasa mitmekesiste, mitmekultuuriliste ja kiiresti muutuvate või ebasoodsate oludega linnapiirkondade elanike vajaduste ning eluilma paremale mõistmisele. Selleks tegid õppejõud, uurijad ja praktikutest partnerid koostööd, et otsustada naabruskondadele huvi pakkuvate küsimuste ja meetodite üle, samuti valiti ühiselt, kuidas anda elanikele ja teistele osalistele tagasisidet uurimistulemuste kohta.

Projekt LOCUS õpetas, kuidas solidaarsust saab üles ehitada, mitte pelgalt suuri sõnu tehes, vaid praktilise tegevuse kaudu.

Partnerlus- ja koostöökogemuste laiendamiseks töötati välja spetsiaalsed koolitusprogrammid valdkonna koolitajatele ja sotsiaaltöötajatele. Õppejõududele õpetati, kuidas kujundada tugevaid partnersuhteid erialaorganisatsioonidega, arendada üliõpilaste teadustööoskusi ning teha etnograafilist uuringut koostöös kodanike, sotsiaaltöötajate ja üliõpilastega. Samal ajal õpetati sotsiaaltöötajatele, kuidas lõimida sotsiaalteaduslikke uuringuid oma organisatsioonidesse koostöös kõrgharidusasutuste, üliõpilaste ja kodanikega. Lisaks koostati juhend ehk samm-sammuline plaan, kuidas saab seda haridusprogrammi rakendada kindlates oludes. (LOCUS – HOME 2025)

Kõrgkoolide ja praktikutest partnerite ühistegevus tekitab üliõpilaste, kohalike elanike, spetsialistide ja õppejõudude dialoogi. Nii kogevad üliõpilased, kuidas toimib solidaarsus eri tasanditel. Õppeprotsessi tutvustamisel tugineme Oslo üliõpilaste 2025. aastal kahe nädala jooksul korraldatud välitööde kogemustele.

• Solidaarsus rohujuure tasandil. Üliõpilaste taust on erisugune ja paljudel ei pruukinud olla teadmisi eri Oslo linnaosade elutingimustest. Mõnd piirkonda, mis on vähem jõukas kui teised linnaosad, on meedias kujutatud ohtliku ja vaesena. Paljud üliõpilased ei ole nendes piirkondades käinud. Tudengid rääkisid, kuidas pärast kohalikega kohtumist ja suhtlemist ning ühistegevuses osalemist muutusid nende arusaamad piirkonnast ja sealsetest elanikest: avastati, et inimesed on võimekad ja hoolivad oma naabruskonnast. Lisaks saadi paremini aru inimeste probleemidest ja kogeti nende vastu kaastunnet. Üks üliõpilane jutustas koguni, kuidas kohalik elanik näitas tudengitest uurijatele koha kätte, pannes pahaks, et tuldi nende kogukonda, nimetades seda mahajäänud piirkonnaks: inimesed on väsinud kogukonna negatiivsest kujutamisest. Üliõpilaste ja praktikutest partnerid osalesid kogukonnakohtumiste korraldamises, kus elanikud ja muud kohalikud sidusrühmad andsid tagasisidet üliõpilaste uurimistulemustele ning arutasid naabruskonna vajaduste ja võimaluste üle solidaarsuse paremat tulevikku silmas pidades.
• Üliõpilaste solidaarsus. Samal ajal oli tegelikult päris suur, kuigi vähemusse kuuluv rühm meie üliõpilastest ise pärit Oslo lõuna- või idaosast. Mõnes rühmas tõi see kaasa üliõpilaste erineva koostoime, sest neil vähemusse kuuluvatel üliõpilastel olid siseteadmised kogukonnast ja kohalikest piirkondadest, kus nad tegid välitööd. Mõnel oli isegi kasulik keeleoskus. Enamik üliõpilasi peegeldas oma tundeid, mis tekkis neil ise vähemuse esindaja rollis olles.
• Asutuste solidaarsus. Valdkonna partnerite jaoks oli projekti keskne eesmärk tutvustada ennast sotsiaaltöötudengitele atraktiivse töökohana, jagades samal ajal teadmisi linnasotsiaaltööst. See on vajalik pädevus omavalitsuses töötamiseks. Selline jagatud vastutus sotsiaaltöötajate koolitamise eest ulatub kaugemale tavapärasest ülikooli ja praktikaasutuse suhtest. See hõlmab ühist pühendumist kogukonnatöö arendamisele, millega omakorda tugevdatakse solidaarsust.
• Rahvusvaheline solidaarsus. Rahvusvaheline koostööprojekt hõlmab osalevate riikide üliõpilaste, partnerasutuste ja õppejõudude solidaarsuse kujundamist. Teiste riikide üliõpilaste, praktikutest partnerite ja teadlastega kohtudes ehitatakse solidaarsus üles piiriüleselt. Eri piirkondade inimeste toimetuste jälgimine ja nendega rääkimine pakub üliõpilastele põnevamaid ja paremaid õpitingimusi.

Sotsiaaltöös avaldava solidaarsuse parema mõistmise poole

Selles artiklis proovisime näidata, et solidaarsus, mida liigagi sageli käsitletakse sotsiaaltöös enesestmõistetava voorusena, nõuab nii kontseptuaalset määratlemist kui ka võimalust seda praktiliselt rakendada. Klassikalistest ja tänapäevastest teooriatest saame teada, mis on kaalul. Durkheimi sõnul toetub solidaarsus vastastikusele sõltuvusele, sotsiaalsele faktile, et isiksuseks kujunetakse suhete kaudu. Habermas peab solidaarsust kommunikatiivse tegevuse ja arutleva demokraatia eeltingimuseks, normatiivseks sidemeks, mis toetab sotsiaalset sidusust põhjendamise kaudu, ning Rawls seob solidaarsuse põhiinstitutsioonide õigluse ja õiglase koostööga.

Fraser määratleb solidaarsust osalemise saavutamisena, juhtides tähelepanu struktuursetele ja kultuurilistele tõketele, mis jätavad mõned ühiskonnaelus otsustamisest kõrvale. Stjernø analüüsid solidaarsuse nelja aspekti kohta ja Lorenzi mõtted Euroopa sotsiaaltöö eetose kohta, mis võtavad arvesse neoliberalismi ja populistliku natsionalismiga seotud probleeme, näitavad veelgi suuremat pinget kollektiivsete kohustuste ja individuaalse autonoomia vahel, millega praktikud peavad toime tulema.

Solidaarsus on kujunenud tavade ja õpitud hoiakute kogum, mida kujundatakse kohtumistel teiste inimestega.

Projekt LOCUS õpetas, kuidas solidaarsust saab üles ehitada pigem praktilise tegevuse kaudu, mitte pelgalt suuri sõnu tehes. Elanikke ühiselt oma naabruskonda uurima ja kohalikke algatusi kujundama kutsudes toimib LOCUS kõiki osalemist mõjutavaid takistusi arvestades, mida Fraser on märkinud: staatusest tulenev allutamine, ebapiisav tunnustamine ja piiratud vahendid, laiendades nõnda ka seda inimeste ringi, kes vestluses osalevad, ja muutes seda, kuidas otsuseid langetatakse. Sellised projektid näitavad, et solidaarsus ei ole ainult moraalne kategooria, vaid on kujunenud tavade ja õpitud hoiakute kogum, mida kujundatakse kohtumistel teiste inimestega.

Sotsiaaltöö jaoks on peamine järeldus see, et solidaarsusele tuleb anda erialahariduses ja praktikas konkreetne sisu. Õppekava peaks põlistama solidaarsuse ajalooliselt ja filosoofiliselt, võimaldades üliõpilastel mõista, kuidas vastastikune sõltuvus, avalik põhjendus, õiglus ja osalusõigus kujutavad endast kontseptsiooni erinevaid, kuid üksteist täiendavaid tahke. Sellise teoreetilise aluspõhja panemine tuleks siduda kohapeal omandatavate kogemustega, mis tekitavad „suhtlemisruume“, kus üliõpilased, kohalikud elanikud ja kogukonnaliikmed tegutsevad kaasuurijatest kolleegidena.

Edaspidi võiks kavandada välitöid nii, et inimeste kaasamine muutuks nähtavaks ja seda tehtaks vastutustundlikult. Üliõpilastele võib anda ülesande teha osalusvaatlusi, pannes tähele, kes jäävad osalusprotsessist välja, ja teha kindlaks osalemise materiaalseid, kultuurilisi ning menetluslikke tõkkeid. Lisaks saab üliõpilasi õpetada kasutama teaduslikke meetodeid, nagu küsitlused ja kvalitatiivsed intervjuud.

Lorenzi rõhuasetus erialaidentiteedile kui moraalsele ja praktilisele oskusele on solidaarsuse tugevdamisega otseselt seotud. Üliõpilased õpivad tasakaalustama individuaalse autonoomia toetamist ja inimeste kollektiivsete võimete edendamist. Kollektiivsete otsuste langetamist ja jagatud vastutust nõudvate ülesannete kavandamine aitab üliõpilastel harjutada seda tasakaalu ka praktikas. Partnersuhted niisugustes kogukonnaprojektides, nagu näiteks LOCUS, võivad pakkuda selliseks õppimiseks korduvalt võimalusi, tagades, et solidaarsust kogetakse pigem ühisloomes kui juhendamise tulemusena. Rahvusvaheline partnerlus on ülimalt oluline solidaarsuse suurendamiseks ja Euroopa probleemide lahendamiseks.

Solidaarsus sotsiaaltöös on nii normatiivne vaatenurk kui ka tegutsemisviiside kogum. Seda rakendatakse igapäevastes kokkupuudetes inimestega, mida toetab demokraatlik suhtlemine, ja seda proovitakse kaasamise kaudu. Kui usume, et see on midagi enamat kui kauni kõlaga sõna, tuleb seda õpetada, harjutada ja hinnata. Sotsiaaltööharidus on selle töö jaoks väga tähtis. Üliõpilastele teoreetiliste teadmiste andmine ja neile struktureeritud võimaluste avamine solidaarsuse harjutamiseks varustab neid oskusega ühendada kollektiivses elus vastastikune sõltuvus, õiglus ja osalemine.

Viidatud allikad

Aaslund, H. (2023). Can service users speak? Dissenting voices and subaltern speech in social work. Qualitative Social Work, 22(3), 14733250221150206; https://doi.org/10.1177/14733250221150206.
Aaslund, H., Woll, K. M. (2021). Resident participation as learning and action – a participatory action learning project in social work education. Social Work Education, 40(1), 124–139; https://doi.org/10.1080/02615479.2020.1856364.
Bayertz, K. (toim.) (1999). Solidarity. Dordrecht: Kluwer Academic Publishers. Springer.
Beresford, P. (2012). The theory and philosophy behind user involvement. Teoses: P. Beresford, S. Carr (toim.), Social care, service users and user involvement (21–36). Jessica Kingley.
Durkheim, É. (1893). The Division of Labour in Society.
Durkheim, É. (2018). Professional Ethics and Civic Morals. Routledge.
Fraser, N. (1985). Toward a Discourse Ethic of Solidarity. Praxis International, 5(4), 425–429.
Fraser, N. (2005). Mapping the Feminist Imagination: From Redistribution to Recognition to Representation. Constellations, 12(3), 295–307; https://doi.org/https://doi.org/10.1111/j.1351-0487.2005.00418.x.
Habermas, J. (1996). Between facts and Norms: Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy. MIT Press.
IFSW, IASSW. (2014). Global definition of Social Work; https://www.ifsw.org/what-is-social-work/global-definition-of-social-work/.
IFSW. (2018). Global Social Work Statement of Ethical Principles; https://www.ifsw.org/global-social-work-statement-of-ethical-principles/.
Laging, M., Heidenreich, T. (2017). Service user involvement in social work education: experiences from Germany and implications for a European perspective. European Journal of Social Work, 20(3), 387–395; https://doi.org/10.1080/13691457.2017.1283586.
LOCUS – home. (2025); https://locuseurope/eu/nl/.
Lorenz, W. (2025). Re-positioning the social mandate of social work. Nordic Social Work Research, 1–13; https://doi.org/10.1080/2156857X.2025.2478838.
Metz, K. H. (1999). Solidarity and history. Institutions and Social Concepts of Solidarity in the 19th Century Western Europe. Kogumikus Solidarity, 191–207. Springer Nature.
Rawls, J. (1999). A Theory of Justice. Revised Edition. Harvard University Press.
Stjernø, S. (2004). Solidarity in Europe. The History of an Idea. Cambridge.

Tõlge inglise keelest: Tekstibüroo Eiffel ja ajakiri Sotsiaaltöö

Artikkel on osa ajakirja Sotsiaaltöö solidaarsuse erinumbrist (1/2026), mis on valminud koostöös Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja teiste partneritega.

Loe ka artiklit Kuuluvustunne ja naabruskonna solidaarsus. Uued teadmised projektist LOCUS